Kui Jumala rahvas soovis kõrbes Jumalale tänu tuua, siis oli neil võimalik tuua tänuohver, mis erineb teistest ohvritest muuhulgas ka sellepoolest, et tänuohvriks toodud looma liha söödi sealsamas kogudusetelgi juures ühes pere ja sõpradega. See pidi tähendama, et ühe inimese kogemustest Jumalaga pidid ka tema kaaslased osa saama. Ka nemad pidid selle kogemuse ühes tänuga „sisse sööma“ ja „läbi seedima“ ning see pidi neidki vaimulikult toitma ja kinnitama. Kui kurjast vaimust vaevatu oli terveks saanud ja igatses Jeesuse juurde jääda, saatis Jeesus ta minema sõnadega: „Mine tagasi koju ja jutusta, mis suuri asju Jumal sulle on teinud!” Ja ta läks ära ja kuulutas mööda kogu linna, kui suuri asju Jeesus temale oli teinud.“ (Lk 8:39) Seekordsed tänuohvrid siin kogemuste kotikeses on kõik teekonna teemalised. Kuningas Taavet julgustab meid oma kogemuste varal toimima järgnevalt: „Veereta Jehoova peale oma tee ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!“ (Ps 37:5). Ning tema poeg Saalomon lisab oma kogemusest juurde: „Sest Jehoova on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest!“ (Õp 3:26).
Järgnev lugu on pärit Soome adventkoguduse ajakirjast Nykyaika ning selliseid julgustavaid lugusid toob mulle aeg-ajalt meie koguduse õde Liidia. Tema on üks neist paljudest, kel on südamel, et see kogemuste rubriik siin ajakirjas ikka püsiks.
Olin vabatahtlikuna Burkina Fasos Lääne-Aafrikas õpetajatööd tegemas ning sõitsin oma Peugeot L50 mopeediga 40-kilomeetrist vahemaad Loropeni külast Gaouasse. Äkitselt jäi minu retk pooleli. Mopeedi mootor suri välja, minu katsed seda parandada ei kandnud vilja ja kusagilt ei ilmunud sel hetkel nähtavale ka muidu nii sõbralikke kohalikke elanikke. Mida teha? Oli juba hiline pärastlõuna ja kella kuue ajal pidi pimedaks minema. Mõtte lükata mopeedi käekõrval 20 kilomeetrit kas Gaoua suunas edasi või Loropeni suunas tagasi välistasin kui teostamatu ürituse. Varsti kogesin mitmeid sekkumisi, mille põhjal veendusin, et Jumal võib lahendada ka rasked olukorrad.
Ma ei mäleta, kas jõudsin isegi palvetada enne, kui seda väga hõreda liiklusega teed mööda sõitis minu suunas vana pilgeni täis veoauto. Auto peatus minu juures ja mulle pakuti küüti. Minu mopeed seoti auto katusele kinni ja minust sai kahekümnes reisija selle vana auto kastis. Istusin ja tervitasin kaasreisijaid ning tuli välja, et tavaliselt selles paikkonnas kasutatava prantsuse keele asemel sain reisijatega suhelda inglise keeles. Reisijate hulgas olid mõned ingliskeelsest Ghanast prantsuskeelsesse Burkina Fasosse kolinud töölised.
Kogesin Jumala juhtimist ka teisel viisil. Sel autosõidul tutvusin ühe inglise keelt rääkiva keskealise Ghana naisega, kes kaastundlikult küsis, kus ma kavatsen ööbida. Mõtlesin olukorra üle. Minu mopeedi oli tarvis alles parandada ja juba hakkas hämarduma. Teadsin, et kuna olin seal varem vaid korra käinud, oleks mul praktiliselt võimatu pimedas Gaoua linnas leida seal elava õpilasmisjonäri elukohta. Niisiis rääkisin sellele prouale oma olukorra ära ja mainisin, et oleks tore, kui nad saaksid mulle öömaja pakkuda. Abivalmis proua aga ei mõistnud, mida ma rääkisin, ja küsis minult pisut pahaks pannes, miks ma rääkisin temaga prantsuse keeles, kuna tema oskas vaid inglise keelt. Siis tuli mulle äkki mõte: võib-olla Jumal ei taha, et ma nende juurde ööbima läheksin. Valge mees, kellel tavaliselt arvati olevat palju raha ja kes pealegi oli eksinud, oleks mõnele vähem sõbralikule inimesele ahvatlevaks öise röövi sihtmärgiks. Ma vahetasin hoopis jututeemat, soovisin naisele head reisi ning läksin otsima kohaliku automehaaniku töökoda.
Järjekordseks kogemuseks oli mulle see, et leidsin mehaaniku vaatamata hilisele ajale tema töökojast. Ta nõustus jääma kauemaks tööle ja minu mopeedi ära parandama. Ta leidis kiiresti vea üles ja vaid tunni aja pärast oli minu mopeed taas korras.
Mida nüüd edasi teha? Ma ei tundnud linnast kedagi peale seal töötava vabatahtliku õpilasmisjonäri, kelle elukohta ma ei suudaks pimedas kuidagi leida. Kuidas Taevaisa aitab mul selle probleemi lahendada? Teadsin, et selle õpilasmisjonäri kodus kogunes vahel üks grupp adventiste, kuid vaid mõni üksik inimene Gaouas teadis sellest. Otsustasin küsida ühelt minu läheduses seisvalt kohalikult, kas ta teab sellest midagi ja mees osutas lähedal seisvale noorukile. Minu üllatuseks ütles see nooruk, et ta võib mind õpilasmisjonäri juurde juhatada ning pakkus end ka mopeedi juhtima. Istusin mopeedi tagaistmele ja suure kiirusega sõites olime peagi kohal. Nooruk ei võtnud vastu ka tasu, mida talle tema abivalmiduse eest pakkusin.
Vahetevahel arvame, et kui me teaksime igas olukorras täpselt Jumala plaani meie suhtes, siis oleks meil kergem tähtsaid otsuseid teha. Tegelikult aga on Ta kogu aeg meie lähedal ja hoolitseb meie eest. Meile võib tunduda, et Jumal on väga kaugel ja meil on väga raske Tema tahet teada saada. Jumal aga otsib meid, et näeksime ja kuuleksime Tema hoolitsust, Tema juhtimist ja Tema häält.
Piiblis on selle kohta mitmeid Jumala tõotusi. Mõned neist on siin sinu ees.
„Sa ütled: „Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides! Ärge olge nagu hobused, nagu hobueeslid ilma aruta; neid tuleb suulistega ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi! (Laul 32,8-9)
„Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!“ (Js 30:21)
„Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind.“ (Jh 10:27)
„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“ (Õp 3:5,6).
(Ajakirjast Nykyaika 17/2010)
Jumala sekkumisi ja juhtimist oma elurännakul märkama õppides võime meiegi märgata, kuidas teerada läheb tasaseks – mitte et kõik konarused sealt kaoksid, küll aga sellepärast, et Tema meid oma silmaga juhib neist konarustest mööda astuma. Ja võhivõõras linnas ühe meile tuttava inimese otsimine on küll sama hea, kui nõela otsimine heinakuhjast. Aga Jumala jaoks pole midagi võimatut – Tema teab ka seda, kus elab meie tuttav.
Nüüd aga Kaarli lugu oma Jumalaga läbi lume ja tuisu kõndimisest.
Seisin mitu minutit peegli ees ja tundsin, kuidas õige tasa hakkan aru saama oma väiksusest.
Alguse sai see sellest, et pidin hommikul kella poole seitsmeks laevale tööle jõudma.
Olin seekord lubanud ülemusele, et asendan ühte puuduvat administraatorit ning olen rootsi laua hommikusöögi kassas ja avan seal uksed. Teadsin, et kui mina hilinen või ei saa tulla, siis asendajat leida on väga raske. Pealegi olid jõulude ajal paljud öö kodus ja tulid alles lõunaks laeva. Reisijaid oli kõvasti üle keskmise, üle poolte neist oleksid olnud rootsi laua kliendid. Pidin ülemusele vastu tulema, kuna nemad olid mulle korduvalt vastu tulnud: käisin teist aastat tehnikumi kaugõppes ja iga poole aasta tagant tuli kooliskäimise graafiku tõttu tööl vahetust vahetada, mida omakorda hästi ei tahetud lubada.
Ärkasin õigel ajal. Vaatasin aknast välja ja oli juhtunud see, mida olin natuke ka oodanud: õhtu veel talutav lumesadu oli muutunud päris hulluks tormiks. Kuna oli pühapäev, siis bussiga ei oleks ma tööle jõudnud, olin arvestanud, et lähen taksoga. Pooletunnise takso-helistamise järel olin juba päris mures, ühtki taksot polnud võimalik saada. Nädalavahetustel oli pidudelt kojusõitjaid ja minusuguseid tööleruttajaid rohkem kui taksod jõudsid vedada. Aeg hakkas lähenema päris kriitilisele piirile. Laeva turvamehed teevad tavaliselt ukse lahti ainult mõneks minutiks poole seitsme ajal ja järgmine kord alles pool kaheksa. Kuna turvamehi oli tugevasti koondatud ning laeval oli joobes ja kantseldamist vajavaid kodanikke hordide viisi, siis ei saanud arvestada, et neil jagub aega eraldi minu pärast uksele tulla. Minu kasutada oli ühe töökaaslase vana auto, millele ma polnud talveks teinud ülevaatust ega kindlustust. Ja arvatavasti oli sellise külmaga ka aku tühi.
Mul polnud Jumalaga palju kogemusi ja kahjuks ka need, mis olid, kippusid oma värvi kaotama ja meelest kaduma. Aga seekord tundsin, et tuleb toetuda Loojale ja ütlesin tasa: „Jeesus, aita!“ Riietusin kiiruga, haarasin auto dokumendid ja võtmed ning jooksin alla. Õues oli lugu väga hull: lund sadas ja tuul oli väga tugev, hanged olid mitmemeetrised. Isegi kui ma oleks auto käima saanud, poleks sellega olnud võimalik sõita. Kapotialune oli lund täis, polnud midagi näha. Akul olid küll klemmid maha võetud, aga ma olin päris kindel, et sellega mootorit käima ei saa, pealegi oleks tulnud enne sõitu kõva veerand tundi kühveldada. Lõin kapoti plaksuga kinni ja palvetasin: „Isa, olen päris hädas! Palun aita mul tööle jõuda!“
Kahlasin lumehangest läbi ja mõtlesin, mitu lööki mu süda praegu lööb. Esimene mõte oli, et tuleb minna tee äärde. Nüüd tekkis küsimus, millise tee äärde. Nagu automaatselt, otsustasin minna otse. Inimesi polnud liikumas näha, siin-seal põlesid akendes tuled – küllap paljud alles lähevad magama, võib-olla mõni ärkas just. Naabermaja esimese trepikoja uks läks lahti ja välja jooksis üks tütarlaps. Kuna ta sellise kiire sammuga astub, siis äkki ta sõidab kuhugi? Küsisin vene keeles: „Vabandage, kas te linna poole lähete?“ Vastuseks naerdi kõvasti ja praegu tundub, et vastati: „Ei tea!“ Eestlaseks osutus. Seletasin oma olukorda ja mõtlesin, kuidas mitte näida päris tobuna. Selgus, et ta siiski ootab kedagi tuttavat ja et see pidavat taksoga talle järele tulema ja et nad sõidavad linna. Aga ta ei teadvat, mida ta tuttav sellest arvab, kui ma kah temaga kaasas olen. Selleks ajaks kujutasin ette, et õigeks ajaks ma laeva ei jõua, inimesed sööma ei saa või keegi teeb uksed lahti ja mina pean pärast kogu firmale saamata jäänud tulu kinni maksma. Kujutasin juba ette, et kirjutan lahkumisavaldust ja kuidas ma Soome ehitusele tööle lähen. Enesetunne oli sant. Tütarlaps naeris ja läbi naeru oli kosta: „Mul on sust ikka päris kahju, tööle sa küll ei jõua.“ Tundus, et ta polnud tõrjuv ega pidanud mind ligitikkuvaks pätiks, niisiis astusin talle sammukse lähemale. Nägu tundus kuidagi tuttav. See oli üks minu kunagine töökaaslane, keda polnud aastaid näinud ja kes praegu vist oli lapsehoolduspuhkusel. Tal oli minu äratundmisest hea meel. Rääkisime ühest ja teisest, meenutasime ühiseid tuttavaid. Ta helistas oma tuttavale ja õige pea olin nendega taksos. Kui ta oli mind oma tuttavale tutvustanud, siis rääkisin ka temale oma loo ja ta oli nõus mind lausa sadamasse viima. Kui ta küsis, mis ma ilma temata oleksin teinud, siis vastasin: „Oleksin kinga saanud!“
Jõudsin sadamasse, tänasin ning pakkusin taksosõidu eest raha. Taksomeetril oli mitmesaja kroonine arve ja ma ei teadnud, palju minu käest nõutakse. Minult raha ei tahetud. Lubasin hiljem tasuda, kui nad peaksid meelt muutma. Jõudsin sadamasse mõned minutid enne poolt ja täpselt poole seitsmeks olin laeva uksest sees. Hiilisin vaikselt kajutisse ja duširuumi ning peeglisse vaadates tundsin, kui väike ma oma usus, mõtetes ja soovides olen.
Kaarel Pajula
Järgnev teekonna lugu pole esmapilgul üldse usku kinnitav, sest me oleme harjunud, et hästi on siis, kui kõik hädad ja õnnetused ära hoitakse. Ja eks ole Jumala Sõnas ka otseselt kirjas: „Ta hoiab kõiki tema luid-konte, ükski neist ei murdu!“ (Ps 34:21) Aga mis siis, kui mõni luu ikkagi murdub ja inglid ei kannagi kätel? Ja mis siis, kui me kogeme, et Jumala poolt lubatud raskuse või häda läbi saame uue kogemuse hädadest läbikandvast Jumalast ning aitavatest kaaslastest, kelle olemasolust meil varem aimugi ei olnud.
Minu uusaasta algas erakordselt ebaõnnestunult. 1. jaanuaril kukkusin ma kiilasjääl ja murdsin parema jala reieluu kaela ja randmeluu. See juhtus Nõmme Rahukiriku juures, kus teenistus oli parajasti lõppenud ja kirikust väljuv rahvas suundus just oma autode juurde. Nad tuli mulle kohe appi ja viisid mind Mustamäe haiglasse. Olin tohutus šokis ega mõistnud, mis minuga oli juhtunud ja miks see oli juhtunud – olin ju kodunt väljudes palvetanud nagu alati, et Jumal mind saadaks ja hea kaitseingel hoiaks kõige halva eest. Olen alati olnud seisukohal, et armastav Jumal ei karista kedagi. Aga meid peksavad meie oma vitsad, nagu ütleb vanasõna. Mis tähendab, et kui oleme tähele panemata jätnud oma Jumala seadused ja korraldused ning Temast eemaldunud, siis oleme Tema kaitsva käe varju alt ise lahkunud ning kurjuse meelevallas ja saame ka tagajärgi otsekohe tunda. Hakkasin siis enesepoolset süüd otsima, aga ei leidnud suurt midagi. Olin alati arvanud, et 5. Moosese raamatu 7. peatüki Jumala õnnistused õigetele ja needused sõnakuulmatutele kehtivad ka tänapäeval. Alles aegapidi hakkasid meenuma kirjakohad, kus öeldakse, et „Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale“ (Mt 5:45;) „Mis juhtub albile, juhtub ka minule!“ (Kg 2:15) ning „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja!“ (Ps 34:20).
Ja nii nagu selles viimases tekstis kirjas on, nii tegi Jumal ka minuga. Ta oli kogu aeg minuga. Kogu selle aja vältel ei kannatanud ma üldse valu, ei tekkinud mitte ühtegi komplikatsiooni ega tüsistust. Ta tervendas mind tõesti imepäraselt. Tänu ja kiitus Talle kõige abi ja armu eest. Ta saatis kriitilistel hetkedel abi ja abilisi.
Inimesi ei hoita haiglas kauem kui 10 päeva, siis tuleb minna kas koju või hooldusravihaiglasse. Kuna ma elan üksi ja mul pole hooldajat, broneeris õde mulle koha Hiiule diakooniahaiglasse. Eelmisel päeval enne minu üleviimist sinna helistas õde uuesti sinna haiglasse ja talle vastati, et sellist kohabroneeringut pole olemas ja kohad on hõivatud. Ka mujal polnud kohti, üksnes 40 kilomeetri kaugusel linnast asuvas hirmkallis Villa Hortensias oli vabu kohti. Sinna pidigi mind saadetama. Üleviimise eelõhtul tuli mind külastama meie koguduse õde Liia, kes kuulis mu hädast ja lubas helistada meie õde Maiele, kes samuti töötab haiglas. Nii helistaski mulle järgmisel hommikul Maie, kes teatas, et kell 11 viiakse mind haiglasse, kus tema töötab, sest seal on minu jaoks koht olemas. See oli nagu taevast saadetud sõnum ja pääsemine! Abistavad inglid olid meie kiriku õed. Ja kui paljud õed-vennad said käia mind külastamas, abistamas ja julgustamas – olgu nad kõik siiinkohal tänatud ja Jumalast õnnistatud! Maie käis mind pooleteist kuu jooksul iga päev vaatamas, ta oli nagu tõeline kaitseingel. Kuigi ka seal haiglas on oma reeglid, õnnestus mul seal ravil olla tavapärasest kauem. Kojutulek oli ka imeline. Kuna minu lähedased olid samal ajal kõik haiged, olin mitmeid päevi ja unetuid öid suures ärevuses ja mures, kuidas ma koju pääsen. Siis helistas Neeme ja pakkus oma abi ja mu süda oli rahulik. Siis aga äkki tuli mu raviarst ettepanekuga, et ta saadab mind koju haigla autoga, kuigi sellist teenust polnud ette nähtud. Autojuht oli haruldaselt lahke noor tugev mees, kes tõi mind ratastoolis üles ka ja otse uksest sisse. Kaasa anti laenuks ka haigla kargud. Nii et kõik laabus imepäraselt ja ettearvamatult. Sain väga selge tunnetuse Jumala pidevast ligiolust ja abist. Sest muretsemistes ja ettekujutustes oli kõik palju keerulisem kui Jumala abiga kujundatud tegelikkuses. Jumalal on meie jaoks alati palju paremad lahendused kui me ise suudame välja mõelda.
Loodan, et need haiguse ajal saadud õppetunnid jäävad meelde elu lõpuni ja on suureks kasuks edasisel elurännakul. „Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks...“ (Rm 8:28) Jumalale olgu kiitus ja tänu kõige eest ikka ja igavesti!
Ester Kvavilašvili
Kas me usume Jumalasse, kes meid ebamõistliku lapsevanema kombel vati sisse mähib, või Jumalasse, kes armastava lapsevanemana lubab vahel meie ellu raskeid olukordi, mis kasvatavad meid ning panevad sealjuures Tema headust eriliselt nägema? Ning et nendes olukordades usku säilitades saab Jumal meie elude läbi austatud.
Jumal oleks võinud Taanieli kolme sõpra nende tunduvalt tõsisemas läbikatsumises hoida tulle sattumast, kuid tulle visatuina said nii nemad kui kogu seda sündmust jälgiv ning selles osalev rahvahulk eesotsas suure kuninga Nebukadnetsariga tunnistuse Jumala suurusest ja Tema väest. Enne tulle viskamist ütlesid Taanieli sõbrad: „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: Ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!” (Tn 3:17,18). Peale tulle viskamist ütles tolleaegset maailma valitsev kuningas Nebukadnetsar: „“Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane!” (Tn 3:25). Piiblit lugedes teame, et see olukord oli üks neist, mis mõjutasid Nebukadnetsarit viimaks painutama oma põlvi ja kõrkust Taeva Jumala ees ning Talle au andma.
Soovin sulle, hea rännukaaslane, selget ususilma, et võiksid kõige enda elus toimuva juures näha taevast kaaslast, kes ostis Kolgatal verega loa ja õiguse astuda sinu ellu ja käia sinu kõrval siin maisel rännakul. Ja mis iganes juhtub, Ta on kohal ja kui just sina oma valikutega ei takista Tal tegutsemast, siis on Ta tegev, et „võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad Tema poole“ (2Aj 16:9).
Eha Lobjakas on Tallinna I adventkoguduse liige ning Kogemuste kotikese toimetaja
