Anna-Liisa Valtavaara on Soome teoloog ja kirjanik, kelle sulest ilmunud raamatud kajastavad inimeste sees toimuvat, mis võivad takistada meid me eluteel. Kuidas olla õigel viisil hea ja olemas teiste inimeste jaoks? Kuidas ja mida täpselt andestada teistele? Seekord jätkame teemaga andestamine. Juuli numbris oli intervjuu liigse headuse teemal, nüüd jätkame andestamise teemaga.
Kas võiksid lahti seletada andestamise teema inimesele, kelle sees on kibedus?
Jah, muidugi, see on päris suhteline küsimus, sest mõni võib olla väga kibestunud, nii et kogu elu on kibeduse kütkes, ja võib olla neid, kelle kibedus on pinnapealsem, aga kui sellega midagi ette ei võta, on sel soodumus süveneda, juurduda sügavamale, endaga kaasa tuua üha uusi ja uusi kibestumise põhjuseid. Ei ole kunagi mõelnud, kumba gruppi kuuluvaid rohkem on, aga seda tean, et neid, kes kibeduse küüsis piinlevad, on palju... Paljudel on väga sügav kibedus. Elu läheb ju nii, et mitte keegi meist ei saa vältida seda, et meid koheldakse vahel väga halvasti ja meiega juhtub asju, mida me mitte kuidagi ei sooviks ja mis löövad kõik sassi ning panevad asjad hoopis teises suunas liikuma.. Me ei saa sageli valida seda, mis meiega juhtub või mida teised meile teevad. Me ei ole saanud valida vanemaid ega kasvukeskkonda. Eriti just neid, ja kahjuks ei ole täiuslikke vanemaid ka veel leitud. Sageli on inimesed kogenud puuduseid just nende teemadega seoses ning mitmed kannavad endas, mõned kohe väga valusate kogemustena, lapsepõlves kogetud valede tegude, puuduliku armastuse, heakskiidu või innustuse tõttu kogetud valu. Väga paljude elus on see nii. See on sageli koht, kus on peidus kibeduse juur, kuigi seda alati ei teadvustata. Mitmed eluprobleemid saavad sealt alguse. Ka täiskasvanueas juhtub üht-teist, samas ei ole võimalik elada, et me ise ei haavaks teisi, see kõik on enamasti kahesuunaline. Me ei saa valida, mis meiega juhtub, aga saame valida, kuidas sellesse suhtume ning mil viisil lubame sel oma elu mõjutada.
Sageli on tähtis adumus see, et ma olen ju elus, mul on midagi veel alles, kuigi midagi on ehk hävinud ja läinud teisiti, kui oleksin lootnud. Kuidas ma teen oma elu võimalikult heaks? Üks andestuse vaatevinkleid on vastutuse võtmine iseenda elu eest. Kibe inimene süüdistab alati teisi, et nemad rikkusid mu elu ära ja nende pärast mul ongi selline elu, kõik näivad olevat minu vastu ja keegi ei taha mulle head. Tegu on eelarvamusega. Andestamine tähendab, et ma võtan vastutuse enda peale, mul on midagi alles, kuigi midagi ma ka kaotasin. Seda võib taga nutta ja läbi töötada, aga teen ise kõik oma elu heaks ja võin Jumala appi kutsuda sellesse protsessi ja selle vähesegagi võib elu olla päris õnnelik.
Kui ma aga olen takerdunud valesse, mis mulle osaks on saanud, rikun oma elu ära. Kahjuks sageli ka end ümbritseva. Kibe inimene rikub ära kõige enam enda elu, aga mida rohkem see on rikutud ja mürgitatud, mürgitab see ka teisi. Piiblis on tekst, mis seda väga hästi kirjeldab. Heebrea 12. peatükk. Seal soovib Jumal, et ükski kibeduse juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks. Kui mina olen kibe, on minus kibeduse mürk, mille üks suuremaid tagajärgi on see, et ma jään päris üksi. Paljud väldivad, sest ei taha mürgises seltskonnas olla. Teisalt jätab aga kibe inimene end ise üksi.
Andestamine ei juhtu iseenesest ega ka siis, kui on selline tunne, et võiks olla tore andestada. See ei ole enamasti tunne, vaid tahteotsus. Tunded nagu viha, kibedus, pettumus ja raev näitavad, et mind on koheldud valesti. Samas näitavad need tunded, et oleks aeg mõelda andestamisele. See on tahteotsus, mille mina valin, sõltumata sellest, kas minult palutakse andeks või mitte. Isegi andekspalumist ei ole vaja, vaid see on minu enda valik.
Kui on küsimus suuremates või ammu toimunud tegudes, siis üldiselt võtab see protsess aega. Võib-olla isegi aastaid, sest tunded elavad oma elu ja sealt võib tulla välja valu ja tusk ning mõistmise ja tahte abil tuleb valida, et selles suunas tahan ma edasi minna; ma ei taha minna sinna, kust tuul puhub või tunded on, vaid mul on teatud eesmärk. Ma lähen andestamise suunas, isegi kui mu tunne seda ei kinnita. Need on ehk olulisimad aspektid. Nii mõneski tekitab tuska just see, et noh, ma andsin andeks, aga üldse ei hakanud kergem. Tunne ei tule kohe. Vähemalt mitte olulistes küsimustes. Jätkata tuleb siiski samas suunas, samas otsuses, arvamust muutmata, et tahan andestada. See on väga oluline.
Üks tähtis aspekt andestamise juures on mõistmine, et andestamine ei tähenda, et vale asi muutub seeläbi õigeks. Märkan, et nii mõnelegi on see takistuseks: ei saa ju andestada, sest see, mis ta tegi, on nii vale. Inimestel on sageli mõte, et kui andestan, ütlen sellega, et see oli õige tegu. Ei, see oli vale! Ja andestamine ei võta meilt ära ka mälu. Ma võin seda alati mäletada kui vale tegu minu vastu, aga mu suhtumine sellesse valesse asjasse muutub. Vale jääb valeks, minu suhtumine on aga teine! Muutunud.
Tähtsaim põhjus, miks andestatakse, on see, et inimene ise tunneks end paremini. Mitmed mõtlevad, et ei anna teisele andeks, et maksta kätte kõige eest, mis ta tegi. Kättemaksu mõtteviis on väga tavaline. Sel puhul maksan ma tegelikult iseendale kätte. Kui ma andestan teisele, teen endale väärtusliku kingituse! Vahel ütlen, et kui on tunne, et ei saa ju ükskõik mida teisele andeks anda, siis on minu ettepanek – anna andeks vähemalt see kõige valusam asi, sest sellest on enim kasu!
Kas keerulisem on andestada endale või teistele?
See sõltub inimesest, aga üllatavalt sageli kuulen, et endale andestamine on kõige keerulisem. Muidugi sõltub see just neist tegudest, tervikust ja inimestest, mis ja kellega täpselt on juhtunud. Paljud on enese suhtes veel nõudlikumad kui teiste suhtes. Kõigist teistest saab ikka puhkust võtta, aga kui tajud iseennast kurja ja pahana, siis ei ole ju kuskile põgeneda.
Sellega on väga tihedalt seotud süütunne. Kui räägime endale andestamisest, on küsimus selles, et sa oled iseenese silmis süüdlane. Süütunne on omaette probleem. Inimestel läheb sageli segamini tõeline süü ja tunne süü kohta, kus sa tegelikult süüdi ei ole.
Terve süütunne on selle tagajärg, et olen tõesti midagi valesti teinud. Vale süütunde taga võib olla palju süüdistamist, mis on just lapsepõlves osaks saanud, selle tulemusena võib inimene omandada süüdlase rolli ja identiteedi ning arvata, et küllap on see minu viga, kui midagi on viltu. See tunne ei ole ühegi minu teo tagajärg, see on seotud identiteedi ja enesehinnanguga. See tunne on mõlemas süütundes nii sarnane, seepärast ongi vale ja tervet süütunnet teineteisest nii raske eristada, aga vale süütunde taustal on teiste teod. Sageli on põhjus see, et inimene ei ole saanud piisavalt armastust ja aktsepteerimist või on teda süüdistatud, et ta olemas on või et ta on selline ja mitte teistsugune. Sellest ongi ehk pärit arvamus, et ma olengi koormaks, esmalt kodus lapsena, et olen vaid koormaks vanematele, tekitan ebamugavusi, minu pärast on nad väsinud ja neil saab minu pärast raha otsa ning minu pärast ei saa nad teha, mida tahavad.
Kui ma tõepoolest olen ise teinud enda suhtes midagi valesti, on aeg andeks anda. Kui ma süüdistan ennast asjata, tuleks mul hoopis tõtt rääkida: ma ei olegi süüdlane! Väära süütunde puhul toimivad andestamine, tõde ja armastus ajapikku.
Kas sinu meelest on võimalik täielik andestamine, kuidas seda siis nüüd iganes määratleda saab – täielik või mittetäielik – aga selline täielik andestamine võimalik ilma Jumala tundmiseta või ilma Jumalata?
Jah, loomulikult on see lõppude lõpuks üpris keeruline küsimus. Jumalale on see nii täielik, nagu Piibel räägib: Tema isegi ei mäleta neid asju enam, mida Ta on andestanud. Meie tavaliselt teoorias vähemalt mälu ei kaota, võib-olla oleme hästi asja andestanud ja see ei ole meil enam meeles ning jääb tahaplaanile.
Sageli mõtisklevad inimesed selle küsimuse üle ja usklikud ütlevad, et ilma Jumalata ei ole võimalik andestada. Mina olen jõudnud järeldusele, et see ei saa päris nii olla. Oleks ju hirmus, kui mitteusklikud ei saaks andeks anda. Mõnikord, kui maailma elu vaadata, võib näha, et mitteusklikud oskavad palju paremini nii iseendale kui teistele andestada. Kuna andestamine on Jumala idee, Jumala plaan, et Ta saaks inimese tagasi ühendusse endaga, siis Jumal andis selle anni ka meie, inimeste vahele. See on üks neist kingitustest, mille kohta Jeesus ütleb, et päike paistab nii õigele kui õelale. Kõik saavad päikese õnnistusi ja ohte samamoodi maitsta.
Minu meelest on andestamine kõikide kasutuses. See peaks olema nii, et inimene, kes on saanud ise palju andeks, peaks saama siit Piibli mudeli, et nii nagu Jumal on andnud, nii andke teiegi. Inimene, kes oskab palvetada, võib paluda teadlikult Jumala abi. Seega on usklikul inimesel palju paremad tööriistad kasutada.
Kuidas see raske asi võimalik on? Vahel on tunne, et see on ka Jumalaga koos piisavalt keeruline. Soovitan seda kindlasti kõigile, kes vähegi oskab ja saab ja tahab palvetada – Jumalalt võib paluda abi, et tahe muutuks ja et saaksid jõu andestada. Inimestega on juhtunud hirmsaid asju ja juhtub pidevalt. Ma ei tea samas ühtki nii hirmsat tegu, mida keegi ei oleks suutnud andeks anda. Kõik on alati võimalik, kui ma ise tahan tööd teha ja palun Jumala abiks. Suuri asju võib juhtuda ja elukvaliteet ning -sisu võivad väga palju muutuda!
Mida teha nende heaks, kes on ilmselgelt kibestunud, kuid ei avane ühelegi soovitusele abi leida?
Teiste elu ei saa muuta. Iseenda elu saab. Palve on see olulisim, kui sul on sõber või lähedane või ka võõras inimene, kelle elus need asjad aktuaalsed on. Muidugi, kui võimalik, võiks oma elu ja juhtumiste kaudu rääkida näiteid. Aga see ei toimi, kui lähed rääkima, et kuule sul on nüüd selline ja selline probleem... tee midagi ruttu või ära ole kibestunud; või sul on madal enesehinnang, hakka nüüd endast paremini mõtlema. Kibedal inimesel on valus, tal on paha olla, aga seda ei saa näidata. Vahel tundub, et inimesed ise ei näe kõike enda juures või on tõrjumine ja eitamine nii suur, et ei tahagi näha. Seega on palve väga hea vahend, millega saab pinda pehmendada ja olla sel viisil kuuldel; kui tekib olukord rääkida, siis peab olema valmis.
Soomes on inimesed küsinud, kas nad võiksid viia mõne raamatu mingile inimesele, sest tal oleks ju vaja. Olen kuulnud palju väga rõõmsaid lugusid sellest, kui mõni on kellelegi raamatu viinud ja too on alguses olnud pika hambaga vastu võtmas ning sisistanud, et miks sa mulle sellise raamatu tõid. Ja ta on lugenud alles hiljem ning siis on lamp põlema löönud imestusega, kuidas see inimene oskas mulle just selle raamatu tuua. Raamatut on hea rahus lugeda, ei pea nägu ja pisaraid teistele näitama. Võib lugeda salaja, omaette, omas rütmis. Igaühel on lootust ja kõik võivad tee muutusele leida!
