Kesk-Soomes paiknevas Jyväskylä linnas tegutseb aktiivne adventkogudus, mille eesotsas on Newboldist ja Harvardi ülikoolist teoloogilise hariduse saanud pastor Ansku Jaakkola. Jyväskyläs on ta teeninud üheksa aastat. Mind viis Jyväskylässe soov täiendada oma akadeemilisi teadmisi kohalikus ülikoolis, tegelikult sain oodatust palju enamat – leidsin uusi sõpru kaasusklike seas ja kogesin vaimulikku kosutust. Enne kodumaale naasmist vestlesin kohaliku pastoriga koguduseelust ja -tööst.
Jyväskylä adventkirikus toimub vilgas tegevus – tegutsevad väikerühmad, lisaks on igasuguseid muid tegevusi. Räägi lähemalt, mis siin kõik on.
Tõepoolest, oleme panustanud nüüd väikerühmadesse. Koguduse arengukava kohaselt on koguduse kasvu peamiseks pidurdavaks teguriks väikerühmade vähesus. Ja see on tõsi, ega neid siin eriti ei olnud.
Väikerühmad alustasid oma tööd 2012. aasta kevadel, nii et sa tulid just selleks ajaks. See on olnud väga rõõmustav, et inimesed on olnud entusiastlikud ja tahtlikud neis osalema. Esialgu kartsin, et pean neid vägisi rühma tooma (muigab), aga see hirm oli asjatu.
Jõulude ajal toimus meil heategevusüritus „Rõõmus meel“, kus osales umbes kakssada inimest. Jagati riideid, EL-i toidupakke, raamatuid, pakkusime ka kohapeal einet, lisaks oli juustelõikuse, kaelamassaaži ja vererõhu mõõtmise võimalus.
Sügiseti on meil olnud Ghana-projekti raames üritus, mille eesmärgiks oli koguda raha haigla ehitamiseks Ghanasse. See on olnud mitme aasta pikkune projekt. On täielik Jumala ime, et see teostus: nüüd on haigla valmis ja toimib.
Millised väikerühmad Jyväskyläs praegu tegutsevad?
Noortel on kord nädalas piibliring. Kirikus toimub kaks korda kuus palvering, kus loeme Bil Hybelsi palveteemalist raamatut. Selle kohta olen saanud palju positiivset tagasisidet. Nende kogunemiste tugevus on see, et jõuame isiklikule tasandile, teemad ei jää üldiseks teoreetiliseks aruteluks. Täiskasvanutele toimub ka Kolossa raamatu uurimise ring. Meil on käsitöörühm moodustumas. Jyväskylä lähedal asuvas Hankasalmis koguneb palverühm. Meesterühm meil hetkel ei tegutse, sest selle eestvedaja Pekka Pihl on olnud Keenias heategevusprojekti juhtimas.
Siis on meil ka nn kasvurühmad, kus 2-3 inimest saavad kokku, et rääkida oma elust ja Jumalast. Meil tegutseb ka tunderühm, kus käsitletakse tundeid. See on inimestele, kelle elu valitseb mingi väga tugev negatiivne emotsioon. Inimene võib olla jäänud viha, kartuse või ahastuse küüsi, mis takistab elamist. Seetõttu on samaaegselt tegemist ka hingehoiu rühmaga. Kohtumised toimuvad päeval ja sinna oleme kutsunud selliseid inimesi, kes saavad päevasel ajal osaleda.
On väikerühmi, mis on kõigile avatud, on selliseid, kuhu tuleb eelnevalt registreeruda. Ja siis on suletud rühmi, kuhu inimesi kutsutakse personaalselt, et kas sa tahaksid sellises rühmas osaleda.
Jyväskylä koguduse 2012. aasta teemaks on julgus näha Jumala mõju argipäevas, väärtuseks Jeesuse tundmine ning prioriteediks kirglik vaimulikkus ja terviklikud väikerühmad. Kas need valitakse igal aastal?
Oleme arutanud igal aastal, kuidas edasi minna, mida järgmisel aastal teha. See on saanud traditsiooniks, et oleme valinud mingi teema või valdkonna, mida soovime aasta jooksul eriliselt esile tõsta. Tänavu pöörame erilist tähelepanu väikerühmadele ja kirglikule vaimulikkusele, et see ei oleks pinnapealne ja kuiv. Teemaks on olnud ka ligimesearmastus, kui on olnud lahkhelisid. Teinekord jälle tajud, et nüüd peaks õppima rohkem Jumala teenimise kohta, mõne aasta pärast kerkib aga esile vajadus pöörata tähelepanu näiteks lastele ja peredele.
Mida kogudus sulle tähendab?
Kogudus on Kristuse ihu. Seal on mitmesuguseid inimesi. See tähendab, et kõigest nõrkusest ja puudulikkusest hoolimata Kristus tahab koguduses tegutseda. Tegutseda koguduse kaudu. Õnnistada inimesi ja viia evangeeliumisõnumit edasi.
Kohalik kogudus on kõige tähtsam organisatsioon maailmas, sest sellel on võimalused praktiliselt kõigeks. Kogudus võib olla ka surnud, kokkukuivanud ja ängistav koht, aga Kristus kutsub kogudust elavasse ühendusse ja tegudele – nii võib imesid korda saata.
Näiteks siinne suhteliselt väike Jyväskylä kogudus on ehitanud haigla Ghanasse. See on ime. Ja siis veel asjaolu, millised tagajärjed sel olid. Meie jaoks oli oluline, et riigis väheneks laste ja sünnitavate naiste surmade arv. Tõepoolest, need näitajad on seal kahanenud. Aga lisandunud on ka teisi õnnistusi, mida me ei osanud ettegi kujutada. Isegi kohalikud ei osanud seda oodata.
Ghana inimesed elavad kogukonnakeskselt. Moslemid isekeskis, adventistid isekeskis ning erilist omavahelist läbikäimist ei toimu. Õigupoolest ei olegi üksteisega millestki rääkida. Üldiselt räägitakse seal poliitikast, aga kui kogukonnad hääletavad eri erakondade poolt, siis ei ole eriti millestki rääkida. Ja kui ka jalgpalli osas ollakse eriarvamusel, millest siis veel rääkida?
Nüüd, kui seal tegutseb see uus haigla, on kõik selle asutuse omaks võtnud. Kõik vajavad seda, tulevad sinna ja suhtlevad omavahel, saavad tuttavaks. Isegi moslemid käivad hommikuti hommikupalvust kuulamas. Mulle räägiti, et ühel päeval leiti rühm moslemeid haigla hoovi koristamas. Nad olid omaalgatuslikult korraldanud koristustalgud. Varem polnud seal sellist asja juhtunud. Haigla krundi kõrval oli posija ehk siis nõia elamine, selles kohas on jätkuvalt pealuud alles. Tema aga korjas oma asjad kokku ja läks ära. Oma krundi aga kinkis haiglale. Temalt küsiti, mispärast ta tegi seda. Ta vastas: „See haigla toob valgust ja elu meie külasse.“ Ka tema tahtis seda protsessi toetada.
Ghanas on korraldatud eri usurühmade kogunemisi, mille eesmärk on seista ühiselt piirkonna eluolu eest. Kogunemistel polnud tulemust, sest esindajad ei tulnud kohale. Aga nüüd tulid. Küsiti, millest see muudatus. Põhjendati nõnda: nüüd on meil haigla ja on oluline, et kannaksime selle eest ühiselt hoolt.
Need tagajärjed on hämmastavad ja imelised! Me ei osanud seda loota. See, et me siin Jyväskyläs, kaugel põhjalas, oleme korraldanud heategevuslikke laatasid, küpsetanud pontšikuid ja leiba, teinud palju-palju väikeseid asju, mille tulemusel Jumal korraldab midagi suurt kaugel Aafrikas.
Sellele lisaks arendavad aafriklased oma noorsootööd. Nad on näinud, kuidas soomlased teevad noorsootööprojekte ning et see on põnev, niisiis miks mitte seda rakendada. Seal ei ole raha, aga seal on rahvast. Meie oleme võimelised hankima raha, oleme vaene kogudus, aga siin on see võimalik ka vähese hulga inimestega. Nad rääkisid, et kui neil on noortelaagrid, siis nad saadavad noored kaugetesse küladesse inimesi aitama. Noored lähevad sinna paari-kolme peresse ja koristavad, töötavad põllul, koguvad küttepuid ja teevad muid vajalikke töid, milles nad saavad abiks olla. Kokkuvõttes saavad hea mälestuse nii need noored ja ka kaugete külade elanikud.
Viimati kuulsin, et ghanalased veavad Libeerias ehitusprojekti. Minu reaktsioon oli: „Mida?!“ Libeeria on kodusõjas tugevalt kannatada saanud maa. Maailmapangal on raha, et riigi ülesehitamist toetada, aga inimesi pole. Kirikul on aga Ghanas suur liikmeskond. Ja nii juhtuski, et 500 ghanalast läksid Libeeria riiki üles ehitama. Libeeria adventkirik toitlustab ja organiseerib majutuse, Maailmapank annab raha ehitustöödeks ja ghanalased tulevad tööd tegema. Ma küsisin siis, mida nad seal ehitavad. „Orbudekodusid, haiglaid ja koole,“ kõlas vastuseks.
Kui meie siin pontšikuid küpsetasime, ei arvanud me, et selle tulemusel võiks Libeeriasse orbudekodu tekkida. Aga see on selline seik, et kohalik kogudus võib tõepoolest muuta maailma! See oli minu jaoks hämmastamapanev juhtum ja tekitab alandlikku meelt, et sel, mida me teeme, on tõepoolest mõju.
Soomes oleme tundnud Jumala kutset tegeleda rassismiga. Siin elab sisserändajaid, pagulasi ja teisi eri maadest pärit inimesi. Mõni aeg tagasi leidis aset juhtum, mil ühele mustanahalisele mindi kallale ja peaaegu tapeti. See juhtus keset päeva, ilma põhjuseta. Kogudus ärkas. Koostasime kirja ja saatsime selle lehtedesse, politseile, tähtsamatele ametnikele, kes selle teemaga kuidagi seotud on. Olime valmis avalikult välja ütlema oma seisukoha selle kohta. Seetõttu tuleb siia kogudusse ka rohkem sisserändajaid, sest me ütleme välja, et rassism ei ole õige, olgu inimene siis koguduseliige või mitte. Ütleme välja, et siin on turvaline olla. Selline samm on avanud koostöö erinevate organisatsioonide ja munitsipaalasutustega, et aidata sisserändajaid.
Tänu sellele tunneme ka meie, et oleme olemas, andes oma panuse nii Ghana kui ka kodukoha arengu hüvanguks. (Pastor räägib, silmad rõõmust särades.)
Ka mina olen tundnud end tänu teie külalislahkusele ja hoolivusele siin Jyväskyläs väga koduselt. Mind haarati koguduse tegemistesse kaasa – viiulit mängima, laulma, koguduse ühisettevõtmistes osalema... Meeldejäävad tegevused on kindlasti õhtused piibliuurimised; lauluharjutused, kus pelgalt ei lauldud, ja väljasõidud loodusesse.
Aga räägime nüüd hoopis pastoritööst... Kuidas sa otsustad, et millest järgmises jutluses kõneled?
See ongi jutlustamise raskeim osa (muigab). Enamasti loen raamatuid ja siis tekib ideid, et sellele teemale võiks läheneda sellise või teistsuguse nurga alt.
Käesoleval aastal on mul jutlustesari, nii et teemad on aasta lõpuni olemas. Koondpealkiri on „Nälg Jumala järele“ – kuidas kogeda Jumalat, mitte ainult teada fakte Jumalast. Jutluste teemadeks on näiteks patu tunnistamine, Piibli uurimine ja arutelu, paastumine... teemasid on mitmesuguseid. Teemad on konkreetsed ja praktilised ning eesmärk on avastada uusi viise, kuidas Jumalat kogeda ja tunda.
Kas on võimalik teha jutlust nii, et vaimulikke raamatuid üldse ei loe?
Kui Püha Vaim kõnetab, siis küll. Aga see ei ole mingi põhjendus, et ise ei peagi jutluse ettevalmistamisel palju tööd tegema. See oleks laiskus: mina lähen koguduse ette ja Püha Vaim annab. Usun, et küllap Püha Vaim tahab enamasti anda mulle need mõtted juba varem. Loomulikult võib ka ettevalmistatud kõne esitamisel olla olukordi, kus tajud, et midagi peaks ära jätma või midagi lisama.
Fakt on aga see, et kõneleja saab ise rohkem, kui ta uurib rohkem. Ja kõneleda tuleb sellest, mis enda südant puudutab. Kui teema ennast absoluutselt ei puuduta, on sellest väga raske ka kõneleda. Jutlustaja peab kõne iseendale.
Tegutsed ka paarisuhte nõustajana.
Jah, käesoleval hetkel koostame koos koguduseliikme Riikka Heikkilä’ga (Jyväskylä ülikoolist, psühholoog – toim.) abieluks ettevalmistavat materjali paaridele. See töötatakse siis pastori või mõne teise isikuga enne laulatust läbi. Kokkusaamisi on 6-8 korda. Oleme teinud sinna palju-palju küsimusi. Paar saab need eelnevalt kätte ning peab neile eraldi vastama. Siis saadakse kokku ja arutletakse. Selline asjade käik on vajalik selleks, et mõlemad mõtleksid ise, mida nad tahavad. Kui lihtsalt suuliselt arutleda, on lihtne vastata: “Jaa-jah, ma arvan sama.“ On oluline, et kumbki mõtleks enda jaoks need teemad läbi.
Eesmärk on vähendada „üllatusi“ ja aidata paaril omavahel arutelu pidada. Võib olla ka teemasid, mis omavahel rääkides pole kunagi jutuks tulnud. Õppematerjali eesmärk ei ole öelda, kuidas inimesed peavad abielus olema, see on paari enda asi. Meie ülesanne on toetada ja aidata arendada omavahelist koostööd.
Lisaks sellele oled litsenseeritud kriisis olevate paaride nõustaja.
Olen läbinud koolituse „Sõlmed paarisuhtes“, mis on soomlaste endi koostatud, suunitlusega kriisis olevatele abielupaaridele. Selles programmis on ette nähtud kaheksa kohtumist, on etteantud teemad ja aruteluküsimused. Koolitaja ülesanne on aidata aru saada, milles see kriis seisneb. Mis see peamine probleem on. Sageli on nii, et inimesel on paha olla, aga ta ei tea, millest see tuleneb. Olukorda vaadeldakse mitmest erinevast aspektist, üheskoos.
Läbiviija eesmärk on kuulata mõlemat poolt. Võib-olla abikaasa ei olegi võimeline sel hetkel kuulama, mida tema teine pool mõtleb ja räägib. Aga vähemalt läbiviija kuulab ja juhib arutlust. Samas ei saa keegi abielupaari eest tööd ära teha. Tuleb lihtsalt luua turvaline keskkond, kus kumbki oleks valmis enda mõtteid jagama ja teineteist ära kuulama.
Mis võtab pastoritöös kõige rohkem aega?
See on vägagi vahelduv. Põhimõtteliselt võib teha kõike, mida suudad välja mõelda.
Mina kasutan palju aega inimestega suhtlemiseks. See võtab aega, aga ma tahan sellesse veel rohkem aega panustada. Lisaks sellele loomulikult jumalateenistuse, jutluse ja sellega seonduva planeerimine ja organiseerimine. Selle alla kuulub ka informeerimine. Ma tunnen, et kui me teeme midagi, tuleks sellest ka teistele rääkida. Saadan sms-sõnumeid, e-kirju, kirju Facebooki kaudu...
Lisaks on ka paberitööd ning koguduse juhtkonna kogunemised. Käesoleval kevadel, kui olen läbi viimas Kolossa raamatu uurimist, siis ka selleks ettevalmistumine võtab hulgaliselt aega. Loen salm salmi haaval ja jään mõtlema, mida autor selle lausega nüüd öelda on tahtnud. See on tõeliselt põnev!
Pastoriameti juures on raskeim ilmselt leida see hetk, et peatuda. Alati ju toimub midagi. Kui üks asi saab läbi, ootavad järgmised asjad tegemist. Samas on ka päevi, mis on rahulikumad. Ja need hetked võivad Jumala silmis olla palju olulisemad.
Teie peres on kaks last, kes vajavad tähelepanu. Kuidas oled piirid seadnud, et nüüd on aeg lastega tegeleda ja nüüd täidan pastori töökohustusi?
Kui ma ei hoolitseks oma laste eest, mis põhjusel ma peaksin siis koguduse eest hoolt kandma? Laste jaoks tuleb teadlikult aega võtta. Kuna paljusid asju saan teha kodus, siis nad on seal koos minuga. Aga vahepeal võtan teadlikult aega, et keskenduda ainult nendega olemisele.
Tänavu kevadel oli meil vanema tütre Hiljaga ema-tütre nädal, käisime koos Londonis. Ma ei läinud tuttavaid vaatama ega ametikohustusi täitma. Hingamispäeval olime muidugi kirikus. See oli meie aeg olla tütrega kahekesi. Ühine puhkus ei pea olema alati välismaareis, võime ka kodus midagi põnevat ette võtta.
Olen püüdnud reede õhtut hoida pere jaoks. Üldine tava on mul see, et mis iganes ka laupäeval ees ootab, reede õhtu on laste päralt – me mängime, loeme, laulame koos. Mängimine tähendab ka füüsilist liikumist. Kirikus on samal ajal palvekoosolek, aga ma ei lähe sinna, sest minu koosviibimine on sel ajal kodus lastega.
Mis suunas kogudus peaks pürgima?
Oluline on, et Jeesusest piisaks. On oht, et kasutame oma aega kõikide muude maailma asjade jaoks. Aga kui pea puudub, on kogudus surnud. See on oluline. Ja et kogudus ei keskenduks ainult iseenda vajadustele, vaid mõtleks ka väljapoole – kuidas saab olla teistele evangeeliumi jagamisel õnnistuseks, samuti pööraks tähelepanu ühiskondlikele asjadele.
Kogudus peaks pürgima ülespoole ja väljapoole. Selle võrra sissepoole, et igaüks mõistab, kes ta on ja mis tema roll on. Oluline on ka ausus ning ehtsus, et me saaksime kogudusega jagada oma tegelikke mõtteid ja tundeid, rääkida oma vajadustest. Meie ülesanne on armastada Jumalat kõigest südamest ja hingest ning armastada ligimest. See väljendub selles, et toetame nende hingelist, kehalist ja vaimset arengut.
