Meie tänapäevane inimlik olukord on pluralistlik ja kultuurideülene: pluralistlik, kuna ükski kultuur, mudel, ideoloogia, religioon vms ei saa veenvalt väita, et ta on ainus, unikaalne või koguni parim süsteem absoluutses mõttes; kultuurideülene, kuna inimkogukonnad ei ela enam isolatsioonis ja seetõttu ükskõik missugune tänane inimlik probleem, mida ei käsitleta palju-kultuurilistes parameetrites, on juba metodoloogiliselt valesti püstitatud. Panikkar esitab viis hoiakut, mis igaüks kirjeldab religioosseid kohtumisi umbes sarnaselt nagu neli klassikalist inimese iseloomutüüpi seda teevad; sarnaselt ei viljeleta neid ka puhtal kujul. Kuid need on näited, mis aitavad hoiakuid positsioneerida.
1) Eksklusivism. Ühe konkreetse uskkonna liige näeb oma religiooni ühel või teisel viisil tõena. Tõeväide omab paratamatult teatud eksklusiivsust ehk välistavust: kui mingi avaldus on tõde, siis sellega vastuolus olev ei saa olla tõde samal ajal. Ja kui teatud inimlik traditsioon väidab pakkuvat tõe jaoks universaalset konteksti, siis kõik, mis on vastuolus selle ’universaalse tõega’, tuleb kuulutada valeks. Kui näiteks islam esindab tõelist religiooni, siis ’mitte-islamistlik tõde’ ei saa eksisteerida religiooni alal. Kuid selles aktsepteeritakse religioossust erineval määral, mis tähendab, et iga ’religioosne tõde’, kui see on tõesti tõde, on juba islamistlik (isegi kui asjaosalised isikud pole sellest teadlikud).
Eksklusivistliku hoiaku puhul on tegemist heroistlike elementidega: sa pühendad oma elu ja olemise täielikult millelegi, mis ei väida ainult osalist või ebatäiuslikku teadmise omamist, vaid esitleb universaalset ja absoluutset tõde. Absoluutne Jumal või absoluutväärtus on see, mida eksklusiivse hoiakuga järgitakse ning mida kaitstes tõstetakse oma religioon ’absoluutse religiooni’ tasandile.
Eksklusiivne hoiak ei pruugi muidugi tähendada teisitiuskujate laushukkamõistmist, kuid sisaldab endas ilmset ohtu olla religioosselt sallimatu, kõrk ja põlgav. See ebakriitiline, olemuslikult naiivne hoiak kannab endaga loomuomast nõrkust, eeldades, et tõde on puht-loogiline kontseptsioon. Tõde on siiski mitmetahuline ja isegi kui eeldatakse, et Jumala keelekasutus on eksklusiivne, sõltub paljugi selle keele mõistmisest, nii et sa ei või kunagi päriselt teada, kas sinu interpretatsioon on ainuõige. Toetumine intrareligioosses diskussioonis üleinimlikele allikatele ei paku vastuseid küsimustele, kuna sageli on tegemist juhtumitega, kus mõlemad partnerid toetuvad Jumala autoriteedile, samas kui see autoriteet (jumalik ilmutus) sõltub inimlikust tõlgendusest.
2) Inklusivism. Tänapäevase maailma kontekstis võib inimene vaevalt eksida positiivsete ja tõeliste väärtuste leidmisel väljaspool tema enda traditsiooni. Traditsioonilised religioonid ei saa mööda vaadata sellest väljakutsest. „Meeldiv isolatsioon“ ei ole enam võimalik. Inklusivistlik hoiak on kalduv asju ümber hindama viisil, mis ei tee neid ainult vastuvõetavaks, vaid assimileerivaks. Kui see kohtab vastuolu, siis ta püüab seda ületada. Inklusivismil on kalduvus muutuda universalismiks. Doktrinaalne tõde saab vaevalt taotleda universaalsust, kui ta nõuab liiga palju spetsiifilist sisu. Tolerantsel hoiakul on seda kergem saavutada. Vihmavarju kujund või formaalstruktuur suudab kergemini hõlmata erinevaid mõtlemissüsteeme.
Kui näiteks vedanta on kõikide veedade lõpp ja haripunkt, siis veedad on mõistetud just kui igat sorti ülimate ilmutusvormide väljendused. See viis asju mõista kinnitab, et kõik ausad ja siirad inimväited omavad kohta vedanta süsteemis, kuna nad esindavad inimese tajuarengu erinevaid faase ning omavad väärtust oma spetsiifilises kontekstis, seal kus nad on öeldud. Midagi ei ole hüljatud ja kõik on paigutatud oma õigele kohale selles süsteemis.
Inklusivistlik hoiak on suuremeelne ja õilis. Sa võid käia oma rada ilma, et peaks teisi hukka mõistma. Sa võid isegi astuda osadusse kõikide teiste eluvõimalustega ja kui sa omad tõelist inklusivistlikku kogemust, siis võid olla rahul mitte ainult iseendaga, vaid kõikide teiste inimlike ja jumalike traditsioonidega. Sa võid olla konkreetne oma truuduses ja universaalne oma väljavaadete poolest.
Teisest küljest on inklusivistlikul hoiakul ka mõned raskused, sest ka see sisaldab ohtu kõrkuseks. See oled ainult sina, kes omad kõikehõlmavat visiooni ja tolerantse hoiaku eesõigust; sina, kes näitad teistele, mis koht tuleb neil võtta universumis. Sa oled tolerantne enese silmis, kuid mitte nende jaoks, kes esitavad väljakutse sinu õigusele olla tipus. Inklusivisti jaoks eksisteerib täiuslikum tõde võrreldes kõikide teistega, kes omavad ainult osalist või suhtelist tõde. Veelgi enam, inklusivism sisaldab endas peaaegu täielikult ebaloogilise tõe-kontseptsiooni kestvat probleemi. See teeb religioosse tõe suhteliseks; tõel ei ole siin sõltumatut intellektuaalset sisu – see on üks ateistile ja teine teistile.
3) Parallelism. Kui sinu religioon on kaugel täiuslikkusest, kuid ikkagi esindab ta sinu jaoks sümbolit õigest rajast; kui sa ei saa tühjaks pidada ka teise inimese religioosset väidet ega ka mitte lõimida seda täielikult oma traditsiooni, siis on mõeldav oletada, et tegemist on erinevate usutunnistustega, mis kulgevad paralleelselt looklemise ja lõikumise kiuste ning kohtuvad lõplikult eshatoloogilises tulevikus, lõpus. Religioonid võivad sellisel juhul olla paralleelselt kulgevad rajad ning meie kõige olulisem kohustus on mitte sekkuda teiste asjadesse. Mitte pöörata neid või isegi mitte laenata neilt, vaid süvendada enda religioosset kogemust oma traditsioonis selleks, et kohtuda lõpus. Ole parem kristlane, parem marksist, parem hindu ja sa leiad ootamatuid rikkusi ja isegi kohtumispunkte teiste inimeste radadega.
Parallelism esindab väga positiivset eelist. See on tolerantne, respekteerib teisi ega mõista kohut nende üle. See väldib mudast sünkretismi ja eklektitsismi, mis segab religiooni kokku isiklike eelistuste ja maitse põhjal; see hoiab piirid selgena ning kannustab jätkuvale reformatsioonile oma enda traditsioonis.
Kuid ka parallelism ei ole vaba probleemidest. Kõige olulisem häda on selles, et parallelism on vastuolus ajaloolise kogemusega – erinevad traditsioonid on tavapäraselt esile kerkinud omavahelistest mõjutustest ja vahelesegamistest tulenevalt. Parallelism oletab liiga kerglaselt, et iga traditsioon omab iseendas kõiki elemente jätkuvaks kasvuks ja arenguks. See eeldab iga traditsiooni enesepiisavust ja tundub keelduvat vajadusest jätkuvalt õppida või kõndida väljapool oma traditsiooni müüre. Kogu inimlik kogemus on kristalliseeritud või kondenseeritud. Parallelism lõhestab inimperekonna otsekui veekindlateks sektsioonideks, muutes igasuguse pöördumise inimese algse olukorra reetmiseks. See väidab, et meil endil on kõik, mis me vajame täielikuks inimlikuks ja religioosseks küpsuseks. See lubab kasvamist, kuid mitte mutatsiooni. Puhas parallelism väldib tõelisi eluküsimusi ja probleeme.
Sellele vaatamata, parallelism kui hoiak kannab endas lootust ja kannatlikkust samal ajal; lootust, et me kohtume radade lõpul ja kannatlikkust, et senikaua tuleb meil taluda üksteise erinevusi. Kuid kohates tõelisi probleeme või väljakutseid, jätkuvaid mõjutusi või koguni dialoogi, ei saa me lihtsalt oodata kuni teekond lõpeb ja eshaton saabub. Kõik ristumised on ohtlikud, kuid ilma nendeta ei ole uut elu.
4) Interpenetratsioon (ehk vastastikune lõikuvus). Mida enam me tutvume maailma religioonidega, seda tundlikumaks muutume oma naabri religioossuse suhtes; seda enam hakkame oletama, et igaühest meist on teine inimene mingil moel tulenev; ja vastupidi, et teine ei olegi nii sõltumatu meist ja on mingil viisil puudutatud meie oma uskumustest. Me jõuame tasapisi äratundmiseni, et meie naabri religioon ei esita ainult väljakutseid ja võib isegi rikastada meie oma; et lõpuks just need erinevused, mis lahutavad meid, on mingil moel esindatud meie religioossete veendumuste maailmas. Me hakkame aktsepteerima, et teine religioon võib täiendada minu oma; me võime isegi lõbustada end ideega, et mingil erilisel viisil võib see asendada minu uskumusi, eeldusel, et minu religioossus jääb jagamatuks tervikuks. Näiteks marksistid aktsepteerivad kristlikke ideid, kristlased tunnistavad hinduistlikke uskumusi, muslimid absorbeerivad budistlikke vaateid jne – jäädes kõik samaaegselt marksistideks, kristlasteks ja muslimiteks. Kuid veel enam, paistab, et oleme tänapäeval kõik kuidagi läbipõimitud ning ilma taoliste religioossete linkideta osutub mu oma religioon hoomamatuks või koguni võimatuks. Religioonid on mõistetamatud ilma mõisteta „religioon“ tagaplaanil. Meie oma religioossus on nähtav meie naabri tõekspidamiste raamistikus. Religioonid ei eksisteeri isolatsioonis, vaid üksteisega koos. Poleks olemas hinduistlikku tunnetust ilma, et oleks võimalik eristada seda islamistlikust ja kristlikust tunnetusest näiteks. Ühesõnaga, religioonidevahelised suhted ei ole eksklusivistlikud (ainult minu) või inklusivistlikud (minu oma hõlmab kõiki teisi) ega parallelistlikud (me liigume sõltumatult ühise eesmärgi suunas), vaid pidevas läbilõikumises ilma igale religioonile iseäralike omaduste kaotamiseta.
Ilmne positiivne aspekt selle hoiaku juures on tolerantsus, avarapilgulisus ja jätkuv usalduslikkus, mida inspireeritakse. Ükski religioon pole totaalselt võõras minu omale; oma religiooni kaudu ma mõistan teise inimese religiooni. Me ei räägi ühte ja seda sama, kuid mingis mõttes täiendame ja korrigeerime üksteist.
Teisest küljest pole ka see hoiak vaba ohtudest. Kas me oleme ikka kindlad selles lõikumises? Kas karma ja providents (jumalik eelhoolitsus) lõikuvad või välistava teineteist? Mis alusel saame seda hoiakut rakendada? Või kas see pole mitte teatud uus religioossus, mis rakendab erinevate traditsioonide peamiste uskumuste selektiivset kasutamist samal ajal vältides teisi vähemtähtsaid uskumusi? Võib ju eksisteerida religioosne universum, kuid kas see on piisavalt avar võimaldamaks ületamatuid ühildamatusi?
Kuid siiski, see hoiak võib pakkuda perspektiive, mis teistel hoiakutel puuduvad. See võib meid asetada teele, mis on avatud kõigile ja kuhu keegi ei tunne ennast survestatult sisenema. Kaotamata identiteeti, me nõrgestame oma enesekindlat ja kehtestavat ego. See võib aidata kaasa rikastavale sünteesile. Teise traditsiooni väärtused ei ole mitte lihtsalt kõrvutatud tuttava traditsiooni väärtustega, vaid tõeliselt omastatud ja lõimitud meie olemusse ja uskumustesse. See on avatud protsess.
5) Pluralism. See mitmetähenduslik sõna pole siin kasutatud mitte supersüsteemi tähenduses, mis pakub justkui täiuslikumaid vastuseid lahkarvamusi tekitavates religioonidevahelistes suhetes, kritiseerides teisi kui ühekülgseid. See kirjeldab hoiakut, mis aitab alal hoida dialoogi; välistades absolutiseerimise, hoitakse siin intrareligioosne dialoog täielikult avatuna.
Religioonidevahelise dialoogi eesmärk on mõistmine. See ei ole teise ülevõitmine või täieliku nõustumiseni jõudmine või mingi universaal-religiooni saavutamine. Ideaal, mille poole püüeldakse, on kommunikatsioonisildade kaudu ületada ignorantsuse ja vääritimõistmise kuristikke erinevate maailmakultuuride vahel. Mõnikord soovitakse jõuda ka osaduse ja ühtekuuluvuseni, kuid see ei tähenda mingil juhul, et eesmärk on saavutada üleüldine ühetaoline ühtsus või inimese pluralistliku mitmekesisuse redutseerimine üheks ainsaks religiooniks, süsteemiks, ideoloogiaks või traditsiooniks. Pluralism seisab seostamatu paljususe ja monoliitliku ühtsuse vahel. See rõhutab, et inimolukord praeguses reaalsuses ei tohi saada eiratud või koguni halvustatud ühtse inimolukorra saavutamise eesmärgil. Vastupidi, see võtab meie tegelikku situatsiooni tõsiselt kinnitades inimeksistentsi aktuaalseid polaarsusi, mida me leiame oma tõelises olemuses.
Pluralism võtab väga tõsiselt fakti, et inimajaloo viimase kuue- kuni kaheksatuhande aasta vältel pole meie kaasolevused jõudnud kokkuleppeni seoses religioossete uskumustega. Meie esivanemad ei olnud ebaintelligentsed ega ka mitte enesekehtestamise pimedad partisanid. Teatud evolutsionistlik mõtlemine, pannes meid uskuma, et me oleme inimrassi vaimulike väljavaadete tipul ja kõik teised olid „väljaarenemata“, maitsestab kaasaegset kõrkust ja ignorantset naiivsust. Just seepärast pluralistlik hoiak ei komista religioosse kimbatuse lahendamispüüdlustesse, vaid pöörab oma tähelepanu subjektiivsete inimlike probleemide poole. Kas see ei või mitte olla, et mõistuse püüe kõike mõista, kuna lõpuks peab kõik olema mõistetav, on siiski asjatu ebakriitiline oletus? Pluralism on kalduv ära võitma üle kõige domineerivat mentaalsuse monopoli. Inimolevus on rohkem kui „ratsionaalne“ ja ehk oleks realistlikum rajada inimeseks olemine pigem armastavale teadlikkusele kui ratsionaalsele teadmisele.
Teiste sõnadega, pluralistlik hoiak julgeb mitte aktsepteerida parmenideslikku dogma kahevalentsest korrelatsioonist mõtlemise ja olemise vahel.2 Me näiteks oleme teadlikud mõeldamatust. Kannatlikkus, tolerantsus, armastus ja südame reegel pole mitte juhuslik inimelus ja avalikustab meile aspekte meist endist, mida ei saa redutseerida ilma, et takerdutaks duaalsusse.
1 Panikkar, R., The Intrareligious Dialoge. (New York: Paulist Press, 1999), 5-10. Raimond Panikkar (1918-2010) sündis perre, kus olid esindatud kaks suurt traditsiooni: kristlus ja hinduism. Temast sai tunnustatud filosoof ja teoloog, kes oli juba varasest east huvitatud religioossete traditsioonide- ja koolkondadevahelisest suhetest.
2 Parmenidese (u 540-480 eKr) järgi saab tõde oleva kohta teada ainult mõtlemise vahendusel: “Ju seesama mõtelda ongi ning ollagi.”
