Hea lugeja! Järjekordne Kotike on sinu usukaaslaste Jumala avastamise kogemusi täis pakitud. Ja seda eesmärgiga sinu usku kinnitada ja julgustada sind usuteel käima. Juunikuisel naisteteenistuse hingamispäeval meenutasime Jeesuse rüü puudutamisel tervekssaanud naist, keda Jeesus ei lasknud märkamatult oma teed minna. Naise tunnistus pidi austama Jumalat ja kinnitama tema kaaslasi. Nii on needki tunnistused siin mõeldud austama Jumalat ja Sind usurännakul kinnitama.
Emadepäeva hommikul plaane tehes meenus mulle meie koguduse õde Mare, kelle juures me noortega olime kaks korda käinud puid tegemas ja kes oli palunud, et kui meil tekib veel võimalus talle appi minna, siis oleks ta tänulik, sest natuke tööd oli veel teha. Ta oli seda juba mõnda aega tagasi palunud. Ma olin kindel, et emadepäevaks on kõigil plaanid tehtud ja sel päeval pole kellelgi võimalik sinna minna. Kuid Jumalal olid teised plaanid.
Kuna minust asja vedajat ei olnud, pani Jumal Siirile (Lobjakas) sama mure südamesse. Siiri helistas mulle ja rääkis, et kui läheks õige Marele appi – teeks talle ilusa emadepäeva kingituse. Mõeldud, tehtud. Kutsusime kaasa veel Danieli (Lindt) ja Eva (Keridan), kes olid ka kohe nõus tulema.
Kui olime kohale jõudnud, oli kaks asja vaja ära teha: puud laduda ning metsas mõned kuivanud puud langetada ja tükeldada. Tüdrukud jäid puid laduma ja meie läksime metsa langetama. Mare näitas meile puud ette ja töö läks lahti. Ja nii nagu kord Eenok tegi kõike koos Jumalaga, nii palusime ka meie, et Jumal hoiaks ja juhiks.
Metsalangetamine on minu jaoks tundmatu töö – tegemist oli meie kõnepruuki kasutades „lokkava amatöörlusega“, aga kaks esimest puud sain päris kiiresti maha. Kolmas puu tekitas natuke kõhklusi, kuna puu oli viltu vajunud ja latvupidi teise puu küljes kinni. Natuke mõtlemist ja hakkasin saagima lootes, et saag kinni ei jää. Saagisin küll ühelt ja teiselt poolt, aga arvestus oli vale ja kui puu tüvi oli läbi saetud, oli ka mootorsaag puu tüve vahel kinni. Ja ikka korralikult kinni. Püüdsin saagi erinevaid võtteid kasutades kätte saada, kuid see ei õnnestunud.
Samas oli mul kohe teine plaan ka olemas ja ma jooksin selle plaani elluviimiseks teise sae järele. Kui ma tagasi jõudsin, oli Mare seda olukorda hindamas ja ütles, et siin pole muud teha kui põlvedele ja palvetama.
Ühe tähtsa asja olen ma selgeks õppinud, et kui keegi teeb ettepaneku palvetada, siis tuleb seda ka teha. Sellised mõtted tulevad vaid ühest allikast. Selsamal hetkel, kui Mare põlvitas ja me hakkasime palvetama, kukkus lootusetult kinnijäänud saag minu silme all lihtsalt maha. Vaatasin soolasambana maas olevat saagi ega uskunud oma silmi. Ma olin ju isikliku kogemuse varal veendunud, kui tugevasti see saag puu tüve vahele oli kinni kiilunud. Ja nüüd – ilma inimkäte abita – kukkus saag lihtsalt tüve vahelt maha.
Olin sõnatu, ainus asi, mida suutsin öelda, olid tänusõnad Taevasele Isale. Kui ilm oleks olnud tuuline, oleks saanud selle tuule arvele kirjutada, aga kuna oli täiesti vaikne ilm, siis oli toimunu tõeline ime ja ka saetee oli ilusti kinni vajunud.
Vaadates seda õppetundi, sain aru, et koos Jumalaga võivad asjad väga lihtsaks muutuda, aga see eeldab kõigepealt probleemi tunnistamist. Noore ja tugevana üritad ikka ISE hakkama saada, aga Mare, kel pole enam sellist jaksu nagu nooruses, sai kohe aru, et siin pole muud teha kui palvetada. Kui on palju aega, siis võib ise ju ka mässata, aga alati on olemas ka lihtsam tee ja see käib ainult koos Taevase Isaga.
Viljar Saar
Viljari tunnistust kuulates ja nüüd ka siin lugedes meenus mulle üks lugu Piiblist 2Kn 6:1–7. Sealgi on juttu puude langetamisest ja tööriistade kummalisest käitumisest. Tol korral pani prohvet Eliisa jõe põhja kukkunud kirve ujuma, nii et omanik sai selle tagasi. Sel korral on siis tegemist tagasi saadud saega. Aga vägev moraal on sellel saelool küll – oma abituse tunnistamine ja alandlik abipalve Jumala poole saadavad korda seda, mida meie jõupingutused ei suuda. Ja kui me selle loo moraali veel vaimulikku võitlusse üle kanname, muutub pilt veelgi selgemaks. Kui me vahel oma maapealsete asjadega ka ise hakkama saame – ja suur osa maailmast ju teeb seda, siis patu võitmises oleme oma lihaliku olemuse tõttu täiesti võimetud. Aga selle võitmise kohta ütleb Jumala Sõna Rm 8:3,4: „Sest mis oli võimatu käsule, sellepärast, et ta oli jõuetu liha tõttu, seda tegi Jumal, kui ta läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees, et käsu õigus täide viidaks meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele!“ Nii et meiega võib sündida midagi hoopis vägevamat kui kirve ujumine või kinnikiilunud sae kukkumine.
Järgmine lugu aga räägib ka ühe võitluse võitmisest, seekord siis hirmu, paanika ja teadmatuse võitmisest palve väes. Jumala Sõna ütleb: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4:6,7). See on üks minu lemmiktekste ja seetõttu esineb seda siin rubriigis sagedasti, kuid järgnevas loos oli Reimo just selle üleloomuliku, meie mõistust ületava rahu kogejaks ühel oma elu tähtsamatest hetkedest.
Selle aasta veebruaris sündis minu tütar Mia Anette. Sünnitus ei olnud väga kerge, selle käigus tekkisid komplikatsioonid ning vajadus erakorralise keisrilõike järele. Keisrilõige on tänapäeval küllaltki tavaline asi, aga kui mulle vajalikud paberid kätte suruti ja ma neid lugesin, tekkis mul hirm. Tegemist on ju ikkagi operatsiooniga ja kunagi ei tea, mis võib juhtuda.
Kuna mul tekkis hirm, asus ka hirmutekitaja Saatan rünnakule. Mulle hakati sisendama igasuguseid mõtteid, mis siis saab, kui minu naise Liinaga midagi juhtub või lapsega või veel hullem – mõlemaga. Minu emale näidati unes lausa väikest kirstu. Saatan üritas meid paanikasse viia, kuid see pani mind omakorda südamest palves Taevaisalt abi otsima.
Palvetasin, et Taevaisa juhiks seda operatsiooni ja annaks mulle rahu südamesse. Lisaks palusin, et õed ja vennad palvegrupis ja koguduses palvetaksid meie pärast. Pidin ka ise mitu korda palvetama, enne kui suutsin kõik Jumala kätesse anda. Palvete tulemusel andiski Jumal mulle rahu südamesse, see rahu tuli just siis, kui ma suutmatuses midagi teha kõik Tema kätte andsin. Ma tundsin, kuidas Saatana sisendatud mõtted minult ära võeti ja saabus täielik rahu. Teadsin, et kõik on Isa kõikvõimsates kätes.
Keisrilõige õnnestus ja juba mul oligi tütreke süles. Sellega veel asi ei lõppenud. Järgmine päev selgus, et lapsel on põletikunäitajad kõrged ja esines kollasust. Meile öeldi, et kui põletikunäitajad ei alane, viiakse laps ÜKSI lastehaiglasse intensiivraviosakonda, sest Liina oli ise operatsioonijärgselt intensiivpalatis ja isasid lastehaiglasse ööseks ei lasta. Mõtlesin, et no nii, see veel puudus, alles sündis ja nüüd peab juba üksi hakkama saama – ilma isa ja emata. Palvetasin jälle ja teisedki palvetasid, et Taevaisa tervendaks ja et kõik oleks tema kontrolli all. Sama päeva õhtul selgus, et tütreke ikkagi viiakse lastehaiglasse. Meie aga tundsime, kuidas meid palvekätel kanti, sest me jäime täiesti rahulikult magama teadmisega, et sinna, kuhu meie minna ei saa, sinna saab minna Jumal, kelle ees on kõik uksed lahti ja ma võisin oma vastsündinud tütrekese julgesti Tema kätesse usaldada.
Lastehaiglas pidime me hiljem siiski viibima nädal aega. Tänu Jumalale, kõik sai korda. Põletikunäitajad alanesid ja meid lasti koju. Hiljem selgus, et kui neid põletikunäitajaid poleks avastatud ja poleks kiirelt tegutsetud, oleks võinud palju hullemini minna.
Tänu Taevaisale selle imelise kaitse ja hoidmise eest. Ja tänu Taevaisale väikese Mia Anette eest!
Reimo Ainsar
Tihti ei saa me meie kaaslaste rasketesse olukordadesse sekkuda ja ega me oskakski enamasti aidata. Ometi on meist abi siis, kui me oma abituses valime Jumala poole hüüda. Ja Tema teab ja suudab ja tahab aidata. Ja tänu Talle Tema suure armastuse ja hoole eest!
„Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse,“ (Mt:7:7,8) ütles Jeesus ja see tekst sobib hästi sisse juhatama järgmisi otsimise ja leidmise kogemusi, mis on kõik seotud Jumala Sõna uurimisega.
Ühel teisipäeval tuli meil palvegrupis jutuks see, et Jeesus on Taevase Isaga üks ja samuti igavene, mitte loodolevus, nagu vahel usutakse. Kuigi ma usun, et Jeesus on alati olemas olnud, täpselt nagu Isagi ning et Tal ei ole algust ega lõppu, ei tulnud mulle meelde ühtegi Piibli kirjakohta, mis oleks seda kinnitanud. Sel hetkel otsustasin ma millegipärast, et ma ei küsi ka teistelt, kus see kirjas on. Kuid paar päeva hiljem tuli mul see Viljariga (Saar) vesteldes jutu sees meelde ja ma küsisin temalt, kus võiks selle kohta midagi kirjas olla. Kuna tal siis Piiblit kaasas ei olnud, ei osanud ka tema mulle vastata ning ma jätsin selle asja sinnapaika.
Kuid paar nädalat hiljem hommikul tööl olles tegin oma Piibli lahti sealt, kuhu mul lugemise järg oli jäänud. See järg oli Jesaja raamatus. Kui jõudsin 9. peatüki 5. salmini, leidsin, et seal oli Jumala vastus minu küsimusele. Seal oli ettekuulutus Jeesuse sünni kohta: „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, IGAVENE ISA, Rahuvürst.“ See tekst ütleb täiesti selgelt seda, et Jeesus on Isaga üks ja Temaga võrdne, ning seda, et Jeesus on igavene, mitte Isa ei ole Teda kunagi hiljem loonud.
Kuna Viljar oli see, kellega ma seda olin arutanud, otsustasin ma talle kohe mobiiliga sõnumi saata ja öelda, kuidas Jumal on minu küsimusele imeliselt vastuse andnud, mis sellest et paar nädalat hiljem. Sellele vastas Viljar, et meil tuleb vaid õiget aega oodata. Juba vähem kui tunni pärast saime sellele Viljari lausele ka kinnituse, kui Viljaril oli oma töökaaslasega vaimulikel teemadel vestlus, kus viimane väitis, et Jeesus on loodolevus ja et tegelikult on Jumal ainult üks isik. Siis sai Viljar talle Piiblist seda sama Js 9:5 kirjakohta näidata, mis ei oleks talle muidu pähe tulnud. Minu arvates väljendab see kirjakoht väga täpselt seda, kes Jeesus siis tegelikult on – lisaks sellele, et Ta on Imeline Nõuandja, Vägev Jumal ja Rahuvürst, on seal ka selgelt öeldud, et Ta on Igavene Isa.
Tänu Jumalale, kes juhib kõik asjad üksteisega kokku, nii et need annavad meile abi õigeks ajaks, kui meil on vaja Temast tunnistada ja et Ta annab meile imelisi kogemusi, mis näitavad, kui oluline on oma kogemuste jagamine usukaaslastega.
Siiri Lobjakas
Kord tuli Jehoova sõna Jeremijale ja Jumal ütles: „„Nõnda ütleb Jehoova, kes teeb, Jehoova, kes valmistab ja kinnitab – Jehoova on tema nimi – : „Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea.““ (Jr 33:2,3). Meil on alati võimalus tekkinud Piibli küsimustele vanematelt usukaaslastelt vastust küsida ja selles pole midagi halba. Ometi on nii tore teha vahel selliseid kogemusi, nagu Siiri siin kirjutas, sest need tunnistavad meile sellest, et Jumal käib meiega, Ta teab meie mõtteid, meie küsimusi ja annab oma kohalolekust ja meile kaasaelamisest just niiviisi märku. Ja mis peaasi – alati õigel ajal ja just sel viisil, mis meid enim kinnitab ja valmistab ka Temast tunnistamiseks. Ja nüüd veel üks avastamise lugu Reimolt.
Uurisin Vanast Testamendist Moosese raamatuid. Teatavasti on 2. Moosese raamatus vägagi üksikasjalikult kirjeldatud pühamu ehitust ja kõike sinna kuuluvat. Pühamu kohta lugedes ei jõudnud mulle kohale, miks sellest üldse Piiblis kirjutatakse. Miks see vajalik on, sest olgem ausad, lugeda, milline peab olema küünlajalg ja vaateleibade laud jne ei ole just väga huvitav võib isegi öelda, et see on igav. Niisiis lugesin ja mõtlesin, milleks see kõik vajalik on, aga teatavasti ei tee Jumal ega lase teha midagi niisama. Jumalal on alati plaan. Hakkasin oma peas juurdlema, miks ikkagi Jumal lasi selle kirja panna, kui järsku tuli mõte, et kuulaks Pereraadiost mõnda „Käsikäes“ saadet. Need saated on internetis Pereraadio koduleheküljel vabalt saadaval ja nii ma siis valisin endale meelepärase saate välja. Mina arvasin, et see oli minu valik, tegelikult oli see Jumala vaikne sosin, mis mind juhatas. Minu suureks üllatuseks kuulsin saadet, kus Eha, Arved (Lint) ja Jana (Rosin) rääkisid üsna põhjalikult pühamust ja sellest, mida see tegelikult sümboliseerib. See saade pealkirjaga „Kus on see sündinud juutide Kuningas?“ avas mu kõrvad kuulma, mida Jumal tahab mulle öelda ja miks on pühamu ehitamist ja seal toimunud teenistust Piiblis nii üksikasjalikult kirjeldatud.
See, et ma konkreetselt just selle saate peale sattusin, ei olnud juhus. Pereraadio kodulehel on „Käsikäes“ saadete lindistusi päris palju ja päris võimatu on juhuslikult leida see õige saade, mis annaks vastuse just minu küsimusele. Pealegi ei teadnud ma, et seal üldse nendel teemadel on saateid tehtud. Hiljem selgus, et just see saade oli ainuke, kus neid teemasid üldse puudutati. See oli imeline Jumala juhtimine, sest Jumal nägi, et mul on selle teemaga probleem ja ma igatsen neid asju mõista. Tänu Jumalale Tema imelise juhtimise eest!
Reimo Ainsar
Kord olin mina ka Piiblit uurides Reimoga sarnases olukorras. Ma teadsin, et kõigel, mida Jumal käskis oma rahval teha, on mõte. Midagi polnud vaja teha lihtsalt tegemise pärast. Mina lugesin 3. Moosese raamatust pidalitõbise puhastuspäevast järgmist: “See on seadus pidalitõbise kohta ta puhastuspäevaks: tema tuleb viia preestri juurde ja preester mingu väljapoole leeri; ja kui preester vaatab, et näe, pidalitõbisel on pidalitõve lööve paranenud, siis preester käskigu, et puhastatava pärast võetaks kaks elusat puhast lindu, seedripuud, helepunast lõnga ja iisopit. Ja preester käskigu tappa üks lind värske veega saviastja kohal! Siis ta võtku elus lind, seedripuu, helepunane lõng ja iisop ning kastku need ja elus lind värske vee kohal tapetud linnu verre ja piserdagu seda pidalitõvest puhastatava peale seitse korda ning kuulutagu ta puhtaks; aga elus lind ta lasku väljale lahti! Ja puhastatav pesku oma riided ja pügagu ära kõik oma karvad ja pesku ennast veega, siis ta on puhas; ja seejärel ta võib minna leeri, peab aga jääma seitsmeks päevaks väljapoole oma telki!“ (3Ms 14:1–8).
Mul tekkis samasugune tunne nagu Reimol pühamu ehitusest lugedes. Hommikupalvet tehes tulin ka selle küsimusega Jumala ette: „ Ma tean, et kõigel seal on mõte, Issand, aga ma ei saa aru ja kui Sa tahad, siis, palun, seleta mulle!“ Ja sel samal hetkel selginesid mõtted mu peas ja ma sain aru. Kõigepealt tuletas Ta mulle meelde teksti Jesaja 53:5: „… ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“ Üks neist kahest linnust sümboliseeris endist pidalitõbist, teine inimeseks saanud Jumalat – Inimese Poega Kristust, kes sai meie sarnaseks ja kelle surma läbi on Tal õigus sekkuda kõigesse, mis meiega toimub ja puhastada ning tervendada meid nii ihulikult kui ka vaimulikult. Üks lind tapeti nagu Jeesuski tapeti, et teine lind võiks elada ja olla oma vaevast terve. Lindude ja verega oli selge, aga iisop, helepunane lõng ja seedripuu? Nende tähendus oli juba Piibli kommentaarist leitav. Iisopikimbukest kasutati iisraeli laste uksepiitade määrimisel Talle verega ja Taavet ütleb Ps 51:9: „Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!“ Seega oli iisop puhtuse ja puhastamise sümboliks ja pidalitõbine sai tõesti puhtaks; seedripuud kasutati hiljem palju templi ehitamise juures ja see oli kasvu, tugevuse ja vastupidavuse sümbol. Helepunast lõnga aga kasutati iisopi ja seedripuuoksa kimpu sidumiseks, et selle kimbukesega siis tervenenud pidalitõbist piserdada – ikka andmaks märku sellest, et teda armastatakse ja et see armastus on nii suur, et sunnib Jumalat meie eest surema. Ja mis oleks veel paremaks Jumala teenimise ja armastamise motiiviks endisele pidalitõbisele, kui teadmine, et sind sel viisil armastatakse.
Olgu see risti armastus sullegi, hea lugeja, avastusaineks ja imetlusaineks sinu päevades, siis koged sinagi, et usutiivad kannavad sindki nagu seda veresse kastetud lindu selles loos. Püha Vaimu tuult sulle usutiibadesse!
