Ühes George Wandemani raamatutest on näide, mis mind noore kristlasena väga puudutas, kuigi nüüd sellele mõeldes saan aru, et tol ajal ei saanud ma selle loo ivast veel päris hästi aru. Panen selle siia kirja nii, nagu see mulle meelde on jäänud, nii et detailide poolest võib see algsest George Wandemani loost mõningal määral erineda. Lugu rääkis ühest jänest tagaajavast jahimehest, kes, suutmata jänesehaakide suunda ette aimata, kukkus kuristikku, kus ta alla lendamise ajal rabas kinni ühest puuoksast. See oks lükkas tema purukskukkumise mõneks ajaks edasi, aga pikka aega ei suutnud ta end seal oksa küljes kinni hoida. Viimases hädas hüüdis mees: „Kas seal üleval on keegi?“ Talle tuli vastuseks ka küsimus: „Keda sa otsid?“ Mees vastas viimase jõuga oksa külge klammerdudes: „Kedagi, kes aitaks!“ Ja ülevalt tuli otsekohe vastus: „Lase oksast lahti!“ Mees mõtles veidi ja hüüdis siis: „Kas seal üleval on veel keegi?“ Ja ei lasknud oksast lahti. Ma ei tea selle loo lõppu, aga ma tean, et kui me Jumala sõna peale oksast lahti laseme, siis me kukume Tema sülle – kaasnegu sellega siis mistahes olukorrad. See oksast lahtilaskmise väljend on mind saatnud kogu mu usuelu, vahel olen ma oksast lahti lasknud, aga tuleb tunnistada, et vahel pole ma seda teinud. Ma ei tea, mis oleks toimunud neil kordadel, kui ma „oksast“ lahti ei lasknud, aga ma tean, et kui ma olen „oksast“ lahti lasknud Jumala sõna peale, on juhtunud kõige imelisemad asjad. Nendele, kes sellest minu allegooriast pole aru saanud, on selgituseks järgnevad lood Valli Tiina Kanarbikult, kes usaldas end täiesti Jumala hoolde ja oli seeläbi oma kohal Jumala plaanis.
Jumala kutse lahkuda Eestimaalt
Jumala armastava käe all juhiti minu pere Pärnust Tallinna elama. Ühel ööl nägin unes, et vend Murd, kes oli tol ajal Eesti liidu president, astus meie tuppa ja ütles, et pange nüüd oma asjad kokku, kuna te peate kolima Tallinna. Järgmisel päeval sündiski täpselt see, mida ma olin unes näinud. Vend Murd koputas meie uksele ja ütles needsamad sõnad, sest tol ajal külastasid Tallinna sageli Soome pastorid ja mind vajati sinna tõlgitööle. 1965. aastal tuligi Tallinnasse külalispastorina Soome adventkiriku esimees William Aittala. Sellest sai alguse meie elu, töö ja tegevus Tallinna adventkirikus, mis kestis kuni 1991. aasta veebruarini.
Tuli, mis põles minu sees, ei andnud rahu enne, kui hakkasin taotlema luba Soome elama asumiseks. Minu mõtteis oli kogu aeg Aabrahami kogemus Piiblist, kui Jumal kutsus teda lahkuma oma kodunt ja sugulaste keskelt. Ma teadsin, et mina ja minu pere peame Eestist lahkuma, aga meie ees oli esialgu teadmatus. Kuhu? Miks?
Kogu see loa taotlemise protsess oli armastava Isa imeline juhtimine, sest välismaale elama asumise loa said tol ajal ainult need, kellel olid seal lähedased sugulased. Me saime suure tegutsemise tagajärjel, mis mind väga väsitas, erakorralise loa ja pitsatid passidesse lõplikuks lahkumiseks riigist elama asumiseks Soome. Viimane ränk katsumus oli veel Tallinna sadamas, kus vene tolliametnikud käskisid tühjendada kogu konteineri kaasavõetud mööbli ja majakraamiga. Selle järel tuli see kõik külmas veebruaripakases konteinerisse tagasi paigutada. Kui laev saabus Helsingi Olümpia sadamasse, küsis Toivo minult: „Ema, kuhu sa oled meid toonud ja kuhu me nüüd läheme?“ Minu abikaasal oli kindel veendumus, et peame jääma Helsingisse elama. Mina ei osanud muud öelda kui et pidime tulema Soomemaale. Edasi soovitasin minna ja paluda kas või paariks ööks öömaja lähedalasuvast adventkirikust. Meie esialgseks elukohaks sai Annankatu kiriku hoovi peal olev keldriruum, kus tuli elada ligemale 8 kuud. Tänu minu poja Toivo heale orienteerumisvõimele võõras linnas ja kaardi tundmisele hakkasime käima mööda asutusi, kuni saime isikut tõendavad dokumendid ja KELA kaardid. Nene abil sain peagi tööd medõena Kivelä-nimelises haiglas ja meie majanduslik olukord muutus pisut kergemaks.
Minu tööl olles tuli komisjon meie elamist vaatama ning tunnistas selle elamiskõlbmatuks. Seetõttu kiirenes meie korteri saamine Helsingi linna Malmi linnaossa. Tundsin kõiges armastava Isa imelist kätt ja Tema juhtimist.
Misjonitöö Vene-Karjalas
Olin haiglas töötanud vähem kui aasta, kui mulle tuli kiri, mis sisaldas kutset tulla Kallioniemi adventkiriku tööliste laagrisse. Tööliste koosolekul selgus, et mul tuleb töökoht ohverdada. Nüüd sai selgeks ka see, miks me pidime Soome tulema. Veel aastaid hiljem ei mõistnud mõned meie usukaalsased Eestis, ka mõned juhtivail kohtadel töötanud vennad, miks me äkki keset aktiivset tööd ja tegevust Eestist lahkusime. Meiegi ei teadnud seda siis, kuid see oli Jumala kutse ja meie kuuletusime sellele. Kallioniemis tuli minu juurde endine Soome uniooni esimees Sulo Halminen ja palus mul tulla tõlgiks Vene-Karjalasse, mis oli enne kuulunud Soomele. Ka pastor Onni Rütkonen kutsus mind endaga tõlgina kaasa Viiburisse, kuhu me hiljem ka läksime.
Petrozavodskis alustasime materiaalse abi andmisega paralleelselt ka evangeeliumitööga. Koosolekute seeriad toimusid kohaliku kultuurimaja suures saalis. Saal oli rahvast täis ning inimeste huvi oli nii suur, et tuli korraldada igal õhtul järjest kaks koosolekut. Sulo alustas iga koosolekut sõnadega: „Jumala on rakkaus“ ja mina kordasin vene keeles järgi, et Jumal on armastus. Seeriate lõpus tuli sadu inimesi ristimisele, kokku ristisime kohalikus linna ujumisbasseinis ligi 900 inimest ning ristimistalitus kestis kuni südaööni.
Meie evangeeliumitööd Petrozavodskis toetas ka praegune Karjala president, kes tol ajal oli Petrozavodski linnapea. Tema ja televisooni peatoimetaja Gordienko aitasid meie evangeelseid koosolekuid rahvale reklaamida. Linnaametnikud ütlesid otse, et teie olete tulnud meie vaest rahvast nii materiaalselt kui ka vaimselt aitama, nimelt kasutasid inimesed neil suurte murrangute ja muutuste ajal palju alkoholi. Nägime, et Jumal oli avanud selle töö tegemiseks kõik uksed. Koguduse liikmete arv kasvas nii suureks, et tekkis vajadus ehitada kirik. Linnapea loal anti meile valida kõige parem krunt linnas. Tema sõnul pidi Petrozavodski adventkirik olema kõige kaunim ja kõige suurem, tema valis selle ehituse jaoks välja ka arhitekti. Nüüd on see kirik juba mitmeid aastaid jumalateenistusteks ja muudeks üritusteks avatud. Kiriku alumisel korrusel on kõrvalruumid, suur söögisaal ja köök.
Meenub üks tõik minu tõlketöös. Olin tugevasti külmetunud ja hääl oli täiesti ära läinud. Mida teha? Sulole ma sellest ei rääkinud. Saal oli rahvast täis ja ma järgnesin Sulole pulti ja niipea, kui Sulo alustas oma lausega ja ma avasin suu ... ning hääl oligi tagasi tulnud! Taas oli ime sündinud.
Hakkasime pidama evangeelseid koosolekuid ka teistes Karjala linnades, näiteks Kontopohjas, kus tekkis uus kogudus. Hiljem levis töö ka Viiburi lähistel olevaisse linnadesse Andreasse, Ensosse, Koivistosse, Säkkijärvelle, kus oli ka Sulo Halmineni sünnipaik. Kõikjal olin mina üksinda tõlgiks.
Pastor Reino Oksaneniga alustasime tööd Sortovalas, kus tekkis ka uus kogudus. Kõiki neid paiku olen siin nimetanud soomekeelsete nimedega, kuna need paigad kuulusid enne Soomele.
Hiljem laienes see töö ka põhja poole ja mul tuli sõita kogu öö rongiga Helsingist 1000 kilomeetrit põhja pool asuvasse Lapimaa pealinna Rovaniemisse, kust me koos pastor Olavi Peldose ja tema abikaasa Reetaga läksime üle Vene piiri Kostomuksesse, Vuokiniemisse ja Kalevalasse. Tee neisse paikadesse polnud kerge, tihti olime sügavas poris või lumahangedes kinni ja meid veeti sealt veoautodega välja. Armastava Isa kaitsva käe all jäime ellu ja saime jätkata oma teekonda uutesse paikadesse, kuhu tekkisid uued kogudused ja grupid.
Tagantjärele kõigele sellele mõeldes imestan ka ise, kuidas ma jaksasin 12 aastat neid sõite teha. Üksnes Jumalas on meie jõud, abi ja tugi.
Minu imelised paranemised
Olin reisidest väga väsinud ja kurnatud, kuna tihti oli tulnud maha laadida humanitaarabi koormaid, mida soomlased vene-karjalastele saatsid. Need rasked pakid sisaldasid riideid, jalatseid, koolitarbeid ja muud vajalikku. Arvan, et tegin selle tööga endale liiga. Arstid saatsid mind kohe operatsioonile. Vaevalt olin sellest toibunud, kui uuel arstlikul läbivaatusel avastati opereeritud piirkonnas vähirakud. Enesetunne oli halb ning kaalusin alla 40 kilogrammi, söögiisu ei olnud. Meilahti haiglas taheti alustada vähiraviks kiiritamisega. Loobusin sellest kõigest, kuna tundsin end selle jaoks liiga nõrgana ning poleks seda välja kannatanud. Läksin koju ja pöördusin palves Suure Arsti poole. Tundsin, et peaksin veel elama. Rääkisin Jumalaga peaaegu kogu öö. Palusin Temalt elu pikendust ja tervenemist, kuna tundsin, et mind vajatakse veel. Juba palve ajal tundsin, kuidas minusse voolas uus elujõud ja see otsekui läbistas mind. Endine nõrkus ja väsimus olid nagu käega pühitud. Minu abikaasa märkas hommikul kohe minus toimunud muutust. Tervenemine oli tulnud ühe hetkega!
Aastaid peale seda tervenemist tundsin uuesti tervisehäireid, mis sundisid mind uuesti arsti juurde minema. Olin kaotanud oma tütrel külas olles teadvuse, kukkunud peaga millegi vastu, mul oli kaks muhku peas ja parem külg sinine. Jällegi tehti uuringud ja avastati, et veres on kõrged põletikunäitajad. Siis tehtui korduvad uuringud ja öeldi, et pean ootama lõplikku vastust, mis tuleb kuu aja pärast. Esitasin oma kirikus eestpalvesoovi. Kui neuroloog mulle kokkulepitud päeval helistas, olin selle juba unustanud, sest tundsin end väga hästi. Arst ütles, et temale on arusaamatu, kuidas kõik näitajad on nii lühikese aja jooksul normaliseerunud, ning küsis, kas ma olen mingeid ravimeid tarvitanud. Vastasin, et ma pole mingeid ravimeid tarvitanud, kuna olen ennast väga hästi tundnud. Sellega lõppes meie kõnelus Laakso haigla neuroloogiga. Tundsin rõõmsat kergendust ja laskusin põlvedele Suure Arsti ette ja tänasin Teda jälle imelise tervendamise eest!
Kodu kalju peal
Olime väga pika aja – 40 aastat – elanud oma lastega koos. Olin väga väsinud ja palvetasin oma südamest, et Jumal annaks meile kas või väikese nurgakese omaette elamiseks. Nüüd olid minu poeg ja tütar saanud omale korteri ja me olime jäänud kahekesi oma 4-toalisse korterisse Malmil, mis oli meie jaoks liiga suur. Kuhu siis meie uus kodu tuleb? Vastus tuli imeliselt ruttu. Post tõi meile teate linnavalitsuse korteribüroost, et meile on eraldatud 2-toaline korter Helsingi Jakomäe rajoonis, mis asus meie kodust umbes 7 kilomeetrit ida pool. Sõitsime kohe korteriga tutvuma, saime võtmed ja sisenesime oma uude korterisse. Ma ei uskunud oma silmi, sest olin palunud Jumalalt üht väikest omaette tuba. Aga uus korter ületas oma avaruse ja mugavustega kõik meie soovid. Silitasin selle korteri seinu nagu soomekeelses lasteraamatus „Liisa imedemaal“. Üle kõigi inimlike ootuste, lootuste ja palvete oli Jumal vastanud meie palvetele! Mitmekümnete aastate järel olime lõpuks saanud endile kahekesi omaette korteri Helsingi graniitkaljudele. Ma olen alati kaljusid armastanud. Lapsed elavad mere ääres. Kui tuleb igatsus mere järele, saame neid külastada.
Tänutundes mõtlen iga päev sellele, et kõigis meie soovides on olnud armastava Isa käsi mind ja minu peret juhtimas ja kaitsmas.
Valli Tiina Kanarbik
Nii nagu Taevane Isa leidis Valli Tiinale ja tema abikaasale kodu kalju peale, nii pakub Jumal meile kõigile võimalust ehitada oma hinge kodu tõelisele Kaljule Jeesusele Kristusele. Kaljule, mis ei kõigu ka tormide tõustes. Ja Meie Aja kolmes järjestikuses numbris ilmunud Valli Tiina lood on tunnistus sellest, mis saab siis, kui me sellele Kaljule rajame.
Ka järgnev lugu räägib oma kodu otsimisest ja leidmisest ja Taevaisa abist selle leidmisel ja kordaseadmisel. Selle kotikese kokkupanemise ajal on meie õppetükkides juttu isiklikust tunnistamisest ja Jumalaga koos käimisest selle tunnistamise eeldusena. Jumalaga kooskäimine hoiab Tema lunastustöö ja Tema armastuse meie silme ees värskena ja see on kõige tähtsam, kuid selle kooskäimise tulemusena kogeme Suure Jumala kohalolu ja sekkumist kõigis meie elu valdkondades – kõige suurematest ja tähtsamatest kõige pisemateni. Oluline on sealjuures püsida „kuuldekaugusel“ ning hoida alandlikuna oma süda ja mõtted Jumalale avatuina.
Olen väga tänulik Jumalale iga päeva eest, mis Ta on mulle kinkinud, ja selle eest, et Ta on mind kinnitanud oma hoolimisega just siis, kui olen tundnud, et seda kõige vähem väärin. Üks sellistest kogemustest on see, kuidas Jumal on olnud mulle tõeliseks abimeheks seoses mu elukohaga. Alates 2010. aasta kevadest olin erinevate olude sunnil pidanud napi aasta jooksul vahetama üürikortereid ning pidevad kolimised olid tekitanud igatsuse koha järele, mida võiks tõesti oma koduks nimetada.
Kortereid pakutakse Tallinnas küll palju, kuid mul oli südameunistuseks, et mu kodu asuks rohelust täis valgusküllases paigas ning et mu korteri juurde kuuluks ka väike panipaik, kus hoida hoidisepurke. Samuti oli igatsus, et kodu lähedal oleks rulluisurajad ning kohad, kus oleks võimalik jooksmas käia. Loomulikult oli selliseid kortereid päris palju, kuid nende hinnad on sellised, milleni ma ei küündinud. Jätkasin otsinguid ning peagi oli käes sügis ning minul polnud ikka veel oma kodu. Mõned korterid tundusid küll toredad, kuid lähemal uurimisel ilmusid alati mingid takistused või tõsised puudujäägid. Usaldasin Jumalat, et küllap Tema aitab mul leida kodu.
Kui oli saabunud septembri lõpp, otsustasin oma kannatamatuses, et ei jaksa enam Jumala plaani ära oodata. Leidsin toreda väikese katusekorteri ning piltide pealt paistis ka väike õunapuuaed. Maaklerile helistades selgusid küll mõned puudujäägid, kuid sellegipoolest tundus see mulle pärast mitme kuu pikkuseid otsinguid parima leiuna. Kuna mul polnud aga võimalik maakleri poolt kokkulepitud ajal objekti vaatama minna, siis leppisime kokku aja, mil maakler pidi mulle tagasi helistama, et selguks tema poolt sobivad ajad korteriga tutvumiseks. Paraku aga juhtus nii, et maakler ise mulle kokkulepitud ajal tagasi ei helistanud ning ka minu telefonikõnedele enam ei vastanud. See tundus väga imelik, sest sel ajal polnud korterimüügiturg kuigi aktiivne ning maaklerid olid tavaliselt iga hinna eest huvitatud kohtumisest ostjatega. Hiljem sain aru, et oli see Jumala kaitse, kuid sellest juba edaspidi.
Kuna septembri lõpul pidin töö tõttu minema nädalaks ajaks Inglismaale, tähendas see pausi ka minu korteriotsingutes. Kuna mu tööpäevad olid Inglismaal pikad ning internetti sain kasutada ainult lühikest aega, siis jõudsin müükitulnud korteritega tutvuda ainult põgusalt. Kuid see põgus pilguheit kinnitas mulle, et jätkuvalt pole ühtegi sobivat korterit. Samas kasvas kartus, et äkki täpselt minule sobiv korter tuleb just selle nädala jooksul müüki ning ostetakse kohe ka ära. Siis aga kinkis Jumal mulle ühe kogemuse täpselt siis, kui seda kõige enam vajasin ja kõige vähem väärisin.
Nimelt olen ma oma lähedaste seas tuntud kui suurepärane äraeksija. Igal tänavanurgal, kus peaks otse minema, tuleks minu arvates põigata teise tänavasse ja sealt, kus tõesti on vaja pöörata, lähen ma otse. Reisi esimesel õhtul pärast linnaga tutvumist ja Jumalale igal sammul tänu tuues selle ilu eest, mille keskele Ta mind oli toonud, otsustasin, et võiks pöörduda hotelli puhkama. Olin hotellikoha internetis eelnevalt broneerinud ning seega pidin ainult kohale minema ning võisin kindel olla, et mulle on olemas koht, kus saan end välja puhata.
Kui olin enda arvates jõudnud sihtkohta, siis minu suureks ehmatuseks oli sel kohal hoopis restoran ning minu hotellist polnud jälgegi. Ei ühtegi silti ega viidet! Vaatasin kaardilt ning olin kindel, et olen õiges kohas. Käisin läbi ka lähiümbruskonna ja kuigi sealkandis oli palju teisi hotelle, polnud minu oma mitte kuskil. Muidugi palvetasin, et Taevaisa aitaks mul leida oma hotelli, kuid tasapisi hakkas tekkima hinge kahtlus, et ma olin saanud interneti teel petta ning nüüd tuleb mul leida uus paik ööbimiseks. Kuna teadsin, et enamus hotelle olid sel ajal pilgeni täis, hakkasin juba plaanima ööd pargipingil. Viimses hädas mõtlesin, et lähen kuskile vaiksesse paika ja valan oma südame Jumalale täiesti välja. Tema näeb ja Tema teab!
Pärast palvet oli mu hinges rahu, mida suudab ainult Jumal anda (Jh 14:27), pöörasin kaardi õiget pidi kätte ning läksin otsejoones oma hotelli, millest ma enne olin väga lähedalt möödunud. See tundub uskumatuna, et inimene võib nii rumala vea teha ning nii pime olla, kuid olen ennegi õppinud, et ise me selliseid rumalaid vigu teemegi ja ainult Jumal saab meile tarkust anda (Jk 1:5).
See kogemus tõestas mulle, et kui Jumal on huvitatud sellest, kus ma veedan ühe öö oma reisist, seda enam peab Ta ju olema huvitatud sellest, et ma leiaksin kodu, kus veeta palju enam öid. See tõi mu hinge usalduse ja usu, et Jumal näeb ja aitab ka mu koduotsinguid ja pealegi polnud ma omast jõust korteriotsingutega just kuigi kaugele jõudnud.
Jõudsin Inglismaalt tagasi koju hingamispäeva lävel ning oli suur kiustatus uued korterikuulutused kiiresti läbi vaadata. Tegelikkuses ma teadsin, et see võtab mitu tundi. Kuid soovisin Jumala seatud käsu järgi hingamispäeva pidada ja nii ma palusin Jumalalt, et Ta annaks mulle ka jõudu Tema soovi järgi teha. Ja mitte nii, et ma ootaks aina, millal hingamispäev lõpeb, et saaks kähku kuulutusi uurima minna, vaid et see oleks mulle tõesti rõõmupäevaks. Toetudes Jumala Sõnale „Kui sa Hingamispäeval peatad oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldb, kui sa nimetad Hingamispäeva rõõmuks ... siis sa tunned rõõmu Jehoovast“ (Js 58:13,14) ja Jumala tõotusele, et Ta annab meile ka tahte Tema käskude järgi teha (Fl 2:13), tundsin pärast palvet hinges rahu, et küll Jumal toimetab kõige paremal viisil ja minu asi on Teda ainult jäägitult usaldada. Kogu suure töö teeb niikuinii Tema.
Kui ma siis lõpuks asusin kuulutusi vaatama, jäi mulle silma üks korter, mis ei paistnud millegi erilisega silma, kuid mingil erilisel sunnil läksin siiski seda korterit vaatama. Kohe, kui ma olin korteri juurde jõudnud, teadsin, et see ongi see koht, kus ma tunneks end tõesti hästi. Siin on kõik olemas, millest unistasin ja enamgi veel: see asub Kadrioru pargi lähedal, mul on oma suur keldriboks, mu maja ümber on palju puid ning ümbruskonna kõige suurem ja kaunim hoolitsetud lillepeenar. Samuti on tegemist tupiktänavaga, mis tähendab, et siin on väga vaikne ning läheduses on lisaks mainitud Kadrioru pargile teinegi suur park. Mida ma aga kunagi ei olnud osanud paluda, oli see, et mu akendest näeb merd ja sadamat, samuti ka kesklinna siluetti ja osa vanalinnast. Ning lisaks kõigele asub korter mu töökohast mõnusa virgutava jalutuskäigu kaugusel. Mul ei jätkunud sõnu Jumala tänamiseks...
Mis aga puutub sellesse katusekorterisse, mida soovisin vaatama minna, siis hiljem sain aru, et see korter ei küündinud ligilähedalegi minu uuele kodule: mu töökoha suhtes oli see päris kaugel, see asus mitme suure tee läheduses ning samuti oleksid mu aknad olnud otse raudteejaama poole. Just siis, kui ma seda maja uurimas käisin, väljus üks rong jaamast ning lasi pika-pika vile. Samuti oli täpselt maja juures väike poeke, mille ees sel korral istus kamp noori ning vanu õllesõprasid. Olen tänulik Jumalale, et Ta näitas mulle selle koha puudused otsekui kandikul ette, et mu süda võiks olla täiesti rahul Tema poolt valitud koduga.
Tänaseks päevaks olen ma elanud siin korteris juba 7 õnnelikku kuud. Õnneks oli korter sellises seisus, et siin oli tarvis teha vaid väga vähe, kuid seegi on minu jaoks olnud tõeline alandlikkuse õppetund. Enne eelmise aasta detsembrit polnud ma isegi värvirulli käes hoidnud. Eriliselt on meeles see, kuidas ühel õhtul soovisin ukseava kipskrohviga täita. Sel õhtul ei saanud ma miskipärast kätte ühtegi sõpra, kelle käest oleksin saanud juhendamist paluda ning seega palusingi Taevast Isa, et Tema mind juhendaks. Ja tõepoolest – Jumal andis tarkust igaks liigutuseks ja hiljem kui vilunumad käisid tööd üle vaatamas, siis polnud nende imestusel piire, et see minu kätega tehtud oli. Seda pole tõesti võimalik sõnadega edasi anda, kui vägev tunne see on, et Taeva Jumal jagab tarkust ka selliste asjade tegemiseks!
Samuti olen nii mitmel korral kogenud, kuidas Jumal juhatab appi just õigete oskustega sõbrad ja tihti on juhtunud nii, et ma pole seda abi isegi veel küsida jõudnud. Samuti on mulle olnud kinnituseks see, et iga kord, kui ma jälle plaanin remonti natuke edasi teha, siis on suured allahindlused poodides just nendele asjadele, mida mul sel korral vaja läheb. Ma pole seda tihanud Jumalalt paluda, kuid Jumala ajastus on alati õige ja see paneb mind siiani väga-väga imestama.
See kogemus on mulle olnud kinnituseks ja ka õpetuseks. See õpetas mulle, et mu enda püüdlused Jumalat „aidata“ ei vii meid kuidagi eesmärgile lähemale ja et Jumala plaan on parim. Isegi, kui me seda alguses ise näha ei oska. „Ka teie ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitumad! Sest kõike seda nõuavad taga maailma rahvad; teie Isa teab ju, et te seda vajate. Otsige vaid Tema riiki, ja see kõik antakse teile pealegi“ (Lk 12:29-31). Oleme ju Jumalale väga armsad!
Õnne Laanmets
Armastav Jumal teeb meile tõesti kingitusi, mis esmapilgul ei oma küll igavikulist tähtsust, kuid seovad meid Temaga üha tihedamalt kokku. Ja ega me päris täpselt ju ei tea ka, millistel asjadel ja olukordadel on igavikuline tähtsus. Vahetevahel tõmbab Jumal natuke kardina kõrvale ja meil on võimalik näha, miks Ta on meid mingil hetkel just sinna elama pannud, kus me elame ja kuidas Tema avab võimaluste uksi nii töö- kui kooliasjades ning paneb vahel need uksed ka kinni. Ükskord saame kõigest aru ja siis imetleme Tema imelisi seadmisi ja plaane ning oleme südamest tänulikud. Seniks aga hoolitseb Tema meie eest ja see paneb meid omakorda Tema armus ja väes hoolitsema meid ümbritsevate inimeste eest. Ja kui meid armastatakse kuni pisiasjadeni, siis olgem valmis kuni pisiasjadeni armastama neid, kes meie kõrvale on pandud.
