Ilm 20:1–3 on kirjutatud: „Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama.“
Saatana aheldamisest oli juttu ajakirja eelmises numbris. Järg on jõudnud tema lahtilaskmise kätte. Meenutagem, et tsiteeritud kirjakoht edastab prohvetliku pildi, mida Johannes nägi, aga prohvetlik pilt ei kirjelda sündmuste toimumist selliselt, kuidas need tegelikult toimuvad, vaid kasutab inimestele mõistetavaid sümboleid ja piltlikku keelt. Kiskja sulgemist puuri, kus ta kedagi ei ohusta, kujutavad kõik ette. Vaimolendi tegelikku aheldamist mistahes materiaalsete kuitahes tugevate ahelatega ning kustahes asuvasse vangikongi on raske ette kujutada. Jumal saab seada ka kõige võimekamale vaimolendile piirid, millest ta ei saa üle astuda. Ahelad ja lukud aga on inimestele mõistetavad sümbolid. Pitser räägib sellest, et keegi ei saa salaja omatahtsi lukku avada, vangi välja lasta ja lukku uuesti sulgeda, ilma et keegi sellest teada saaks. Pitser eemaldatakse ja lukud avatakse, kui selleks on aeg. Me täheldasime, et Saatan seotakse siin maa peal, „et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis“, olukordade ahelatega – inimesi, keda eksitada, siin tuhat aastat pole. Ühed on surnud ja teised on võetud taevasse. Edasi ütleb Piibel, et pärast seda, kui need tuhat aastat saavad täis, peab teda natukeseks ajaks lahti lastama.
Saatana lahti laskmine toimub olukorra muutumisega. Ilm 20:5 öeldakse: „Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis.“ Järelikult – tuhande aasta möödudes äratatakse need, keda taevasse ei võetud, üles. Meenutan Jeesuse sõnu, et ka need, keda igaveseks eluks ei äratata, äratatakse ometi üles, aga hukkamõistmise ülestõusmisel. „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Jh 5:28, 29) Kui need teised inimesed on üles tõusnud, aga taevasse neid ei võeta, vaid jäävad (teatud ajaks) maa peale elama, siis ongi Saatan jälle „lahti“, vaba rahvaid eksitama. Ilmutuse 20. peatükki edasi lugedes näeme, et ta hakkabki sellega tegelema. „Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse Saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv.“ (Ilm 20:7, 8) 1000 aastat, mil tal oli võimalik kõige üle järele mõelda, pole Saatanat meeleparandusele toonud. Ta on ikka seesama vanakuri, võib-olla veel tigedam, kui oli enne. Kui pikk on see natuke aega, milleks ta lahti lastakse, on raske öelda. Kindlasti on seda aega natuke võrreldes sellele eelnenud tuhande aastaga. Igatahes on see piisavalt pikk aeg, mille jooksul teises ülestõusmises ülestõusnud end koguvad, relvastuvad ja sõjakäigule suunduvad.
Mõeldes teisele ülestõusmisele, tekib küsimus, millise ihuga nad üles tõusevad? Kui minagi seda teaksin! Seetõttu tuleb siin kirjapandut võtta mitte absoluutse tõena, vaid minu mõttemõlgutustena. Piiblist selle kohta üksikasjalikku teavet ei saa. Piibel ei pööra sellele teemale, kui mitteolulisele, tähelepanu. Piibel räägib pikemalt lunastatute ülestõusmisest, aga inimene on inimene, mistõttu nende ülestõusmine on sarnane. Üks on kindel, et ülestõusmisel saadakse uus ihu, kuna vana pole selleks ajaks säilinud. Erinevus on vaid ihu kvaliteedis. Lunastatud saavad sellise ihu, mis oli Jeesusel surnuist ülestõusmisel. (Fl 3:20, 21) Teised saavad tavalise inimihu, selle sarnase, mis neil enne oli. Siiski peab nende ihuga midagi natukenegi paremini olema, kui oli surmahetkel, vastasel juhul pole ülestõusmisel mõtet. Igaühel oli oma surma põhjus. Neid pole võimalik ega mõtetki üles lugeda. On parimas elueas õnnetuste läbi või sõjas surma saanuid. Nad ärkavad mitte haavatuina või vigastatud organitega, vaid ilmselt sellistena, nagu nad olid enne õnnetust või haavatasaamist. Enamik inimesi on surnud arvatavasti oma loomulikku vanadussurma, mis tähendab, et nende mõni elutähtis organ on niiöelda üles öelnud. Kindlasti ärkavad nad toimivate organitega. Nende hulgas on eri eas haiguste läbi surnuid. Mõnegi viimased päevad möödusid voodis. On üsna loogiline mõelda, et nad ei ärka ellu samasuguses haiguslikus seisundis, milles silmad sulgusid, nii et nad ei suudaks jalgadelegi tõusta ja sureks kohe sealsamas uuesti. Selliselt poleks nende ülestõusmisel mingit mõtet. Kindlasti on ka Saatan valmis turgutama neid, kes seda vajavad. Tema võimetes ei pruugi me kahelda, ja ta ei jäta neid kasutamata, kui see talle kasulik tundub. Näiteks, selliseid, kes pole küll voodihaiged, aga vaevalt jalgu järele veavad, pole eriti mõttekas sõtta mobiliseerida. Sellest sõjakäigust aga edaspidi.
Tänu Issandale pakutakse meile võimalust olla nende hulgas, kes saavad osa esimesest ülestõusmisest, ja öelda koos Paulusega: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.“ (Fl 3:20, 21)
