Nagu eelmises Meie Ajas lubatud, jätkame Valli Tiina Kanarbiku poolt kirja pandud lugudega tema kogetud Jumala imelisest abist. Issand on tõesti ligi neile, kes Teda appi hüüavad. Ja kui me veel Teda ei tunne ega oska appi hüüda, siis võime Jumala Sõnast lugeda, et Jeesus ise palub meie eest ja et meie kõik oleme märgitud Tema peopesadesse, Tema ristihaavadesse. Just nii kallid oleme me kõik Temale, et Ta jättis meie eest oma elu.
Ohtlik merereis sõjalaeval
Narvast viisid sakslased meid Kloogale, kus me järjekordselt nägime julmi sõjakoledusi. Mul on tänaseni silma ees pilt pommiaukude servadele üles rivistatud alasti või poolalasti inimestest, kes tulistamise tagajärjel massiliselt aukudesse kukkusid. Mäletan, et meid viidi mingitesse barakkidesse ja öeldi, et me peame ootama sõjalaevade tulekut sadamasse, kust meid pidi viidama Soome. Seal barakkides toimusid samuti sakslaste julmad teod. Kui meie kord kätte jõudis, aeti meid kõiki sauna, lõigati juuksed maha ja kästi laeva minna. Algas uudishimuliku lapse jaoks huvitav, aga samas ka ohtlik merereis. Merel puhus tugev tormituul. Kõik inimesed minu ümber – ka minu ema ja teised lähedased sugulased – haigestusid merehaigusse. Sain aru, et nad ei suuda mind jälgida ega keelata ning ronisin uudishimust aetuna üles laevalaele, kus oli väga tugev tuul ja kust paistis tormine meri. Seisin seal ja hoidsin kramplikult reelingust kinni. Minu pea kohal lendasid mürinal lennukid, kostsid tugevad plahvatused ja siis nägin, kuidas meie ees sõitnud täpselt samasugune laev nagu see, millel meie sõitsime, vajus vahutavatesse lainetesse. Sellel laeval olid samasugused põgenikud nagu meiegi. Hiljem rääkisin emale ja teistele, mida ma olin näinud ja kõik ohkasid kergendatult, et olime ellu jäänud. Sain emalt noomida, et olin sellise ilmaga üles laevalaele läinud, kuna tormi tõttu oli oht vette kukkuda.
Meie laev jõudis vaatamata kõigile ohtudele sihtpunkti Hango sadamasse, kus soomlased meid sõbralikult vastu võtsid. Siin lõppesid korraks meie kohutavad vintsutused, sõjahäda ja näljahäda. Nüüd hakati meid – kurnatud ja näljast vaevatud inimesi – ettevaatlikult vedela kaerahelbepudru – kaeravelliga – toitma. Kui me olime pisut kosunud, korraldati meie saatmine erinevatesse Soomemaa paikadesse. Minu vanaisa otsustati saata ühe luteri kiriku orelimängijaks ja kellalööjaks, kuna ta oli seda tööd varemgi teinud. Meie elukohaks sai Kauhava kiriku alumine korrus, mida ma olen ka nüüd, aastakümneid hiljem vaatamas käinud. Nüüd on need ruumid tühjad ja tühi on ka köök, kus vanaema tol ajal peale jumalateenistusi kõigile kirikulistele omaküpsetatud pirukaid, kooke ja kohvi pakkus. Kui vanaisa jumalateenistuste ajal orelit mängis, püüdsin teda ikka aidata ja vajutasin jalgadega lõõtsadele. Kui vanaisa mööda järsku kitsast treppi kellatorni kella lööma ronis, ronisin minagi kellatorni ja üritasin kellanööridest kinni haarata ja vanaisa aidata.
Jälle olime Jumala armastava nähtamatu käe all eluga pääsenud, kuid mitte kauaks, sest ees ootasid uued katsumused, kuna venelased nõudsid meid Soome käest tagasi.
Küüditamine Soomest Siberisse
Soome valitsus andis meid venelastele tagasi, kuigi soomlased ise on seda otsust palju kritiseerinud. Meid lubati viia meie kodumaale, kuid tegelikult viidi meid Tveri linnast edasi ühte süngesse Venemaa kolkasse, kus meilt rööviti kõik meie kaasavõetud asjad. Alguses suhtuti meisse nagu puurides olevatesse imeloomadesse, kuid minu ema ja tädi olid hoolsad tööinimesed ning saavutasid varsti kolhoosiesimehe lugupidamise. Kuna olin kooliealine, sundis ema mind kooli minema ja ma pidin teist korda minema esimesse klassi, sest ma ei osanud vene keelt. Koolitarbeid ei olnud ja me kirjutasime ajalehtede peale. Kui me hommikul üle lumiste põldude kooli läksime, varitsesid meid näljaste huntide karjad, nende eemalepeletamiseks anti meile kätte põlevad tõrvikud.
Mõne aja pärast otsustas ema sellest kolkast Tveri linna põgeneda ning leidis sealt tööd suurte kapsatünnide tallajana. Edasi otsustas ema põgeneda Eestimaale, sest Ingerimaale tagasi minna polnud mõtet, kuna meie koduküla oli purustatud ja ära põletatud. Põgenemine oli planeeritud kaubarongiga, kus pidime kogu tee sõitma vagunitevahelistel platvormidel. See ohtlik reis tõi meid viimaks Rakverre, kus meil õnnestus rongist märkamatult eemalduda, sest kui meid oleks nähtud ja kinni võetud, oleksime saanud range karistuse. Jälle varjas ja juhtis meid nähtamatu armastav Jumala käsi.
Edasi Rakverest Kunda poole minnes peatusime ühe rikka taluperemehe juures, kes vajas tööjõudu ning mind pandi selle talu karja hoidma. Õnnetuseks oli selles karjas üks väga tige pull, kes mulle kallale tormas. Mul õnnestus tema eest jõekaldal olevasse roostikku peitu pugeda. Olin taas eluga pääsenud. Siis käskis ema mul jälle kooli minna, nüüd juba kolmandat korda esimesse klassi, sest ma ei osanud eesti keelt. Läksin nuttes üle nelja kilomeetri pikkuse maa mööda raudteed Aluvere kooli. Õpetaja uuris minu eelmist – venekeelset – „väga heade“ hinnetega tunnistust ja tegi ettepaneku, et kui ma õpin eesti keeles lugema ja kirjutama õpikust lugu pealkirjaga „Uudse leib“, siis ta paneb mind II klassi. Määratud aeg saabus ja kui ma seda pala lugesin, tuli mul hetke jooksul eesti keele oskus ja õpetaja määras mind II klassi. See oli imeline kogemus niiviisi ühe hetkega mulle võõras keel selgeks saada. Sealt said alguse minu edukad õpingud keskkoolis, meditsiinikoolis ja ma lõpetasin ka psühholoogiakursuse. Õpetajad soovitasid mul edasi õppida ülikoolis filoloogiat ja arstiteadust. Kuid kõige olulisem oli see, et eesti keeles sain ma kuulda kõige kõrgemast teadusest – ma sain esimest korda kuulda Jumala olemasolust!
Minu pöördumine – kommunistlikust noorest Jumala lapseks ehk kuidas „Saulusest“ sai „Paulus“?
Armastav Jumal ei jätnud mind ka siis, kui olin ateismist haaratud energiline Jumalale vastuhakkaja. Olin kommunistliku noorsooühingu juhtiv organisaator ja juhtisin ka teisi noori sellele teele. Kuid Jeesus peatas mind ühel hilisel öötunnil, kui ma põgenesin ühelt järjekordselt tantsupõrandalt nuttes koju. Miks ma niiviisi põgenesin, seda ma ei tea isegi. Minu südames tärkas sügav igatsus millegi parema, pühama ja tõelisema järele, mis annaks mulle tõelise elu mõtte.
Jumal juhtis mind Tallinna adventkoguduse õe Maria Liivlaidi juurde, kus ma esimest korda elus lehitsesin vanas tõlkes ja vanas keeles kirjutatud Piiblit. Alates 1955. aasta kevadest kuni 2. juulini uurisin selle mõne kuu jooksul ajalugu ja Piibli prohvetikuulutusi hiliste öötundideni, kuni kogu lõpuaja tõde avanes mulle nii, nagu oleksin ma neid raamatuid juba ammu varem lugenud, kuigi ma polnud ühtki neist raamatutest varem isegi näinud. Püha Vaimu töö minu juures oli nii imeline, samuti tegutseb Püha Vaim meie kõikide juures ka tänapäeval!
Õde Maria Liivlaid, kes nüüd puhkab hauas rahulikku und, oodates ülestõusmise hommikut, soovitas mul kohtuda pastor Kaldmaga. Vahemärkusena võin öelda, et pastor Kaldma õhutas üles ka minu Unot, kellest ma sel ajal veel midagi ei teadnud. Me oleme ühe „ristiisa“ lapsed. Reede õhtul ründas Saatan mind veel õige ägedalt ning püüdis panna mind kahtlema hingamispäeva pühitsemise küsimuses. See oli nii võimas võitlus, et pidin kõva häälega hüüdma: „Tagane minust, Saatan, Jeesuse nimel!“ Ma ei pööranud tähelepanu isegi mööduvaile inimestele. Järgmisel päeval, hingamispäeval, astusin esimest korda oma elus Mere puiestee 3 asuvasse adventkirikusse. Seisin uksel, kuulasin ja tardusin paigale, kui kuulsin vend Saarniku kõnest järgmisi sõnu: „Kaua te mõtlete kahes mõttes longata!“ Mõistsin kohe, et need sõnad olid just minule öeldud. Nüüd avanes mulle tekst Jesaja 58:13, 14: „Kui sa hingamispäeval seisatad ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks ja Issanda püha päeva austusväärseks ning austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Issandast: mina viin sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga. Jah, Issanda suu on rääkinud.“ Kui kohtusin pühapäeva hommikul pastor Kaldmaga, siis oli tema imestus suur, sest mul olid selged kõik adventtõe punktid. Palusin pisarsilmil, et mind ristitaks. Vend Kaldma palus mul oodata nädala lõpuni, kui ristiti kokku 9 inimest – mina nende hulgas. Milline erinevus oli minu ja mu tulevase mehe Uno ristimisele tuleku vahel, keda Jumal pidi juustest tutistama ja mõned vitsahoobidki andma enne, kui tema alistus Jumala tahtele. Jumalalt saadud sügav sisemine rõõm ja rahu on mind üle aidanud mitmetest inimlikult ületamatutest olukordadest ja probleemidest. Jeesuse arm ja lähedalolu on kogu aeg mind toetanud ja siiani aidanud.
Valli Tiina Kanarbik
Nii jõudis siis Valli Tiina oma elu tähtsaima otsuseni, vastates Lunastaja armastusele ja pühendades Talle oma elu. Lugedes neist õe kolimistest ja üha uutest algustest võõrastes ning karmides olukordades, jääb üle ainult imetleda Jumala armu ning varju suurust ja vägevust, kes inimesed kõigist neist olukordadest ihulikult ja hingeliselt elamisvõimelistena välja toob. Tõesti tänu Jumalale!
Edasi aga kibeleb oma rõõmu jagama kallis õde Helve ja mina saan sellest kibelemisest täiesti aru, sest ka mina kohe ei suuda vait olla, kui näen ja kogen seda, mida Jumal teeb. Ta on väärt meie tänu ja armastust ja pühendumist hulga suuremal määral, kui me seda kõike Talle anname.
Kirjutasin möödunud aasta novembrikuu Meie Ajas, kuidas Taevaisa minu abikaasa operatsioonile saatis. Tahaksin seda lugu jätkata, sest sellega seoses on olnud jätkuvalt olukordi, kus ikka ja jälle oleme kogenud Taevaisa imelist juhtimist, aga mitte nii, nagu meie oleme palunud, vaid ikka Tema äranägemise kohaselt ja paremini, kui oskasime paluda.
Nimelt, peale põlveproteesi paigaldamist möödunud aasta septembris paranes abikaasa küllaltki jõudsalt. Üsna kiiresti hakkas ta astuma ilma karkudeta ning tundus, et kõik on hästi. Tänasime Jumalat Tema abi eest ja olime rõõmsad. Siis aga selgus plaanilisel ortopeedi vastuvõtul, et protees ei anna liigesele õiget painet ja seda peab kas lahti murdma, painutama või midagi muud taolist tegema. Kuna meil on ju armas Isa, kellega me jagame nii mured kui rõõmud, oli kergem seda ebameeldivat üllatust üle elada. Palvetasime kannatlikult uskudes ja lootes, et Ta ei jäta meid abita.
Käesoleva aasta jaanuaris teostati põlveproteesi nn õgvendamine, millega loodeti painet korrastada – see aga ei andnud soovitud tulemusi. Määrati uueks plaanilise operatsiooni ajaks 5. märts, siis pidi proteesi alumine osa välja vahetatama. Kirurg oli mures, sest see protseduur olevat hullem kui esmakordne proteesi paigaldamine. See teadmine ajas meile kõigile judinad peale.
Ma ei lakanud palvetamast nii kirurgi, abikaasa kui ka enda pärast. Eestpalveid tehti kirikus, meie kodugrupis, palvelistis ja ka tuttavate poolt, kes vähegi Jumala olemasolusse uskusid. Olin pisarateni liigutatud, kui abikaasa meie teada mittekristlasest õde ütles: “Õhtupalvetes mõtlen Arnoldi eelseisva operatsiooni peale!”
Nii saabuski 5. märtsi hommik. Arnold valmistati operatsiooniks ette, tuimestati alakeha aga... mida ei tehtud, see oli operatsioon. Viimasel hetkel, kui kaks tippkirurgi pidid alustama, ütles üks nendest: „Ei lõika, proovime veel õgvendada! Lõigata jõuame alati!” Ja nii tehtigi ning vähemalt praegu on tulemused rahuldavad.
Kuidas see kõik juhtus, kes andis kirurgile mõtte mitte lõigata, mitte panna Arnoldit kannatama suuri operatsioonijärgseid valusid? Loomulikult meie kallis Taevaisa, kes ootab meie palveid ja Tema poole pöördumisi. Tema tahab meid aidata. Ta näitab seda meile erilisel viisil, sest me tihti ju ei pane tähelegi, kuidas Ta meid igapäevaselt igal sammul juhib ja abistab. Meie oma jõud ilma Temata ei toimi.
Tekkis veel üks probleem. Kirurg soovitas kohe alustada füsioteraapia ning vesivõimlemisega. Taastusravikeskustes on statsionaarsetele kohtadele pikad järjekorrad, meil aga oli vaja kohe-ruttu. Mõtisklesin asja üle ja mulle tuli nagu käsk minna arvutisse ja asja uurida. Leidsin vaevata Magdaleena haigla nimetatud ravikeskuse, seal pakutavad protseduurid, telefoninumbrid ja tegutsesin nagu planeeritult. Rääkinud ära abikaasa olukorra ja vajadused ravile, vastati mulle veidi aja pärast, et nad saavad ta vastu võtta juba järgmisel päeval! Muidugi teatasin sellest koheselt telefoni teel abikaasale, tema omakorda kirurgile – kes juba asjast teadis, sest taastusravikeskusest olevat just helistatud ning palutud vajalikud dokumendid valmis seada.
Üks samm korraga. Taevaisa ei jätnud Arnoldit abitult ootama, kuni ravijärjekord temani jõuab, vaid hoolitses selle eest, et ta saaks vahetult vajalikku ravi.
Järgmisel hommikul olin varakult haiglas, et abistada Arnoldi ülekolimist taastusravikeskusse. Kohtusin kirurgiga, kes oli valmis kirjutanud vajalikud haiguslood ja soovitused raviks. Tänanud teda hoolitseva suhtumise ja kõige hea eest, vaatas ta meile pikalt otsa, tõstis käe kõrgele ülespoole ja sõnas: “Ilmselt olete Tema kaitse all, et kõik nii läks!”
Nii ei saa öelda inimene, kes Jumalat ei tunne. See väljend innustas mind veelgi rohkem Jumalat tänama ja selle kirurgi eest palvetama, et Taevaisa oleks talle alati ligidal ja juhiks teda tema tänuväärses töös ja elus.
Olen Taevaisale ülitänulik, et Ta on näidanud järjepanu abikaasale kui ligidal Ta meile on. Need on meie väga eredad kogemused, millest aina tahaks rääkida!
Helve Liister
Kevad on täies ehtes ja meiegi süda võib olla tänuehtes kõige selle ilu tõttu, mida me näeme enda ümber ning ka kõigi Jumala tegude eest meie eludes. Nagu Joosafati juhitud Jumala rahvas astus kord vaenlase vastu, tänuehtes laulukoor kõige eest juba ette Jumala sekkumise pärast tänulaulu laulmas. Jumal on ka kõigi meie ellu sekkunud, sest usk meis on Tema töö ja Tema kasvatab seda usku oma Sõna roa ja oma lähedalolu läbi. Oleme seda vastu võtmas ja oleme tänulikud!
