Sõnaga “vaatenurk” seostub mulle kõige esimesena selline kunagine laste mänguasi nagu kaleidoskoop. Kunagine selles mõttes, et vene ajal olid selles ohtlikud klaasikillud, mis siiski andsid parema tulemuse kui plastikutükid tänastes leludes. Kaleidoskoobi iseärasus aga on ju see, et tarvitseb sinna sisse vaadates instrumenti vaid väikese nurga võrra keerata ja tulemuseks kogu pilt muutub, luues imepäraseid ja kordumatuid mustreid. Kaleidoskoop ei õpeta midagi uut, sest elu meie ümber (ja sees) oma mitmekesisuses ongi kordumatu ja ainulaadne. Lisaks on igal inimesel oma, teistest erinev ja ainulaadne vaatenurk.
Võrdpilt subjektiivsusest
Kuigi inimeste „kaleidoskoobi läätsed“ – silmad – on füüsilises mõttes põhimõttelt sarnased, on vaatenurgad erinevad, mistõttu võib öelda, et kuigi me vaatame ühte asja, näeme erinevaid pilte, erinevaid mustreid. Keegi on öelnud, et „inimesed ei näe asju nii, nagu need on, vaid nii, nagu nemad on“. See on õige ka füsioloogiliselt, sest me ei vaata mitte niivõrd silmade, kuivõrd ajuga. Silmast kandub valguspilt närviimpulsside kaudu ajju, kus toimub selle elektriimpulsi tõlgendamine pildiks. Võib öelda, et juba see, mida näeme, on tõlgendus ehk meie meelte projektsioon. Mõned nihilistlikud filosoofid on seetõttu väitnud, et kõik meie ümber olev on meie enda projektsioon ja välismaailma polegi olemas. Mis on aga äärmus, sest miski peab selle projektsiooni ju põhjustama. Kui välismaailm pole meie endi luul, siis on see ometi olemas. Küsimus on ainult, kui objektiivne on see, mida oma meeltega suudame aduda.
See, et me ei näe maailma sajaprotsendilise objektiivsusega ehk nii nagu „asja iseeneses“, ilmneb juba silma erinevates ehitustes. Näiteks inimese värvinägemine sõltub silma valgustundlike rakkude ehk kolvikeste iseärasustest. On teada, et näiteks kassil ja koeral olevat kahte sorti kolvikesi (so kahevärvinägemine ehk dikromaasia), inimesel aga peamiselt kolm (trikromaasia) aga mõnedel ka neli erinevat sorti kolvikesi (tetrakromaasia). Mitmetel loomaliikidel on täheldatud isegi viievärvinägemist (pentakromaasia). Samuti võib rakkude hulk mõjutada nägemist – suurem kolvikesetüüpide arv peaks tähendama, et värvusi võidakse eristada rohkem. Kuid see ei ole nägemise puhul veel kõik. Nagu öeldud, algab silmast saadud informatsiooni pildiks projitseerimine ajus ja selle mõistmine on seotud seostest aju erinevate osade vahel. Seosed tähendavad aga kogemusi. Kuigi inimese sündides hakkavad ajurakud kohe surema ja vähenema, on ometi vanemad ja elukogenenumad inimesed „targemad“ tänu rohkematele seostele ehk kogemustele ajus. Nendest kogemustest lähtuvalt vaadatakse kogu ümbritsevat maailma selle kirevuses. Pilt, mida näeme, on maailma ja meie oma „mina“ vahelise suhte tulemus, see on interaktsioon objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel.
Tõendamine ei ole tõestamine
Taoline interaktsioon toimub ka teaduses, kus tehakse vahet tõestamisel ja tõendamisel. Teadusel on tõendid, ja võib-olla isegi palju erinevaid tõendeid reaalsusest, kuid nendega ei jõuta kunagi reaalsuse sajaprotsendilise tõestamiseni. Lihtsamalt öeldes: meil võib olla teatud nähtustest mitmeid erinevaid tõendeid ja me võime nende põhjal teha mingeid üldistusi, millele tuginedes saame luua omakorda ühe tõenäosusteooria, kuid tõenäosus ei ole ju tõestus. Sest mis garanteerib, et me ei leia veel ühte tõendit, mis väidab vastupidist või on vastuolus kogu ülejäänud tõenditega? Selline teadusfilosoofiline abstraktsioon näitab, kui keerulises maailmas me elame ja kui poolik on see, mida näeme.
See, et me näeme asju poolikult, on tegelikult väga piibellik või siis pauluslik. Juba Paulus rääkis, et „poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame“ (1Kr 13:9). Paulus mõistis, et tema nägemine ei rajane Koperniku-eelsel maailmapildil; maailm ei pöörle judaismi (ega mingi muu -ismi) ümber, vaid et judaism ise on ainult üks osa suuremast tervikust, mis pöörleb püha müsteeriumi ümber. See on saladus, mis ilmutatud Kristuses. Kuid see, et me näeme asju poolikult, ei tähenda, et me ei peaks püüdlema täiuslikuma ja selgema arusaamise poole. Ka see on oluline aspekt Pauluse juures, kes pidas tähtsaks püüelda „seatud eesmärgi poole“ (Fl 3:14).
Üks kunagistest Ameerika Ühendriikide rajajatest Thomas Pane on öelnud kuldsed sõnad: „Piibel on raamat, mida on loetud rohkem ja uuritud vähem kui ühtki teist raamatut, mis iial eksisteerinud.“ See paradoks oli tõsi kakssada aastat tagasi ja on seda siiani. Hingamispäevakooli tundides toimub sageli usu üle targutamine ja tekstide tsiteerimine, mille sügavust isegi ei aimata. Newboldi homileetika õppejõud Daniel Duda kurtis kord, et üha rohkem pastoreid kaldub jutlustama kirjakohtade põhjal, mida nad pole isegi mitte korralikult läbi lugenud. On tõesti kahetsusväärne, et keskmine adventist peab ennast heaks piiblitundjaks, kuid oskab leida Piiblist ainult tüüptekste, et nendega tõestada oma väljakujunenud arusaamu. Kaotades piiblitundidest piibliuurimise kõige olulisem osa – siira uurimise ja tõendite otsimise, jäetakse esimene aste vahele ja hüpatakse kohe järgmisele, milleks on teksti tõlgendamine ja seletamine. Inglise keeles on kõnekäänd: „Don’t start jump to conclusions“ (ära tee ennatlikke järeldusi), mida on sel puhul väga kohane kasutada. Kuid ma ei taha olla ainult kriitik, vaid lähtuda põhimõttest: kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Üks piibliuurimismeetod
Tahaksin pakkuda ühe lihtsa abivahendi piibliuurimisel. See sarnaneb kaleidoskoobiga ja selle on välja töötanud 20. saj tuntud teoloog Karl Barth. „Välja töötanud“ pole ehk õige väljend, kuna meetod on sisuliselt elementaarne hermeneutiline üldprintsiip ükskõik millises teadusvaldkonnas ning selle on tegelikult kasutusele võtnud enamus piibliuurijaid. Meetod seisneb piibliuurimise kolmes peamises etapis, milleks on: 1) teksti vaatlemine, 2) teksti tõlgendamine, mis on vaatlemisest tulenev reflektsioon ja 3) teksti omandamine ehk kasutamine. Kõik need kolm astet on äärmiselt olulised ja üks ei saa läbi ilma teisteta. Teksti kasutamine tähendab mingile osale Piiblis rakendusliku väljundi leidmist tänapäevases spetsiifilises eluolukorras ja see eeldab, et eelnevalt on läbitud kaks esimest osa – vaatlemine ja tõlgendamine. Teksti tõlgendamine tähendab mingile osale tähendusliku väljundi leidmist Piiblis – teksti tähenduse esiletoomist kas paralleelkirjakohtadega ja/või näidetega elust enesest. Teksti tõlgendamine eeldab aga teksti vaatlemisprotsessi läbimist.
Vaatlemine on just see kõige olulisem osa, millest tavaliselt kohe üle hüpatakse. Sa võid seda kontrollida enda piibliuurimisel või järgmises piiblitunnis koos teistega. Eksperiment eeldab uuritava teksti (võib-olla korduvat) ettelugemist ja küsimist: „Mida te selles tekstis näete?“ Vastused peavad olema rangelt kirjeldavad. Enamasti ei suudeta sellest tingimusest kinni pidada, vaid allutakse kiusatusele tõmmata koheselt tõlgenduslikke paralleele ja teha isegi rakenduslikke järeldusi. Kuid vaatlemine ei tohi viimaseid sisaldada. Kui see on piibliteksti puhul raske, siis tasub proovida näiteks mõne pildi või maaliga – aseta see vaatajate ette ja las igaüks lisab midagi, mida ta pildil näeb. Pange see ühiselt kirja ja te märkate, milliseid enneolematuid ja muidu märkamatuks jäävaid rikkusi võib selliselt avastada. Ma ise olen leidnud, et teksti vaatlemine peaks moodustama vähemalt 50% minu piibliuurimises. See on vundament, millele saab hakata rajama ülejäänud ehitust; ehitust, mis on rajatud kaljule, mitte liivale.
Vaatlemise juurde kuulub ka vaatenurkade muutmine, vaatlemine lähemalt ja vaatlemine kaugemalt – st teksti lähem kontekst (konkreetne kirjanduslik teos – nt Uues Testamendis evangeelium, ajalookroonika (Ap), epistel või apokalüpsis) ja laiem kontekst, milleks on sarnased kirjanduslikud allikad (nt teised uustestamentlikud kirjutised ja veel laiemalt kogu piiblikirjandus). Vaatlemine erinevate vaatenurkade alt võib sisaldada lisaks ka neid aspekte, mida me ise ei näe, kuid mida on näinud teised – kas piibliuurimisgrupi kaaslased või piiblikommentaaride autorid. Viimane on küll vaatlemise sekundaarne allikas, sest oma silm on ikkagi kuningas ja see maksab ka siin. Ärge arvake, et teksti kohta on kõik juba leitud ja teil pole enam midagi juurde lisada. Kuna iga inimese vaatenurk on ainulaadne ja kordumatu, siis on ka igaühel võimalik lisada midagi, mida enne pole märgatud. Tasub pöörata tähelepanu sellele, milline on teksti vorm, missugune on sõnavara ja selle kasutus jne jne.
Ajalooline kontekst kui taustaakustika
Nagu öeldud, on ülalnimetatud Karl Barthi hermeneutiline meetod elementaarne ja ilma selle kasutamiseta piibliuurimine on sarnane kui hakata maja ehitama katusest. Tänapäeval on levinud veel teisigi meetodeid, mille hulgast üks levinumaid on (mitte ainult piibliuurimises, vaid üldse kirjandusteadustes) inglise keeli reader response theory, mis keskendub lugejale ja loetud tekstist saadud kogemusele. Sellega ei ole fookuses mitte tekst, vaid lugeja tunded. Ma kahtlustan, et taolist lähenemist kasutavad endale aru andmata väga paljud piiblilugejad. See meetod võib lisada mingi väikese aspekti teksti vaatlemisele ja olla abiks isiklikul pühendushetkel (devotional), kuid autentse piibliuurimise jaoks on tegemist „suure veaga“, sest uurija loeb teksti sisse oma usulisi läbielamisi.
Piiblitekst ei ole mitte ainult paberile pandud ja kogemusi tekitavad sõnad, vaid sisaldab endas või enda taga ka konteksti – ajaloolist ja autori kui isiksusega seotud tausta. N. T. Wright on võrrelnud taolist piibliteksti (väär)kasutamist kui viiuli keelte pingutamist betoonblokile – need ei anna lahutatuna kõlakastist mingit olulist heli. See aga tähendab, et ka kirjandusliku teksti puhul moodustab selle sisu ja ajaloolise tausta uuring sama olulise osa kui akustiline instrument viiulil. N-ö ajaloolise taustaakustika kuulmine (akustika tuleb kreekakeelsest sõnast akouo – kuulma, kuulama) ongi teksti mõistmisel primaarne. Keelpilli kõla oleneb akustikast ja mitte ainult keeltest. Seega, teksti vaatlemine sisaldab püüet omada veel ühte tähtsat osa – so ajaloolise tausta vaatenurka. Tegelikult on just see teksti mõistmisel primaarse tähtsusega ning annab pildile kolmemõõtmelisuse. Nimetatud meetod ongi oma põhiolemuselt ajaloolis-kriitiline või ajaloolis-filoloogiline piibliuurimine. Ja siinjuures tasub meenutada, et „kriitiline“ ei ole alati „kriitika“ negatiivses tähenduses, vaid selle terminiga väljendatakse spetsiifilises uurimisvaldkonnas teema süvakäsitlust ehk antud juhul piibliteksti põhjalikku analüüsi.
Ma loodan, et ülalnimetatud vaatlusprintsiip võiks saada ka meie piiblitundide oluliseks osaks; et see võiks meid inspireerida ja muuta piibliuurimise kütkestavaks. Saagu vaatlusprintsiip meile selleks kaleidoskoobiks, millega me avastame imelisi ja kordumatuid mustreid ning tõendeid jumaliku olemuse ja tahte kohta Piiblis. Andku Jumal julgust ning entusiasmi seda pöörata ja uurida, samas ettevaatlikkust hoiduda ennatlikest tõestustest!
