Kogemused armsa Isa käe all“ – sellise üldpealkirja all, mis on pärit ühest samanimelisest soomekeelsest laulust, on kirja pandud ning ilmuvad ka siin Meie Aja Kogemuste kotikese rubriigis mitmes järjestikuses ajakirja numbris teiste kogemuste kõrval ka meie usuõe Valli Tiina Kanarbiku poolt armsa Taevaisa käe all tehtud kogemused. Meie oleme harjunud seda õde kutsuma Valliks, kuid nüüd selgub, et Valli, kes oli sõjaaja laps, oli enne sõda olnud Tiina Nikkarinen, ning venelased, kes muutsid venepärasteks kõikide nende soomlaste nimed, kellega nad kokku puutusid, tegid temast Valentina Nikareva. Nüüd on Valli ametlikult tagasi võtnud oma lapsepõlvenime ning temast on saanud Valli Tiina. Läheme nüüd koos Valli Tiinaga tagasi kohutavasse sõjaaega ja rõõmustame koos temaga Jumala suurepäraste lahenduste üle kõige kibedama häda tundidel.
Vanaisa kartulikotiga
Vahetult enne sõja algust kästi kõigi Leningradi (praegune Peterburg) ettevõtete ja tehaste töölistel viia oma lapsed Leningradist välja, et nad oleksid sõja puhkemisel sõjategevuse eest varjul. Mingil ajal tekkis minu vanaisal vastupandamatu eelaimdus, et ta peab kohe mulle sinna maale järele sõitma. Ta kartis, et kui ta nüüd ei lähe, siis võivad nad mind kaotada ega suuda hiljem kunagi leida ega päästa. Nagu õige pea selgus, oligi see ülim aeg mulle järele sõita, sest Leningradi juba pommitati ning nii sattus vanaisa viimase rongi peale, mis sealtkandist üldse veel linna poole sõitis. Ta tuli oma eluga riskides mulle järele.
See koht, kuhu lapsed olid sõjavarju viidud, oli tükk maad raudteest eemal ning ta pidi selle maa jalgsi läbima, mind ruttu sülle võtma ning nii tagasi pöörduma, nii et keegi mind ei märkaks. Ta pani mind kaasavõetud kartulikotti, tõstis selle selga ja hakkas ruttu raudtee poole tagasi astuma. Mäletan, et jõudsime veel viimasel hetkel rongi peale.
Sõit kodu poole selle viimase rongiga oli seotud ohtudega. Rong peatus mitmel korral ja kõigil kästi rongist väljuda ning joosta raudteetammist alla metsa äärde ning seal pikali heita. Kardeti, et üle meie lendavad lennukid võivad rongi pommitada. Armastava Taevaisa kaitsva käe all jõudsime rongiga lõpuks nii kodu lähedale, et vanaisa jaksas mind kartulikotis koju tassida. Kodus olles nägin pidevaid pommitamisi, mille eest tuli joosta kodu lähedal olevasse keldrisse, kus hoiti ja säilitati kartuleid ja teisi juurvilju. Pommitamised põhjustasid tulekahjusid, ükskord langes pomm meie kõrvalmajja ning see süttis põlema. Kuumad tuleleegid põletasid nägu ning jälle tuli keldrisse varjule joosta.
Peagi olid meie aladel juba sakslased. Mäletan, kuidas üks venelaste rühma komandör jooksis meile ja palus, et vanaisa teda kuskile ära peidaks, kuna ta oli oma rühmast maha jäänud. Mida teha? Jälle riskisid vanaema ja vanaisa oma eluga, sest nad olid kogu elu olnud põhimõttelised luterlased ning nende sooviks oli alati kõiki aidata. „Hüppa ruttu alla keldrisse!“ ütles vanema ja vanaisa avas köögi põrandas oleva keldriluugi. Vanaema laotas üle põrandal asuva keldriluugi pika omakootud vaiba ja käskis mind selle peale istuda. Niipea kui olin maha istunud, asetas vanaema minu ümber hulga mänguasju ning mind kästi nendega mängida, paigal istuda ning mitte midagi rääkida ega mitte ühelegi küsimusele vastata. Vaevalt olin oma koha sisse võtnud, kui juba taoti kõvasti ukse pihta ning sisse jooksis grupp SS-sõdureid koos ohvitseriga, kes nõudis vanaisalt: „Kus on see vene komandör, kes teie poole jooksis?“
Vanaisa vastas rahulikult: „Kui te arvate, et meie juurde jooksis, eks siis otsige ise kõik kohad läbi.“ Selle peale toimus hirmus läbiotsimine ja meie kahekorruseline maja pöörati sõna otseses mõttes segamini, kõik asjad pilluti, kuhu juhtus… Aga mind ei märganud keegi, tundus, et nad ei näinudki mind! Kes küll sulges nende silmad? Vanaema ja vanaisa seisid tardunult köögis ühel kohal ja vaatasid kõike rahulikult pealt. Arvan, et nad palvetasid tõsiselt. Armastava Isa käsi oli mind ja vene komandöri varjamas ning keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Juhul, kui see vene komandör oleks leitud, oleks meie pere sõjaolukorras selle eest surmatud.
Sunniviisil kodukülast ära
Saksa armee oli jõudnud Leningradi lähistele ning see suur mitme miljoni elanikuga linn oli jäänud piiramisrõngasse. See oli sellele linnale kohutavate katsumuste aeg. Kuid loodus tuli appi. Sakslaste tankiarmee polnud ennast karmi talve tingimusteks ette valmistanud. Kuna nende tankid töötasid suveõlidel töötavate diiselmootoritega, siis tankid külmusid. Sakslased lootsid kiirele võidule, kuid nende maailmavallutamise plaanid peatas kõikväelise Jumala käsi, kes oli juba Taanieli kaudu antud prohvetikuulutuses teada andnud, et Euroopat ei saa ühendada, nii nagu raud ei seisa savi küljes, ning ühtegi maailmariiki peale Rooma impeeriumi lagunemist ei tule.
Minu lapsepõlv möödus Ingerimaal piirkonnas, kus elasid soomlased, kellel olid oma soomekeelsed koolid, kirikud, kauplused ja muud asutused. Suurem osa soomlastest olid luterlased ning minu vanaisa oli väga pikka aega olnud kiriku orelimängija. Kui sakslased jõudsid minu koduküla Tärölä lahistele, algasid väga rasked ajad. Kõik külaelanikud olid suurest näljast ja külmast nõrkemas. Nälja tõttu olid ka kõik prügikastid tühjaks tehtud ning kassid, koerad ja surnud hobused olid kõik ära söödud. Teede peal lebasid inimeste laibad. Ümberringi lõhkesid pommid ja suurtükimürsud. Meil polnud enam midagi süüa. Ükskord läksid ema ja tädi põllult külmunud juurikaid otsima, kuigi väljas liikumine oli rangelt keelatud. Kui nad tagasi jõudsid, oli tädi käsi haavatud – kätt oli tabanud sakslaste püssikuul. Ühel päeval leidis vanaema prügi hulgast külmunud kartulikoori ja südames tärkas lootus, et nüüd saame midagi süüa. Vanaema pesi kartulikoored hoolikalt puhtaks ja pani pliidiplaadile küpsema. Kuid samal ajal lõhkes meie maja läheduses pomm, akende klaasid purunesid ning klaasikillud lendasid kartulikoorte hulka. Nii jäime ilma ka sellest oodatud roast.
Siis tuli sakslaste poolt kiire käsk evakueeruda – kõik sunniti oma kodudest lahkuma, kaasa lubati võtta ainult kõige vajalikumad asjad. Ema võttis minu väikese kelgu, riietas mind talveriietesse ja pani kelgule riidekompsu peale istuma. Olin siis 5-6-aastane. Nii algas alla 40-kraadises pakases sakslaste püssimeeste konvoi saatel jalgsirännak Narva poole. See kõik toimus nii kiiresti, et minu väike vennake, kes haigestus verisesse kõhutõppe, paigutati laatsaretti ning sellest ajast peale ei tea me temast enam midagi. Jäi vaid üks foto, mida olen korduvalt kokku kleepinud ning rasketele rännakutele ja ohtudele vaatamata alles hoidnud. Ema elas vennakese kadumist kuni oma elu lõpuni väga raskelt üle.
Käis sõjategevus, lõhkesid pommid ja mürsud. Mäletan, et rännaku käigus hakkas mul vahel hirmus külm, siis sundis ema mind kelgu kõrval jooksma, kuni ma ära väsisin ja jälle kelgu peale ronisin. Minna tuli kogu aeg kiirendatud tempos, teekond aga oli pikk ja raske. Kes ära väsis, seda tõugati püssipäraga tagant. Söögiks anti üks saepuruga segatud leivatükike päevas. Imestan praegugi, kuidas me suutsime sellistes oludes läbida kaardilt mõõdetuna 200-250 kilomeetri pikkuse tee. Jällegi pean ütlema, et armastava Isa käe all suutsime edasi liikuda ja ellu jääda!
Imeline pääsemine surmalaagrist
Sakalaste poolt aetuina jõudsime sihile – Veimeri või Kingissepa koonduslaagrisse, mis õigemini öeldes oli küll pigem surmalaager. Sakslased meid, soomlasi, ei tapnud, sest Soome ja Saksa riigi vahel oli sõlmitud leping, mille kohaselt tuli evakueerida kõik Soome-Ingerimaa kodanikud Soome. Elamistingimused koonduslaagris olid aga kõigil rahvustel ühesugused.
Enne kui jutustan edasi meie viibimisest Veimeri koonduslaagris, kuhu sakslased meid ajasid, meenutaksin veel ühte Jumala imet. Ma ei mõista ega suuda ka meenutada, kuidas see võimalikuks sai, kuid imekombel ja loomulikult Jumala juhtimisel jõudsid minu vanaema ja vanaisa Narva linna ning nad ei sattunud koonduslaagrisse.
Veimeri koonduslaagris viibides olin ma juba nii suur küll, et mõistsin kõiki neid kohutavaid julmusi, mida seal tehti sageli täiesti ilmsüütute inimestega. Kuna ma olin oma loomult uudishimulik, siis olin juba varasest lapseeast tahtnud näha ja kuulda kõike, mis ümberringi tehakse. Koonduslaagri karmides tingimustes pidime elama õudsetes barakkides, kus oli palju hiiri ja rotte. Ema haigestus seal ning tal oli kõrge palavik, aga mina olin väga ehmunud suurte, üle minu hüppavate rottide pärast. Võib-olla sellepärast kardan ma ka täna rotte. Nii kasutasin ma siis iga võimalust rottide juurest eemale saada ning jooksin tihti barakist välja. Niipea kui väljas natukenegi valgenes, jooksin laagriõuele ja nägin pealt neid hirmsaid julmusi, mida seal tehti. Igal hommikul hüüti inimesi nimepidi välja ja sellele järgnes kas mahalaskmine või poomine. Palkidest kokkupandud tuleriitadel põletati surnukehi, vahel põletati ka alles hingevaakuvaid inimesi. Osa surnuid visati traataia taga olevasse sügavasse kraavi.
Samal ajal kõndis vanaisa Narva linna tänavatel ning kohtas seal ühte kõrge aukraadiga saksa SS-ohvitseri. Ta kõnetas ohvitseri pikemalt mõtlemata saksa keeles, palus tal minna Veimeri ja Kingissepa koonduslaagrisse ning päästa sealt näljasurmast tema minia ja pojatütar. Sõnagi lausumata istus see mees oma kergesse sõjaväeautosse ja sõitis minema. Vanaema ja vanaisa uskusid, et see mees võttis vanaisa palvet kuulda.
Ja nii juhtuski, et ühel hommikul, kui ma seisin jälle koonduslaagri õuel, kuulsin ma hüütavat meie nimesid. Jooksin seda kohe oma haigele emale teatama. Ema ütles mulle vaevalise, nõrga häälega: „Kallis laps, mine ütle, et me oleme siin.“ Jooksin kohe selle tähtsa mustas mundris ohvitseri juurde, keda minu arvates kõik kartsid. Ütlesin talle, et mind ja minu ema hüüti, aga minu ema on barakis kõrges palavikus raudvoodis ning ta ei saa ega jaksa välja tulla. Rääkisin saksa keeles. Ohvitser võttis mul käest kinni ja ütles: „Näita, kus su ema on!“ Kui me barakki jõudsime, võttis ta ema õrnalt oma kätele ja kandis süles oma auto tagaistmele. Mind aga palus istuda enda kõrvale. Nii algas meie omapärane sõit teadmatusse. Me ei teadnud, kuhu meid viiakse. Ema mõtles endamisi, et me sureme niikuinii – kas siin või seal, kuhu meid viiakse. Peagi märkasin, et sõidame suure varemetes linna tänavatele. Siis sõitsime mööda suurest Kreenholmi vabrikust ning keerasime teelt ära vabriku tööliste madalate puumajade poole. Ühe maja trepil seisis minu vanaisa. Hüüdsin valju häälega: „Vanaisa! Vanaisa!“
Ema mõtles, et ma hakkasin kõigist vintsutustest ja näljahädast tingituna sonima ega suutnud seda imet uskuda. Kui auto peatus otse vanaisa trepi ees, astus vanaisa auto juurde ja võttis mind oma sülle. Ohvitser aga võttis ema kätele ja palus vanaemal näidata, kuhu teda asetada. Ta pani ema õrnalt voodile ja ütles vanaemale head nõu andes: „Nad on mõlemad nälga suremas, te peate neid väga ettevaatlikult jootma ja väikeste leivaraasukeste haaval toitma.“ Otsekohe, samal momendil, kui mees oli need sõnad öelnud, oli ta kadunud. Vanaisa jooksis välja, et tänada ohvitseri meie imelise päästmise eest ja mina jooksin ka vanaisa sabas õue, kuid koridoris ega õues ei olnud kedagi, ka mehe auto oli kadunud. Hiljem olid vanaema ja vanaisa mitmel korral meie imelise päästmise üle arutanud ning uskusid veendunult, et Jumal oli nende palvetele imeliselt vastanud ja et see mees, kes meid päästis, ei olnud tavaline inimene, vaid Jumala ingel! Polnud usutav, et sellistes julmades ja kohutavates sõjaoludes, kus surm oli kõikjal inimeste ümber, oleks üks kõrge ohvitser läinud koonduslaagrisse päästma üht lihtsat surevat naist ja tema näljast vaevatud tütart. Pealegi ei saa inimene koos autoga ühe silmapilgu jooksul lihtsalt ära haihtuda.
Narva pommitamine muutus üha ägedamaks. Suurte pommirünnakute ajal jooksime me alati meie kodu ligidal asuva Kreenholmi kudumisvabriku keldritesse, kus me üritasime tohutusuurte puuvilla- ja vatirullide varjus kaitset leida. Lõpuks ütles vanaisa: „Mis me ikka jookseme keldritesse varju otsima, jääme parem koju.“ Kui äge pommitamine algas, pugesin mina hirmunult voodi alla peitu. Hiljem saime teada, et Moskvast oli venelastele antud range käsk Kreenholmi vabrikut mitte pommitada ja nii seisab see tänaseni püsti. Kuna meie kodu oli just selle vabriku kõrval, nägime meie selles taas armastava Isa kaitsvat ja hoidvat kätt!
Valli Tiina Kanarbik
Valli Tiina elus on olnud mitmeid perioode, kus ta oli Venemaa ja venelastega tihedalt seotud. Järgnev lugu pärineb ka Venemaalt, kuid kuna selle andis mulle üks minu kogudusekaaslane lihtsalt väljalõikena soomekeelsest ajakirjast Nykyaika, kuhu see oli tõlgitud venekeelsest adventkoguduse ajalehest, siis pole mul välja pakkuda selle loo autorit ega ka venekeelse väljaande nime. Lugu ilmus soomekeelsena pealkirja all „Jumal kutsus ka mind“ ning ilmub nüüd eestikeelsena siin rubriigis kinnitamaks meile, et armastaval Jumalal pole tõesti miski võimatu, isegi mitte KGB agendi päästmine.
Lubasin kord käendada oma tuttava suurt laenu. Tuttav pettis mind ja raha laenanud mees nõudis, et mina maksaksin laenu tagasi. Mul polnud sellist rahasummat kuskilt võtta. Ma olin masenduses ja mul oli väga raske. Siis ma palvetasin: „Jumal, kui Sa oled olemas, aita mind. Luban elada nii, nagu Sina tahad. Ainult aita mul see raha tagasi maksta.“
Varsti peale seda palvet aitas Jumal mul imelisel moel selle võla ära maksta. Ma ei unustanud oma lubadust, läksin õigeusu kirikusse ja süütasin küünla. Kuid millegipärast ei kogenud ma rahu. Tundsin, et pean Jumalale veel midagi tegema. Ma ei olnud oma eluga rahul.
Samal ajal oli meie linnas algamas evangeelsete koosolekute seeria, mille kõnelejaks tuli üks Ameerika pastor. Olin tol ajal osalise tööajaga KGB palgal. Minu ülemus kutsus mind enda juurde ja palus, et ma jälgiksin selle pastori esinemisi eesmärgiga avastada võimalikke „ameeriklaste provokatiivseid mõtteid“. Nii hakkasin ma koos naisega igal õhtul piibliuurimistel käima. Päev päeva järel kandsin ka ülemusele ette, et neil esinemistel ei räägita midagi provokatiivset ega ohtlikku.
Vähehaaval hakkasin mõtlema sellele, kui oskuslikult see jutlustaja Piiblit seletas. Ta rääkis, kui huvitav raamat on Piibel ja kuidas selles toodud prohvetikuulutused on täitunud. Samal ajal kogesin, et hingeline tühjus, mida ma olin tundnud, oli kadumas. Hakkasin mõistma, mida Jumal minult ootab.
Piibliloengud lõppesid ja jutlustaja kutsus inimesi ristimisele. Ülemus kutsus mind jälle enda juurde. Rääkisin talle, et nüüd on neil plaanis korraldada mingisugune ristimine. Selle peale ütles ülemus: „Võta see ristimine vastu ja jälgi veel mõni aeg seda gruppi.“ Nii ma siis läksin ristimisele ja hakkasin osa võtma uue loodud adventkoguduse koosolekutest.
Mõne aja pärast teatas minu ülemus, et ma olen oma tööd hästi teinud ja võin nüüd selle koguduse sinnapaika jätta. Kuid Jumala Sõna oli mind nii sügavasti kõnetanud ja ma olin leidnud rahu. Olin leidnud lootuse Jumalas. Ma ei saanud kogudust jätta. Käisin nüüd seal oma südame kutse tõttu, mitte ülemuse käsul.
Hiljem aitas Jumal mul KGB-st lahkuda ja ma sain uue töökoha. Ka minu naine ristiti. Nüüd käime koos meie tütrega kirikus. Nii imeliselt leidis Jumal mind ja kogu minu pere. Tänu Jumalale! „Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!“ (Rm 11:33)
Endine KGB agent Aleksandr
Jumala teed on tõesti äraarvamatud, kuid need omavad kõik üht lõppu – need teed viivad kõik mitte Rooma, nagu üks kõnekäänd väidab, vaid armastava Isa sülle, Kõigekõrgema varju alla ja rahusse. Jumal on iga sammu meie päästmise teel niisutanud Kristuse kannatuste verepisaratega – just nii kallid oleme meie kogu universumi valitseja südamele, et Ta tuli ja kannatas ja suri meie eest. „Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna.“ (2Kr 5:19) Kui me mõistame meie eest toodud ohvri suurust, ei saa me külmaks jääda, sest seda ohvrit ei saagi üksnes mõistusega vastu võtta. See puudutab südant ja sulatab sealt kogu jää, kogu hukkamõistu, kõik viha ja kadeduse, andestamatuse ja sallimatuse, ükskõiksuse ja leiguse ning paneb meid tänus ja armastuses Teda ja oma ligimest teenima.
See ajakiri peaks sinu lauale jõudma just suure nädala lõpul, mil kristlik maailm meenutab Jeesuse kannatusi, surma ja ülestõusmist. Lähme siis mõtteis Ketsemani aeda ja Kolgatale ning lubame Jumalal avada meile lunastuse saladusi, mis köidavad iga otsiva südame meid armastava Lunastaja südamega ühte!
