Taani – kõige lõunapoolsem põhjamaade hulka kuuluv riik. Taustainfost võiks välja tuua seda, et riigi elanike arv on 5,5 miljonit inimest ja keskmine rahvastikutihedus on 129 inimest ruutkilomeetri kohta (sama näitaja Eesti puhul on 29). Võib vist julgusega väita, et Taani on sõna otseses mõttes mereriik – suur osa elust toimub saartel ja ainus maismaapiir on Saksamaaga, see on ka vaid 68 kilomeetrit pikk. Tihtipeale tuntakse Taanit kui üht tuulist riiki ja võib ütelda, et selle staatuse on Taani auga välja teeninud. Lisaks veel see, et ükskõik mis ilmakaarest tuul parajasti puhuma ei juhtu, alati on tegemist jaheda meretuulega.
Olen Taanis alates eelmise aasta augustist. Nagu tänapäeval tihtipeale juhtub, lähevad inimesed aegajalt vaatama, kuidas mujal elu käib. Mina tulin siia eesmärgiga omandada senisest natuke rohkem haridust. Kuna Eesti on üsna väike ja haridusmaastik teatud valdkondades piiratud, siis juhtus nii, et leidsin Taanist eriala, mis tundus mulle sobivat ja senimaani võib õpituga täiesti rahul olla.
Õppetöö ja igapäevane suhtlus toimub inglise keeles, lisaks käin keeltekoolis taani keelt omandamas ja aegajalt saab õhtuti interneti vahendusel suhelda ka erinevate eestlastega, mistõttu vahel kipub aju keeli segamini ajama. Praeguseks on olukord enam-vähem stabiliseerunud ja suudan ilma suuremate probleemideta ühelt keelelt ümber teisele lülituda (välja arvatud küll taani keel, kuna selle puhul pole suurt kuskile lülituda). Taani keelt kommenteerides võib ütelda, et skandinaavia keeltest on minu arust tegemist kõige omapärasema ja keerulisema keelega. Kes on kunagi pidanud hakkama inglise keelt õppima, siis vähemalt minul oli alguses kõige suuremaks probleemiks häälduse ja kirjapildi erinevus. Taani keele puhul on olukord aga veelgi hullem kui inglise keeles. Sõnade korrektseks hääldamiseks tuleb esmalt treenida näolihaseid, mille olemasolust ma eelnevalt teadlikki ei olnud. Pärast seda tuleb õppida sõnadest pooli tähti ära jätma ja neid üheks pikaks täishäälikute jadaks tegema. Muidu on taani keel täitsa tore keel, mida osata. Naljaga pooleks võiks ütelda, et praeguse seisuga olen ma jõudnud oma taani keele õpingutega nii kaugele, et suudan taanlaste juttu pealt kuulates lausesse kuuluvad sõnad üksteisest enam-vähem eristada ja kui keegi midagi taani keeles küsib, siis tihtipeale suudan taani keeles nii palju vastata, et küsija ei saa aru, et tegelikult ma taani keelt ei oska.
Kui minult küsitakse, kus ma elan, siis välismaalaste jaoks elan ma Kopenhaagenis. Kohapeal avastasin ma üllatuseks, et Kopenhaageni nime kannab vaid kesklinna piirkond. Linn on jaotatud erinevateks sõltumatuteks omavalitsusteks ja kohalike jaoks elan ma sellises kohas nagu Hvidovre. Selle nime selliselt hääldama õppimiseks, et kohalikud ka aru saaks, kus ma elan, kulus mul paar kuud. Tegemist on üsna rahuliku ja vaikse kandiga – võiks võrrelda näiteks Tallinna Nõmme piirkonnaga (kui need suured teed seal välja jätta). Muudest muljetest rääkides võiks lausuda, et liiklusummikuid pole ma isiklikult kohanud, jalgrattaid ja rattureid on massiliselt, ühistransport toimib ilusti, kuid piletitesüsteemist on üsna keeruline aru saada.
Kopenhaagenis on kaks kirikumaja ja kolm kogudust. Üks kirikumaja ja kogudus on n-ö Kopenhaageni rahvusvaheline kogudus, kus jumalateenistused toimuvad inglise keeles. Enamasti on seal sarnaselt minuga mujalt sisserännanud inimesed. Suurema osa kohalkäijatest moodustavad filipiinlased, palju on ka mustanahalisi. Teises kirikuhoones käib koos kaks kogudust. Hommikul on tavaline taanikeelne jumalateenistus, pärastlõunal käib koos kohalik noortekogudus, kus koosoleku ülesehitus on natuke teistsugusem.
Ise käin tavaliselt rahvusvahelises kirikus, kuna keeleliselt mul endal lihtsam ja ma ei pea kedagi tõlkimisprobleemiga tülitama. Vahel juhtun ka käima Taani n-ö tavakirikus, mis on hea selle poolest, et annab võimaluse kuulata taanikeelset juttu ja inimestega taani keeles suhelda – nii palju, kui ma seda oskan. Rahvusvahelises koguduses on selline tava, et esimest korda kirikusse tulijaid on kombeks jutlusetunni alguses puldist tervitada. Mulle iseenesest see tava täitsa meeldib, sest see näitab, et uus tulija ei ole jäänud märkamata ning et kogudus on tulijate suhtes avatud. Ma ei tea, kuidas on see võimalik, aga mind on jõutud selle siin oldud aja jooksul juba kolm korda tervitada kui uut tulijat.
Tundub, et siin põhjamaades on pisut laiemalt tavaks, et pärast teenistust jäädakse kiriku juurde koos sööma. Mulle kui üliõpilasele selline asi üldiselt sobib, sest et nii on võimalik vähemalt kord nädalas midagi mõistlikku süüa saada. Lisaks on see hea võimalus suhelda inimestega ja luua kontakti ka uute tulijatega (nagu mina). Noortekoguduse teenistusel käisin ka alguses mõned korrad, kuid minu jaoks oli see liiga noortepärane või teistsugune. Siinkohal võib paljudel tekkida küsimus, mis siin siis teistmoodi on. Võrdlus Eesti SPOT-iga poleks väga täpne. SPOT on oma olemuselt midagi muud. Pigem on mul seal olles olnud tunne, nagu oleksin sattunud mõne vabakoguduse koosolekule. Inimesed on seal küll toredad ja jutlused head, aga on teatud pisiasjad, millest ma üle ei saa.
Kuigi üldiselt olen ma pidanud ennast kiireks kohanejaks, tuleb tunnistada, et siinsete kirikute puhul pole ma siiani suutnud kohaneda. Rahvusvahelises kirikus mängib rolli ka vast mustanahaliste ja filipiinlaste teistsugune kultuuriline taust, mis paneb minusuguse tagasihoidliku eestlasehingega inimest tundma end kohati ebamugavalt. Taani kirikus kultuurilist eripära ma nii väga ei tunneta, jumalateenistuste ülesehitus on ka üsna sarnane. Küll aga mingeid suuri tutvusi mul kirikutes selle ajaga tekkinud ei ole. Taani keele õpetaja, kes mul eelmisel poolaastal keeltekoolis oli, ütles, et taanlased on küll esmapilgul lahked ja avatud, aga nad ise sõprust ei sobita. Sellest lähtuvalt peaksin võib-olla olema ise aktiivsem, aga võõras keskkonnas ei ole see kõige lihtsam asi, mida teha.
Sedasi omaette välismaal olemine ja õppimine on üksjagu keeruline (vähemalt ma ise tunnen praegu nii). Erinevad probleemid ja pisiasjad, mis vajavad ajamist, õppimised ja kõik selline tekitab kokku parajal hulgal stressi. Teisest küljest on välismaal elamine kasulik – on võimalik näha maailma, näha, kuidas inimesed mujal elavad, õppida keelt ja kultuuri. Sellest aga veelgi olulisem on aga õppida tundma iseennast ja Jumalat. Selline elu annab hea võimaluse, mõistmaks, millised on mu enda võimed ja võimalused; nii mõnedki prioriteedid ja väärtushinnangud loksuvad paika. Kõigele lisaks annab see hea võimaluse märgata Jumala juhtimisi, mis stabiilse ja rutiinse elu seest kohati välja ei kipu paistma.
