Ilm 20:1–3 on kirjutatud: „Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama.“
Kui üks suli, kes on ka röövel ja mõrtsukas, kes on pikka aega kaasinimesi hirmu all hoidnud, tabatakse ja arreteeritakse, siis hingavad paljud kergendatult. Teades, missuguse pahategija aheldamisest siin räägitakse, võib sellest vaid rõõmu tunda. „Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa.“ (Jh 8:44) Peetrus kirjutas: „Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.“ (1Pt 5:8) On ta ju „see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad“. (Ilm12:9) Ilmutusraamat kuulutab ajast, mil ta on lõpuks „kinni pandud“, kuigi mitte igaveseks. Kui kurat ehk Saatan koos oma kaaslastega taevast välja visati, siis öeldi: „Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus...“ (Ilm 12:12) Kui aga räägitakse tema aheldamisest, „et ta enam ei eksitaks rahvaid“, siis millegipärast ei öelda, et rõõmustage, rahvad. Milles asi? See küsimus väärib selgitamist. Püüdkem ettekuulutatud sündmused nii-öelda ritta seada, vaadakem, mis millal toimub ja millised olud millalgi valitsevad. Siis leiame ka tõstatatud küsimusele vastuse.
Aeg, mil Saatan on aheldatud, vältab 1000 aastat ehk ühe aastatuhande ehk millenniumi. Piibel ei anna teada, mis aastal see saabub. Küll aga leiame, millised sündmused selle ajastu algul veel aset leiavad. Ilm 20:4 ja 5 räägib, et siis toimub surnute ülestõusmine, mille kohta öeldakse, et see on esimene ülestõusmine. Ilm 20:6 öeldakse: „Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda...“ Surnute ülestõusmise küsimust käsitlesime eelmises artiklis. Meenutagem vaid, et esimene ülestõusmine toimub Kristuse taastulekul, „sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses...“ (1Ts 4:16) Seega, tuhandeaastane ajastu, mil ka Saatan aheldatakse, algab siis, kui Jeesus tagasi tuleb. Seda päeva, mil Ta tagasi tuleb ja surnud, keda Ta enda omadeks nimetab, üles äratab, nimetatakse ka viimseks päevaks. Jeesus ütles: „See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.“ (Jh 6:40) See on selle maailma ajastu viimane päev. Selliselt, nagu elu maa peal praegu kulgeb, see siis enam ei jätku!
Surnuist üles äratatud kogutakse kokku, tõstetakse koos elavalt muudetutega üles õhku Issandale vastu, et Issandaga koos taevakoju siirduda. Jeesus ju lubas, et Ta tuleb tagasi selleks, et enda omad taevakoju viia. „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14:1–3) „Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni.“ (Mt 24:30, 31) Et Jeesuse tõotus omad taevakoju viia ei käinud ainult Jeesuse apostlite kohta, leiame apostlite kirjadest. Ka poleks apostlite jaoks tarvis „palju eluasemeid“. „Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas...“ (2Kr 5:1) „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.“ (Fl 3:20, 21) „Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1Ts 4:16, 17) Kui päästetud on taevasse võetud, siis see on alles tõeline rõõmustamise põhjus, mis kaalub kõik muu üles. Loomulikult on nad seega ka jäädavalt pääsenud Saatana kiusamistest, aga see, et Saatan on kuskile sügavikku aheldatud, on nende jaoks juba teisejärguline.
Järgmisena vaadakem, kuidas mõjub Issanda tulek neile, keda ei muudeta. Tagasi tulles on Jeesus mitte enam nii-öelda inimlikus kirkuses ehk auhiilguses, vaid jumalikus. Vaadakem, mida Jeesus selle kohta ütles. „Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses.“ (Lk 9:26) Tähelepanu väärib, kuidas tundsid end inimesed, kohtudes inglitega, kui nad ilmusid mitte inimestena, nagu harilikult. Vaadakem, kuidas tundsid end Jeesuse hauda valvanud sõdurid, kui ingel haua juurde ilmus. „Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud.“ (Mt 28:2–4) Mida ütles Jumal Moosesele, kes tahtis näha Jumalat Tema jumalikus auhiilguses? „Aga Mooses ütles: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ Ja tema vastas: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.“ Ja ta ütles veel: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!““ (2Ms 33:18–20) Võime olla päris kindlad, et ega Jeesuse tulek iseenda, Jumal Isa ja pühade inglite kirkuses ka palju teisiti mõju. Pole ime, et „siis halavad kõik maa suguvõsad“, kui „nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega“. (Mt 24:30) Johannesele ilmutati, et „ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse. Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest! Sest nende suur vihapäev on tulnud, kes suudab jääda seisma?“ (Ilm 6:15–17) Ilmselt suudavad ka päästetud taluda Issanda tulekut jumalikus kirkuses eelkõige seetõttu, et nad muudetakse. „Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.“ (1Kr 15:51–53) Paulus kirjutas veel: „See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie vaevajaile tasutakse viletsusega ja teile, keda vaevatakse, antakse hingamist koos meiega, siis kui Issand Jeesus ilmub taevast oma väe inglitega leegitsevas tules, karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest, kui ta tuleb, et tol päeval olla kirgastatud oma pühade hulgas ja imetletud kõigi usklike seas; sest teie juures on meie tunnistust peetud usutavaks.“ (2Ts 1:6–10)
Kui ühed on taevasse võetud ja teised on maa peal surnud, siis pole kellelegi kuulutada, et olge nüüd rõõmsad – Saatan on aheldatud. Neid, kes loodavad, et tuleb õnnis aeg, mil elu jätkub maa peal muidu üldjoontes vanaviisi, ainult et Saatan ei saa enam kedagi kiusata, peab kurvastama, sest sellist aega ei tule. Kui ettekuulutatud tuhandeaastane ajastu algab päästetud surnute ülestõusmisega, mis toimub Kristuse taastulekul; kui Tema tulek mõjub päästmatuile surmavalt, siis pole võimalik taolist oodatavat aega kuskile paigutada. Saatan on pattude algataja, aga see, kes on valinud Jumalale mittekuuletumise tee, jätkab seda sõltumata Saatana tegutsemisest või mittetegutsemisest. Kui ta saaks Jumala riiki, kus Saatanat pole, jätkaks ta sealgi patuelu. „Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.“ (Js 26:10) Teiselt poolt, need, kes toetuvad Issandale, elavad Tema armust jumalakartlikult vaatamata Saatana kiusamistele. Saatana aheldamise ja tuhandeaastase ajastu teemaga jätkame ajakirja järgmises numbris. Seniks aga julgustuseks – Saatan on võidetud vaenlane, Issand on ta ära võitnud. Need, kes hoiavad Issanda poole „on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi“. (Ilm 12:11)
