Eelmise aasta viimasel veerandil õppisime hingamispäevakoolis Pauluse kirja galaatlastele ja seda aitasid meil Piibli kõrval omandada ka vapustavalt head õppetükid. Piibli uurimine on alati väga huvitav tegevus, sest kunagi ei tea me päris täpselt, kuhu Jumal meid just läbi seekordse uurimise juhatab. Mu usun, et igaüks, kes on palves Jumala Sõna – kas siis üksi või grupis – uurinud, nõustub minuga. Eriline rõõm avastatust ja üha uued avastused ootavad aga neid, kes hakkavad avastatut edasi jagama. Seda koges ka Ly Kaasik oma „elu parimas õppetükitunnis“ (nii ta seda oma tunnistuses nimetab), mis muuseas oli ka minu jaoks eriliselt tähendusrikas õppetükitund, sest ma kogesin sama, mida Ellen White kord 1888. aastal Minneapolise konverentsil, kui ta kaht noort meest kuulis Piibli tunnis jagavat seda, mida nad olid Jumala Sõna uurides avastanud. Ellen White tunnistas kuuldu kohta, et iga tema südame kiud hüüdis „Aamen!“ ja iga minugi südame kiud ja ka suu hüüdis Ly juttu kuulates: „Aamen!“ Imestasin, kuidas üks nii noor inimene nagu Ly, saab nii hästi aru nii sügavatest vaimulikest tõdedest. Ja tänasin Jumalat, sest Tema üksi saab meile avada tõde, mida inimlikult on võimatu mõista ja kogeda. Palusin, et Ly jagaks oma elu seni parimat õppetükitundi ka Meie Aja lugejatega.
Olen üsna mitu korda hingamispäevakooli tundi läbi võtnud, aga sellele eelneva õpetajate tunni juhtimine on minu jaoks täiesti uus. Seetõttu ei tundnud ma ennast kuigi kindlalt, kui sain eelmisel aastal teada, et ühel laupäeva hommikul tuleb õpetajate tund minul läbi viia. Kui hingamispäevakoolis kulub alati suur osa ajast kogemuste rääkimisele ja õhkkond on palju vabam, siis õpetajate tunnis võetakse õppetükk süvitsi läbi ning minu meelest eeldab see tunni juhilt põhjalikumat ettevalmistust ja suuremaid teadmisi. Loomulikult valmistun ma iga kord tundi andes selleks ette, kuid seismine terve toatäie õpetajate ees, kes suure tõenäosusega tunnevad nii Piiblit kui antud nädala õppetükki minust palju paremini, ei tundunud eriti meeldiv. Mida uut on mul neile pakkuda? Mida ma üldse räägin, kui nad teavad juba kõike?
Ma pole vist kunagi varem õppetükki nii põhjalikult uurinud. Kõik mõtted, mis mulle seoses õppetükiga selgemaks said, olid juba tuttavad, kuid samas on uus lihtsalt unustatud vana. Ja laupäevahommikune õpetajate tund polnudki nii hirmus, kui alguses tundus. Lisaks sellele, mida ma ise olin õppetükist leidnud, sain ka teistelt palju häid mõtteid, aga kõige põnevam oli see, kuidas Jumal mulle kõik vajaliku õigel ajal meelde tuletas. Ma ei mäleta, et oleksin pooltki sellest, mida teistele õpetajatele rääkisin, ise õppetükki õppides läbi mõelnud. Mulle lihtsalt meenusid piiblitekstid, laused loetud raamatutest ja katkendid vestlustest oma vanematega. Võin julgelt öelda, et Jumala abiga oli see mu elu parim õppetükitund.
Õppetükis oli kirjutatud vabadusest, mis meil Kristuses on. Tavaliselt arvavad inimesed, kes ise Jeesusesse ei usu, et usklike elu on pidev nööri mööda kõndimine. Üht ei tohi teha, teist peab tegema ja nii edasi. Nad ei taha kristlaseks saada, kuna siis peaksid nad samamoodi reeglitele alluma ja nende isikupära saaks alla surutud. Mina ei usu, et Jumalale kuuletumine hävitaks mu isiksuse, pigem teeb seda patt. Inimene saab vabalt valida, kas kuuletuda Jumalale või mitte, aga kui ta valib mittekuuletumise, surub Saatan oma tahte julmalt peale. Ma võin arvata, et olen vaba ja teen, mida tahan, aga tegelikult käsutavad mind mu harjumused, ühiskonnas kehtivad normid ja teiste inimeste arvamus. Näiteks söögivaheaegadel näksimine ei ole mu vaba tahe. Minu keha ütleb mulle, et tahab praegu kohe midagi magusat, ja kuigi tahaksin tervislikumalt toituda, söön ma ära mitu koogitükki. Ma olen oma soovide ori. Iga muu patu või ebatervisliku sooviga on täpselt samamoodi. Südamepõhjas ei taha ma neid teha, sest mulle ei meeldi neist tulenevad tagajärjed, aga ma teen neid ikka, kuna ei saa teisiti. Jeesus on tulnud, et mind sellest vabastada. Kui ma annan Talle kõik selle, mida pean oma „minaks“ ja mis on tegelikult kogum harjumusi, soove ja kinnismõtteid, annab Tema mulle minu tõelise isiksuse. Ainult siis, kui ma usaldan Jeesust täielikult ning Tema tahe on saanud minu tahteks, võin ma olla see, kes tegelikult olen.
Vabadusest rääkimisega kaasneb paratamatult arutelu käsumeelsuse ja ohjeldamatuse üle. Inimesed langevad tihti ühte või teise äärmusse ja isegi kui nad arvavad, et käivad kuldsel keskteel, peavad nad üht halvemaks, kaldudes niimoodi tahes-tahtmata teise poole. Aga, nagu ütleb kirjanik C. S. Lewis oma raamatus „Lihtsalt kristlus“, ei pea me kahe halva äärmuse puhul mõtlema, kumb neist on parem. Saatan saadab eksitusi maailma vastandlike paaridena, et inimene, kes on ühest pääsenud, langeks teise. Käsumeelsus ja ohjeldamatus on võrdselt halvad.
Käsumeelsus tähendab seda, et inimene püüab Jumala Seadust täita nii hästi kui ta vähegi suudab. Esialgu tundub, et see on ju väga hea, aga probleem peitub selles, et käsumeelne inimene tahab Seadust pidada oma jõuga, ilma Jumala abita. Jumal on meile andnud käsud, mis võib kokku võtta sõnadega: „Saage täiuslikuks!“ Kui Jumal midagi ütleb, siis Ta ka mõtleb seda, kuid Piiblis on kirjutatud sellest, et ainult Jumal on täiuslik. Järelikult on käsumeelsus püüe saada selliseks nagu Jumal, kasutades inimlikke vahendeid. See on aga käsumeelsuse algse idee, parema sõnakuulelikkuse pea peale pööramine, sest tulemuseks on sarnane patt, millesse langesid Aadam ja Eeva – soov saada ilma Jumalata samasuguseks nagu Jumal.
Lisaks sellele, et Seaduse pidamine oma jõuga teeb meid õnnetuks – kuna me ei ole täiuslikud, ebaõnnestume pidevalt, aga ebaõnnestumised ei ole veel kedagi õnnelikuks teinud –, paneb see inimese vaatama teiste peale ja võrdlema ennast teistega. Me muutume kibestunuks ja rahulolematuks ning kipume teiste üle kohut mõistma. Just selle eest on Jeesus meid hoiatanud, öeldes: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut.“ Kõige hullem on see, kui tunneme uhkust enda teadmiste ja pingutuste üle ning püüame teistele igal võimalusel näidata, kui ekslikud nad on. See ei tee kahju ainult meile, vaid nõrgestab ka teiste usuelu. Tõde, mida me kristlastena tunneme, on võimas relv ja vale kasutuse korral võib ta teha tohutult kahju.
Käsumeelsus teeb meie headest tegudest vahendi Jumala heakskiidu ärateenimiseks, täpselt nagu juudid olid Pauluse ajaks teinud ümberlõikamisega. Algselt andis Jumal Aabrahamile käsu ümberlõikamiseks kui sümboli Tema usaldamisest ja Talle kuuletumisest, aga sajandite jooksul kadus sümboli tagant esialgne mõte. Seetõttu oli ümberlõikamine muutunud mõttetuks, kuna see ei osutanud enam Jumalale. C. S. Lewis on öelnud, et kui sümbol hakkab elama omaette elu ja muutub oma tegelikust tähendusest tähtsamaks, pole sellest enam mingit kasu. Samamoodi on ka näiteks ristimisega või heade tegudega. Omaette, lahus õigest põhjusest, pole neil mingit väärtust.
Tihti kalduvad inimesed käsumeelsusesse sellepärast, et nad on uhked. Jumal pakub oma armu tasuta, aga uhkus ei luba kinki vastu võtta ja tunnistada, et me ise ei suuda seda tõepoolest välja teenida. Enda suutmatuse tunnistamiseks on vaja alandlikkust, aga üldlevinud arvamus on, et endaga peab ise hakkama saama ning öeldes, et ta midagi ei suuda, näitab inimene oma nõrkust. Tegelikult eeldab alandlikkus tugevat iseloomu, mis ei lase ennast teiste arvamusest kõigutada. Me peame aru saama, et me ise ei ole enda päästmiseks võimelised mitte midagi tegema. Kunagi oli käibel väljend: „Astu üks samm ja Jumal tuleb sulle kümme sammu vastu“, aga me ei saa hakkama isegi ühe sammuga, vaid Jumal teeb selle sammu meis. Ainus, mida me täiesti ise teeme, on usk Jumalasse, et Tema annab meile armu ja vabastab meid Seaduse orjamisest, selle täitmisest oma jõuga.
Mäletan, et kui sain esimest korda aru, millise vabaduse on Jumal mulle andnud, ajas see mind korralikult segadusse. Kas ma ei pea tõesti mitte midagi tegema? Palvetama, Piiblit lugema, kirikus käima? Ei pea. Kui ma teen neid vastumeelselt ja sunnitult, on neist rohkem kahju kui kasu.
Eelnevast võib mõista, nagu oleks mul luba teha kõike, mis iganes pähe tuleb. Tegelikult ongi. Ma võin pöörduda oma vana elu juurde tagasi ja saada jälle patu orjaks, aga ma võin ka jääda Jeesuse juurde. Samas, kui me ütleme, et usume Jeesusesse, aga teeme jätkuvalt pattu, näitab see, et meie usk ei ole tõeline. Kus on palju üleastumist, seal on ka Jumala arm saanud ülirohkeks, aga me ei pea püsima patus, et arm suureneks. Sama hästi võiks inimene näiteks petta oma abikaasat, põhjendades, et siis saab teine talle rohkem andeks anda. Selline käitumine oleks mõeldamatu, see näitaks äärmist ülbust ja armastuse puudumist.
Täpselt sama ülbe ja armastuseta on ka inimene, kes ütleb, et ta on kristlane, aga teeb ilma igasuguse häbi- ja süütundeta pattu, arvates, et kõik on parimas korras ja Jumal annab niikuinii andeks. Kui me saaksime aru, kui palju Jumal tegelikult pattu vihkab, ei julgeks me vist teha midagi, mis pole Tema tahtega kooskõlas. Ja kui me suudaksime täielikult mõista, kuidas Jumal meid armastab, oleksime Talle nii tänulikud, et ei tahakski enam iial patustada. Me teeksime armastusest Jumala vastu kõik selleks, et olla Tema meele järgi.
Paljud kristlased ütlevad, et Jeesuse ristisurmaga kaotas Seadus oma tähtsuse ja kehtima hakkas armastuse käsk. Iseenesest on see mõte õige, aga armastuse käsk pole mitte midagi ebamäärast ja laialivalguvat, vaid see ongi terve Seadus. Kui me kõik armastaksime Jumalat ja üksteist nii, nagu Jumal loomisel silmas pidas, ei oleks meil vaja mingeid käske. Seadus anti pattulangenud inimestele selleks, et kuidagi õpetada armastust. Jumala käsud hoiavad meid üksteisele halba tegemast ja käsivad teha head, aga kui me armastaksime teisi enda ümber nagu iseennast, teeksime head vabatahtlikult, mõtlemata sellele, et täidame Seadust. Just sellepärast ütlebki Jeesus, et käsus armastada Jumalat kogu oma südame, hinge ja mõistusega ning ligimest nagu iseennast, on koos kogu Seadus ja prohvetid.
Samas tuleb meil meeles pidada, et oleme kõik patuse loomusega ja elame langenud maailmas. Me võime tahta teha head, aga kuna meie iseloom on tohutult rikutud, ei tule sellest sageli midagi välja. Oleme täpselt nagu esimese klassi lapsed, kellele on antud ülesandeks kirjutada ülikooli doktoritöö. Ükskõik, kui palju me oma õpetajat armastaksime, ei saaks me hakkama.
Jeesus ütleb, et Tema ike on hea ja koorem kerge, aga tegelikult ei jõua me seda koormat isegi liigutada. Ainus võimalus on paluda, et Tema kannaks seda meie eest. Kui Jeesus tuleb meie südamesse, ei ela enam meie, vaid Tema meis. Meil tuleb teha otsus kuuletuda Jumalale alati ja kõiges ning Tema viib oma Seaduse meis täielikult täide. Mõnikord on otsuse tegemine ja Jumala usaldamine raske, aga tulemus on seda kõike väärt. Kuna Jumal teab täpselt, mis on meile parim, avastame, et täites Tema käske, mitte vastumeelselt, vaid armastusest Tema vastu, leiame sellise rahu, rõõmu ja vabaduse, millest ei ole osanud unistadagi.
Ly Kaasik
Järgnev lugu pärineb Corrie ten Boomi sulest ja raamatust „The Hiding Place“ (Varjupaik). Ilmselt on see raamat ka eestikeelsena olemas – vähemalt nõukogudeaegne trükimasina variant kindlasti, järgnev on aga tõlgitud inglisekeelsest raamatust. Selle raamatu lugemine oli minule tõeline kogemus, see pani mind tõeliselt oma kristlikku kogemust läbi katsuma. Mõned mõtted sullegi, hea lugeja.
Taustaks niipalju, et Corrie ja tema õde Betsie olid juutide aitamise eest II maailmasõja aegses Hollandis saadetud kõigepealt vangi, sealt edasi Hollandis asuvasse Vughti koonduslaagrisse ning sealt omakorda edasi Saksamaale Ravensbrucki koonduslaagrisse. Seal sai Corrie kohutavates oludes Jumalaga väga lähedaselt tuttavaks. Ta kirjutab Jumala Sõna uurimise kohta järgmist:
Vahetevahel libistasin ma Piibli selle väikesest kotikesest välja värisevate kätega, just nii salapäraseks oli see minu jaoks saanud. See oli uus; see oli nagu just kirjutatud. Mõnikord imestasin ma selle üle, kuidas tint oli jõudnud ära kuivada. Ma olin Piiblit alati uskunud, kuid selle lugemisel praegu ei olnud midagi tegemist minu uskumusega. See oli lihtsalt kirjeldus sellest, kuidas asjad tegelikult on – põrgust ja taevast, sellest, kuidas käituvad inimesed ja sellest, kuidas käitub Jumal. Ma olin lugenud tuhandeid kordi lugu Jeesuse arreteerimisest, sellest, kuidas sõdurid andsid Talle kõrvakiile, naersid Tema üle, piitsutasid Teda. Nüüd olid neil sündmustel olemas ka näod ja hääled.
*****
Me järgnesime meid juhtivale valvurile ühekaupa – sest vahekäik oli kahekesi kõrvuti käimiseks liiga kitsas – võideldes klaustrofoobiaga, mida tekitasid igas suunas kõrguvad magamislavatsid. Tohutusuur ruum oli peaaegu tühi; inimesed olid väljas tööd tegemas. Viimaks näitas naisvalvur meile meie koha teise korruse lavatsi keskel. Sellele jõudmiseks pidime jalgupidi seisma esimesele lavatsile, vinnama endid üles ning roomama siis üle kolme õlgedega kaetud lavatsi meie lavatsile, mida pidime jagama kes-teab-mitme inimesega. Kolmas lavats oli meie peade kohal nii lähedal, et istuda ei olnud võimalik. Me heitsime pikali võideldes iiveldusega, mis tekkis lehkavatest õlgedest. Me kuulsime, kuidas meiega koos tulnud naised leidsid oma magamiskohad.
Äkki hüppasin ma istukile ning lõin oma pea vastu ülemist lavatsit. Miski oli mu jalga naksanud.
„Kirbud!“ karjusin ma. „See koht kubiseb neist!“
Me rüselesime üle vahepealsete lavatsite pead madalal, et mitte neid ära lüüa, kukkusime vahekäiku ja suundusime valguse suunas.
„Siin ka! Ja veel üks siin!“ ulgusin mina. „Betsie, kuidas me saame sellises kohas elada?“
„Näita meile! Näita meile kohe!“ See oli öeldud nii konkreetselt, et mul kulus mõni hetk aega mõistmaks, et Betsie palvetab. Ikka enam ja enam paistis Betsie elus kaduvat vahe palve ja ülejäänud elu vahel.
„Corrie!“ ütles Betsie õhinal. „Ta on meile vastuse andnud! Juba enne, kui me seda palusime, nagu Ta alati teeb! Piiblist täna hommikul! Kus see oli? Loe see osa uuesti!“
Ma heitsin pilgu piki pikka vahekäiku veendumaks, et silmapiiril pole ühtegi valvurit ja tõmbasin siis Piibli paunast välja. „See oli esimene kiri Tessalooniklastele,“ ütlesin ma. Scheveningenist (vangla Hollandis) lahkumisest saadik olime kolmandat korda Uut Testamenti läbi lugemas. Lehitsesin nõrgas valguses Piiblit. „Siin see on: „… julgustage argu, toetage nõtru, olge pika meelega kõikide vastu. Katsuge, et ükski teisele ei tasu kurja kurjaga, vaid püüdke ikka head teha üksteisele ja kõikidele …“ See paistis olevat kirjutatud just nagu sõnaselgelt Ravensbrucki jaoks.“
„Loe edasi,“ ütles Betsie. „See pole veel kõik.“
„Oh, jah: … üksteisele ja kõikidele. Olge ikka rõõmsad. Palvetage lakkamata. Olge tänulikud kõigis olukordades, sest see on Jumala tahtmine teie suhtes Kristuses Jeesuses.“
„Siin see ongi, Corrie! See on Tema vastus. „Olge tänulikud kõigis olukordades!“ Just seda me võimegi teha! Me võime kohe praegu tänada Jumalat iga üksiku asja eest selles uues barakis!“
Ma jõllitasin talle otsa, siis vaatasin pimedat, lehkava õhuga ruumi.
„Näiteks mille eest?“ küsisin ma.
„Näiteks selle eest, et meid määrati siia kahekesi koos.“
Ma hammustasin huulde. „Oh, jah, Issand Jeesus!“
„Näiteks selle eest, mida sa praegu käes hoiad.“ (Jumala ime oli see, et neil õnnestus Piibel kaelas laagrisse sisse tuua, sest kõik isiklikud asjad korjati ära).
Ma vaatasin alla oma Piiblile. „Jah! Aitäh, Jeesus, kallis Issand, et meid siia ruumi sisenedes uuesti ei kontrollitud! Ma tänan kõigi naiste eest siin selles ruumis, kes selle raamatu lehekülgedel siin kohtuvad Sinuga.“
„Jah,“ ütles Betsie. „Ma tänan, selle ülerahvastuse eest siin, sest meid on siia üksteisega nii lähestikku pakitud sellepärast, et nii palju inimesi saaks Sinust kuulda!“ Ta jäi mulle ootavalt otsa vaatama. „Corrie!“ innustas ta mind jätkama.
„Oh, hea küll. Tänan Sind selle kokku litsutud, täistuubitud, kokku topitud, kokku pakitud, lämbuva inimmassi eest.“
„Tänu Sulle,“ jätkas Betsie häirimatult, „kirpude eest ja …“.
Kirpude eest? See oli liig, mis liig. „Betsie, isegi Jumalal pole mingit võimalust teha mind tänulikuks kirbu eest.“
„Olge tänulikud kõigis olukordades!“, tsiteeris ta. „Siin ei öelda, et meeldivates olukordades. Kirbud on osa sellest paigast siin, kuhu Jumal on meid pannud.“
Ja nii me seisime seal koikude rivide vahel ja tänasime kirpude eest. Kuid sel korral olin ma kindel, et Betsiel ei olnud õigus.“ ….
*****
„Sel ajal toimusid 28. barakis jumalateenistused, mis ei sarnanenud ühegi meile teadaoleva jumalateenistusega. Ühel koosolekul lugesid oma palveid nii rooma-katoliiklased, luterlased kui ka ida-õigeusu kiriku liikmetest naised. Rahvahulk meie ümber paisus iga hetkega, haarates enda alla ka meid ümbritsevad lavatsid, inimesed rippusid ka üle lavatsiservade, kuni kõrged lavatsikonstruktsioonid ägisesid ja kõikusid. Viimaks avas üks meist Piibli. Kuna hollandi keelt mõistsid vaid mõned, tõlkisime teksti saksa keelde ja kuulsime siis, kuidas eluandvad sõnad anti mööda lavatseid edasi prantsuse, poola, vene, tšehhi ja siis jälle hollandi keeles. Need õhtud seal hämaras lambivalguses olid nagu eelpilt taevast. Ma mõtlesin Haarlemi (Corrie kodulinn) peale, kus iga kirik ümbritses end sepistatud raudaia ja oma doktriinide barjääriga. Ning kogesin taas, et pimeduses särab Jumala tõde kõige selgemini.
Alguses kutsusime me neid koosolekuid üsna pelglikult kokku. Kuid õhtu möödus õhtu järel ning iialgi ei lähenenud meile ükski valvuritest ja me muutusime julgemateks. Nii paljud tahtsid meie piibliuurimistest osa võtta, et meil tuli peale õhtust rivistust veel teine teenistus korraldada. Rivistustel olime olnud valvurite range kontrolli all, sama olukord oli barakkide keskmistes ruumides – seal oli alati kohal pool tosinat valvurit või laagripolitseinikku. Ja ometi polnud suures magamisruumis meie üle mingit kontrolli. Me ei mõistnud, miks see nii oli. …
*****
Ühel õhtul hilja tulin ma laagri müüride tagant puid korjamast. Kuna maas oli õhuke kiht lund, oli raske leida puuoksi, millega köeti iga ruumis olevat väikest ahju. Nagu alati, ootas Betsie mind ka seekord, nii saime me koos toidujärjekorras seista. Tema silmad särasid.
„Sa paistad enesega eriliselt rahul olevat,“ ütlesin ma talle.
„Sa ju tead, et me pole kunagi mõistnud, miks meil seal suures magalas nii palju vabadust on,“ ütles ta. „Igatahes sain ma nüüd teada.“
Sel pärastlõunal oli neil nende magalas oleval kudumisrühmal (kõige nõrgema tervisega vangid tegid kudumistööd) olnud suur arusaamatus kootavate sokkide suurustega ning nad palusid, et ülevaataja tuleks ja selle segaduse lahendaks.
„Aga ta ei tulnud. Ta keeldus üle ukse astumast ja samuti keeldusid seda tegemast ka valvurid. Ja kas tead, miks?“
Betsie ei suutnud varjata võidurõõmu oma hääles kui ka ütles: „Kirpude pärast. Just seda ta ütles: See koht kubiseb kirpudest.“
Oma mälus meenutasin ma esimest tundi selles ruumis. Ma meenutasin Betsie langetatud pead ja tema tänupalvet nende olendite eest, kelles mina mingit kasu ei näinud.““
Mõlemad selle kotikese lood räägivad Sõna uurimisest ja avastatu edasiandmisest – olukorrad on väga erinevad, aga Jumala eesmärk on üks: kasvatada meid Temaga kokku ja lubada siis Temal meid saata oma Sõnaga sinna, kuhu Tema tahab. Kui tühised tunduvad selle Jumala Sõna järgi nälgiva maailma taustal meie oma pisikesed vajadused, mille täitmata jätmise pärast me vahel Jumala peale solvunud oleme. Ja kui suur eesõigus on olla armastava Jumala plaanis – kasvõi koos kirpudega nagu eelnevas loos! Sest peale kirpude on seal kindlasti veel keegi – inimene, kes vajab abi ja Jumal, kes on valmis abi andma. Ja kas ka Sina, et tutvustada abivajajale Abimeest, keda ta nii väga vajab?
