Selle Kogemuste kotikese motoks võiks olla piiblitekst selle kohta, et „alati tuleks palvetada ja mitte tüdida“ (Lk 18:1). „Palve on hinge hingamine,“ õpetas mind, noort kristlast, kord üks vanem õde, „ja palvetamata võiks olla üksnes niikaua, kui suudetakse hinge kinni hoida.“ Ehk siis, nagu loeme 1Ts 5:17, tuleks palvetada lakkamata. Meil kõigil on neid olukordi, kus oleme kogenud, et usupalve saadab suuri asju korda. Mitte, et meie neid asju teeksime, vaid Jumal ütleb oma Sõnas: „Kui siis minu rahvas, kellele on pandud mu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast…“ (2Aj 7:14). Jumal teeb, kui meie Tema tahte kohaselt palume. Ja kui me vahel ei tea täpselt, milline on Jumala tahe mõnes küsimuses, siis seda me teame küll, et Jumala tahe on päästa iga inimene sellel patust rüüstatud Maal. Seega võime palvetada inimeste päästmise pärast ja mitte tüdida.
Möödunud sügisel lisandus Tallinna kogudusse mitmeid aktiivseid liikmeid, täna annavad oma tunnistuse kaks neist. Need kaks on Reimo Ainsar ja tema ema Riina Aiaotsa, kuid nendega koos ühines meiega ka Riina ema, Reimo vanaema Senta. Huvitav nende kolme puhul on see, et nad „ärkasid“ kõik üheaegselt (kuigi Reimo oli varem ristitud) ja nende kõigi „ärkamise“ juures oli oma osa Bill Liversidge raamatul „Võit Jeesuses“, mis on ka paljude teiste südameid puudutanud. Huvitav on veel ka see, et veidi aega peale nende usule tulemist meenus mulle, et olime väga pikka aega „mitte tüdinud palvetamast“ nende kolme eest nimeliselt. Ehkki enamus meist neid siis ei tundnud, kandsime sageli ja pikka aega teisipäeviti palvegrupis Jumala ette Taneli (Lint) kolme nime – Riina, Senta, Reimo - sisaldava eestpalvesoovi. Tänu Jumalale, et Tema kuuleb ja armastab meid igat ühte ja päästab meid!
Küllap iga lugeja on oma usuelus kogenud, kuidas „õige“ raamat või just see hetkel kõige vajalikum piiblitekst juhitakse meile kätte või silmade ette. See on nii imeline, kuidas Jumal on juba ette mõelnud meie kõikide peale (ja meid on siin 7 miljardit) ja on ette valmistanud olukorrad, „et me käiksime nendes“. Iga kord, kui koged, kuidas Jumal on just selle hetke tarvis, milles sa praegu oled, valmistanud kõige kohasema kinnituse ning teeb selle sulle teatavaks ükskõik mil viisil, täidab südant eriline tänu ja imetlus meist hooliva Taevase Isa vastu. Aastalõpu paiku kinnitas Jumal mind Pereraadio Päeva vaimuliku mõtte rubriigi kaudu pastor Jaan Tammsalu suu läbi kaks korda nädalas ühe ja sellesama piiblitekstiga, mis oli minu jaoks sel ajal äärmiselt asjakohane. Teisel korral sama nädala jooksul sama teksti kuuldes ei tahtnud ma esialgu oma kõrvu uskuda. Olgu nende kõrvade uskumisega, kuidas on, aga Jumal kutsub meid Temasse uskuma. Usust ja „õigest“ raamatust õigel ajal räägib ka Reimo tunnistus, mida võiks alustada Taaveti sõnadega: „Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis Tema mu hingele on teinud!“ (Ps 66:16)
Oli üks hingamispäeva pärastlõuna ja me olime noortega Reinul (Lindt) külas. Sõime lõunat ja käisime jalutamas. Pärast jalutamist istusime vestlusringis ning vestlesime vaimulikel teemadel. Üks oluline teema kerkis esile, kui keegi meie seast tõstatas küsimuse: kas pääsemine on kerge. Mõned meie seast avaldasid arvamust, et, jah, see on kerge. Tuleb vaid pääste vastu võtta. Ma siis mõtlesin, et hea küll, seda ma olen juba teinud ja nõustusin ka sellega, et pääsemine on kerge. Väga pikalt me pääsemise kergusele või raskusele tookord pidama ei jäänud ja vestlus jätkus teistel teemadel.
Õhtul koju minnes ma sellele enam ei mõelnud. Kuid sellega asi ei piirdunud, sest Jumalal oli minuga teised plaanid. Mõned päevad hiljem hakkas mul peas keerlema kinnismõte: „Kas pääsemine on kerge või raske?“ See jätkus mitu nädalat ja ma muutusin rahutuks. Kogu aeg keerles peas mõte, mis ma peaksin veel tegema, et saaksin rohkem kinnitust päästmise kohta ja kas see on ikka kerge. Kuigi ma tean väga hästi, et minul, patusel inimesel ei ole ilma Jumalata võimalik midagi teha. Ma palvetasin ja palusin Jumalalt vastust, kuid siiski soovisin Jumalat minu päästmisel kuidagi aidata.
Ühel reedeõhtul peale jumalateenistust lugesin kodus hingamispäeva õppetükki, ise samal ajal maadeldes ikka veel oma küsimusega ja hinges oli kohutav rahutus. Kui äkki oleks keegi nagu mulle mõtte pähe pannud, et võta „Võit Jeesuses“ – Jumal rääkis minuga. Võtsin raamatu ja hakkasin lugema sealt, kuhu olin kuu aega tagasi pooleli jäänud. See oli 10. peatükk, mis rääkis usu väljendamisest – mis on usu väljendamine ja mis mitte. Lugesin sealt ühest naisest, kes palvetas ja tõi palves kõik oma elu patud Jumala ette ja kes sai selle eest Jumalalt noomida, sest tema palve ei olnud usupalve. Jumal ütles talle läbi pastor Bill Liversidge’i („Võit Jeesuses“ autor): „Sellepärast, et kui te tulete minu juurde, siis mitte selleks, et mulle midagi pakkuda. Te tulete selleks, et vastu võtta see, mida mina teile andnud olen!“ ja lisaks on seal veel pühakirja tekst: „Kes iganes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, selles püsib Jumal ning tema püsib Jumalas.“ (1Jh 4:15)
Kui olin peatüki lugemise lõpetanud, tuli mul hirmus tahtmine põlvedele langeda ja palvetada. Ma tegin seda, mu palve oli väga lühike ja mul oli tunne, et ei räägi mina, vaid Püha Vaim räägib minu kaudu. Ma ei mäleta siiamaani neid sõnu, mis ma palves laususin, aga kui ma palve lõpetasin, tundsin ma, kuidas mul käisid külmavärinad läbi kere ja saabus tohutu rahu. Ma olin väga õnnelik ning lausa naersin rõõmust. See oli minu jaoks väga ülev kogemus.
Jumal on imeline ja armastav, Ta andis oma ainukese Poja Jeesuse Kristuse meie pattude eest surma, et sinul ja minul oleks igavene elu. Ta ei soovi muud, kui et me seda usus tunnistaksime ja võtaksime vastu Jeesuse ohvri.
Reimo Ainsar
Siis kui Jeesus meie eest suri, polnud meid veel olemas ja kuna Tema ohver oli piisav meie kõikide pattude eest, võime tõesti usus kalli kingitusena vastu võtta kõik selle, mida Ta on meie eest teinud ning samuti usus vastu võtta ka kõik selle, mida Ta meie sees teeb. „Võit Jeesuses“ räägib ka sellest, et Ta ei ole meie abiline jumalakartliku elu elamisel, vaid Tema tuleb ja elab meie sees oma elu, kui me usume ja lubame Tal seda teha. Nii et – nii meie usuelu alguses, keskosas kui ka lõpus, on meie osa uskuda, et Ta teeb oma tahte meis ja meie läbi teoks. Rist, kus Ta meie eest suri, räägib Tema soovist ja igatsusest seda teha. Ja kuna meie elame USUelu, siis Jeesus palubki meie eest, et meie usk ära ei lõpeks (Lk 22:32). Tema heldus ajab meid meelt parandama, ütleb Jumala Sõna. Ja sedasama heldust on oma elus tegutsemas kogenud ka Riina, kes jagab nüüd oma kogetut.
Eelmisel nädalal helistas mulle Eha Lobjakas ja palus mul oma kogemusi jagada. Ma ehmusin, sest ma olen vilets kirjutaja, aga siis otsustasin neid teiega jagada. Enne aga tahan ma teile rääkida, kuidas ma Jumala Sõna uurima hakkasin. Olime Reimoga (Ainsar) Taneli (Lint) juures ja Tanel andis meile ühe raamatu. See oli Bill Liversidge’i „Võit Jeesuses”. Ma lugesin selle ruttu läbi, see puudutas mu südant ja helistasin Arvedile (Lint). Ta oli kohe nõus mulle ja minu emale piibliuurimisi tegema. Olin varem vaimulikest teemadest kuulnud, kuid need olid mind külmaks jätnud. Nüüd puudutas iga sõna mind isiklikult ja me uurisime Piiblist ka põhitõdede punkte, kuna mina ja minu ema tahtsime ristimisele tulla. Mind ristiti 4. novembril ja meid võeti kogudusse vastu. Enne ristimist pidime minema koguduse juhatuse ette. Kuna me elame Tallinnast eemal, sõitis Arved meile järele. Istusime autosse ja palvetasime, et kõik hästi läheks. Ma ise palusin endale julgust. Tartu mnt. Kuivajõe ristis oleksime peaaegu avariisse sattunud, aga tänu Jumalale läks kõik hästi ning me jõudsime õnnelikult kirikusse. Ma ei kartnud üldse, ma pole vist eluski nii julgelt rääkinud ja veel juhatuse ees. Mul on kõik meeles, valge kleit ja ristimistalitus, pärast palju lilli. Ma olin väga õnnelik.
Mõni nädal hiljem juhtus, et üks tuttav oli mulle raha võlgu ja lubas juba mitu päeva mulle raha arvele kanda. Olin väga vihane ja mõtlesin, et kui ma teda näen, siis ta alles saab. Minu lihalik pool andis kohe endast märku. Järsku ütlesin kõva selge häälega: ”Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” (Mt 6:12) Olin väga üllatunud, sain aru, et Jumal oli minuga rääkinud. Rahunesin ja ei öelnud oma tuttavale halvasti. Kõik lahenes ilma riiuta. Teine lugu juhtus mul kodus õhtuse palve ajal. Ma palvetasin kõikide oma lähedaste eest ja siis palusin ma ikka endale julgust ja siis ütlesin: „Kallis Taevaisa, Sa ju ise tead, mida mul kõige rohkem vaja on,” ja jälle ütlesin kõva selge häälega: ”Armasta ligimest nagu iseennast.” (Mt 19:19) Sain aru, et jälle oli Püha Vaim mulle need sõnad kõrva sosistanud. Järgmine kogemus oli mul nädal hiljem lõunasöögi ajal. Sõin emaga koos ja tekkis väike tüli. Ütlesin emale halvasti ja kohe laususin kõva häälega: ”Austa oma ema ja isa.” (Ef 6:2) Ema vaatas mind üllatunult. Mul oli nii häbi. Jälle oli Jumal mind noominud.
Eelmise aasta viimasel päeval tahtsin ma avada šampust. Saatan terve päeva sosistas, et tee lahti, üks klaas ei tee midagi, see on ju traditsioon. Olin otsustanud Jumalat teenida ja kogu vana eluga lõpu teinud, aga kiusatus oli tugev. Just siis helistas Reimo ja ma rääkisin talle sellest kiusatusest. Ta ütles, et ma palvetaksin. Ma palvetasin ja see šampusepudel läks meelest ära. Nii et uut aastat võtsime vastu šampanjaklaase kokku löömata. Valvake ja palvetage, et Saatan ei saaks teid kiusatusse tõmmata.
Tean nüüd, et minu eest on palju palvetatud. Tänu Jumalale ja palvetajatele. Palvetage ikka kõikide eest.
Õnnistustega,
Riina Aiaotsa
Minagi olin Tallinna koguduse juhatuses kuulamas Riina tunnistust, kus ta ütles, et see on tema elu kõige õnnelikum päev, kuna ta saab Jumalaga lepingu teha. Ja mina poleks küll osanud arvata, et tegu võib olla inimesega, kel on avaliku esinemisega raskusi. Piibel ütleb: „Ma ootasin Jehoovat suure ootusega; Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud! Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale! Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Jehoova peale!“ (Ps 40:2-4). See kiitus Jumalale kõlas Riina suust tõesti võimsalt. Ning hiljem samal päeval võttis kogudus oma „vastsündinud“ lillede ja kallistustega vastu. Ja elu Kristusega võis alata. Andku Jumal Riinale, Sentale, Reimole ja meile kõigile avatud südant vastu võtmaks taevaseid noomitusi ja taevase armastuse kinnitust igas päevas ja igas olukorras.
