Kui Aigi Noormäed Tallinna I adventkoguduse jumalateenistusel näed, jääb silma tagasihoidliku ja vaikse loomuga noor naine. Jumalateenistuse ajal teenib ta kogudust koorilaulus oma häälega osaledes. Peale jumalateenistust on Aigi ametis korjanduse kokkulugemisega. Iganädalaselt edastab Aigi kristlikele raadiokanalitele Eestis Tallinna adventkoguduse teateid. Teda võib koguduses leida ka lastega askeldamast. Ja mitte asjata. Juba rohkem kui 10 aastat on Aigi töötanud lapsehoidjana. Möödunud aasta hakul viis see töö ta kaugele Taimaale, seal asuvale Koh Phanangi saarele. Pere, kelle lapsi ta Eestis hoidnud oli, kolis mõneks ajaks sellele eksootilisele saarele, ning ootas oma armastatud lapsehoidjat mõneks kuuks sinna lapsi (1a ja 3a) hoidma. Aigil tuli ette võtta oma elu esimene välisreis ja esimene lend. Teekond oli pikk ja keeleoskus napp, abiks oli aga suur Jumal ise.
Kuidas oli pakkida kohvrid, teatada perele ja abikaasale, et sinu töö viib sind nüüd Taimaale, ning asuda seejärel teele tundmatusse – oma elu esimesele ja pealekauba nõnda kaugele välisreisile?
Mu oma isa soovitas tegelikult minna, et oleks nagu uus kogemus. Abikaasa ei teinud ka takistusi selles osas, et kui tahan minna, võin minna. Ise kahtlesin, kas ikka lähen, et tõesti võõras ja kas ma üldse lennujaamades orienteeruda oskan ja võõrast keelt rääkida ning hakkama saan, et ilusti kohale jõuda. Aga lõpuks kujunes nii, et sai see otsus vastu võetud, et lähen.
Kui pikk see reis sinu jaoks oli - sul tuli lennata ja sõita päris mitme vahendiga?
Reis algas Tallinna bussijaamast Riia lennujaama. Riiast sõitsin lennukiga Moskva lennujaama ja Moskvast edasi läks lennuk Bangkoki. Bangkokist tuli veel kohaliku lennukiga sõita Koh Samui saarele, kus tuli vastu pereisa väikse peretütrega. Pere ise oli elama asunud Koh Phagani saarele, seega tuli veel sõita praamiga.
Lennujaamad on suured, rahvarohked ja võõrkeelsed. Kuidas sa hakkama said puht praktiliste küsimustega?
Ma pean tunnistama, et ma ei oska eriti ühtegi võõrast keelt. Niipalju kui koolis õpitust on meelde jäänud, niipalju oskan. Keelte õppimise peale pole mul kunagi erilist annet olnud. Olen õppinud vene keelt ja inglise keelt, kuid mitte nii hästi, et korralikult neid keeli kasutada oskaksin. Ja siis need keeled kippusid mul omavahel sassi minema selles mõttes, et kippusin ütlema sõnu, mida teadsin ühes keeles, ja sõnu, mida teadsin teises keeles. Eestis olles sai praktilises mõttes mingil määral vene keelt kasutatud, kuid inglise keele kasutust pole mul kunagi olnud ja seda läks Taimaal vaja.
Tai kuningriiki reisimiseks on ka viisat vaja?
Selle viisaga oli ka üsna palju tegemist, enne kui ma sain reisi alustada. Kuna Eestis ei ole Tai saatkonda, siis tuli viisat taodelda läbi Tai saatkonna Soomes. Alguses viisin paberid ühte reisibüroosse, kes pidi mulle organiseerima Tai viisa. Viisa taotlemise jaoks oli vaja ka panga väljavõtet, mille trükkisin välja eestikeelse paberina. Soomes käidi nende paberitega ära ja selgus, et kuna panga väljavõte ei ole inglisekeelne, ei saa viisat teha. Ma ei tea, kuidas reisibüroo ei märganud mulle sellest teada anda enne, kui need paberid Soome läksid. Aga kuna reisi tähtaeg oli juba üsna lähedal, siis oli vaja need paberid kiiresti korda saada ja Soome saata, et viisa ikka valmis teha. Selgus, et reisibüroo kaudu saates läheks liiga palju aega ja ma ei saaks reisi tähtajaks viisat kätte. Perekond, kes oli Taimaal, organiseeris kulleri, kes viis paberid Soome Tai saatkonda. Saingi viisa kätte samal hommikul Tallinna bussijaamas, kui tuli juba sealt startida Riia suunas.
Eks see oli pingeline olukord veel enne reisi alustamist, mille pärast sai palju palvetatud, et Jumal juhiks seda olukorda ja kogu alustatav reis tuli Jumala kätte usaldada, sest ausalt, kui Taevast Isa ei oleks, siis ma ei tea, kas kunagi üldse oleksin seal Taimaal käinud. Ma usaldasin selle reisi Jumala kätte, et kui see on Tema tahe, siis see reis läheb korda ja kui mitte, siis mitte. Mõtlesin, et ega mul midagi kaotada ka pole, kui Eestisse jään. Tänu Jumalale läks kõik õnnelikult.
Mis sind ees ootas? Sul oli võib-olla jõudnud kujuneda silme ette mingi pilt või ettekujutus, milline see Taimaa ja just nimelt konkreetne saar olla võiks?
Minu ettekujutused ei olnud pooltki sellised, nagu tegelik vaatepilt oli. Ma tõesti ei oodanud sellist vaatepilti või sellist tegelikkust, kui see seal paistis. Oskad ainult võrrelda nende asjadega, mida oled varem ise näinud. Tegin veidi eeltööd ka. Vaatasin internetist seda Taimaa kohta, milline see välja näeb, kuid ma ei teadnud ju täpselt, kuhu ma seal tegelikult pean minema. Vaatasin ju pilte, mis asusid Tai mandril ja Samui saare kohta. Aga Koh Phangani saare kohta ei osanud informatsiooni vaadata. Perenaine ütles, et nad elavad suures majas. Ma ei osanud ka nii suurt maja välja mõelda, kus nad tegelikult elasid. Selles mõttes oli kõik n-ö üle ootuste. Hoopis teistmoodi...
Esimene asi, mida lennuki aknast välja vaadates Bangkokis nägin, oli üks lennujaama tööline, kes toimetas reisikohvritega. Vaatasin, kui rõõmus ta oli, et rõõmsalt teeb oma tööd. Seda oli väga huvitav vaadata. Muidu ju ikka mõtled, et tal tuleb siin higistada ja oled nagu tõsine, et mida siin siis nii väga naerda on. Aga ta tegi oma tööd seal ja naeris ja oli õnnelik, selles suhtes oli hea näha selliseid rõõmsaid nägusid.
Elus esimest korda nägin oma silmaga palme. Sealne mets koosneb palmidest ja ka mõningatest muudest puudest. Sealsed inimesed peavad palju koeri. Koeri on seal kohe hästi palju ja ei saagi aru, kes kelle koer on. Tundus, et seal oli lihtsalt hulguskoeri palju, kõndisid seal nii, kuidas ise tahtsid. Kuna seal majade ümber selliseid aedasid ei ole, nagu meil Eestis, siis need koerad käivadki vabalt ringi. Ma muidugi mõtlesin, et mõni koer ründab ka, kuid ei rünnanud ükski. Koduloomadest, keda sealsed inimesed peavad, olid sellised veised suurte sarvedega. Kodulindudest peetakse tavalisi kanu, nagu meilgi Eestis. Nii et seal oli ka kodumaist tunnet selle koha pealt, et seal olid kanad ja kuked. Ja hommikul ärataski kukelaul.
Oligi selline tunne nagu suvel maal vanaema juures. Mõtlesin, et millest mul tekkis selline tunne, nagu oleks lapsepõlves maal vanaema juures. Arvatavasti selline külaelu moodi elu, mis seal oli, meenutas mulle minu lapsepõlve.
Kas lapsehoidmine sealses ühiskonnas oli erinev siinsest?
Tai inimesed peavad väga lugu lastest, et nii kui ma kuskile lastega läksin, siis kohe tikkusid kohalikud ligi ja pöörasid suurt tähelepanu lastele. Väiksel tüdrukul tekkis kaitsehoiak, mis ilmnes kurja näo tegemises, et ta ei taha neid võõraid näha, sest nad tulid julgelt lähedale ja hakkasid kohe nunnutama.Teatud mõttes hoidis väike tüdruk ennast niimoodi nendest eemale. Erinevust laste hoidmisel nii väga eriliselt ei olnud, kui siis ainult see, et minu hoitavad lapsed ei saanud võõrkeelest aru. Poiss käis küll kohalikus lasteaias, mis oli ingliskeelne, sealt sai natuke inglise keelt õppida. Minu perekonna majas käis ka koristaja, kes oli kohalik. Kuna koristaja oli meesterahvas, võttis ta ka oma pere appi koristama. Ka lapsed olid abiks. Lapsed olid juba suured, nad said väga hästi koristamisel abiks olla. See oli minu jaoks huvitav, et lapsed kaasatakse ka töösse, et see oli terve nende pere ettevõtmine.
Aigi, sa ei käinud ju sellel reisil üksi, sinuga oli kaasas suur Jumal ja Looja. Kas sa tundsid ennast turvaliselt kogu selle aja või tekkis sul ka selliseid momente, kus tundus, et midagi võiks olla teisiti?
Muidugi, oli küll tõesti selliseid kohti, kus abikäsi võiks olla lähemal, oli küll selliseid momente ka. Ega siis muud saanudki, kui ainult palvetada. Eks neid muresid ja probleeme oli selles peres samuti, mis andis ka põhjust palvekäte kokku panemiseks. Jumala abi oli väga palju vaja. Ilma vägeva Loojata oleks see reis mulle palju raskem olnud, kui see praegu koos Jumalaga oli. Olen õppinud Jumalat rohkem tundma ja Ta on kindel isik, kes on alati mu kõrval, kui teisi lähedasi hetkel kõrval ei ole.
Kui me sealt Koh Phangani saarelt ära hakkasime tulema, siis oli merel hirmus torm. Pidime saama Koh Samui saarele praamiga, et lennukile jõuda, kuid ükski praam ei liikunud enam sellise tormiga. Kuidagimoodi pidime sealt ikka üle saama. Üks kohalik tuttav organiseeris meile ühe mootorpaadi, mille juhtideks olid kaks kohalikku noormeest. Ma ei olnud kunagi mootorpaadiga sõitnud, see oli ka mu esimene mootorpaadireis, mis ei olnud just tormise mere tõttu meeldiv. Lained olid tohutult suured. Mootorpaat hüppas tõusulaine harjalt teise laine harjale, kord üleval laine peal, siis laine sees, kust vett pritsis ka paati sisse. Paat hüppas üles ja prantsatas vastu vett. Ja niimoodi üles-alla hüpates üle mere sõitsimegi. Olime paadis kahe väikse lapsega. Meil olid päästevestid seljas. Väike tüdruk oli minu kõrval ja pidin teda kinni hoidma ja ise ka ennast kinni hoidma. Ise olin hirmu täis, sest ma ei oska ujuda, kardan vett ja pead vee all ma ei suuda hoida ja kui oleksin sinna lainetesse kukkunud, siis ma ei tea, kas ma enam elavate kirjas oleksin olnud. Terve selle meresõidu aja ma ainult palvetasin, sest ma polnud enam kindel, kas me sellest tormist pääseme või mitte ja kas ma kodumaale ka tagasi jõuan.
Aga sa jõudsid, tänu Jumalale!
Jah, ma jõudsin, tänu Jumalale, ja see paadireis oli ka selle reisi kõige kohutavam osa. Lennukiga sõita tundus palju turvalisem. Nüüd oskan ka ette kujutada, kui Jeesus oli tormisel merel. Muidu ei osanud seda tormist merd eriti ette kujutada ja seda, mis tunne on tormisel merel olla. Nüüd saan aru ka jüngrite kartusest tormisel merel.
Kas sul seal ka koduigatsus hinge puges?
Ikka puges. Eriti siis, kui tundsin, et üksi olen. Siis mõtlesin küll, et saaks ka omadega rohkem suhelda ja nende juurde, aga kui seal muud tegemist oli, siis muidugi oli kergem, koduigatsus nii ei rusunud, aga muidu vahel ikka tekkis koduigatsust küll. Küll oli hea, et see reis veel pikemaks ei osutunud. Et sai ikka varem tagasi.
Sellisel pikemal äraolekul võib tekkida ka igatsus kristliku osaduse ehk siis vendade-õdedega kohtumise, silmast silma rääkimise, ühiselt jumalateenistustel osalemise järele. Kuidas sinu n-ö vaimulik nälg seal kustutatud sai?
Kuna Tai on budistlik maa, siis kristlasi oli seal üsna vähe ja seal saarel, kus mina olin, üsna olematu hulk. Mina sain oma selle n-ö vaimuliku poole kaasa võetud Piiblist. Samamoodi oli võimalus internetist kuulata kristlikke raadiokanaleid. Enamasti Pereraadiost tulevaid salvestusi kuulates ja kõike, mis internetist võimalik vaimulikus vallas lugeda.
See oli vist tõeliselt suur rikkus, kaugel maal, võõra keele ja kultuuri keskel olles, lüüa lahti eestikeelse kristliku raadio koduleht ja valida endale sobiv saade ning kuulata ja olla nõndaviisi osaduses kristlastega ning siinse vaimuliku eluga?
Just, et see on tõesti väga teretulnud asi, et internetis selline võimalus on. Et see internet üldse olemas on, pluss siis veel need kristlikud kättesaadavad leheküljed seal.
Kuidas sa, Aigi, näed oma mõttemaailma enne seda reisi ja peale reisi – mis sinus kõige rohkem on muutunud?
Kui me siin eelnevalt rääkisime, et Tai on budistlik maa ja kristlaste osa sealses ühiskonnas on väga väike, siis eks see oli paras katsumus ka, et olla teistsugune ja olla üksinda, ilma toeta. Ja see pere, kus ma olin, ei ole ju ka kristlased. Selles suhtes pidin saama rohkem iseseisvamaks.
Sinu usk pandi proovile?
Jah, seda sain küll tunda. See oli tõesti mulle mu usu proovilepanek, et kas ma jään ustavaks Jumalale või ei jää.
Kokkuvõtteks – sinu maailm avardus?
Jah, selle koha pealt võib jah öelda, et silmaring on avardunud, ei olegi nii, et ainult meie siin Eestimaa peal, on mujal ka teistsugust kultuuri näha ja üldse teistmoodi inimesi. See oli väga rikastav kogemus.
Julge pealehakkamine olevat pool võitu! Kõhedus võib olla jalustrabav esimest korda ihuüksi lennuki pardale astudes, võõrast maad varbaga katsudes, olles täiesti võõra rahva keskel ning kõneldes keelt, mida oled küll õppinud, kuid praktiseerida ei ole seda kunagi tulnud. Ka kõige pikema reisi, võõrama rahva ja keele keskel olles on me kõrval Issand, kes juhib ja juhatab ning iga kogemus tuleb kindlasti kasuks sellele, kes Temast kõvasti kinni hoiab. Julgust astuda esimene samm, et Tema saaks edasi juhatada – meie elu paljudel „esimestel lendudel“ võõrastesse paikadesse, uutesse kogemustesse. Et usk saaks tugevamaks ja silmaring avaramaks! Jumalaga koos on kõik võimalik. Teda usaldades.
