Mariel Pilois (62) on üks neist, kes on oma lapsepõlves jätnud kodumaa ja kolinud perega Euroopasse. Ta teab täpselt, mida tähendab olla võõras võõral maal. Esimene tumedama nahavärviga õpilane oma koolis. Kuidas inimesed reageerivad, kui hakkad sõbrustama kohalikust rahvusest naisega. Tallinnas viibides rääkis ta neist ja paljudest teistest seikadest.
Sulle tehti pakkumine tulla Eestisse ja rääkida noortele iseäralikust inimesest. Kas see oli sinu jaoks huvipakkuv teema?
Jah, oli ikka. See kõnetab mind alati. See on osa minu identiteedist, osa mu tööst ja midagi, mis on minu jaoks väga oluline. Pean tõdema, et olin üllatunud, kui Ivo palus mul tulla kõnelema sellisest iseäralikust teemast, sest ma tean, et Eestis teil ei ole väga palju võõramaalasi. Hästi, ma tean, et eestlaste ja venelaste vahelised suhted on päevakorral, aga see pole sama olukord, kui riigis oleks palju illegaalseid immigrante ja neid lisanduks üha juurde.
See teema tekitab minus emotsioone, sest oma elu jooksul olen palju kannatanud rassismi tõttu ja minu generatsioon on see põlvkond, kes jättis oma kodumaa ja kolis Inglismaale. Lõpuks jõudsin Soome välja. Ma tunnen, et mul on midagi jagada ja seega anda oma panus, et aidata järgmisel generatsioonil mõista, mida tähendab olla võõras võõral maal.
Nüüdseks oled ka Soomes elanud juba aastakümneid. Kas sa ise oled ka kultuurilistest erinevustest tulenevalt vigu teinud?
Ma olen väga palju selliseid vigu teinud. Ja teen neid jätkuvalt. Nüüd küll osaliselt tõenäoliselt oma kõrge vanuse tõttu juba. (Muigab.) Aga jah, kui ma reisin, siis pean teadma ja mõistma, et see, mida keegi ütleb või teeb, ei pruugi vastata nendele tavadele, mis näiteks Soomes kehtivad. Samuti pean mõistma, et see, kuidas mina elu tähendust mõtestan, ei ole omane paljudele teistele inimestele.
Seega, jah, teen vigu. Aga mitte nii palju, kui 20–30 aastat tagasi. Olen aastate jooksul õppinud, kuidas inimestega läbi saada, kuidas neid tunnustada. Ma olen suhtleja inimene ja kui mõnikord erinengi oma arusaamade osas, siis inimesed andestavad mulle üpris kergesti. Nii et ma ei pea selle pärast väga palju muretsema.
Noortepäevadel esitasid kõnes palju näiteid elust enesest. Oled sa kõiki neid olukordi pealt näinud või oled raamatutest ja mujalt kirjandusest lugenud?
Ei, ei, need on pärit ikka kõik minu omast elust. Ma loen küll raamatuid, aga ma ei tsiteeri neid, sest see pole sama mis enda kogemus. Eelistan rääkida sellest, mida ma ise olen näinud ja kogenud või kui olen sattunud iseäralikku situatsiooni, siis kuidas seda juhtumit pealtvaatajana olen tajunud.
Kas sa oled seda tüüpi inimene, kellele meeldib reisida ja maailma näha?
Ma ei teadnud, et olen inimene, kellele meeldib reisida ja maailma näha, kuni hakkasin töötama kiriku heaks. Loomulikult olin ka varem palju reisinud, aga need olid pigem puhkusereisid. Aga kui ma sain Soomes noortejuhiks, hakkasin reisima oma ametikohustuste tõttu erinevatesse riikidesse ja kohtuma eri rahvuste esindajatega, osaledes erinevatel seminaridel ja koosolekutel. Siis ma mõistsin, et see on põnev, aga samas kohutavalt (Mariel rõhutab seda sõna, toim) väsitav elu. Elada tuleb ju hotellides, noortehostelites või taolistes kohtades ja kõik asjad tuleb kohvrisse ära mahutada.
Olulise teguri moodustavad ka kaasinimesed, kes su ümber on, kellega koos sa töötad ja kokku puutud, sest nendest oleneb, milline on atmosfäär ja kui palju nalja saab.
Kas mulle meeldib reisida? Jah. Kas ma alati naudin reisimist? Jah ja ei. Oleneb, kuhu ja mis eesmärgil. Hiljuti käisin näiteks Saksamaal ja ma ei nautinud seda reisi, sest sain seal toidumürgistuse. Seega ma ei saa öelda, et olin selle üle õnnelik. Aga selline on elu.
Oled Soomes ka pastor. Kus täpsemalt?
Helsingist nelikümmend kilomeetrit põhja suunas, Järvenpääs. Sealne kogudus ei ole väga suur, see on alati väike olnud. Aga see sobib mulle, sest tulenevalt mu põhitööst kiriku heaks ei olekski mul aega ja energiat suure koguduse juures töötada. Põhimõtteliselt ma hoian sellel kogudusel silma peal, aga nad tegutsevad ja toimivad iseseisvalt. Nad teavad, et olen olemas ja minult saab nõu küsida.
Soomes leidub rohkesti erinevatest kultuuridest inimesi, kui võrrelda olukorda Eestiga. Oskad sa öelda, milline on see pilt Soome adventkogudustes?
Meil on siin ilmselt umbes 250 erinevast rahvusest inimesi. Siinkohal peab meelde tuletama, et ehkki Soome immigratsiooni ajalugu on üsna märkimisväärne, on see ka Soomes veel jätkuvalt uus teema, võrreldes ülejäänud Euroopaga. See number – 250 – on päris märkimisväärne meie kiriku jaoks, ent kui me mõtleme teistele kristlikele liikumistele, siis seal ulatub liikmeskonna arv tuhandetesse. Samas on tulnud välja ka selliseid olukordi, kus mitmed immigrantidest adventistid ei ole kohaliku adventkogudusega liitunud, sest nad ei ole kohalikust kogudusest teadlikud.
Soomes kasutame mõistet Suomen adventtikirkko, ent ingliskeelset silti meil kirikuustel ei ole. Seega soome keelt mittekõnelevad inimesed ei pruugi aru saada, et see on adventkogudus. Praegu tegelemegi sellega, et meie kõikidel kirikuhoonetel oleks nii soome- kui ka ingliskeelne silt. Nii saaksime segaduse ära hoida. Praktika näitab, et mitmed adventistid on Soomes mõne teise kogudusega liitunud, sest nad on arvanud, et Soomes adventismi ei eksisteeri.
Kõige rohkem välismaalasi elab Helsingi ümbruses?
Jah, seal on neil ka oma kogudus. Igal hingamispäeval käib jumalateenistusel koos 40-80 inimest. Inimeste hulk on varieeruv, ent tegemist on tegusa meeskonnaga. Nad ei ole mitte lihtsalt grupp, vaid korralik kogudus.
Oled sa ka ise selle kogudusega seotud?
Ma olin, aga enam mitte, ajaline ressurss on lihtsalt piiratud. Praegu on seal filipiinlasest pastor ja sealne suhtluskeel on inglise keel.
Ma ise pean ka hingamispäeviti väga palju jutlusi Soome kogudustes, sest liigun väga sageli mööda Soomet. Enamasti kõnelen soome keeles, ent kui palutakse, siis ka inglise keeles. Soome keeles kõnelemine nõuab minult suurt ettevalmistust, aga ma saan sellega hakkama (intervjueerijaga räägib inglise keeles, põhjendades, et nõnda saab end paremini väljendada – toim).
Kui kaua see aega võttis, et soome keel ära õppida?
Liiga palju aastaid (vangutab pead). Ma isegi ei mäleta täpselt, aga soome keel on väga keeruline keel. See äraõppimine võtab tõesti kaua aega.
Mis keelt te kodus räägite?
Oma abikaasaga räägin nii inglise kui ka soome keeles. Aga lastega ainult inglise keeles. Nii nad ise tahtsid ja nii on meil kõigil ka lõbusam.
Aga kuidas on lood emakeelega – prantsuse keelega?
Mu noorim tütar räägib prantsuse keelt. Aga ta ka elab Prantsusmaal ja õpib seda. Tegelikult inglise ja soome keelest piisab täiesti.
Kõnelesid mitmetest kultuurilistest erinevustest, võrreldes kodumaad Mauritiust ja Soomet. Kas on ka mingeid erinevusi, kui me räägime jõuludega seonduvatest tavadest ja traditsioonidest?
Mitte midagi ühist ei ole. Esiteks, Mauritiusel me tähistame jõule, kui väljas on 40 kraadi sooja. Enamik inimesi on rannas. Meil ei ole jõulupuud. Toit on totaalselt erinev. Ilmselt ainuke sarnasus on jõuluvana, aga jõuluvana tuleb siis Soomest Mauritiusele.
Aga koguduses?
Ikkagi on väga erinev. Jõululaulud on küll igal pool samad, aga see on väike osa kogu sündmusest. Seega on jõulude tähistamine ikka väga teistsugune. See on üks suur kultuuriline erinevus.
Kas sa tunned puudust oma kodumaast?
Ei. Elasin seal kuni 14. eluaastani. Enamiku oma elust olen elanud Euroopas. Seega ei igatse taga. Loomulikult lähen sinna hea meelega tagasi, see on ilus koht, mulle meeldib sealne kultuur, inimesed, toit, muusika, rannad... Aga seal ei ole minu kodu. Minu kodu on seal, kus ma hetkel elan. See on Soomes. Tegelikult igatsen Inglismaad palju rohkem kui Mauritiust.
Kuidas on Soomes lood arusaamatustega musta-ja valgenahaliste vahel? Kuidas sina seda näed?
Alati on arusaamatusi eri nahavärvi inimeste vahel.
Nõustun, ja tegelikult on ka erinevaid nahavärve rohkem kui kaks.
Probleem on pigem selles, et arusaamatus tekib selle pinnalt, et mõned inimesed peavad end jätkuvalt privilegeerituks ja neil on arusaamad, mis ei ole kuidagi seotud erineva nahavärviga. Seda esineb mõlemalt poolt. Ma arvan, et rassismi eksisteerib kogu aeg. Aga asja tuum on selles, et me ei peaks seda aktsepteerima põhjendusega, et see on olemas, ise midagi tegemata. Me peaksime püsivalt püüdma teha midagi, et see lõpetada.
Me ei peaks inimestele viitama kui valgetele või mustadele. Valged inimesed ei ole tegelikult ju valged. Enamasti on nad ikka roosad. Ja mustad inimesed ei ole alati mustad. Mina ei ole must. Aafriklased võib-olla on. See on sildistamine. Me peaksime inimesi kutsuma inimeseks või nende nime järgi. Nii kaua, kui ma mõtlen teile, eestlastele, olen ma lihtsalt mauriitslane. Aga kui ma hakkan nägema sind oma sõbrana, õena, kristlasest sõbrana, siis on situatsioon teine. Ma võin sind väärtustada, koos sinuga töötada, suhelda sinuga. Aga kui ma mõtlen, et oled eestlane ja see mulle ei sobi, siis ei tule midagi välja. Eestlaseks olemine ei tee sind inimeseks, see annab lihtsalt identiteedi. Me kõik oleme ühtmoodi inimesed, võrdsed. Nii lihtne see ongi. Aga kuidas saada inimesed niimoodi mõtlema, see on juba keerulisem.
Inimene võib olla eestlane, venelane, soomlane või hiinlane. Erinevus seisneb välimuses. Käitumine varieerub sama palju kui igal kaasmaalasestki isikul. Lõppude lõpuks me kõik kogeme samu raskusi ja katsumusi. Vahet ei ole, kas oleme rikkad või vaesed. Ja lõpuks sureme ja oleme kirstus. Ei ole nii, et kõik valged pääsevad taevasse ja mustad mitte. See on pelgalt sildistamine, ja see tuleb lõpetada. Inimest tuleb näha kui isiksust.
Kõnes mainisid, et õpetasid soomlasi üksteist kallistama. Kuidas see ettevõtmine õnnestus?
Väga halvasti. Alguses nad kartsid seda, olid mures ja šokeeritud. Mõni naine arvas, et ma püüan teda seksuaalselt ahistada. Nad ei mõistnud, mis see tegelikult oli. Aga nüüd, kakskümmend aastat hiljem, kui ma ei kallista inimesi, arvavad nad, et minuga on midagi lahti ja küsivad, kas ma olen haige. Inimesed eeldavad juba, et ma neid kallistan. Nii mehed kui ka naised. Ja nad aktsepteerivad seda. Aga see võttis kakskümmend aastat, et sõnum kohale jõuaks.
Mida abikaasa sellest arvab?
Ta võib olla muretu. See on osa minust. Loomulikult kallistan ma ka oma naist.
Ma ei kallista ju teist naist eesmärgiga teda endasse armuma panna või lüüa tema kallimalt üle. Ei! See on lihtsalt minu viis öelda, et me oleme sõbrad. Et ma väärtustan teda. Aga kui teised inimesed hakkavad mõtlema, miks Mariel kallistas seda neiut, kas ta ei tea, et tal on kallim juba olemas... siis ei ole probleem mitte minus, vaid teistes inimestes.
Mis oli sinu kõnes see peamine asi, mida sa tahad, et kõigile kuulajatele meelde jääks?
Ma tahan, et neile jääks paljud asjad meelde. Aga kui ma peaksin seda lühidalt ütlema, siis... lähen tagasi selle kuldse reegli juurde, et peaksime inimesi kohtlema samamoodi, nagu tahame, et meid koheldaks. Kui me kõik tahame, et meid koheldaks austuse, väärikuse ja armastusega, kui tahame, et inimesed meid hindaksid, siis ainuke viis selle juhtumiseks on see, kui me ise käitume teistega täpselt samamoodi. Head asjad, mida me teistele anname, tulevad meie juurde tagasi. Täpselt samamoodi tulevad meie juurde tagasi ka halvad asjad, mida teistele anname. Aga me ei taha ju halbu, tahame ikka häid asju. Mida enam me inimesi hindame ja väärtustame, seda vähem probleeme tekitame iseendale ja maailmale.
Mul jäi see ütlemata, aga tegelikult ma arvan, et paljud probleemid saavad alguse lihtsalt kultuuridevahelistest arusaamatustest. Kristlased ei mõista muslimeid ja vastupidi. Ja ameeriklased... nemad ei mõista kedagi teist peale oma kultuuri. Mõnikord jääb selline mulje.
Kui me püüame mõista, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad, siis on meie elu veidike sarnasem paradiisiga. Killuke taevast maa peal. Vaimses mõttes.
