1Ms 2:18 on kirjutatud: „Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.““
Mõnikord on päris hea olla üksi, olla üksi iseendaga, oma mõtetega ja oma Jumalaga, olla üksi teatud aeg. Mõnele sobib üksi olla natuke kauem, teisele natuke lühemat aega, olenevalt olukorrast ja inimese natuurist, aga see on ikkagi ajutine üksiolek, mitte alaline. Mõni on üksi olude sunnil ja on sellega harjunud. Näiteks on abikaasa surnud ja lapsed elavad kaugel. Seegi pole alaline isolatsioonis elamine, vaid võimalusel ikka suheldakse. Kui ei ole peret, on sõbrad, sugulased, naabrid, usu- või aatekaaslased ja muidu tuttavad, kellega ikka kohtutakse ja suheldakse. Tollal, kui Jumal nõnda ütles, polnudki teisi inimesi olemas, kes saanuks Aadamale kas sõbraks või naabrikski olla, abikaasast rääkimata. Jumal teadis, et lõi inimese sotsiaalseks olevuseks ja et inimesel ei ole hea üksi olla. Samas võinuks Ta kohe mitu inimest korraga luua, aga vaid üht luues oli Tal oma kindel plaan. Ta ootas, kuni ka Aadam hakkas tundma, et inimesel ei ole hea üksi olla. Ta lasi Aadamal loomadega tegeledes tekkida igatsuse endasuguse seltsilise järele. Seejärel ütles Jumal: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on“ ja Ta tegigi seda. Ta tegi parima. Ta ei teinud teist meest, vaid tegi vastassugupoole – naise, kuna see oli „temale abi, kes tema kohane on“. Nii nagu enne loomad, nii lõi Jumal ka inimesed paljunemisvõimelistena. „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele.““ (1Ms 1:28) Sellega pani Jumal aluse monogaamsele abielule. Kui mees vajanuks mitut naist, oleks Jumal teinud talle neid mitu, seda enam, et maa ootas rahvastamist. Aga Jumal tegi mehele vaid ühe naise, ilmutades sellega, et mehel ei peaks olema rohkem kui üks naine.
Jumal seadis abielu sisse Eedenis ning Jeesus ja Ta apostlid kinnitasid, et see on armastavale kaaslusele rajanev eluaegne ühendus mehe ja naise vahel. Jeesus „vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?“ ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks? Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!““ (Mt 19:4–6) Kristlasele tähendab abielu siduvat kohustust nii Jumala kui abikaasa suhtes ning sellesse astujad peaksid jagama ühist usku. „Kas kaks kõnnivad koos, ilma et oleksid ühel nõul?“ (Am 3:3) „Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega?“ (2Kr 6:14) Võib juhtuda, et juba abielus olles saab üks abikaasadest usklikuks, teine mitte. See aga ei tingi abielu lahutamist. Apostel Paulus kirjutas: „Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest. Ja kui kellelgi naisel on uskmatu mees ja mehele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end mehest, sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. Kui nüüd uskmatu pool lahkub, siis lahkugu pealegi, sellistel juhtudel ei ole vend ega õde orjastatud. Jumal on teid kutsunud elama rahus.“ (1Kr 7:12–15) Vastastikune armastus, austus, lugupidamine ja kohusetunne moodustavad aluse sellele suhtele, mis peab peegeldama Kristuse ja Tema koguduse vahelise suhte armastussoojust, pühadust, lähedust ja kestvust. „Naised, alistuge meestele, nagu on sünnis Issandas! Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!“ (Kl 3:18, 19) „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.“ (Ef 5:25)
Abielulahutuse kohta õpetas Jeesus, et inimene, kes lahutab end abikaasast muidu kui hooruse pärast ja abiellub teisega, rikub abielu. „Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma naise muul põhjusel kui liiderdamise pärast minema ajab, teeb oma naisest abielurikkuja, ja kes iganes võtab minema aetud naise, rikub abielu.“ (Mt 5:32) „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu.“ (Mk 10:11, 12) Kuigi mõned perekondlikud suhted võivad olla mitte kõige paremad, võivad abikaasad, kes pühendavad end täielikult teineteisele Kristuses, saavutada Püha Vaimu juhtimisel ja koguduse toetusel armastava ühtsuse. Kuigi mitte öeldud just abikaasadele, sobivad Pauluse poolt esitatud üldkristlikud põhimõtted ka käitumiseks abielus (eriti võimalike probleemide puhul): „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“ (Kl 3:12–15) Paulus kirjutas veel: „Aga abielus olijaid ei käsi mina, vaid Issand: Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära. Ja mees ärgu hüljaku naist.“ (1Kr 7:10, 11)
Jumal õnnistab perekonda ja soovib, et selle liikmed aitaksid üksteist täieliku küpsuse saavutamise teel. Vanemad peavad kasvatama oma lapsi armastama Issandat ja kuuletuma Temale. Oma eeskuju ja sõnaga peavad nad õpetama, et Kristus on armastav distsipliininõudja – alati õrn ja hoolitsev – kes soovib, et neist saaksid Tema ihu liikmed, kes moodustavad Jumala perekonna. „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige! „Austa oma isa ja ema,“ see on esimene käsusõna tõotusega, „et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!“ Ja teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi!“ (Ef 6:1–4) „Isad, ärge riielge oma lastega, et nad ei muutuks araks!“ (Kl 3:21) „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!“ (5Ms 6:5–7) „Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!“ (Õp 22:6) Perekondliku ühtekuuluvuse suurenemine on üks viimse evangeeliumikuulutuse märkidest. „Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole.“ (Ml 3:23, 24).
SP Adventistide Koguduse korras kirjas olevaid mõtteid kasutades
