Kord läks üks inimene arsti juurde. Tervis oli viimasel ajal streikima hakanud. Enne kui ta arstile oma tervist puudutavaid üksikasju kurtma hakkas, deklareeris ta: „Ja ma ütlen juba ette, et ma ei taha kuulda teilt vastuseks juttu tervislikust toitumisest, liikumisest, värskes õhus viibimisest ja muust sellisest. Ma tahan tabletti!!!“ Analoogiliselt käituvad inimesed vahetevahel ka suhetes Jumalaga siis, kui vaimulik tervis on streikima hakanud. Otsitakse „tabletti“, mis kõik probleemid korraga lahendaks ning kui Taevane Arst pakub meile traditsioonilist kolmest komponendist koosnevat vaimuliku tervenemine paketti, siis kipuvad paljud meist selle kui liiga keerulise ravi peale käega lööma. Ometigi on selles lahendus, mis mitte ainult ei ravi vaimulikku halvatust, vaid seob meid kokku Taevase Hingearsti endaga. Niisiis traditsiooniline, kuid väga tõhus kolmik: Piibel, palve ja tunnistamine. Me loeme ja võtame loetu vastu Jumala tahtena; me palvetame ja kogeme, et meid kuuldakse; me ruttame teistele jagama seda, mida oleme kogenud. Kõik see annab Jumalale võimaluse meis ja meie kaudu tegutseda ning toob ühtlasi kaasa vaimuliku elu ja tervise paranemise. Jeesus on seda muuhulgas väljendanud sõnadega: „Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed!” (Jh 7:38) Ja me võime ette kujutada, mida elav vesi teeb meiega meist läbi voolates, ning nendega, kellele see meist välja voolab. Eelnevalt siin kirjapandust räägib ka järgmine Helve Liisteri poolt kirja pandud lugu.
Möödunud nädalal oli mul kange tahtmine kellelegi tunnistada, kuidas Jumal minu abikaasa operatsioonile saatis. Rääkisin sellest Ella (Tust) juures Väike-Õismäe palvegrupis, kuid tundsin, et sellest on vähe. Ainult 10 inimest sai osa minu tunnistusest – Jumala imelisest plaanist minu abikaasa Arnoldi tervise korraldamises. Nii mõtlesin endamisi, kuidas küll rohkem inimesi saaksid kinnitust, et Jumalal on meie kõikide elus kindel plaan ning Ta korraldab seda ka uskmatute suhtes, kelle eest palvetatakse.
Ja siis, möödunud hingamispäeval, oli meil koguduses osasaamine ja ma soovisin Ehale õnnistusi ning ta küsis nagu tellitult: “Kas kirjutaksid midagi Kogemuste kotikesse?” Ilmselt vaatasin veidi totralt ringi, mispeale ta kiiresti ütles, et ma ei pea sellele küsimusele kohe vastama. Minul oli aga vastus suus, kuid järjekordne kogemus – võib öelda isegi, et meeldivas mõttes jahmatus Jumala juhtimisest – ei lasknud mul suud avada. Tähendab, Jumal oli ka selle korraldanud ja Eha juba teadis, et ma tahan tunnistada!
Minu mees Arnold kannatas juba aastaid liigeste valude all. Viimase paari-kolme aasta jooksul tegid suurt valu põlved. Oli raske tööl käia, kuid ainult pensionist elada on teadagi raske. Reumatoloog saatis teda kahel järjestikusel suvel taastusravile, et oleks talveperioodi kergem üle elada. Selle aasta augustis oli ta järjekordselt Viimsi haiglas, kus taastusarst diagnoosis tema parema põlveliigese kulumise IV staadiumi ja vasaku põlveliigese kulumise II staadiumi. Arnoldi otsus oli vaatamata haiguse tõsidusele edasi töötada – kuni jalad vähegi kannavad. Mina olin loomulikult palunud tema seisukorra Jumala kätesse, mis ka ei juhtuks, sündigu vaid Tema tahtmine. Abikaasa ei ole Jumala vastane, kuid ka mitte Temasse tõsiselt uskuja. Ta teadis, et palvetan tema eest nii üksinda kui ka Ella juures koos õdede-vendadega.
Ja siis, peale Viimsist haiglast naasmist sai ta töölt koondamisteate. Esialgu rabas see meid mõlemat. Kogusin end veidi, palvetasin ja mulle sai kõik väga selgeks. Koondamisteade tuli sellepärast, et nii haige põlvega enam tööl käia – või üldse käia – ei tohtinud. Rääkisin oma arusaamast abikaasale ja ta oli minuga ühel meelel, et koondamine EI OLE juhus. Tähendab, Taevaisa saadab ta nüüd operatsioonile. Kuna Arnold oli kahe aasta jooksul kolmel korral operatsiooni edasi lükanud, võttis põlveoperatsioone tegev arst ta praktiliselt ilma järjekorrata kahe nädala pärast ette. Töölt koondamisest ei olnud tohtriga juttu. Arst, teinud põlvest röntgeni, ütles, et on juba 25. tund ja operatsioon toimus 12. septembril. Ja jällegi juhtis Taevaisa olukorda, et nii ruttu operatsioonile sai. Koondamise kuupäev oli 14. september.
Kui nüüd kõik need kuupäevad ja olukorrad ritta seada, jääb vaid kiita ja tänada Taevaisa, kes kõike nii imeliselt juhtis ja kõik korraldas. Tänu, tänu ja austus vaid Tema nimele. Meie elu on Jumala käes. Palvetan ja palun, et Taevaisa ei laseks mul palju komistada ja kukkuda, et suudaksin Tema abiga vaid Talle ustav olla ning seeläbi ühtlasi valguseks oma abikaasale. Loodan väga, et Arnold ei unusta seda kogemust ja et paranenuna astuks ta koos minuga meie armsasse adventkirikusse.
Helve Liister
Kõik on tõesti Taevaisa käes, kui me lubame Tal meie ja meie lähedaste elu korraldada. Tark Saalomon ütleb: “Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.“ (Kg 3:1) Ja kui see jumalik ajakava meie elus meie palvel (või meie lähedaste palvel) kehtima pannakse, siis see võib vahel küll esialgu ehmatama panna, kuid me saame enamasti tagant järele aru, kui hea see plaan tegelikult oli.
Tean oma kogemusest, mida Helve tundis, mõeldes, kas tõesti saab ta AINULT kümnele inimesele tunnistada Taevaisa imelisest ajakavast tema abikaasa jaoks. See siiralt Jumalat armastav õde ei mõelnud vaid oma rõõmu jagada, vaid teistele kinnitada ka seda, et Jumala ajakava tõesti kehtib ja Teda usaldades võime seda igaüks oma elus kogeda. See oli tema viis julgustada oma kaaslasi usu teel ning tuua austust ja tänu meie armsale Jumalale.
Kui sageli kuluvad meie päevad halba otsides, leides ja edasi kandes ning siis arvates, et teeme Jumala tööd. Kui sageli nõrgestab meie „iga hinna eest“ korra tagaajamine, mahategemine, kritiseerimine jms meie kõrval astujaid, kui me ometi võiksime öelda õele-vennale või Jumala otsijale mõne julgustava sõna Jumala armastusest ning jagada rõõmu ja tänu sellest, mida Tema meie elus teeb. Paulus kirjutab roomlastele, et „Jumala heldus ajab meelt parandama“ (Rm 2:4) ja Tiitusele, et Jumala õndsakstegev (päästev) arm „kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul“. (Tt 2:11, 12) Teadmine, et meid, kes me seda ei vääri, niiviisi armastatakse, ajab meid meelt parandama enam kui miski muu.
Tänu Jumalale kostub ka järgmisest loost, ehkki selle loo kirjutaja Volli Rosina suust oleme seda tänu harjunud kuulma ikka lauluna, mis meid palju-palju aastaid on julgustanud ja ikka veel julgustab usuteel astuma. Sellestki loost kumab ühtelugu läbi Taevaisa imeline ajakava, Tema võime ja tahe olukordi ning inimesi sekundi täpsusega üksteisega kokku juhatada.
Me tulime Venemaalt Eestisse 1942. aastal. Minu ema, kaks minu venda, õde ja mina. Tulime Virumaale, Iisaku kanti. Venemaalt tulema hakkasime 23. veebruaril hobusega. Eestisse saime loa tulla tänu sellele, et minu vanem vend ja onu töötasid Venemaal politseis, mitte igaüht ei lubatud tol ajal Eestisse tulla. Tee oli väga raske ja keeruline. Meie pagasiks olid heinad, natuke kraami ja natuke söögikraami. Õde, kes siis oli 6-aastane, istus koorma otsas, meie teised käisime jala, isa oli sel ajal juba surnud. Reis kestis 3–3,5 nädalat. Kaasavõetud toit lõppes väga ruttu otsa, öömaja ja süüa hankida oli teel väga raske. Kuna oli sõjaaeg, oli vaesus väga suur. Enne Narvasse jõudmist oli toiduga nii keeruline, et kui saime kusagilt osta kartulikoortest tehtud kakke, siis maitsesid need näljasele inimesele väga. Narvas olime kaks nädalat karantiinis ja siis jõudsime lõpuks Virumaale, Iisaku kanti. Mina läksin talusse karjapoisiks, vennad läksid sulasteks tallu, ema tegi juhutöid. Nii elasime seal terve aasta.
Kui onu aasta hiljem Venemaalt tuli ja kolis Põltsamaa kanti, siis kutsus ka meid enda juurde. Hakkasime Virumaalt ära tulema, üks minu vendadest jäi sinna sulaseks edasi ning pärast sõja lõppu jäigi ta kadunuks, arvatavasti lasti ta haarangu ajal maha. Iisakust viidi mind, venda, õde ja ema Jõhvi rongi peale. Sõitsime külmas ja kõledas kaubavagunis Tamsaluni. Seal tehti peatus ning keegi ei osanud öelda, millal rong edasi läheb. Ema ja õde jäid vagunisse, aga mina läksin koos vennaga Tamsalu peale jalutama. Kui jaama tagasi tulime, polnud ei rongi ega ema ega õde, kõik olid rongiga ära sõitnud. Seisime ja kurvastasime kahekesi ning mõtlesime, mida teha. Järsku tuli üks saksa ohvitser, nägi meid ning arvas, et me oleme sobivad poisid Tallinnasse tööle viimiseks, ta võttis meid kinni, pani meid nende sealseisvasse rongi oma vagunisse ja ütles, et me valvaksime tema kotti. Istusime maha ja hakkasime mõtlema, mida nüüd teha – ema muretseb, et on kahest pojast korraga lahti saanud ja õde on väike. Ma ei mäleta, kumb meist selle mõtte peale tuli, et vagunist maha hüpata, jaamaülema juurde minna ja oma lugu ära rääkida ning abi paluda. Hüppasime vagunist välja, otsisime jaamaülemat ja leidsime ta õnneks kohe. Valvata antud kott oli meil seljas – seda ei tohtinud ju valveta jätta. Jaamaülem ütles, et kohe läheb vedur Jõgevale, istuge peale ja põrutage kohale. Ronisime koos sakslase kotiga veduri peale ja olimegi varsti Jõgeval. Kuna ema oli jõudnud Jõgevale väga hilja õhtul, oli jaamaülem pakkunud neile õega öömaja. Nii saime me ema ja õega Jõgeval uuesti kokku ja emal oli väga hea meel meid jälle näha. Ema jäi koos õega Jõgevale, aga meie vennaga hakkasime jalgsi astuma 30 kilomeetri kaugusel asuvale Põltsamaale. See oli märtsikuus, veel külmal ajal, 1943. aastal. Olime käinud paar kilomeetrit Põltsamaa suunas, kui jälle pidas meid kinni üks saksa ohvitser ja nõudis dokumente. Meil oli jälle hirm nahas, et meid on nüüd kinni püütud kui kotivargaid. Mingeid dokumente meil sõjaaja tõttu polnud, ütlesime, et me oleme liiga noored ja meil pole veel dokumente. Ta jäigi meid uskuma ja lubas meil edasi minna. Kindlasti oli Jumala käsi nagu kõigi eelnevate sündmuste puhul nii siingi meiega. Põltsamaale jõudmist ma ei mäleta. Hiljem võtsime hobuse ja kolisime ema, venna ja õega Lustiverre.
*************
1946. aastal läksin tööle Kukruse kaevandusse. Sel ajal olid käibel toidutalongid ja kord varastati need mul ära. Olin täiesti näljas, toitu polnud mitte kuskilt saada. Tegin samal ajal kaevanduses väga rasket füüsilist tööd, laadisime koos saksa sõjavangidega maa all paekivi vagonettidesse. Kord olin 4 päeva söömata tööl käinud ja kuna mu kodutee peale seda rasket tööd oli 3,5 kilomeetrit pikk, siis jõudsin koju kõikudes, nagu oleksin purjus. Mis teha? Tegin tööluusi ja põgenesin oma tädi juurde Lustiverre end kosutama. Olin jooksus umbes nädal aega. Kui ma tagasi tulin, võttis ülemus karistuseks mu toidutalongid jälle ära. Olin samasuguses raskes olukorras – tööd tuli teha, aga süüa polnud ning söömata tööd teha ei jaksanud. Töölt puudumine aga oli tollal nii suur kuritegu, et sind võidi selle eest kohtu alla anda. Nüüdki sekkus Taevaisa. Nimelt oli seal üks väga tore naisterahvas kaadrite inspektoriks. See kaadrite inspektor tegi mulle dokumendid ja andis paberid kätte ja ütles: mine, oled vaba. Siis tulin Jõgevale ja otsisin endale sealt tööd.
************
Ma ühinesin adventkogudusega 1948. aastal ning juba paari nädala pärast peale seda tuli mulle sõjaväekutse. See ei olnud kutse mitte lihtsalt arvele võtmiseks, vaid juba sõjaväkke kutsumine. Sõjakomissariaadis oli meid 50 meest koos, kõigil võeti passid ära ja me läbisime kõik komisjonid. Mina palvetasin väga, kuna ma olin alles kogudusse tulnud ja minu usk oli väga nõrk ning ma kartsin väga sõjaväkke minna, sest ei teadnud, kas suudan ma seal oma usule kindlaks jääda. Kui komisjonid olid läbi käidud, anti kõigile meestele uued kutsed, millel oli märge selle kohta, millal ilmuda päriselt sõjaväkke, passid jäid komissariaati. Kui tuli minu kord, loeti nimi ette, anti mulle pass kätte ja öeldi, et teie minge koju, teist asja ei saa. Viiekümnest mehest olin mina ainuke, kes koju saadeti. Küllap ikka Jumal kuulis minu palveid.
Volli Rosin
Mina kohtusin Volliga viimati ühel oktoobrikuu päikselisel pühapäeval just selle sama „kotikese“ loo tõttu. Ja ehkki tema elu kaheksakümnes verstapost on juba mitu aastat tagasi mööda vilksatanud, seisis minu ees säravasilmne ja rõõmsameelne sirge rühiga Volli, kellest aastad oleks nagu jälgi jätmata mööda libisenud. Jumala Sõnast loeme: „Poisid väsivad ja tüdivad küll, noored mehed koguni komistavad, aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!“ (Js 40:30, 31) Need sõnad sobivad ülihästi mehe kohta, kes kord palju aastakümneid tagasi tegi otsuse ainult Jumalale laulda. Tema laul ja tema elu tunnistavad jätkuvalt Jumala väest ja armastusest.
Innustagu Helve ja Volli poolt jagatu ka meid kõiki ikka nägema Kõikväelise Jumala tööd meie eludes ning kogema Tema lähedust, kes armastab meid niivõrd, et loobus taevast ja kannatas häbistavat alandust ristil, et meid kord Isale esitada Tema veres puhtaks pestud rüüs seismas kogu universumi ees Jumala armu väe suuruse tunnistajaina. Ja enne ühinemist sealse tohutu suure taevase tänukooriga on meil siin maa peal praegu käimas nagu üks pikk lauluharjutus, kus meil on võimalik oma kogemuse varal selgeks õppida tänu ja kiituselaul Jumalale.
