Ühes eelmistest selle rubriigi lugudest oli juttu tervenemisest, mis toimus Jumala väes ja Temale omase põhjalikkusega. Seekord on võimalik osa saada teist sorti tervenemisest rääkivast kogemusest, mis on pärit ookeani tagant. Nimelt räägib oma elu ühest tõsisemast vaimulikust võitlusest kuulus laste neurokirurg Ben Carson, kelle elulooraamat ootab eesti keelde tõlgituna juba 2009. aastast alates ilmumisjärge ühe puuduva copyright’i tõttu. Olen kogenud ja olnud tunnistajaks, et ühine palve on tohutu mootor seismajäänud asjade liikumapanemiseks ja kutsuksingi lugejaid üles palvetama, et see paberimajanduse taga seisev raamat võiks viimaks lugejani jõuda. Nüüd aga lubatud tõsise võitluse lugu:
„Kui ma olin üheksandas klassis, juhtus täiesti mõeldamatu asi. Ma kaotasin enesevalitsuse ja püüdsin oma sõpra surnuks pussitada. Bob ja mina kuulasime transistorraadiot ja tema üritas raadiot teise jaama peale keerata. „Kas sa nimetad seda muusikaks?” nõudis ta.
„See on parem kui see, mis sulle meeldib!” karjusin ma vastu ja proovisin nuppu oma kätte saada.
„No, kuule, Carson! Alati sa…”
Sellel hetkel võttis minu üle võimust pime, patoloogiline viha. Ma haarasin oma tagataskust matkanoa, lükkasin tera välja ja ründasin poissi, kes oli minu sõber. Kogu oma lihaste jõuga surusin ma noa talle kõhtu. Nuga tabas tema kõva rihmapannalt sellise jõuga, et tera murdus ja kukkus maha.
Ma jõllitasin murdunud tera ja olin minestamas. Ma oleksin ta peaaegu tapnud. Ma oleksin peaaegu tapnud oma sõbra. Kui pannal poleks teda kaitsnud, oleks Bob lamanud mu jalge ees surnuna või raskelt haavatuna. Ta ei ütelnud midagi, ta lihtsalt vaatas mulle otsa ega uskunud kõike seda. „Palun vabandust,” pomisesin mina, lastes noa käepideme maha kukkuda. Ma ei suutnud talle otsa vaadata. Sõnagi lausumata pöördusin ma ümber ja jooksin koju.
Ma olin tänulik, et maja oli tühi, sest ma ei olnud suuteline kellegagi kohtuma. Tormasin vannituppa, kus sain üksi olla, ja lukustasin ukse. Siis vajusin ma vanni nurga juurde maha, minu pikad jalad ulatusid üle linoleumpõranda kraanikausini.
Ma tahtsin Bobi tappa. Ma tahtsin tappa oma sõbra. Sõltumata sellest, kui kõvasti ma oma silmi kinni surusin, ei kadunud see pilt kuhugi – minu käsi, minu nuga, rihmapannal ja katkine nuga. Ja Bobi nägu.
„See on hullumeelsus,” pobisesin ma viimaks. „Ma pean olema hull. Mõistusega inimesed ei püüa oma sõpru tappa. Vanni serv tundus mu käte all külmana. Ma panin käed vastu oma kuuma nägu. „Ma saan koolis hästi hakkama ja siis teen ma seda!”
Kaheksa aasta vanusest alates olin ma unistanud arstiks saamisest. Kuidas saan ma aga oma unistuse sellise äkkvihaga täide viia? Kui ma vihane olin, kadus igasugune kontroll ja mul polnud aimugi, kuidas seda tagasi saada. Minust ei tule kunagi midagi, kui ma ei suuda ennast kontrollida. Kui ma ainult oskaksin selle minu sees põleva raevuga midagi ette võtta.
Möödus kaks tundi. Linoleumi rohelise- ja pruunivöödiline ussimuster ujus mu silmade ees. Mu magu valutas, ma jälestasin ennast ja mul oli häbi. „Kui ma sellest äkkvihast lahti ei saa,” ütlesin ma valjusti, „ei saa ma endaga toime. Kui Bobil poleks olnud seda suurt pannalt, oleks ta ilmselt juba surnud ja mina oleksin teel vanglasse või erikooli.”
Ma kogesin õudust. Mu higine särk kleepus selja vastu. Higinired jooksid mööda mu käsivarsi ja külgi. Ma vihkasin ennast, kuid ma ei suutnud ennast kuidagi aidata. Ja sellepärast vihkasin ma ennast veel enam.
Kusagilt minu seest tuli tugev tunne: palveta. Ema oli mind palvetama õpetanud. Bostonis religioosses koolis õppimise ajal olid õpetajad meile sageli rääkinud, et Jumal aitaks meid, kui me vaid Teda paluksime. Nädalate ja kuude viisi olin ma üritanud oma äkkviha kontrolli all hoida ja olin tulnud järeldusele, et ma ei suuda seda. Ja nüüd selles väikeses kuumas vannitoas teadsin ma äkki tõde. Ma ei suutnud oma äkkvihaga ise toime tulla.
Mul oli tunne, et ma ei suuda kunagi enam kellelegi otsa vaadata. Kuidas ma suudaksin oma emale silma vaadata? Kas ta teaks, mis toimub? Kuidas suudaksin ma jälle Bobiga kohtuda? Mis ta saaks sinna parata, et ta vihkab mind? Kuidas ta suudaks veel kunagi mind usaldada?
„Issand,” sosistasin ma. „Sina pead selle äkkviha minult ära võtma. Kui Sina seda ei tee, ei saa ma sellest iialgi vabaks. Ma lõpetan tegudega, mis on palju hullemad kui oma parima sõbra pussitamine.”
Olin juba psühholoogiaga kokku puutunud ja teadsin, et äkkviha oli iseloomujoon. Üldtunnustatud seisukoht sellel alal ütles, et isiksuse omadusi on raske – kui mitte isegi võimatu – muuta. Isegi täna usuvad paljud asjatundjad, et parim, mida me võime teha, on aktsepteerida oma piiranguid ja nendega kohaneda.
Pisarad voolasid mu sõrmede vahelt. „Issand, hoolimata sellest, mida mulle räägivad kõik asjatundjad – Sina võid mind muuta! Sina võid mind igaveseks vabastada sellest hävitavast isiksuseomadusest.”
Ma pühkisin nina WC-paberisse ja viskasin selle siis maha. „Sa oled tõotanud, et kui me tuleme Sinu juurde ja midagi usus palume, siis Sa teed seda. Mina usun, et Sina saad selle minus muuta.” Ma tõusin püsti, vaatasin ikka veel Jumalalt abi paludes kitsast akent. Ma ei suutnud jätkata igavesti ennast vihates kõigi nende kohutavate asjade eest, mis ma olin teinud.
Ma vajusin WC-potile, minu vaimusilma ees olid teravalt pildid teistest minu äkkvihaga seotud juhtumitest. Ma olin neid täis. Ma nägin oma viha ja pigistasin käed rusikasse, justkui püüdes oma raevu vastu võidelda. Kui ma seda ei võida, ei tule minust midagi head. Mu vaene ema, mõtlesin ma. Tema usub minusse. Isegi tema ei tea, kui halb ma olen.
Minu haletsusväärne olukord surus mind pimedusse. „Kui Sina minu jaoks seda ei tee, Jumal, pole mul ka kusagile mujale minna.”
Siis ühel hetkel lipsasin ma vannitoast välja, et haarata toast Piibel. Nüüd avasin ma Piibli ja hakkasin lugema Õpetussõnade raamatut. Kohe jäid mulle silma mitmed salmid, kus räägiti vihastest inimestest ja sellest, kuidas nad hätta sattusid. Kõige rohkem avaldas mulle muljet Õpetussõnade 16:32: „See, kes on pikaldane vihastama, on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja.”(RSV)
Mu huuled liikusid sõnatult, kui ma lugemist jätkasin. Ma tundsin, et need salmid olid just nagu mulle kirjutatud. Need sõnad mõistsid mind hukka, kuid andsid samal ajal ka lootust. Mõne hetke pärast hakkas minusse valguma rahu. Mu käed ei värisenud enam. Pisaratevool lakkas. Midagi toimus minuga nende tundide jooksul seal vannitoas. Jumal kuulis mu sügavast ahastusest kantud appikarjet. Minu üle voogas kergendustunne ja ma teadsin, et südame muutus oli aset leidnud. Ma tundsin ennast teisiti. Ma olin teistsugune.
Ma tõusin lõpuks püsti, panin Piibli vanni äärele ja astusin valamu juurde. Ma pesin oma käsi ja nägu ning silusin riided sirgu. Ma astusin vannitoast välja muudetud noore mehena. „Minu äkkviha ei saa enam kunagi minu üle kontrolli,” ütlesin ma endale. „Mitte kunagi enam. Ma olen vaba.”
Ja sellest päevast alates, peale pikkade tundide pikkust võitlemist endaga ja peale appikarjeid Jumala poole ei ole mul enam kunagi oma äkkvihaga probleeme olnud.
Sellel samal pärastlõunal tegin ma otsuse, et hakkan iga päev Piiblit lugema. Ma olen seda tõotust pidanud ja sellest on saanud minu igapäevane harjumus, eriliselt naudin ma Õpetussõnade raamatut. Isegi nüüd võtan ma, kui vähegi võimalik, hommikul esimese asjana oma Piibli ja loen seda.
See ime tundub uskumatuna isegi täna sellele tagasi vaadates. Mõned minu psühholoogilise suundumusega sõbrad püüavad väita, et see viha on kusagil minus ikkagi olemas. Võib-olla on neil õigus, kuid sellest kogemusest on möödunud üle kahekümne aasta ja ma pole kunagi olnud olukorras, kus mul oleks minu äkkvihaga probleeme tekkinud; samuti pole ma olnud olukorras, kus mul oleks tekkinud probleeme enesevalitsusemisega.
Ma suudan taluda imestamapanevalt suurt stressi ja naeruvääristamist. Jumala armu tõttu pole mul tulnud teha isegi jõupingutusi ebameeldivate ja mind ärritavate asjade maharaputamiseks. Jumal on aidanud mul võita minu kohutava äkkviha üks kord ja igaveseks.
Nende tundide kestel seal vannitoas mõistsin ka seda, et kui inimestel õnnestub mind vihale ajada, siis võivad nad saada ka minu üle kontrolli. Miks peaksin ma andma kellelegi teisele sellise meelevalla enda elu üle?
Aastate jooksul olen ma muianud inimeste üle, kes on sihilikult teinud midagi minu vihaseks ajamiseks. Ma pole parem kui ükskõik milline teine inimene, kuid ma naeran oma sisemuses selle üle, kui rumalad on inimesed, kes püüavad mind vihaseks ajada. Neil ei ole minu üle kontrolli.
Põhjus on järgmine: alates sellest kohutavast päevast, kui ma olin 14-aastane, on usul Jumalasse olnud väga isiklik ja väga tähtis osa selles, kes ma olen. Sellest ajast alates olen ma ikka ümisenud või laulnud vaimuliku laulu „Jesus Is All the World to Me” (Jeesus on minu jaoks kogu maailm – tõlk.) ja see on jätkuvalt minu lemmiklaul. Kui mind miski ärritab, lahendab see laul minus kogu negatiivsuse. Noortele olen ma püüdnud seda selgitada nii: „Sõltumata olukordadest minu ümber on minu südames päikesepaiste.”
Niikaua kui mõtlen Jeesusele Kristusele ja enda suhtele Temaga ning pean meeles, et Tema, kes on loonud kogu universumi, suudab kõik, ei karda ma midagi. Selle kohta, et Jumal tõesti kõike suudab, on mul ka oma isiklik tunnistus, minu oma kogemus – sest Jumal muutis mind.“
Ben Carson
(raamatust „Gifted hands“)
Seda lugu lugedes ja selle üle mõeldes meenub kohe üks sarnane tõsise heitlemise lugu Piiblist, mis samuti lõppes Jumala võiduga. Loomulikult pean silmas Jaakobi võitlemist Jumalaga Jabboki koolmes enne kohtumist Eesaviga (1Ms 32:23–31). Mõlemast loost jääb kõlama tungiv palve: ma ei jäta enne, kui Sa selle olukorra lahendad. Siit paistab välja inimese pakiline vajadus Jumala sekkumise järele, Tema muutva väe kogemise ja Tema kohaoleku järele ning suutmatus ja tahmatus ilma Jumalata ühtki edaspidist sammu astuda. Küllap tajus Ben Carson selles olukorras sama, mida Paulus, kirjutades Rm 7:18, 19: „Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda, sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!“ Paulus leidis sellele olukorrale lahenduse ja kirjutab sellest Kirjas roomlastele 8. peatükis, Ben Carson ning Jaakob leidsid ka lahenduse enda täielikus üleaandmises oma Päästja kätte.
Jaakobi võitluse loo lõppu lugedes leiame, et Jumal nimetab Jaakobi (petja) Iisraeliks (Jumalaga võitleja), mis tähendab, et petjast sai võitja (Jumal kuulutab seda 29. salmis) just oma olukorra ning oma patususe kohutavuse tundmise, alandumise ja tungiva palvetamise tulemusena. Siit näeme meiegi, et vaimulik võit ei tule sõdimise, lahmimise ega iga hinna eest edasi pressimise tulemusena, vaid abitu ja nõdrana Issanda ette alandudes ning Tema kohaolekut ja Tema muutvat väge paludes ning seejärel kogedes. Hea sõnum on, et Jumal teeb seda meis ja ootab, et meie lubaksime Tal seda teha. Alandlik palve suudab seda, mida kõik meie jõupingutused ei suuda ning tänu olgu Jumalale, kes palveid kuuleb.
Lõpetan seekord eelnevaga haakuvate Ruth Paxsoni mõtetega, mis kinnitavad meie pilgu armastavale maailma Lunastajale ning sellele, mis toimub meiega siis, kui me Temale vaatame.
Kurbuse ja häbiga mõtlen tagasi ajale, kui ma lasin oma Lunastajal asjatult mind paluda
ja vastasin Talle uhkelt: “Mina ja ainult mina, mitte vähimatki osa Sinust!”
Ikkagi leidis Tema minu, ma vaatasin Teda veristes haavades neetud ristipuul,
kuulsin Teda palvetamas: “Isa, anna neile andeks!” ja minu janunev süda ütles kartlikult:
“Natuke mind ja natuke Sind!”
Tema hell armastus – ravitsev, aitav, täielik ja hinnatu, nii kallis ja nii vägev ja oo, kui kannatlik,
muutis mind üha alandlikumaks ja ma sosistasin: “Vähem mind ja rohkem Sind!”
Kõrgemale kui kõrgeimad taevad, sügavamale kui sügavaim meri ulatub Sinu armastus,
mis on viimaks mind vallutanud. Anna nüüd mulle, mida mu hing igatseb:
“Sina ja ainult Sina, mitte vähimatki osa minust!”
