Käes on suve lõpp ritsikate laulu ja pimedate, ent veel päris soojade tähiste öödega, käes on ka saagi korjamise aeg. Kes kevadel külvas, saab nüüd saagi salve panna – ja seda igas mõttes. Ka vaimulikus mõttes, ehkki siin see päris täpselt ei klapi, kuna seeme on Jumala oma ja seemne inimsüdames paneb ka üksnes Jumal kasvama. Meie võime küll Jumala alluvuses tegutsedes olla külvaja või kastja rollis, aga üksnes armastav Isa paneb usu-seemne kasvama ja kasvatab vilja nii meis kui ka neis, kelle juurde Tema saadab meid oma armastuse sõnumit viima. Ja nii nagu iga põllundusega vähegi tuttav inimene teab, on üks erutavamaid hetki kogu põllupidamise juures siis, kui nähakse esimest korda, et seeme on tärganud – väikesed ja õrnad helerohelised taimealged ilmuvad mulla seest nähtavale ning kuulutavad, et on oodata saaki. Otsus ristimise läbi oma elu Jumalale anda on inimese elus see hetk, kus teda ümbritsevad inimesed näevad, et Sõna seeme inimese südames on läinud kasvama ja esimesed „idulehed“ on ilmunud nähtavale. Ja kui see taime alge nägemine on põllumehele nii erutav sündmus, saati siis koguduse vendadele-õdedele mõne uue ususeemne tärkamine.
Just sellise erutava sündmusega võttis Tallinna kogudus vastu nüüdseks juba mööduvat suve. Nimelt suur hulk Tallinna I koguduse õdesid-vendi, keda arvult oli lastega koos saja ringis, kogunes 23. juunil vee äärde tunnistama kahe uue Jumala lapse veest sündimist. Kogu veeäär oli täis tervitajaid ja õnnistuse soovijaid ning kaks noort meest – Immanuel Volkonski ja Meelis Miller olid valmis veehauda astuma, et tunnistada oma usku Kristuse surma ja ülestõusmisesse, et matta veehauda oma vana, Jumalast lahus elatud elu ja tõusta sealt välja, et järgida Jeesust oma uues elus. Enne veehauda veel pastor Toivo Kaasiku poolt pühalik „matusekõne“ Pühakirjast – oli ju tegemist vana elu matustega –, siis usupalve ja siis just pilvede tagant välja tulnud päikese kiirtes elu tähtsaim samm – vette! Rahvas ümberringi laulis traditsioonilist „Jeesus, võta mu käed …“ ja kaks meest panid ristimise läbi oma usku tunnistades oma käed usus Jeesuse kätte.
Kunagi noore kristlasena kuulsin kellegi ütlust, et kui üks inimene siin maa peal oma elu Jumalale annab, rõõmustab kogu taevas. Mõtlesin nüüdki vee ääres seistes, kuidas just nüüd ka taevaõuedes hõisatakse ja Jumalat kiidetakse. Eks ütle ka Jumala Sõna, et „nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!“ ( Lk 15:7) Lillede ja kaisutustega võtsime uued vennad eneste hulka vastu ja soovisime, et Vaimu tuul, mida me ei näe, aga näeme seda, mida Ta korda saadab, puhuks Immanueli ja Meelise elus just sama tugevasti nagu sel hästi tuulisel päeval, mil nemad astusid igavese elu teele.
Õnnitlejate hulgas oli üks inimene, kes oli kindlasti õnnelikum kui kõik teised – see oli Meelise ema, meie koguduse õde Lia Miller ja tema rõõmu mõistavad kõige paremini need, kellel on õnn olnud näha oma last tegemas seda oma elu tähtsaimat otsust.
Immanueli lugu on Meie Aja lugejatel olnud võimalus lugeda juuni numbrist, sel korral aga on oma tunnistuse andnud Meelis Miller.
Otsige Jumalat ja te leiate Tema, … mina leidsin! Usk saab sinuni jõuda ainult siis, kui seda siiralt otsid.
Õpetussõnade raamatus 1:24 on kirjutatud: „Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud.“ Inimestele meie ümber, neile, kes Jumalat ei usu, on olulised faktid. Aga isegi kui nad näevad või tunnetavad Tema lähedust, siis nad jälle unustavad peagi või eitavad kõike olnut. Minagi olen nii teinud. Oma elule tagasi vaadates ja püüdes meenutada oma esimesi kokkupuuteid Jumalaga, meenub olukord, kus olin 5-aastane ja kukkusin vanaema juures veekaevu. Ähmaselt on meeles, et lootus hakkas vaikselt kaduma ja tekkis juba hirm surma ees. Ei osanud midagi teha, karjusin siis appi… Olin väike poiss ja üksinda kaevu põhjas. Kedagi ei olnud lähedalgi, et keegi oleks võinud kuulda, aga ma pääsesin ja pääsesin kahjustusteta. Mõni aasta hiljem jäin puuriida alla ja kui mind lõpuks leiti, siis olin peadpidi mulla all ja hapnikupuudusest näost sinine. Ka täiskasvanueas olen väga kergelt pääsenud paljudest rasketest auto- ja mootorrattaavariidest. Samas mõtlen sõna “avarii” all ka paljudele ebaõnnestumistele elus, milledest olen väljunud võitjana või minimaalsete kahjudega. See kõik on võimalik olnud vaid tänu Jumalale.
Jumalasse olen uskunud mõnes mõttes kogu aeg, väiksena käisin tihti ema ja vanaemaga kirikus, siis aga tuli teismeliseiga ja eemaldusin usust. Mõtlesin Tema peale vaid siis, kui elu väga hulluks hakkas minema. Tagantjärele mõeldes näen, et kõik rasked lood on leidnud õnneliku lõpu siis, kui olen Jumala peale mõtlema hakanud.
Nüüd, juba 30-ndates hakkasin ühel hetkel jälle kiriku peale mõtlema ja midagi nagu tõmbas sinna, aga lükkasin seda kogu aeg edasi. Umbes aasta tagasi hakkasin kristlikku kirjandust lugema. Lugedes ja mõtiskledes sain paljudele küsimustele vastuse ja hakkasin aru saama, kui valesti olin siiani elanud. Mõni nädal pärast seda, kui olin vastu võtnud otsuse, et lasen end ristida, juhtus mõistetamatu lugu. Lugesin õhtul Piiblit ja järsku hakkas Piibli leht ülespoole kaarduma. Selle peale jäin seda ainiti vaatama, aga lugesin edasi. Jõudsin siis juba järgmise leheküljeni ja sama asi kordus. Nagu keegi hoiaks Piibli lehti, nagu keegi loeks minuga koos. Siis läksin eemale, sest arvasin, et mina seda kuidagi põhjustan. Olles juba eemal, jäi olukord samaks. Piibli leht seisis. See pole võimalik, mõtlesin endamisi. Mulle näidati nii selgelt, et olen õigele rajale jõudnud. Kõik see juhtus nii ootamatult ja pani mõtlema, et ma pole üksi. Keegi juhatab mind minu Sõna uurimise juures. Hiljem pole seda juhtunud.
Samas kogen, et mulle lähedased inimesed pole mitte kõik jaganud minu rõõmu selle uue elu üle, milles ma nüüd olen. Üks mulle väga lähedane inimene kahtlustab, kas ma pole mitte mõistust kaotanud. Siiski pole meie suhe veel purunenud ja ma loodan, et see jääb püsima sõltumata minu suunamuutusest.
Olen avastanud Jumala Sõnast, kuidas Jumal on kõige peale mõelnud ja kirjutanud Siinai mäel Moosese läbi selleks omad seadused. Nüüd ongi minu küsimus: kuidas elada nii, et me ei eksiks ja oleksime ustavad surmani? Piibli juures võlub ka see, et seal on kõigest ausalt kirjutatud ja ei ole midagi moonutatud ega mugandatud. See ei väljenda inimlikke traditsioone, vaid kõik selles on puhas tõde ja valgus. Piiblis on Jumal meile prohvetite läbi ennustused andnud ja need ennustused on täitunud, nii et neile, kes usuvad, on seeläbi kinnitus, et Jumal näeb lõppu alguses.
Olen saanud rahu ja lootuse. Pole kartust tuleviku pärast, sest nüüd saan kõik Jumala hoolde jätta. Lisaks on tunne nagu oleksin miljon dollarit võitnud ja seda võin öelda isegi siis, kui raha parasjagu ei ole.
„Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!“ (1Kr 13:13)
Meelis Miller
Gl 3:27 loeme: „Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud!“ Selle teksti alusel võime väita, et nii need mehed, kes viimati ristimise läbi oma elud Jumalale andsid ja meie koguduseperega ühinesid, kui ka kõik meie, kes oleme seda enne neid teinud, oleme Kristusega riietatud – vähemalt on Jumal valmistanud meile selle võimaluse, et me võime olla Kristusega riietatud. Imeilus! Just samuti nagu meile ristimise veest välja tulles pannakse mantel ümber, pannakse meile Piibli kohaselt ümber Kristuse kohalolek – ja sedagi just niisama lähedaselt nagu riie on inimese ihule lähedal. Milline Jumalapoolne eelhoolitsus! Teine küsimus on aga selles, mis me selle pakutava „riidega“ teeme? Ehk siis, mida me teeme Jumala Poja Jeesuse Kristusega, kelle Jumal on meile andnud? Ja mismoodi väljendub meie elus Kristusega riietatud olemine? Need küsimused meeles mõlkumas, asume uurima Uno Kanarbiku poolt saadetud lugu. Esmapilgul see ehk ei tundugi kogemusena, kuid vahel panevadki olukorrad ja sündmused meid sedavõrd millegi üle juurdlema, et selle juurdlemise tulemusena oleme valmis oma elus uusi valikuid tegema.
Möödunud veerandil õppisime hingamispäevakoolis huvitavat õppeainet. Nagu mäletame, käsitleti riietumise teemat – nii preestrite riideid, kadunud poja vanu ja uusi riideid, pulmariideid jms. Eestikeelse õppetüki pealkirjaks olid „Ilusad riided“, soomekeelse õppetüki pealkirjas aga oli sama fraas tõlgitud „säravad riided“. See viis minu mõtted Aadama ja Eeva algsesse Eedeni kodusse, kus meie Looja, maailmade kõiksuse Jumal ise nähtavalt suhtles esimese inimpaariga. Piibli aruanne ütleb, et nad olid mõlemad alasti (1Ms 2:25). Võtsin abimaterjaliks ka E. G. White’i raamatu „Alfa ja Oomega“ ja leidsin soomekeelse raamatu 14. leheküljelt üksikasjalise kirjelduse esimese inimpaari elust Eedeni aias. Seal on öeldud, et nad kandsid Looja Jumala poolt antud sätendavaid, hiilgavaid, säravaid riideid, et neid kattis Jumala auhiilgus. Aga mis juhtus siis, kui esimene inimpaar eksis Jumala seaduse vastu? Nende silmad avanesid ja nad leidsid, et nad olid alasti. Kogu planeedile langes vastuhakkamise needus – puude lehed hakkasid langema, õied närtsima, päev läks viluks jne. Inimesed aga põgenesid Jumala eest, pugesid peitu ja tegid endale viigilehtedest riided. Jumal tõi ohvriks esimese talle ja tegi talle nahast Aadamale ja Eevale riided selga. Edaspidi tuli inimestel aga riietuda isetehtud riietesse. Milliseid riideid meie täna kasutame ja kuidas me ilmume Jumala püha palge ette Tema poolt pühitsetud hingamispäeval?
Mõned aastad tagasi toimus meil siin Helsingi Kalju adventkoguduses pidulik jumalateenistus ja seda jumalateenistust kanti üle ka televisioonis. Minu imestus oli suur, kui meie koguduse vanematel ja teistel ametnikel olid seljas pidulikud mustad ülikonnad ja lipsud ees. Emad olid oma lapsed riietanud eriti kaunitesse riietesse ja ka kõigil koguduseliikmetel olid seljas parimad ja kauneimad riided. Kõik oli väga pidulik. Televisioonimehed käisid saalis oma kaameratega ringi, kõik oli hästi organiseeritud. Kuid siis toimus selle piduliku jumalateenistuse lõpus midagi ootamatut, nimelt astus minu juurde keegi pealtvaataja ja ütles: „Noh, see oli vast teater!“ Olin selle lause üle hämmeldunud ja mõtlen sellele vahel tänaseni. Miks andis pealtnägija nähtu ja kuuldu kohta sellise hinnangu?! Põhjus oli selles, et nii tema kui meie olime harjunud koguduse liikmeid „tavalistel“ hingamispäevastel jumalateenistusel nägema hoopis teistsuguses riietuses – igapäevastes särkides, teksapükstes – ja nii minnakse tavaliselt (peale mõne erandi) isegi pulti rääkima.
Läheme nüüd Jumala palge eest selle maailma suurte-vägevate palge ette. Igal aastal korraldatakse Soomes 6. detsembril presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtt, kuhu kutsutakse palju inimesi erinevatest organisatsioonidest ja ametitest. Millistes riietes nad sinna tulevad? Ülimalt kallihinnalistes ja väga pidulikes riietes. Aga millises riietuses tuleme meie maailma Looja Püha Jumala palge ette Tema pühal päeval? Arvatakse, et see ei ole tänapäeval enam üldse oluline. Samal ajal ei räägita adventrahva hulgas paljudest muudestki Piibli põhimõttelistest õpetustest, mis valmistaksid Jumala rahva Jeesuse peatseks tagasitulemiseks. Jäägu see igaühele meist tõsiseks mõtlemisaineks.
Ja mis te arvate, kes oli maailma kauneim naine? Arthur Maxwelli Piiblilugudest võime lugeda, kuidas Jumal uinutas Aadama magama ja valmistas tema küljeluust kauni olevuse – Eeva. Kui Aadam silmad avas, nägi ta enda kõrval kaunist kaaslast ning armus temasse esimesest silmapilgust. Milline oli Eeva riietus? Kas ta kandis kauneid kaelavõrusid, kuldsõrmuseid, eri värvi küünelakke, silmaripsmete ja kulmude värve ning silmatorkavaid riideid? Kindlasti mitte! Teda ehtis Jumala poolt loodud kaunidus, loomulik ilu, mida omab tänagi iga naine. Kas me tahame ilmuda ühel päeval Jumala ette oma loomulikus ilus? Kas tunneme igatsust nende „ilusate riiete“ järele, millesse oli riietunud esimene inimpaar ja mida Jumal meilegi pakub? Ellen White on öelnud, et meie sisemus peegeldub meie välimuses – nii meie sõnades, käitumises kui riietes.
Meil tasub Jumala abiga Püha Vaimu väes võidelda sellist usuvõitlust, kus meie seesmine, vaimulik inimene saaks kaetud kõige kaunima riidega – Jeesuse Kristuse õiguse püha ja puhta valge pulmariidega. Kõike seda tõotab Jumal meile anda Kristuses täiesti tasuta – Kristuse ohvri vere teenete kaudu. Kõik oleneb meist… Kas tahame loovutada Temale oma praegused patuga määritud riided kaunite, ilusate, säravate, hiilgavate ja sädelevate riiete vastu? Otsustagu igaüks ise!
Uno Kanarbik
Kui telekaamera saab meid panna tegema asju, mida Jumal meid tegema panna ei saa, on asjad ikka päris halvasti. Ja ma ei räägi riietumisstiilidest, vaid sellest, MIKS me nii või teisiti toimime. Igasugune teatri, tsirkuse ja karnevali tegemine ning etenduse andmine kirikus ja jumalateenistusel on sisuliselt valetunnistuse andmine. Ja kui 9. käsk ütleb: „Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!“ (2Ms 20:16), siis kõik see, mida me teeme kellelegi mingi mulje jätmiseks, ongi valetunnistuse andmine – me laseme asjadel ja olukordadel paista välja sellistena, nagu need tegelikkuses ei ole ning anname valetunnistuse Jeesusest Kristusest, kelle nime järgi meid kutsutakse. Meie üle on nimetatud kallis nimi (Jk 2:7) ja meie ei tohi seda nime kuidagi häbistada. Vastuseks sellele, mis meie heaks on tehtud, oleks normaalne, et me Tema nime oma eluga austaksime. Ja igaüks meist, kes igatseb seda teha, võib selle soovi ja palvega Jumala ette minna ja juhatust paluda. Ja igal juhul ei vasta Jumal meile, et peaksime mõne Potjomkini küla valmis tegema, küll aga pakub Ta meile ristimisest alates riietumiseks Kristust (Gl 3:27), mis ei tähenda välist katet meie räämas sisemusele, vaid sisemuse muutumist, millele loomulikult järgnevad ka välised muutused. Ole siis vastu võtmas ja hindamas seda kalleimat rüüd – rüüd Isikuna, kes sind armastab enam kui oma elu ja kes tahab muuta sinu elu tõeliselt ausaks tunnistuseks kristlikuks elust.
