Seenioride laager on millegipärast koht, kuhu lisaks sihtrühmale koguneb alati ka nooremaid inimesi. Järelikult peab seal olema midagi paeluvat, mis igas vanuses inimesi kohale meelitab.
Tänavuses laagris käis ka sügisest üliõpilase staatusesse jõudev põltsamaalane Vallo Põldaru, kes haaras võimalusest kinni ja vestles laagri ühe korraldaja ja seenioride aktiivi eestkõneleja – Galina Lõhmusega. Kellelt siis veel küsida huvipakkuvate teemade kohta kui mitte eakamalt koguduseliikmelt, kel jagada häid nõuandeid ja soovitusi. Loo pealkiri pärineb Galina raamatust „Küllap see torm ka ükskord raugeb“.
Räägi lühidalt oma lapsepõlvest ja teest Jumala juurde.
Olen sündinud Venemaal. Kuna mu isa pidas Saksa ajal külanõukogu vanema ametit, siis venelaste tulles sai meist automaatselt reeturi perekond. Isa vangistati ning tapeti. Olen olnud samas vanglas kus isagi ja sealt algas meie teekond loomavagunis Komi poole. Pikemalt saab sellest eluetapist lugeda minu esimesest raamatust. Komis elasime 1943. aasta aprillist 1948. aasta veebruari keskpaigani. Edasine elu on juba seotud Eestimaaga.
Minu ema on alati olnud huvitatud religioonist. 1948. kevadel ta tutvus adventusklikega, kes suhtusid temasse väga soojalt ning samal kevadel ta ka ristiti. Sain siis just kümneseks. Niipalju kui ma mäletan, olen end alati pidanud adventkogudusse kuuluvaks. Oli vaid aja küsimus, et kaheksateistkümneseks saades ristitud saada. Mind siiski ristiti 15-aastasena.
Sul on abikaasa Valdek. Kuidas sa temaga kohtusid? Millal abiellusite?
Olime pealesõjaaegsed noored. Muidugi oli see väga hea ja tegus aeg Pärnu koguduses. Noori oli palju ja kogudus elujõuline! Püüan kokku lugeda paare, kes tol ajal leidsid teineteist oma koguduses. Kümne paari ringis saan! Ja igal oma lugu!
Pärast nõustumist Valdeku ettepanekuga temaga abielluda möödus üheksa kuud ja alles 5. augustil 1962. aastal sai Pärnu kirikus sõlmitud meie abielu.
Kooselu alguse kohta tsiteerin Palhegyi Ferenc’i raamatut „Käsikäes“ sõnadega: “Loomulikult pole olemas täiuslikku sobivust, kohanemine, n-ö lihvimisperiood on möödapääsmatu.” Aga tänu Jumalale meil on “ühine sõidusuund”, “me veame ühist iket”, meil on üks ”elusiht” ja lisaks abikaasaks olemisele oleme teineteise ka sõbrad ja “tahame olla teineteise kõrval igas olukorras”. Ja meie armastuseside on päris tugevaks muutunud!
Oled nii ema kui ka vanaema. Soovid äkki panna midagi südamele nendele noortele, kes alles otsivad kaaslast/alustavad ühist eluteed?
Vastuseks sellele küsimusele ma tsiteerin jumalakartlikku psühholoogi, Palhegyi Ferenc’i raamatut „Käsikäes“. Väljavõtted on selle raamatu lehekülgedelt 18-21.
„Partnerivalikule eelnegu elu tähtsaim otsus: Jeesuse Kristuse oma elu juhiks valimine. Pean teadma: Jumal tunneb mind ja teab hästi mu vajadusi. Mul tuleb Teda usaldada, sest Tema tahtmine on täiuslik ja rikas elu. Pean klammerduma Jumala külge.“
Jätkan: „Paljude arvates on armumise eesmärk kahe noore teineteise leidmine. Ka mina pean armumist kauniks, ometi ei soovita ma kellelgi lihtsalt „oma südamehäält kuulata“. „Südant“ kuulates on juba piisavalt paljud ämbrisse astunud. Prohveti sõnade kohaselt on süda „kavalam kõigist“ Jr 17:9. Psühholoogina võin armumist iseloomustada kui mitmete projektsioonidega teadvuse ahenemist, mis reaalsuse tajumise raskemaks teeb.
Kõigepealt langeta kaine otsus, seejärel armu. Juhtida saab ainult kainelt – see ei käi mitte üksnes autode, vaid ka elu kohta. Piibel juhib meie tähelepanu korduvalt ja tungivalt kainusele.“
Autor põhjendatult ei soovita „kirjakoha-korvist“ n-ö loosivõtmist ega ka tunnustähtede palumist, see on pigem paganlik tava kui kristlik vagaduse ilming. Väga loogiliselt ja veenvalt lahkab ta Aabrahami sulase naise toomist Iisakile.
„Rm 12:1-2: „...andke oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks... ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala tahtmine...“
Sellest kirjakohast johtuvalt on Jumala tahte teadasaamiseks kolm eeltingimust ja seda iga elulise otsuse langetamise puhul:
1. Jumalale pühendatud elu;
2. lahtiütlemine maailma väärtushinnangutest;
3. uuenenud mõtteviis.
Uuenenud mõtteviisist tulenevad elukaaslase valimise otsused:
* Meil peab olema ühine sõidusuund: Kui su väljavalitu seab sammud mujale, ära hellita lootust, et küll sa teda hiljem „pöörad“. Mäda õun rikub veatud, mitte vastupidi.
* Sul tuleb vedada paarilisega ühist iket. 2Kr 6:14: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega!“ (Rooma riigi ametlikus keeles, milleks teadupärast oli ladina keel, tähendab „coniugium“ iket, abielu.)
Kas te saate koos palves olla, Piiblit lugeda, Jumala riigist rääkida, ühiselt teenida?
* Ta olgu su sarnane. Sa ei vaja enda koopiat, vaid inimest, kellega ühte sobid. Kas teie huvid, haritus ja elusiht on sarnased? Loomulikult pole olemas täiuslikku sobivust, kohanemine, n-ö lihvimisperiood on möödapääsmatu.
* Pead langetama otsuse: Kas tahad, et ta oleks su kõrval alati ja igas olukorras (ka haigena; ka siis kui ta karjäär katkeb, kui ta majanduslikult põhja kõrbeb jne.) Köisraudteel ei saa poolel teel maha hüpata. Paljud arvavad, et abielust võib kaela murdmata lihtsalt välja astuda. Sellistel oleks targem valida lõbustuspargi lastekarussell. Too aga mäetippu ei vii.
Sellise otsuse suudab langetada vaid inimene, kes oma elukaaslase Jumala käest vastu võtab.
Lõpetuseks veel üks küsimus: kas neid inimesi, kellega abiellumine usus elaval kristlasel kõne alla tuleks, võib ka rohkem olla? Arvan, et enne laulatust küll, pärast mitte. Pärast abiellumist pole võimalik tõstatada küsimust, kas Issand ikka just selle õige inimese sulle „andnud“ on.“
Lisan enda poolt veel ühe hoiatava tähelepaneku, kuidas ühe meile tuttava pere tütred tutvusid interneti kaudu noormeestega, kes olid nn „headest peredest“ (ühe puhul oli tegu pastori pojaga ja teisel puhul peaaegu samaga, oli mingi liidu või uniooni töötajate ainuke poeg). Aga päritolust ei piisa, ei piisa ka mõningatest kohtumistest. Võtke aega tutvumiseks. Üks neiudest sai abielus olles tunda väärkohtlemist, teine pääses enne abiellumist vanematekoju elu ja tervisega... Seega selliseid otsuseid ei saa langetada pelgalt internetivestluste põhjal.
Oled olnud ka Meie Aja kauaaegne kaastööline. Kui suur on sinu kirjutamispisik? Sul on peagi ilmumas ka uus raamat. Võiksid seda natuke lugejatele tutvustada.
Kirjutamispisik närib mu hinge küll. Aeg-ajalt valdab mind soov olla kusagil eraldatuna, et ei oleks plaanipäraseid ega ootamatuid kohustusi, et saaksin oma paremaid mõttekäike üles leida ja olla iseendaga.
Muidugi oli mul hea meel, saades positiivset tagasisidet oma esimese raamatu (“Küllap see torm ükskord raugeb”) kohta. See julgustas jätkama. Peagi ilmuv uus raamat kannab pealkirja “Meenutagem endisi aegu”. Olen ootusärevuses. Panen kirjutatusse kogu oma hinge ja palun Jumalat, et Püha Vaim oleks lugejatega ja teeks oma töö.
Selle raamatu tutvustuseks esitan mõned read selle sissejuhatusest: “/.../ Tõepoolest, igaviku taustal ongi meie elu kui aur, mida on näha vaid hetk. Sellest lähtuvalt on meie mälugi väga lühike. Jumal soovitab meil meenutada endisi asju, see annab võimaluse mõista paremini Jumala teid ja plaane ka meie endi elus, et teha õigeid valikuid. Sellepärast ma kirjutangi endistest aegadest.”
See raamatuke võiks huvi pakkuda noormeestele, kuna seal on juttu poistest ja nende elust.
Kui su elul on moto, siis milline?
Ma mainin pigem abikaasa Valdeku moto, millest on juttu peagi ilmuvas raamatus “Meenutagem endisi aegu”: “Muide, kõik õppejõud olid sõja läbiteinud lendurid.”
Kasutatud käibefraasist “Кто владеет воздухом, тот владеет и землёю!” (Kes valitseb taevast, see valitseb ka maad.) sai Valdeku kreedo. Valdeku jaoks on taeva ja maa valitsejaks Jumal.
Aeg on lennanud ja nüüd oled tegus seenior. Milles seisneb seenioride laagri vajalikkus?
Laagri vajalikkusest räägib rohkearvuline osavõtt. Ja ka fakt, et “vaba mikrofoni” kasutamine oli väga aktiivne. See toimus kahes jaos. Esimene osa oli pooleteise tunni pikkune ja kuna soovijaid oli enam, siis teine osa pikenes kahele tunnile, st niikaua kuni kõik soovijad said oma laulud lauldud, kogemused räägitud, oma luuletused loetud. Paljud tundsid jällenägemisrõõmu, muidugi osadusetunnetust, rohkeid Jumala õnnistusi vaimses plaanis. Nimetagem Jumala õnnistustena ka ilmastikuolusid ja pererahva hoolitsevat tähelepanu.
Mu vaimusilme ees on üks pilt, mida püüan lahti kirjutada. Elumere pilt, muutuv, vahel tormilisem, jõulisem, vahel rahulikum... Inimesed on nagu lained. Meie, seeniorid, oleme enam-vähem peagi kaldale jõudvad lained... See oli viies laager. Mitmed lained on viie aasta vältel jõudnud kaldale. Kuid merelt ruttavad kalda poole uued ja uued lained, üheksandad ja esimesed, kõrgemad ja madalamad.
Ja veel, laagri vajalikkuse testimiseks on hea küsitleda osavõtjaid. Nad annavad üsna erinevaid ja ootamatuid vastuseid. Näiteks Aino, esmakordne laagriline kirjutas: „Kõigepealt andis laager mulle suure pagasi jumalikku ja vaimset tarkust nii staažikate ja tarkade varasalvest. Püha Vaimu juhtimisel tekkisid kontaktid selliste inimestega, kellelt sain täiendust, kuidas Jumal on oma rahvast juhtinud ja vorminud omale meelepäraseks rahvaks.“
Mervi spontaanne sõnavõtt enne tema sooloesitust oli: „Meil, noortel, võib olla rohkem võimalusi ja koolitarkust kui vanematel, aga seenioridel on sellist tarkust ja selliseid kogemusi, mida noorematel ei ole ja mida me peaksime eriliselt hindama!“
Nii armas oli kuulda sellist lugupidavat suhtumist vanematesse inimestesse!
Mis muutis tänavuse seenioride laagri eriliseks? Mis oli kõige meeldejäävam? Õppisid äkki midagi, mida paremini teha?
Kindlasti on igas laagris midagi erilist. Kuna viimane on värskelt meeles, siis mulle tundub, et kõnelejaid, sõnavõtjaid, luuletajaid ja lauljaid inspireeris Jumalast antud moto “Vala õli mu lampi, ma palun.” Meeldejäävust näitab aeg.
Samas, alati on võimalus paremini teha. Veelkord tänan laagrilisi, kes igasuguste apsude suhtes olid heatahtlikult mõistvad. Jumala õnnistus saatku teid jätkuvalt!
Milline on seenioride panus adventliikumise või misjonitöö kasuks?
Väga mõtlemapanev küsimus! Kuid mitut ringi pidi jõuan ühele järeldusele, et seenioride osatähtsus koguduses on väga suur! Julgen väita, et meie kogudustes rõhuv enamus ongi seeniorid, Kristuse aktiivsed ihuliikmed. Koguduses, mille pea on Kristus!
