Ellen White’i mahukas kirjanduslikus produktsioonis võib märgata erinevaid keskseid teemasid. Nendest mainin ma näitena ainult nelja kõige ilmsemat. Esiteks, märkimisväärne osa tema kirjutistest on ajendatud prohvetlikust nägemusest – tema igatsus käsitleda mitmesuguseid religioosseid teemasid üliinimlikust vaatevinklist. Teiseks, ta uuris erinevaid teoloogilisi ja religioosseid teemasid, olles kantud soovist tuua selgust mõningate doktrinaalsete tõepunktide mõistmisel, samuti et kinnitada koguduse poolt juba tunnustatud seisukohti laiemas plaanis. Kolmandaks, märkimisväärset osa tema kirjutistest võib defineerida praktilise nõuandena. Ja neljandaks, ta kirjutas laialdaselt kui vaimulik juht, mis tähendab, et ta soovis peamiselt aidata ja juhtida oma lugejaid vaimulikult.
On kestnud lõputuna näiv debatt Ellen White’i prohvetliku ande ja tema autoriteedi üle olemaks prohvetliku hääle esindaja, samuti tema nägemuste ja visioonide üle. Selle tulemusena eksisteerib üsna selge arvamuste jagunemine, kas siis tema kui prohveti hülgamise näol või tema tunnistamisena inimesena, kellel on Jumalast määratud autoriteet. Tugev rõhuasetus White’i prohvetlikule rollile on rajanud aluse nende jaoks, kel on positiivne hoiak tema kui prohveti suhtes. Need, kes hülgavad White’i prohvetliku ande idee, kasutavad seda kui põhjendust suhtumaks negatiivselt paljussegi, mida ta on öelnud. Üllatuslikult on rõhuasetus Ellen White’i rollile prohvetina nõrgestanud tema tõsiseltvõetavust religioosse kirjaniku ja vaimuliku juhina.
Seoses doktrinaalsete seisukohtade ja vaadetega on Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus teinud otsustavaid pingutusi, et rajada oma mõtlemine ja õpetus ainult piibellikele allikatele. Seepärast ollakse sunnitud küsima, kas Ellen White omab veenvat osa praeguses teoloogilises diskussioonis. Ta ise ei olnud doktrinaalse või teoloogilise autoriteedi positsioonis õnnelik. Samas, kahjuks juhib tema praktiliste nõuannete puhul tugev rõhuasetus nende elutarkusele ja faktilisele korrektsusele tähelepanu kõrvale tema vaimulike vaadete ja ideede põhiolemuselt. Seepärast, enne kui kõiki neid nõuandvaid osasid (näiteks tema toitumisideed) saab käsitleda olemuslikult religioossetena, osutub vajalikuks leida tema kirjutiste keskne argument.
See seab meid valiku ette hinnata Ellen White’i vaimulikku mõõdet kui ühte tema peamist ja põhilist keskendumisala. Tema teoste põhiosas ja hilisemates kirjutistes on hulgaliselt materjali, mis soodustab konstruktiivselt tema lugejate vaimulikku heaolu ja vaimulikku kasvu. Selliste raamatute nagu Tee Kristuse juurde, Kristuse tähendamissõnad ja Ajastute igatsus tekstianalüüs näitab, et nende peamine eesmärk ja intentsioon on juhtida, täiustada või julgustada nende inimeste isiklikku vaimulikku kogemust, kes lubavad tekstil oma sisemisele inimesele rääkida.
Ellen White’i kirjutiste vaimne mõõde omab erilist tähtsust, kuna see formeerib ühise platvormi kõigi nende jaoks, kes on huvitatud vaimsusest, sõltumata sealjuures nende religioossest praktikast. Lisaks on White’il pakkuda oluline vaatenurk debatiks seoses vaimsuse üldise olemusega. Tema holistlik lähenemine kristlikule usule omab potentsiaali mõistmise avardumiseks ning annab võimaluse siduda vaimne mõõde igapäevaelu reaalsusega.
Ellen White’i võib käsitleda kui holistliku vaimsuse üht peamist esindajat mitmel põhjusel. Esiteks, tema inimesevaade on holistlik, mis tähendab, et seal ei esine eraldiseisvat hinge lahus füüsilisest ihust. Seega, vaimsus puudutab inimest kui tervikut ja mitte ainult mõnda üksikut ja hämarat sisemist ala. Teiseks, tema huvi ei puuduta ainult neid inimesi, kes juba on saavutanud märkimisväärset edu vaimsel teekonnal, vaid ta juhendab efektiivselt ka neid, kes pole veel isegi mitte puudutanud spirituaalsuse rudimente. Tal on olulisi asju öelda inimestele vaimse teekonna igal astmel. Kolmandaks, ta näeb vaimset tähendust kõigis elukogemustes – kogu inimelu ja selle mitmesuguseid kogemusi kui tasakaalustatud ja viljaka vaimsuse lahutamatut osa. Neljandaks, vastavalt Ellen White’ile, ei eksisteeri eraldi asukohta optimaalse vaimuliku kasvu jaoks, vaid kõik meie keskkonnad on võrdselt lahutamatud osad Jumala maailmast.
Tsiteerides John Swintonit, on vaimsus „eriline viis, millega üksikisikud ja kogukonnad vastavad vaimsele kogemusele“. Swintoni järgi on inim-vaim kui olemus meis, kui „olemuslik elujõud, mis toetab, motiveerib ja elustab inimeksistentsi“. Seega, vaimsust tuleb vaadelda kui kõigi inimolevuste fundamentaalset osa ja mitte ainult kui kristlikku omadust või viidet religioossele tegevusele ja vagadusele. Tundub, et mõnedel kõige religioossematel inimestel võib olla kahetsusväärselt palju puudu tõelisest vaimsusest – selline oli variseride olukord Jeesuse ajal.
Eelpool nimetatu annab meile kasuliku lähtepositsiooni Ellen White’i vaimsuse-teemalise mõtlemise uurimiseks. Tema rõhuasetus hingamispäeva pühadusele tähendab, et igaühel ja igal pool on võimalik hingamispäeva pühadusse siseneda ja seda kogeda, kuna see oli Jumal, kes eraldas hingamispäeva vastavalt oma kõrgetele eesmärkidele. Selle püha päeva kaudu toob Jumal oma pühaduse igapäevaellu ja iga inimese käeulatusse. Kuid sellele vaatamata ei tunnista White religioosse ja tavalise elu eraldamist erinevatesse sfääridesse. Tema meelest tuleb vaimsust näha kui olulist ja lahutamatut osa kõigis meie huvides ja tegevustes. Tema jaoks ei ole erinevust püha ja tavalise vahel, mis tähendab, et kõik meie kogemused võivad olla vaimsusega seotud mõjude ja ideede allikad. Näiteks meie peamised inimsuhted või meie töö või vabaajategevus võib konstitueerida ammendamatu ja mõtestatud allika vaimsust üldiselt iseloomustavatele väärtustele.
Lihtsamalt öeldes tähendab Ellen White’i holistlik vaimsus sellist lähenemist inimesele ja elule, kus iga asi on seotud jätkuva enesevaatluse ja refleksiooniga. Defineerides palvet „südame avamisena Jumalale kui sõbrale“, väljendab ta kristliku vaimsuse tuuma: olla varjamatult Jumala palge ees, kohtudes Temaga siiralt ja vahetult. Mis iganes on inimese sees, see on seatud vastamisi täieliku teadmisega, et Jumal näeb kõike: tunded, mälestused, ideed, hoiakud, motiivid, kavatsused, suhted, kogemused jne. Taolise hoiakuga inimene peaks olema ka aus iseenda suhtes ning tunnistama oma kogemuse ja sisemise inimese ning iseloomu ja isiksuse omaduste kõiki aspekte. See on võimalik ainult siis, kui ollakse täiesti teadlik Jumala tingimusteta armastusest, armust ja heakskiidust. Selline idee vaimsusest tõstatub, kui radikaalne vastand religioossele formaalsusele, millele Ellen White nii jõuliselt vastu seisab.
Ellen White’i holistlik spiritualiteet on rajatud mõttele, et elu sügavam tähendus ja eesmärk on leitav läbi püsiva enesevaatluse ja mõtiskluse, mitte välise ustavuse kaudu Jumala ootustele. Isegi kui me võime (vääralt) näha endid tarkade ja hästi informeeritutena, võivad meie ettekujutused Jumalast ja Tema tahtest olla üpris ekslikud inimlike piirangute tõttu. Meie ühendus Jumala ja teiste inimestega, meie lootus ja turvatunne, samamoodi nagu ka meie väärtused, kasvamine ja muutumine, on püsiva ja sügavmõttelise Jumalaga kohtumise tulemus meie sisemise olemuse tasandil. Seepärast räägib Ellen White nii palju iseloomu rollist ehtsas ja võltsimatus kristluses. Ning samas, kui see protsess võib olla valulik, kontimurdev, kardetav ja väsitav, on see ka määratud moodus rahu ja puhkuse, rõõmu ja õnne kogemiseks.
Harri Kuhalampi, ThD, kaitses oma dissertatsiooni Helsingi ülikoolis 2010. aastal. Koopia dissertatsioonist on kättesaadav, kontakteerudes dr Kuhalamppi: kuhalampi@luukku.com. Samuti aadressil: http://ethesis.helsinki.fi.
Ajakirjast Spectrum tõlkinud Ergo Naab. Originaali pealkiri: „Holistic Spirituality as a Key to Understanding Ellen White“, Spectrum, 10 jaanuar 2011.
