Meie elu koosneb valikutest – suurematest ja väiksematest ja neist valikutest sõltub meie elus peaaegu kõik. Peaaegu kõik teavad ka seda, et kohati on valikute tegemine päris raske. Ja et tihti ootame, et meie valiku õigsust kinnitaks mõni märk ehk tunnustäht. Või et see tunnustäht näitaks meile, milline valik tuleks teha – ehk siis valiks meie eest. Seekord tulebki veidi juttu märkidest ja märkide panemisest ning meie segadusest, või halvemal juhul pahameelest, kui me vahel „ei saa“ piisavalt selget märki edasiminemiseks või valiku tegemiseks. Ja kui me igas olukorras tunnustähte otsime, kuhu jääb siis usk? Üks kristlik autor on kirjutanud ühes hommikvalvelaadses tekstis: „Nii sageli paistab, et me peame Jumalat mingit liiki võluriks, kellekski, kes tõmbab mütsist välja erksavärvilise jänese selleks, et meile teada anda, mis suunas tuleks edasi astuda või millist tegevust Ta meilt ootab, või lihtsalt selleks, et me veenduksime, kas Ta ikka on reaalselt olemas või mitte! Kui meil on tarvis otsus langetada, küsime Jumalalt märki. Siis naaldume vastu istme seljatuge ja ootame müstilist ilutulestikku, mille sees sähviks hiiglasuurte tähtedega Jumala tahe antud küsimuses. Me arvame, et kui me õigel viisil palvetame, siis me saame sellega panna Jumala näitama meile meie kahtluse varjust kaugemal mingit maagilist pilti, veenmaks meid, et oleme õigel teel. Tuleta meelde Iisraeli rahva Jordani ületamise kogemust. Jordani kaldad olid vett täis. Jumal ütles preestritele, et nad võtaksid seaduselaeka ja astuksid vette. Inimlikust vaatenurgast vaadates oli see korraldus enesetapuks. Vaimulikust vaatenurgast aga öeldi neile, et nad usuksid Jumalasse. Ja nii astusid preestrid vette ja vesi peatus! … Jumal ei ole võlur. Ta ei ole ka hüpiknukk, kelle imettegevaid nööre meie saaksime tõmmata. Ta on Kõikvõimas Jumal. Ta tahab, et meil oleks usku Temasse, mitte tunnustähtedesse ja imedesse. Ta juhatab meid õrnalt ja vaikselt, näidates meile raevutsevat vett ja oodates, et näha, kas meil on piisavalt usku, et sisse astuda ja jalad märjaks teha. Astu siis vette, astu ka natuke sügavamale. Luba Tal näidata sulle oma väge usu kaudu, mitte mõne sinu poolt välja mõeldud ime märgi kaudu.“ (Bonnie Ricks Take a Minute)
Jeesus tuli siia maa peale muu hulgas ka ilmutama meile, milline on Jumal. Piiblit lugedes avastame, et Jeesus ei teinud enamasti tunnustähti inimeste nõudmisel, ka Saatan ei suutnud Teda neid kõrbes tegema panna. Tõsi küll, meenub Peetruse vee peal kõndimise lugu, kus Jeesus mööda vett tulles jüngritele ütleb: “Olge julged, mina olen see, ärge kartke!” ja „Peetrus kostis Temale ning ütles: “Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!”“ Ja Peetrus käis mööda vett just nii kaua, kui ta Jeesusele vaatas. (Mt 14:27-28). Seda lugu võib võrrelda ka eelnevas tsitaadis toodud Jordanist läbitulemisega, sest mõlemal juhul oli tegemist usus astumisega. Kui variserid ja saduserid tunnustähte nõudsid, vastas Jeesus: „See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, ja temale ei anta muud tähte kui prohvet Joona täht!” Mt 16:4 Ja veel teinegi sarnane tekst: “Õpetaja, me tahame Sinult näha tunnustähte.” Aga Tema kostis ja ütles neile: “See kuri ja abielurikkuja tõug otsib tunnustähte, aga talle ei anta muud tunnustähte kui prohvet Joona tunnustäht. Sest otsekui Joona oli valaskala kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.“ Mt 12:38-40. Jesaja raamatust võime samuti lugeda Jumala poolt antavast tunnustähest: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi saab käima peale ja toob Poja ilmale ning paneb Temale nimeks Immaanuel!“ Js 7:14
Jumal on meile kõigile andnud nii suure tunnustähe – Ta on andnud meile oma ainusündinud Poja, kes tõesti sündis neitsist ja kes tõesti läks meie eest läbi teise surma. See oli see tunnustäht, mida inimesed nii väga vajasid tol ajal ja mida nad sugugi vähem ei vaja tänapäeval. Ja seda tunnustähte ei tahetud siis ega taheta täna. Me küsime märki ja Jumal annab meile kõige võimsama tõendi oma armastusest ja heasoovlikkusest meie vastu – Ta annab iseend, kõigepealt Maarja kõhtu kasvama, siis meie hulka meie tolmustele teedele käima ja meie lakkamatu nurina saatel ristiteed astuma, kõrvus kaikumas meie hüütud sajatushüüded „Löö ta risti!“; siis kogema inimihus meie patu raskust ja Isast mahajäetuse tunnet – et meie ei pruugiks seda iialgi tunda; siis ülestõusmise hommiku rõõm, mida varjutas teadmine, et vaid vähesed nii tol ajal kui meie päevil võtavad selle kalli kingituse vastu. Kõigele sellele mõeldes tundub ülekohtune veel mingi kinnituse nõudmine Tema armastuse ja heatahtlikkuse kohta. Tundub ülekohtune ja julm, kui me kahtlustame, kas Ta ikka kuuleb meid ja kas Ta ikka aitab ja kas Ta ikka juhatab ja kas Ta ikka suudab meie olukorrad lahendada. Kristuses on Ta juba lubanud seda kõike teha – aga mitte meie tingimustel. Jumal ei ole jooksupoiss meie tahte täitmisel, kuid teeb suure heameelega oma tahte teoks meis, meie eludes ja meie läbi. Märgi panemise juures esitame sageli Jumalale variante ja ootame, et Ta valiks meie poolt esitatud variantide vahel. Märke pannes võime püüda sundida Jumalat meie tahet täitma ja siis, kui see ei sünni – sest meie tahe enamasti ei sünni –, siis ütleme, et Jumal ei kuule.
Kui Jumal käskis Iisraelil Jordanist läbi minna, siis parim tunnustäht selle kohta, et see oli Jumala tahe, oleks olnud kuiv jõesäng. Tunnustähe nõudja oleks olnud rahuldatud. Tähendab, tegemist on tõesti Jumala tahtega. Midagi sellist ei juhtunud ja kaldad olid vett täis nagu tavaliselt kogu lõikuseaja. Jumal aga ootas oma rahvalt midagi muud – et nad teeksid usus Tema sõna järgi. Ja kui nad vette astusid, siis oli vees tee. Meiegi kogeme usus astudes, et tee on lahti.
Usuisa Aabraham sai Jumalalt korralduse oma poja ohverdamiseks ja oleks võinud leida mitu vabandust seda mitte teha, alustades sellest, et Jumal ei nõua ju inimohvreid; edasi oli Jumal lubanud, et Aabrahami sugu saab olema sama palju nagu taevatähti – mismoodi see võiks teoks saada, kui ta oma ainsa poja lastetuna surma saadab? Aga Aabraham astub raskel sammul edasi – tema tunded ütlevad, õigemini karjuvad „EI!“, aga Jumala sõna on tal selgesti meeles ja ta teeb selle kohaselt. Ja kui ta on oma kalleima altarile pannud ja valmis teda andma – annab Jumal ise talle tunnustähe oma armastusest – kinnituse, et Jumal annab oma kalleima, oma Poja altarile tema, Iisaki ja kogu tema soo eest.
Selles kvartalis õpime hingamispäevakoolis Jumala teenimisest, Tema ülistamisest ja austamisest. Sissejuhatuses räägitakse meie jumalateenistuse keskmest. Mulle väga meeldis mõte sellest, et meie jumalateenistus võib olla meie-keskne, aga peaks olema Jumala-keskne, Tema isiku keskne. Tänase teema kontekstis võiks rääkida ka imedekesksest jumalateenistusest – et me teenime Jumalat siis, kui näeme imesid ja tunnustähti, või vajaduste-kesksest jumalateenistusest, kus meie teenistus koosneb oma vajaduste esitamisest Jumalale ja sõltub meie vajaduste täitmisest Tema poolt. Sellega seoses meenub lugu Taanieli kolmest sõbrast nende tõsises usuproovis, mis muuseas tõestas, et nende teenistus oli Jumala-keskne. Kui Nebukadnetsar käskis neil kuldkuju kummardada ja ähvardas keeldumise korral tulise ahjuga lisades : „Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest!“ vastasid mehed talle: „Nebukadnetsar! Selle peale pole meil tarvis sulle vastata sõnagi! Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!“ (Tn 3:16-18) Nende usk ei sõltunud sellest, kas ime toimub, see sõltus Jumala Isikust, kes ei muutu koos olukordadega. Nebukadnetsar viskas tulle kolm köidikuisse seotud meest ja nägi tules nelja meest vabalt ringi käivat! Sel hetkel sai kuninga jaoks nähtavaks see, mida meie ususilmadega alati näha võime – me pole kunagi üksi. Sellest räägib meile „prohvet Joona täht“ – „Tema, kes Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?“ (Rm 8:32). Ja kuidas Ta saaks meid unustada, kui me oleme märgitud Tema peopesadesse (Js 49:15-16)?
Aga mis siis teha valiku ees olles? Ja kas Jumalalt kinnituse või tunnustähe küsimine on patt? „Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge? Kui ta seda peab sinu sõna järgi,“ ütleb Jumala Sõna Ps 119:9. Ja seesama Sõna ütleb: „Ja kui teile öeldakse: Küsitlege surnute vaime ja ennustajaid, kes sosistavad ja pomisevad, siis vastake: Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid?“ (Js 8:19) Veel kinnitamaks sama seisukohta: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistmisest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fi 4:6-7) Küsimus pole siis selles, kas kõike küsida, sest on öeldud, et me kõik laseksime Tema ette tulla, vaid selles, kes otsustab, mis vormis ja millal peaks minu küsimuse peale vastus tulema. Kõigepealt vastab Jumal rahuga (Fi 4:7) ja sellest me teame, et „asi on Tema ees“ ja meil tuleb Tema lahendust oodata (Ii 35:14). Kuid mina ega sina ei saa otsustada, kuidas Jumal oma tahte mulle teada annab – Ta teeb seda parimal ajal ja parimal viisil – sest Ta armastab meid. Ja Tema vastus, mis tuleb Tema poolt valitud viisil ja ajal, ei ole iialgi vastuolus Tema Sõna ega muu Tema ilmutatud tahtega ning saab meile teatavaks õigel ajal (vt Hb 4:16).
Kogemuste kotikese rubriik on Meie Ajas olnud juba kolm aastat ja mitte kunagi pole veel juhtunud, et selleks päevaks, kui ma pean kotikese peatoimetajale saatma, poleks mul „kotikeses“ lugusid. Armuline Jumal on alati kellelegi südamele pannud jagada oma kogemust või muidu usuelus avastatut. Tavaliselt panen ma järgmise kuu Meie Aja „kotikese“ teele eelneva kuu 5. kuupäeval. Seekord oli „kotike“ 5. kuupäeval täiesti tühi ja tühi oli ka minu pea ning kogemustest olid tühjad ka minu e-postkast ja muidu postkast. Samas teadsin, et Jumal on ustav ja Tal on kusagil olemas see, millega just see „kotike“ peab lugejat kinnitama. Ja nii oligi. Lugu, mis leidis aset minu väga hea sõbra Janaga, oli alles toimumas ja leidis oma lõpplahenduse 13. juulil. Toimetaja oli meile kõigile kirjutanud, et seekord tuleks kõik ajakirja augustinumbri materjalid ära saata hiljemalt 15. juuliks. Seega, Jumala kalendris klappis kõik ideaalselt – nagu ikka. Ja tänu Talle selle eest ja üldse selle tohutu armu eest, millesse meid päev-päevalt igas mõttes mähitakse. Ja nüüd siis Jana lugu, mis on nii mõneski mõttes ka minu kogemus.
Js 57:19 „Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Jehoova, ja ma parandan teda!“
Tahan tunnistada selle kirjakoha täitumisest oma elus.
Möödunud maikuu lõpus leidsin üpris kogemata rinnast kahtlase moodustise, mis polnud sugugi väike. Arusaadavalt ehmatasin ära. Tormasin kohe arvutisse, et panna internetis kinni aeg naistearstile. Naised teavad, et sellele arstile on üldjuhul võimalik kiiresti saada vaid tasulisele vastuvõtule. Sama kehtib ka minu arsti kohta. Ometi oli just sel päeval ja hetkel, kui ma oma polikliiniku kodulehele sisenesin, vaba üks tavaline aeg nädal hiljem (keegi oli ilmselt sellest ajast loobunud).
Igasugune tervist puudutav avastus, millest sa täpselt ei tea, mis see on, kuid kahtlustad kindlasti kõige ebameeldivamat, tekitab tahes-tahtmata rahutust. Loomulikult püüdsin end veenda, toetudes kõikvõimalikule kättesaadavale infole, et see ei saa olla kasvaja. (Enesediagnoosimine interneti teel on üks harukordselt tänamatu tegevus, kuna diagnoosija on üldjuhul täielik võhik.)
Kui aga olekski tegu pahaloomulise tegelasega, ei muudaks minu närveerimine mitte midagi. Väljaarvatud tõsiasi, et see teeks mu elu mõneks ajaks täiesti talumatuks. Õhtul jäin küll magama, kuid öösel ärkasin üles ega suutnud tükk aega uinuda – mõtted lihtsalt tormasid läbi pea, jõudes ikka ja jälle päris morbiidsete teemadeni välja.
Hommikul tõustes otsustasin, et niimoodi need asjad ei käi. Helistasin Ehale ja palusin nende palvegrupil enda pärast palvetada – et Issand saaks anda mulle oma rahu ja ma võiksin ka rahulikult magada. Sellest päevast alates ma oma häda peale õieti ei mõelnud, see meenus vahetevahel vaid vilksamisi, ja magasin rahulikult.
Naistearst saatis mind mammogrammi tegema, öeldes, et tõenäoliselt on tegu tsüstiga, mis tähendab, et see ei ole pahaloomuline moodustis. Sama ütles ka mammograafiaõde. Paljud naised suunatakse pärast mammogrammi ka ultraheliuuringule, et paremini täpsustada selle moodustise olemust. Nii ka mind. Sellel uuringul õngitseti sealt piirkonnast rakke, uurimaks, mis sorti tegelasega ikkagi tegu. Ka ultraheli teinud arst ütles, et paistab olevat tsüst. Uuringu tulemused pidid saabuma umbes 10 päeva pärast.
Tulin ultrahelist ära praktiliselt veendunult, et olen terve ja uuringu vastus vaid kinnitab, et tegu on tsüstiga, mida üldjuhul ei ravita. Reedel, kuid mitte 13., vaid 8. juulil helistati mulle analüüsi vastuse pärast. See ei olnud korras ja mulle oli kinni pandud aeg kirurgi vastuvõtule, kes otsustab edasised uuringud.
Pidin nutma hakkama, nii ootamatu oli see. Teadsin, et Eha oli Hiiumaal koos palvegrupi rahvaga, helistasin ja kurtsin oma häda. Palusin eestpalveid, et Issanda rahu jääks minuga. Eha kinnitas, et nad palvetavad, aga Jumalal on kõik võimalik ja Tema võib selle ka lihtsalt ära võtta.
Mina jälle palusin, et mis ka ei juhtuks, sünniks Tema tahtmine, peaasi, et ma ei kaotaks oma osadust Temaga. Ma ju ei tea, kelle pärast seda kõike tarvis võib olla ja kuidas Jumal läbi minu elu kedagi aidata saab. Aga Tema rahu jäi minuga – magasin nagu lapsuke ja elasin neil mõnel päeval nagu inimene, kellel on kõik hästi.
Pühapäeval helistas Eha, et mind kinnitada: hommikul Piiblit uurima asudes oli ta mõelnud ka minu peale. Ta oli avanud Piibli oma lugemisjärje kohalt ja tema lugemise järg oli Jesaja 57:19: „Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Jehoova, ja ma parandan teda!“
13. juulil, kolmapäeval, läksin kirurgi vastuvõtule. Ta kuulas mu jutu ära, luges läbi uuringuvastused ja hakkas tegema omapoolset läbivaatust. Siis ütles: „Ma ei leia siit midagi, näidake mulle, kus see teil oli.“ Ka mina ei leidnud midagi. Näitasin kohta, mida oli uuritud. Kirurg ütles, et tema ei leia sealt midagi. Tundsin ennast nagu hüpohondrik. Õnneks olid mul uuringute vastused paberil kaasas, muidu oleksin lihtsalt piinlikkusest maa alla vajunud või hakanud mõtlema, et olen selle kõik välja mõelnud.
Leppisime arstiga kokku, et augusti lõpus lähen uuele ultraheliuuringule, kus võetakse ka uuesti biopsia. Ehk siis mõnes mõttes olen standby režiimil. Ometi usun, et Issand on tõesti parandanud mind ise, nagu Ta ütles.
Kui nüüd arstiharidusega inimesed minu lugu lugema satuvad, siis ärge olge väga skeptilised – kirurg, kelle vastuvõtul käisin, rääkis päris põhjalikult rinnahaigustest ja kordagi ei maininud ta, et selliste moodustiste ärakadumine oleks mingi tavaline asi. Vähemasti ei nimetanud ta seda võimalust meie vestluses.
Tahtsin seda lugu jagada kolmel põhjusel.
Esiteks, et jagada oma rõõmu.
Teiseks, jah, meie Issand võib meid tervendada ja Ta teebki seda, kui see on Tema tahtmine. Aga, kui Ta ei tervenda, ei tähenda see, et Ta ei hooli või hoolib vähem kui inimesest, kes on usupalve peale terveks saanud. See ei tähenda, et Ta ei kuule. See tähendab, et kellelegi on vaja, et me oleksime haiged ja mitte alati pole need meie ise. Mõnikord saab Ta meid haiguse abil viia sinna, kus on inimene, kes vajab Tema Sõna, aga keegi ei kuuluta. Mõnikord saab Ta meie haiguse kaudu puudutada ja muuta inimesi, kes meie eest hoolitsevad. Mõnikord saab Ta meie kannatuste kaudu tuua meid ümbritsevate inimeste südamesse oma headuse, armastuse, kaastunde ehk muuta inimesi meie ümber.
Kolmandaks, eestpalveis on peidus tohutu vägi. Olen oma elus seda lugematuil kordadel kogenud ja tahan kõigile kinnitada – eestpalvete kaudu saab Issand teha meie heaks seda, mida me ise ka suurima tahtejõu korral ei suuda. Tallinna koguduse palvelist on selle tunnistuseks. Nagu ka minu lugu. Jumala Sõna kinnitab meile: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ Fl 4:6, 7.
Niisugune on meie Issanda lubadus meile. Seesama lubadus on minu elus saanud täidetud ja kindlasti mitte viimast korda. Ja see lubadus täitub igaühe elus, kes sellest vaid kinni haarab.
Jana Rosin
Jumal on tõesti hea! Nii hea ja nii võimas! Ja kinnitab meid just nii, nagu on Tema meelest parim. Jana poolt kirjutatud lugu jõudis minuni just siis, kui sellele eelnev siin „kotikeses“ oli valmis kirjutatud. Kui ma kogu artikli uuesti läbi lugesin, sain aru, kuidas Jumal need mõlemad lood oli kokku juhtinud teineteist kinnitama. Ja muidugi ei unusta ma seda ilusat varahommikust piibliuurimist Hiiumaal ühel raiesmikul kännu otsas istudes ja linnulaulu kuulates, kus Taevaisa kinnitas, et Ta parandab Jana, kes on mulle minu usuteel väga pikka aega väga lähedaseks kaaslaseks olnud. Tänu Jumalale!
Tahaksin julgustada ka kõiki neid, kes tänasel päeval pole oma tervisehädadele lahendust leidnud ja kellele võib-olla tundub, et Jumal ei kuule – sest miks Ta siis ei aita? Jumal tahab meid aidata oma riiki – see on Tema jaoks tähtsaim ja koos meiega ning meie teenistust kasutades tahab Ta aidata sinna veel nii palju inimesi kui vähegi võimalik – ja kui kõigeks selleks on parem, et me ihulikku tervenemist ei koge, siis pidagem vastu. Jeesus palus Isa meie pärast: „Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille sa mulle oled andnud; sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ (Jh 17:24). Ta tahab sind ja mind seal näha – maksku, mis maksab – ja me teame, et Talle maksis see kõik.
