"My dear babies!" Just nõnda pöördub pastor Juan Carlos Patrick koguduse poole, kui ta laupäeva hommikul pulti astub. Kuulajad hakkavad naerma ja tõdevad, et selline see nende pastor on.
Juan kinnitab, et talle meeldib, kui inimesed naeravad ja on rõõmsad. Lisaks tekitab see ka hea pingevaba ja osadusliku õhustiku. Seda sai ta tunda ka noortelaagris, kus otsiti ühiselt vastust küsimusele, kuidas Jumala juhtimist oma elus ära tunda.
Sind kutsuti noortelaagrisse kõnelema teemal, kuidas teada saada, mis on Jumala tahtmine minu elus. Mis mõtted tekkisid, kui seda teemat kuulsid?
Olen pidanud oma elus mitmeid olulisi otsuseid tegema, näiteks mis puudutab õpingute jätkamist.
Sel perioodil lugesin palju sarnasel teemal kirjutatud raamatuid, üle kahekümne raamatu kohe kindlasti. Ja palvetasin selle olukorra pärast. Need raamatud rääkisid, mil viisil Jumal meid kõnetada võib ja kuidas ikkagi õigeid otsuseid teha.
Seetõttu on see teema mulle väga südamelähedane ja ma olin väga elevil.
Siin laagris mainisid, et sul on kaks magistrikraadi. Mis valdkondi sa uurinud oled?
Üks neist on hariduse vallast, mis siis tähendab õppekavade koostamist keskastmele. Minu ülesandeks oleks hispaania keele tundide õppekava loomine ja materjalide ettevalmistamine, arvestades ühiskonna ja inimeste vajadustega. Samuti õpetajate koolitamine, juhendades, kuidas teadmisi õpilastele edasi anda. Seda eriala õppisin Ameerikas.
Teine magistrikraad on teoloogias Vana Testamendi erialal. Newboldist sain siis Lampeteri ülikooli diplomi.
Mis neid valdkondi sinu jaoks seob?
Selleks peame ajas tagasi minema. Keskkoolis õppides olin segaduses, mida edasi õppima minna ja palvetasin selle pärast. Küsisin: “Issand, mida Sa tahad, et ma õpiksin?” Hakkasin selle pärast juba varakult palvetama, kaks aastat enne kooli lõpetamist. Mäletan, et millal iganes ma midagi lugesin, oli see juhtumisi seotud hariduse teemaga. Olgu see siis teoloogilises kirjanduses või haridusliku temaatikaga seotud ajakirjades ja raamatutes.
Lisaks sellele oli mul sügav sümpaatia kooli vastu. Mulle meeldis keskkooli õppeprogramm ja õpetamine. See, mida ma Jumala tahte kohta oma elus teada sain, ühtis tegelikult mu enda soovidega. Sel teemal arutasime noortega pikemalt ka siin laagris. Lisaks on oluline ka Piibli lugemine. Mina avastasin, et Piiblis räägitakse päris paljudest õpetajatest. Ja mõistsin, et Jumal tahab, et ka mina läheksin seda teed.
Nagu kirss tordi peal oli üks unenägu: ma kõndisin sillal ja nägin kooli. Seal ei olnud raamatuid, tahvlit ega kriitigi, millega kirjutada. Lapsed kirjutasid seinale, kasutades kirjutusvahendina kive. Nägin seda unenägu pärast seda, kui olin rohkelt palvetanud ja ka oma peas mitmeid lahinguid maha pidanud.
Ja see oli nagu sõrmus sõrme. Sest need Ameerikas võetud hispaania keele tunnid aitasid hiljem teoloogia erialal ladina ja kreeka keele õpingutes edasi jõuda. Need erialad täiendasid üksteist, vanu keeli oli kergem õppida.
Minu õpingud on olnud kombinatsioon tugevatest tunnetest ja soovist olla õpetaja, samuti on märgata loetud raamatute ja uuritud ajaloo mõju ning Issanda juhtimist. Mida aeg edasi, seda enam mõistsin, et see ongi see, mida pean õppima.
Unenäo nägemine – see tundus hullusena. Aga järgisin oma südame häält. Õpetamine ja klassi ees olemine... mulle meeldib see. Ja seda saab ka koguduse konteksti üle kanda. Näiteks meie koguduses tegutseb ka teoloogiakool. Kutsume seda piibli uurimise tunniks. See algas sellest, et koguduseliikmed tahtsid õppida heebrea ja kreeka keelt. Läheme samm-sammult edasi, praegu uurime pühamuteenistust. Kirik on nagu kool (muigab).
Meil on ka kursuste lõpetamine ja võimalus saada ristitud. Seega on moodulid, mida on kõigil võimalik läbida. On näiteks ristitavate kursuse moodulid, kus on lähemalt juttu Isast, Pojast, Pühast Vaimust, surmast, annetustest. Sellele järgneb doktriinide, pühamu, Taanieli ja siis Ilmutusraamatu moodul jne.
Kui kaua need kursused kestavad?
Esimene moodul kestab kolm kuud ja see toimub igal hingamispäeval. Kokku on 12 õppetundi, mil käime läbi ristimisklassi põhitõed ja käsitleme esilekerkivaid küsimusi. Teine moodul koosneb 27 osast, nii et eeldatavasti toimub see kahekümne seitsmel hingamispäeval, teisisõnu umbes viis kuud.
Me ei taha, et kursus oleks väga pikk, sest muidu inimesed väsiksid lihtsalt ära. Seega on paika pandud kindel algus- ja lõppkuupäev. Ja tead, see tekitab inimestes soovi ühineda.
Millised moodulid tuleb läbida neil, kes soovivad tulla ristimisele?
Kõige olulisem on läbida esimene moodul ja samuti on soovitatav läbida ka 27 põhitõe moodul. Kui on soovi kogudusega liituda, tuleb piibliõpet veel juurde.
Samas on meil eraldi piiblitunnid ka külalistele ja koguduseliikmetele.
Oled ametilt pastor, on sul praegu üks või kaks kogudust?
Mul oli kaks, aga eelmisel esmaspäeval (noortelaagri alguses- toim.) mulle helistati ja teatati, et nüüd on mul kolm kogudust. Sealne pastor on haige ja mul paluti teda asendada seni, kuni ta tervis paremaks läheb.
Ametlikult on mul siis kaks kogudust, kus on kokku kolmsada liiget.
Millistest osadest suurepärane hingamispäev sinu jaoks koosneb?
(Patrick jääb mõttesse ja tõdeb pärast pikka pausi.) Mis puudutab mind ja mu tööd, siis selleks on koguduseliikmetega suhtlemine ja nende ärakuulamine, küsimuste küsimine, aja leidmine ka oma pere jaoks ja väikese hingetõmbepausi leidmine pärastlõunal.
Sest minu koguduses algab jumalateenistus hommikul kell kümme ja tegevus lõpeb õhtul kell seitse. See tähendab, et iga kord on meil ka ühine lõunasöök, kuhu koguduseliikmed ja külalised kogunevad. Mingit pausi ei ole vahepeal, et käiksin ära ja tuleksin tagasi. Pärast lõunat vestlen inimestega või annan tundi.
Pärast lõunasööki ärgitan kogudust välja jalutama minema, et me ei peaks terve päeva siseruumides viibima.
Kas koguduseliikmetel toimub kokkusaamisi ka nädala sees?
Jah, ikka. Meil on palvegrupid, kus inimesed käivad. Kogunemised toimuvad siis kodudes. Ja ka piiblitunde viiakse läbi nädala sees. Need on iganädalased väljaspool hingamispäeva toimuvad koosviibimised.
Pühapäeviti saame kokku, et mängida mõningaid mänge – näiteks jalgpalli või korvpalli. Mulle meeldib seal osaleda, ehkki alati ei ole võimalik. Meil on plaanis moodustada ka mõned jalgpallimeeskonnad, et saaks teiste koguduste võistkondadega palliplatsil kohtumise teha. See on meie sporditeenistus.
Kas jalgpalli võib su hobiks nimetada?
Tegelikult on seda pigem korvpall ja võrkpall. Ma ei ole väga hea jalgpallimängija (muigab).
Ma ei tea, kas seda võib nimetada hobiks, aga mulle meeldib... (jääb mõttesse)
...söögitegemine?
Jah! Mulle meeldib süüa teha ja joonistada. Ja puidust esemeid teha, ma tahan õppida puidust lusikat tegema. Siin laagris õpetati seda. Mulle meeldib ka ujuda. Hobid... ma ei tea, kas ka näiteks uurimistööga tegelemine ja lugemine võivad hobid olla (naerab).
Mulle meeldivad ka komöödiad, sest mulle meeldib huumor.
Ja usu või ära usu, aga mulle meeldib ka vaikus. See ei pruugi välja paista, aga nii ta on. Ma võin tundide viisi vaikselt olla, nii et inimesed ei pane tähelegi, et ma ruumis viibin. Mulle meeldib ka jalutamas käima ja siis vahepeal istuda. Aga see ei ilmne nii tugevalt kui näiteks toidutegemine.
Lähtudes noortelaagri teemast, kas sa jagaksid mõnda enda kogemusest?
Kui rääkida kõige suuremast kogemusest, siis selleks oli Euroopasse õppima tulek. Ma elasin, töötasin ja õppisin ju Ameerikas. Mul oli tore kogudus ja hea üürikorter. Ja ma tahtsin veel õppida, aga minu jaoks oli see väga kallis. Niisiis palvetasin selle pärast. Ja nägin unes selgelt üht hoonet ja selle ümbruses kasvavaid puid. Sinna pidin ma õppima minema. Unenäos öeldi mulle ka, et peaksin raha koguma ja mulle makstakse toetust 1000 dollari ulatuses.
Ja koguduste juhtkonnast tuldigi minu juurde ja öeldi, et nad on valmis mind õppima saatma ja osaliselt ka õppemaksu kinni maksma.
Nii hakkasingi raha koguma ja seda kooli otsima, mida unes nägin. Tutvusin paljude Euroopa adventkoolidega ja kui nägin Newboldi pilti, helistasin teoloogia osakonna juhile ja kirjeldasin unenäos nähtud pilti. “Pastor, ma nägin und, et ma olin Euroopas kolledžis. Ja kolledž oli selline, selline ja selline.”
Tema kinnitas, et kirjeldused vastasid täpselt Newbold kolledži omale. Aga ma ei järgnenud unenäos nähtule ilma, et oleksin küsinud ka teiste inimeste nõu.
Kui ma läksin Newboldi õppima, oli koht mulle juba tuttav. Sest olin seda paika unenäos juba näinud. Ma ei taha nüüd öelda, et unenägu on ainuke viis, kuidas Jumal meid kõnetada saab. Seekord Ta lihtsalt tahtis nii teha ja tegigi. Asjaolud olid keerulised ja ma poleks ise küll osanud Newboldi minna. Oluline oli ka teoloogiaosakonna inimeste suhtumine ja tahtlikkus mind aidata.
Kui ma Ameerikast hakkasin Euroopasse õppima tulema, siis ma ei öelnud koguduses kellelegi, et lähen õppima, aga endal pole õpingute jaoks veel vajalikku rahagi koos. Lahkumise eelõhtul tuli üks koguduseõde minu juurde ja ütles, et ta oli eelmisel öösel und näinud. “Ma tean, pastor, et te lähete õppima. Aga teil ei ole õpingute jaoks vajalikku raha,” täpsustas naine ja andis täpselt 1000 dollarit, nagu unenäos oli lubatud.
Jätsin oma kodu, ema ja isa olid väga õnnetud. Pidin loobuma ka autost ja kõikidest asjadest, mis mul korteris olid. Pakkisin oma kohvri ja läksin tundmatusse kohta. Aga ma olin palvetanud ka sel korral oma õpingute pärast ja nii pidigi minema.
See oli aastapikkune protsess, aastatel 2005–2006. Ma kõhklesin ja samas palvetasin, et Jumal juhiks. Euroopasse tulek tähendas ju kõigest loobumist: kogudusest, perest, sõpradest-tuttavatest, armsaks saanud asjadest... Kõigest.
Mõtlesin, et kas ma olen segane, et niiviisi unenäo põhjal tegutsen. Ja siis hakkasin sel teemal raamatuid lugema, et kuidas Jumal inimesega suhtleb, kuidas ära tunda Jumala tahe oma elus. Ja uurisin ka, kuidas piiblitegelased said teada, missugune on Jumala tahe.
Tahtsin kindel olla, et teen ikka õiget asja. Ma ei tahtnud lihtsalt tegutseda mõtte järgi, mis mulle öösel pähe tuli. Seetõttu uurisin ka, millised on neuroosi ja hallutsinatsiooni sümptomid. Sain kinnitust, et minu puhul nendega tegemist ei olnud.
Neid unenägusid samast koolist ei näinud ma mitte üks ega kaks korda, vaid ikka väga palju kordi. Ent kinnitust õigest suunast ei andnud mitte unenäod, vaid nende kombinatsioon Newboldi õppeosakonna abivalmidusest ja asjaolu, et mitmed uksed avanesid lihtsalt iseenesest. Ma palusin Jumalat, et mu ees sulguksid uksed, kui ma ei peaks sinna minema. Ja kui see ei sulgu, et Ta annaks teada, kas ma peaks uksest sisse astuma või mitte. Sest kui uks on lahti, ei tähenda see automaatselt, et sellest tuleks sisse astuda.
Olles nüüd Eestimaal, siis millised mõtted või asjad seostuvad sulle Eestiga?
Head mõtted (muigab). Esiteks, mu abikaasa on Eestist pärit, see seostub esimese asjana. Ja inimesed, ma ei unusta seda kunagi. Millise sooja vastuvõtu ja teenimise osaliseks ma olen saanud!
Samuti meeldib mulle siinne loodus ja ümbruskond. Ja mulle meeldib, kui majal on suur õu või aed.
Kas sa võrdled oma kodumaaga?
Jah. Kui sa Ladina-Ameerikasse Kariibi meres paiknevale saarele sõidaksid, ei pruugi sa Dominikaani vabariigi ja Eesti vahel sarnasusi märgata. Aga minu silme läbi sarnasusi on. Siinne maastik ja ka mõned majad meenutavad minu kodumaad.
Tulles tagasi Eesti juurde, siis mind hämmastas see, et Eestis on ainult kolm piiblitõlget! Et pole sellises lihtsas keeles Piiblit, millest noortel oleks lihtne aru saada. Seega tekkis mõte, et äkki leiab Eestist inimesi, kel oleks hea inglise keele oskus, et kaks uuemat piibliversiooni eesti keelde tõlkida, lisaks sellele ka veel muid materjale noortele.
Millist nõu annad noortele: kuidas rääkida kristlusest mittekristlastele?
Tuleb olla asjakohane. Näha inimese vajadusi ja sellest lähtuvalt tegutseda. Me peame minema sinna, kus nemad on, mitte ootama, et nad meie juurde tuleksid. Esmalt vajab ligimene võib-olla hoopis arstiabi, mitte piiblitundi. Või vajab ta julgustavat telefonikõnet või sooja suppi. Või hoopis sõnu: “Ma hoolin sinust!” Kõige olulisem on, et oleksime inimeste jaoks olemas.
Ja kui nad ütlevad, et vihkavad religiooni, siis olgu pealegi. Võib vastata: “Jah, religiooni nimel on palju paha korda saadetud. Fakt on see, et kirikuisad on sajandite jooksul inimesi tapnud. Aga nad olid religioossed inimesed, mitte kristlased.”
Inimesi tuleb võtta sellisena, nagu nad on. Küsimus on selles: kuidas ma saan praegu teist inimest või kogukonda aidata? Piiblitundidest ja ristimisest pole kasu, kui me tegelikult pole nende inimeste jaoks olemas. Kannatlik tuleb olla.
Minul on sõpru nii moslemite, budistide kui ka ateistide seas. Isegi katoliiklaste seas. Aga me ei alusta sellest, et ok, räägime nüüd, mis meid eristab. Eelkõige tuleb olla inimesena teise jaoks olemas, nii on võimalik teisele lähemale jõuda. Inimesed usuvad rohkem seda, mida sa teed, kui seda, mida ütled.
Inimesed jäävad ka kirikusse siis, kui nende käekäigu vastu huvi tuntakse. Kuidas sul läheb? Oled sa söönud? Kui nad tunnevad end koduselt, siis nad ei lähe ära. Kui kohtleme inimesi hästi, siis nad tulevad. Ja püsivad. Me kohtleme teisi sellepärast hästi, et me hoolime neist. Nad on ju Jumala lapsed. Me ütleme: “Tere tulemast! See on meie Isa kodu, astuge edasi!” Sellise vastuvõtu peale inimesed tulevad ja avaldavad ise soovi ristitud saada.
