Selle Kogemuste kotikese alapealkirjaks võiks olla „Virisemise vastu võitlemise kotike“ ja seda seetõttu, et lugedes Eliina Kurise poolt kirjapandud elulugu, mida sinulgi, hea lugeja, on võimalik siit – küll väga suurel määral lühendatuna – lugeda, kadus minul küll igasugune virisemise tahtmine ära. Kohtudes ühel kevadisel hingamispäeval Kuressaares selle optimistliku ja rõõmsa saare naise Eliinaga ja tema lugu ühe raadiosaate tarvis kuulates ja hiljem ka lugedes sain ma aru, et mul pole õigust absoluutselt millegi üle viriseda ega nuriseda. Ma pole küll vist suuremat sorti viriseja, aga vahel ikka tuleb ette. Kuidas sinuga on? Ja kui mõttes veel analüüsida seda, mille üle me viriseme, siis hakkab häbi. Olgu järgnev meid korrale kutsumas, aga ka tänumeelt äratamas. Tänumeelt Jumala imelise kaitse, hoidmise, hoolitsemise eest nii Eliina kui ka meie eludes.
„Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad Sina mind,“ ütleb Taavet (Ps 138:7) ja järgnevadki sõnad kuuluvad Taavetile: „Ma ilutsen ja olen rõõmus Su heldusest, et Sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust!“ (Ps 31:8) Ma usun, et palju kitsikust üle elanud Eliina ütleb selle peale „Aamen!“ ja ilutseb Jumala heldusest. Ja sedasama võime meiegi oma pisikestes hädades teha – kiita suurt ja vägevat Jumalat!
Ma sündisin 5. augustil 1930. aastal Venemaal Leningradi oblasti Lomonossovi rajooni Babigonski külanõukogu Marjeno külas. Minu vanavanemad olid vene tsaari ajal sinna maad ostnud. Seal oli väga hea maa ning väga ilus loodus ja meil oli seal jõe lähedal väike talu. Lenini surma järel aset leidnud kolhooside asutamisel ühistati kõik maad ja loomad. Minu isa oli usklik ja kuna tema arvates tähendas kolhoosi astumine „metsalise märgi“ vastuvõtmist, siis tema kolhoosi ei läinud. Selle otsuse tõttu hakati meid taga kiusama ja meile pandi peale suured normid, mida oli võimatu täita.
Isa suri, kui mina olin viieaastane. Ema oli sageli haige ning arstiabi oli vilets. Kuna me lihanormi maksta ei suutnud, viidi ühel päeval ära ka meie viimane lehm. Jäime nii vaeseks, et meil polnud tihti isegi midagi süüa. Ema käis siis jalgsi meist umbes 7 kilomeetri kaugusel asuvas Novõi-Petergofi linnas suvel enda korjatud metsalilli ja hapuoblikaid ja sügisel seeni-marju müümas. Talvel vedas ta äraelamiseks kelguga linna puid. Sellest kasinast tulust elatas ta mind ja minu venda, kes käis tal vahel abiks, ning iseennast. Kui emal midagi müüa ei õnnestunud, laenasime naabrilt leiba, mida meile paelaga mõõdeti, et siis oleks teada, kui palju me täpselt peame neile tagasi viima. Põhiliseks toiduks oligi leib ja sool – ja küll see maitses hästi.
Suvel veetsime palju aega lastega ringi hulkudes, mõnikord suplesime kogu päeva jões, kus ma ükskord pidin peaaegu ära uppuma. Talved olid aga väga külmad, aga kui ilm vähegi lubas, käisime kelguga mäest alla laskmas. Sukad sidusime siis paelaga ülaltpoolt põlvi kinni, kintsud olid kogu aeg paljad ja ühtelugu olid käed-jalad koju tulles külmast punased ja kirvendasid. Siiski olin ma enamasti terve, kord küll koolipõlves põdesin difteriiti ja olin meelemärkuseta, nii et mind pandi juba surijate palatisse. Kuid Jumalast oli mulle veel elupäevi ette nähtud. Kool oli meil 3- või 4-klassiline, kõik klassid olid ühes ruumis koos. See kool asus mitmeid kilomeetreid meie kodunt eemal ning seal õppisin ma 3 aastat.
Siis algas sõda ja seda aega on väga raske ja valus meenutada. Minu 18-aastane vend võeti sõtta ja me pole teda keegi enam näinud, meie naabri väitel olevat ta miini otsa roomanud ja jala kaotanud ning siis lahinguväljale maha jäänud. Meid aga aeti terve küla rahvaga sõja jalust taganema. Pidime oma kodud maha jätma ja nüüd ei olnud hoopiski midagi süüa. Ema ütles, et seal sureme niikuinii nälga, et parem on juba sakslastele vastu minna, sest need tulevad niikuinii ka meie kodukanti. Hakkasime siis oma kodu suunas tagasi astuma. Me jõudsime ühte külla, mille keskelt voolas jõgi läbi ning ühel pool jõge olid veel venelased ja teisel pool jõge juba sakslased, terved päevad kostsid pommitamine, paugud ja mürin, ainult öösiti oli vaiksem.
Toidust oli suur puudus, siin-seal vedeles ülestursunud kõhtudega surnud lehmi, kelle küljest inimesed pimeduse saabudes käisid liha nülgimas, et seda siis imekombel terveksjäänud majades toiduks keeta. Kui laskmine ägedamaks läks, söödi ka vähese soolaga pooltoorest liha, sest surmahirm oli nii suur. Ümberringi oligi palju laipu, osa neist olid põletushaavadesse surnud ja keegi ei matnud neid. Pikapeale ei pannud seda kõike enam tähelegi, uskumatu – aga harjusime ka sellega. Ükskord olime pilpakatusega maapealses keldris varjul, keegi tuli väljast ja teatas, et keldri katus põleb, mille peale kõik hakkasid kiiruga keldrist välja ronima. Siis tuli välja, et vene sõdurid olid keldri varjus ja sakslased proovisid neid tulistada. Meie otsisime aga endale uut varjupaika. Roomasime mööda teeäärset kraavi, kuulid kogu aeg pea kohal vilisemas, kuni kraav viis meid lõpuks jõe äärde välja. Sealt leidsime jõe kalda sisse kaevatud kaeviku. Ma ei mäleta, kui palju meid seal kaevikus oli, aga me ei tahtnud sinna kuidagi ära mahtuda. Ruumi oli nii vähe, et pikali heita ei saanud. Tugeva kõhuvalu käes kannatades heitsin viimaks kõvera kaeviku suhu (kaevikut kaevati tavaliselt nurgeti, et juhuslik kuul ei saaks sisse tulla). Sinna jäin lõpuks magama. Hommikul kaevikust välja minnes leidsime koopa külje seest suure augu, mille oli sinna uuristanud mürsk. Jumal oli jälle mu elu hoidnud.
Nii elasime me hulk aega kaevikutes ja koobastes, mida oli igale poole kaevatud. Oli 1941. aasta sügis ja kartulid olid juba suured. Tõime neid kolhoosi põllult, keetsime, kus saime ja hoidsime endil niiviisi hinge sees. Lõpuks jõudsime sakslaste poolele, algul kartsime neid, aga nad ei teinud meist välja. Siis hakkasime oma koduküla poole sammuma, rinne oli meist eemal ja seal võisime juba vabalt liikuda. Meie küla majad oli enamuses alles, kuid sakslased elasid neis sees, siiski saime ühte majja toasooja. Kuid kauaks meile rahu ei antud, sakslased tulid ühel hommikul ja käskisid meil välja minna. Üks naine oli öösel sünnitanud ja oli voodis, tema ema palus pisarsilmil halastada oma tütre ja vastsündinu peale, aga halastust ei olnud – kõik aeti välja. Meid aeti auto peale ja viidi Gatšinasse. Seal oli mitu õhukeste seintega ja muldpõrandaga barakki inimesi täis topitud. Et mitte päris mulla peale magama heita, otsisime külje alla panemiseks puunotte ja lauajuppe. Minu ema oli selleks ajaks juba nii haige, et ei suutnud käiagi. Oli külm ja barakkide seinad olid seestpoolt lumest valged. Seal anti meile kuigipalju süüa ka. Hommikusöögiks kulbitäis musta kohvi ja tükk saepuruga segatud leiba ja lõunaks jahusupp, mis koosnes keevasse vette puistatud jahust, mis oli klimpideks tõmbunud. Ja sedagi nii vähe, et tundsin end kogu aeg näljasena. Lõpuks viidi meid teise barakki, kus oli pisut soojem ning ka madalad narid olid seal olemas. Aga ema oli juba nii haige, et ei taibanud sellest midagi ja suri seal varsti. Igal hommikul käisid kaks meest raamiga surnuid ära viimas, iga öö suri keegi. Surnud viidi baraki seina äärde ja kallati raamilt suurde kasti, kui kast täis sai, siis maeti surnud ühishauda. Ka minu ema on sinna maetud.
Nii jäin ma 11-aastaselt täiesti üksinda võõraste inimeste sekka. Varsti tuli sinna ka teisi orbusid. Eriti on meelde jäänud ühe ema surm. Temal oli kaks last, tüdruk 3-4-ne ja poiss natuke vanem. Ema oli öösel surnud, aga lapsed ei saanud sellest aru, nad arvasid, et ema magab. Kui toitu toodi, püüdsid lapsed ema äratada. Tüdruk võttis emal kaela ümbert kinni ja ütles: „Emake, tõuse ruttu, toitu toodi!“ Aga ema ei liigutanudki. Siis meelitati lapsed eemale sööma, et ema surnukeha saaks ära viia. Me olime kõik paksult täisid täis, ükskõik kuhu käe pistsid, jäi ikka täi sõrme alla. Kui meid seal juba üle 10 orvu koos oli, viidi meid ühte tühja majja, kus oli soe ja toideti ka pisut paremini. Vaeslapsi tuli iga päeva-paari järel juurde. Lõpuks saadeti meid hobuküüdiga edasi. Liiguti umbes 25 kilomeetrit päevas kuhugi vene küla suunas. Talv oli hirmus külm ja lastel viletsad riided. Nii pandi reele tavaliselt põhku, selle peale üks vatitekk, sinna peale lapsed ja teine tekk üle laste. Väiksemad lapsed nutsid, sest teki all oli külm ja ebameeldiv sõita. Üks väike tüdruk nuttis reel terve päeva, keegi ei pööranud talle rohkem tähelepanu, peale selle, et tal kästi vait olla. Hiljem selgus, et külm oli tal ühe tuhara ära võtnud, sest ta oli olnud ree ääre peal. Mädanik, palavik ja veremürgitus lõpetasid selle tüdruku elu. Kord jõudsime jälle ühte külla, kuhu meid jäeti kauemaks. Toit sai kõik otsa ja külarahval polnud meile ka midagi anda. Käisime kõik solgi- ja prügiaugud läbi, et leida kas või külmunud kartulikoori.
Ühel päeval tulid sinna majja sakslased, kes eraldasid vene nimedega lapsed ülejäänutest. Meile, mittevenelastele, määrati hooldaja, kellel oli ka endal laps, ja meid viidi edasi, vene lapsed jäeti sinna nälga surema. Meile anti isegi pisut suhkrut kaasa. Meid viidi üha edasi, kuni viimaks olime Eestis Paldiskis. Seal magasime alguses paljaste reformvoodite peal, sain vaid mantlihõlma omale alla tõmmata, et magama jääda. Seal oli jälle palju lapsi koos ja sealt sain ma ühe vene tüdrukuga hüvasti jättes endale sügelised külge. See põhjustas mulle palju kannatusi, sest rohtu ju ei olnud. Lõpuks olin üle keha kuplasid täis. Mõned lapsed jäid veel haigeks ja meid pandi teistest lastest eraldi ega lubatud väljas käia. Lõpuks leiti meile mingit rohtu, mida me üksteisele peale määrisime, siis viidi meid sauna ja siis määrisime endale jälle rohtu peale, kuni saime kergendust. Ka täidest olime siis juba lahti saanud, pead aeti meil paljaks ja riided aurutati ka läbi. Ükskord hiljem jäin seal raskesti haigeks, palavik oli kõrge ja olin poolenisti teadvuseta. Süüa ei tahtnud ka sugugi, jõud sai otsa, nii ei suutnud ennast voodis isegi keerata. Andsin ka oma toiduportsjoni ühele tüdrukule, kes selle eest mind aitas. Eriti raske oli öösiti. Kui kaua ma haige olin, ei tea. Mind viidi mingisse haiglataolisse majja, kus ma viimaks paranema hakkasin. Kui ma lõpuks kosusin, lubati mind lastekodusse tagasi. Kui me siis kahekesi ühe teise tüdrukuga haigla uksest välja saime, paistis ilus päike ja võililled õitsesid – oli kevad. Aga meie olime nii väetid, et iga tuulehoog viis meid põlvili. Naersime ise selle üle, see oli nii imelik. Selleks ajaks olin ka oma sügelistest lahti saanud ja mind lubati teiste laste hulka tagasi. See kõik oli minu jaoks järjekordne Jumala ime. Käisime väljas ja sõime igasuguseid rohuliblesid, hapuoblikas oli päris maiusroog.
Viimaks saime endale ka vooditesse madratsid. Ühe naise käest vahetasin leiva vastu endale ühe voodilina, millest õmblesin endale paar särki. Millised need küll võisid välja näha, ei kujuta praegu ette. Ühel poisil suri seal tädi ära, enne surma aga andis see tädi poisile kullakotikese, mida ta oli alati kaelas kandnud. Meie ei osanud kulla väärtust hinnata ja mängisime nendega. Hiljem saime aru, et ühe kuldraha eest saab saksa sõdurite käest terve pätsi leiba osta. Niiviisi käis poiss palju kordi leiba ostmas, kuni ülemused arvasid, et poiss käib leiba kerjamas ning viisid ta kuuri ja andsid talle hea keretäie.
Ükskord söömast tulles kästi meil kõigil autokasti ronida ja meile anti kätte plekk-kruusid. Meile ei öeldud, kuhu meid viiakse. Pika sõidu tulemusena jõudsime Kloogale. Seal oli kolm kahekordset maja, igas majas 100 last ja nende hulgas 7 eestlast. Seal oli elu parem, anti voodipesu ja süüa oli rohkem. Kahju on ainult sellest, et meid Paldiskist nii järsku ära toodi, sest sinna jäid minu isiklikud asjad, ka minu armsate vanemate pildid, mille järel ma kaua leinasin. Nüüd elasime Kloogal, käisime metsas mustikal, koristasime maja ümbrust jne. Enne sööki käisime järves käsi pesemas, seal anti meile sellist imelikku seepi, mis ujus vee peal. Käisid jutud, et see pidavat juutide rasvast tehtud olema. Kui olin seal paar kuud elanud, tuli minu ellu suur muutus. Ühel hommikul öeldi meile, et üks mees tahab meie hulgast endale last valida. Ma arvasin, et ega ta mind ikka ei võta, aga uudishimu, missugune see mees on ja keda ta valib, ajas mind vaatama. Ta märkas mind ja kutsus enda juurde, küsis nime ja vanemate kohta ja kirjutas kõik üles. Hiljem nägin seda meest uuesti, ta võttis oma ratta juurest kotist ühe paki ja ulatas mulle öeldes: „Kahe nädala pärast ma tulen sulle järele, sest niikaua peab karantiinis olema.“ Ma olin nii ehmunud, ei osanud midagi öelda. Kuidas oli see võimalik, et valis mind 300 lapse hulgast endale lapseks? Hiljem sain aru, et see polnud tõesti unenägu, vaid Jumala ime!
Elasin need kaks nädalat nagu unes. Teised vallatlesid ja jutustasid kõvasti omavahel, aga mina palusin salaja: „Armas Jeesus, tee nii, et ta mind ikka võtaks!“ Kui need kaks nädalat mööda said, tuligi see onu mulle järele. Mulle pandi uued riided selga ja kõigil lastel oli kahju, et neile see õnn osaks ei saanud. Siis viis komandant meid oma autoga Tallinna, kus elasid minu kasuvanemad. Paar nädalat hiljem külastas meid uuesti Klooga laagri komandant Leisberg (hiljem saime teada, et tema oli üks neist, kes Kloogal inimesi hukkas), ta patsutas mulle õlale ja ütles: „Sa oled õnnelik laps, teised kõik said surma!“ Teisi lapsi oli hakatud laevaga Saksamaale viima, aga venelased pommitasid laeva ja laev läks põhja koos kõigi selles olnud lastega.
Ma ei saa siiamaani muud, kui armast Jumalat tänada selle eest, et Ta järjekordselt minu elu oli hoidnud.
Olen väga tänulik ka oma kasuvanematele, et nad mind edasi kasvatasid. Kuna minu kasuema, keda ma memmeks kutsusin, oli kristlane ja adventist, siis sai minustki adventkoguduse liige. Kuna meie maja põles 1944. aastal Tallinna pommitamisel maha, asusime elama algul Abjasse, siis Paidesse ja lõpuks Türile. Seal suri 1951. aastal minu kasuisa ja seal tutvusin ma 1953. aastal oma abikaasa Eduard Kurisega. Mõne aja pärast asusime elama Saaremaale, kus ma tänaseni elan. Seal sündisid ka minu lapsed Raimu ja Urve. Tänaseks on mul ka 9 lapselast. Saaremaal elas oma elu viimased aastad ka minu kasuema, kes suri 91-aastaselt.
Eliina Kuris
Keegi on ütelnud, et Jumal ei võta alati koormat ära, aga Ta aitab alati seda kanda. Ta on kõige raskema koorma – meie pattude koorma – juba kandnud ja see on kindlaks tõendiks selle kohta, et Ta ei jäta Sind. Eliina elu on tunnistus sellest ja ma usun, et meil igaühel on mõndagi oma kogemusest lisada armastava Jumala kohta, kes nii imeliselt meie eludes tegutseb. Ja siia lõppu sinu teele kaasa veel julgustus Jakoobuselt: „Kui kellelgi teie seast on vaeva, siis ta palvetagu; kui kellegi käsi hästi käib, siis ta laulgu kiituslaule.“ (Jk 5:13)
