Tänavu suvel toimus üks südamlik koosviibimine, kus peategelaseks oli muheda olemisega hallipäine abielupaar. Suurde telki olid kogunenud koguduseliikmed ja paari järeltulijad, et tähistada koos Helju ja Volli Rosinaga nende 60. pulma-aastapäeva. Aga kuidas kõik alguse sai?
See oli aasta 1950, mil noor meditsiinitöötaja Helju ja tollane raadiosidetööline Volli teineteist märkasid ja lähemalt tutvust sobitasid. Ometi polnud see sugugi esimene kord, mil kokkupuuteid oli olnud.
Mäletatavasti esimene ühine sündmus leidis aset Külmoja jõe ääres, kus käidi Põltsamaa noortega kahte vähe kolme palju mängimas. Umbes kolm aastat hiljem pidi aga Volli sõjakomissariaadi käsul minema Tartusse tervisekontrolli, kus rindkere läbivalgustamise tegi ja vajalikud andmed kirja pani ei keegi muu kui Helju. Kuna mehi oli palju ja tööd samuti, piirdus dialoog paari lausega. Aga mis siis kolmandal korral juhtus?
Helju: Kolmas kohtumine oli mu venna pulmas. See oli nii, et vend kutsus Vollit oma pulma laulma. Eks Põltsamaa ja Jõgeva noored käisid tihedalt läbi. Aga mulle öeldi ette, et tema tuleb sinna minu pärast. Aga ma teadsin sellest sõjakomissariaadi ülevaatuse ajast meeste andmeid üles märkides, et ta on minust noorem.
Pulma tulin Tartust bussiga, teised noored olid varustanud end jalgratastega ja hakkasid peopaika sõitma. Poisid olid vastutulelikud, peigmehe õde ikkagi, ja otsustasid, et viivad mind jalgratta raamil pulmamajja. Volli oli kohe hästi agar – tema viib mind esimesena. Teised sõitsid kogu aeg kõrval, et kui Volli ära väsib, võtavad nemad mu peale. Volli ei teinud väljagi, tema jõuab küll, ja ei andnud mind ära.
Volli oli jalgrattaga tulnud juba Jõgevalt ja vahepeal joonud külma limonaadi. Ehkki ta oli laulma kutsutud, siis hääl oli nii ära, et sai ainult sosistada.
Suveööd on lühikesed ja kuskil kolme-nelja paiku oli pulmapeo lõpetamine. Väljas oli juba valge, aga päike oli veel tõusmata...
Pulmad kestsid hommikul kella neljani?
Helju: Umbes nii, jah.
Volli: Ma ei mäleta üldse, mis me seal tegime.
Helju: Usun, et üldlaule laulsime, sest mingit eeskava või esinejaid seal ei olnud. Ja rahvast oli ka ühe laudkonna jagu.
Volli: Sa ka niikuinii ei mäleta, vaatasid ainult mind? (muigab)
Helju: Nojah... (muigab)
Ja siis, kui hakkasime koju minema, olid Jõgeva poisid juba lootuse kaotanud. Volli ikka minu kõrval ja tema oli muidugi väsinud, öö läbi üleval olnud, Jõgevalt rattaga tulnud ja mind sõidutanud... nii et tagasi tulles me põhiliselt kõndisime. Mõnes kohas, kui tee allamäge läks, võttis ta mind raamile ja sõitsime alla. Aega oli meil palju, sest minu buss läks alles kell seitse, pidin hommikul Tartus tööl olema.
Esimene mõte oli, et nüüd teen talle kohe selgeks oma vanuse, et ta vist ei tea mu vanust. Tegingi sellest juttu. Täpset sõnastust ei mäleta, aga Volli ütles umbes nii: “Mis see loeb, kui üks on 100 ja teine 99.”
Kas teil oli ka mingeid ettekujutusi, missuguseid iseloomuomadusi või oskusi peaks teie tulevane oskama?
Helju: Ei tea, mina küll ei kujutanud ette.
Volli: Tead, minul oli niisugune ettekujutus, et naistetöid ma ei tee. Poisid hoiatasid: “Vaata, et sa tuhvlialuseks ei saa! Mis ikka naistetöö, las seda teeb naine.” Ja eks meil siis alguses oligi probleem sellega seoses. (muigab) Niisugust asja üldse mõelda – see on puha rumalus.
Helju: Sellest sai alguse ka meie esimene perekonnatüli (hakkab naerma). Me olime värskelt abiellunud ja tegin kurke sisse. Siis ei olnud selliseid suuri klaaspurke ega midagi. Olid tünnid. Pesin kurgid ära, kuumutasin tünnid ladusin neisse tillid, mustsõstralehed ja kurgid sisse, eelnevalt kuumutatud ja jahutatud vesi läks neile peale, nagu tol ajal tehti.
Tegemata oli ainult üks töö – tünnikaas ära pesta. Ütlesin Vollile, et nüüd on kõik valmis, võta see kaas ja pese ära. Volli oli ju kogu aeg seisnud juures, käed taskus, ja vaadanud, kuidas ma tegin (muigab). Ja tema ütles niimoodi: “Mina naistetöid ei tee!”
Volli (naerab): Aga nüüd teen kõik ära.
Helju: Ja mina küsisin: „Kas sa siis kurke ei söögi? Kui ma kõik olen ära teinud, kas sa siis tõesti ei või tünnikaane ära pesta ja loputada?”
Niimoodi oli teiste asjadega ka. Tahtis, et nii, nagu tema ütles, pidi jääma. Minu nõu oli mõnikord palju parem, aga... tema kartis, et kui minu ütlemist mööda teeb, siis on tema kohe tuhvlialune. Mõne aja möödudes ta mõistis ja tunnistas, et tuleb ikka koos aru pidada ja toimida selle nõu järgi, kellel parem lahendus on.
Pärast abiellumist, kui Volli Jõgeva raadiosõlmest hingamispäeva tõttu vallandati, kolis ta Tartusse minu juurde. Ma töötasin pooleteise kohaga, olin meditsiiniõde polikliinikus: pool kohta oli protseduuride toas, pool arsti vastuvõtul ja pool koduvisiitide eest. Kui ma oma töökohustused olin ära teinud, tulin koju ja hakkasin süüa tegema. Kui me Volliga olime ära söönud, olin mina väsinud ega tahtnud kuskile minna. Aga temal veel uut töökohta ei olnud, ootas mind kannatlikult terve päeva, et tuleksin koju ja siis saaksime õhtul koos välja minna. Mis siis teha? Selles majas üks vana perenaine õpetanud Vollit: “Vaata, kuidas kõrvaltoas elav abielupaar toimib: kumb enne koju jõuab, see põlle ette paneb ja kööki läheb.”
Ühel päeval tulin koju ja üllatus-üllatus: Vollil põll ees ja supp laual valmis. Siis oligi nii, et tema tegi õhtul söögi valmis ja nii jõudsin mina temaga välja ka minna.
Volli: Kooki olen ka vahel teinud, see mu lemmiktoit. (muigab)
Teatavasti oli Helju kena neiu. Kas pidi kiirustama, et keegi teine teda ära ei võtaks?
Volli: Üks minu tädidest tundis Heljut ja ütles, et ta võiks mulle sobida. Soovitas mulle.
Helju: Ja tädi tundis pärast süümepiinu, kui nägi, et meil tõesti hakkaski asi minema. Siis ta tuli mulle rääkima, et ei taha oma peale seda süüd võtta, aga Volli on oma emale väga paha poiss. Öeldakse, et kes on oma emale paha, see on naisele ka.
Mida see “paha” tähendas siis?
Volli: Ma olin siuke, näiteks kui söök valmis ei ole, siis miks ei ole? Mina tulin ju töölt ja olin väsinud... Norisin temaga.
Kas hiljem omavahel sarnaseid probleeme ei tekkinud?
Volli: Seda ei mäleta. Aga väiksed probleemid tekkisid meil seoses rahaga. Tema tegi rohkem süüa ja käis poes... Ja mina pärisin, et miks ikka nii palju raha läheb... (muigab) ja sellepärast tuli arusaamatust.
Helju: Lihtsalt küsisid, ega sellepärast riidu ei olnud.
Volli: Seda küll, aga mina ikka imestasin, et kuidas nii palju raha läheb.
Helju: Kui ise ei osta, siis ei saagi aru.
Volli: Nüüd käin ise poes ja tean, mis toidukorv maksma läheb.
Helju: Pärast poeskäiku tuleb ja vabandab, et nii palju raha läks. Nagu mina küsiks, palju läheb (naerab).
Enne, kui Volli ja Helju abieluni jõudsid, tuli vastav avaldus kirjutada...
Helju: Kui käisime soovi avaldamas, küsisin, et äkki jätame minu nime (Maikalu – toim.). See nimi pole midagi erilist, aga nüüd tuleb välja, et seda on ainult minu suguvõsal. Aga Rosinaid on ju kõik kohad täis. Volli aga tõmbas nime nii jämeda kriipsuga maha, kui sellest juttu tegin (naerab).
Volli: Sellel momendil mõtlesin, et naise nime – (rõhutatult) mitte mingil juhul. Siis ju oledki naise tuhvlialune! (muigab) Aga nüüd mõtlen, et oleks võinud küll – see on haruldane nimi ikkagi.
Mis te arvate, mis on teid kui isiksusi kõige rohkem mõjutanud?
Volli: Kui Helju oli vähioperatsioonile minemas ja ma olin juba mitu nädalat ilma temata, hakkasin mõtlema, kui hull see ikka on, kui jääd oma abikaasast ilma. Päev enne operatsiooni tuli mul selline hirmus tunne peale, rahu ei leidnud. Palvetasin palju ja käisin veel Aarne (Kriisk – toim.) juures, et ta mind lohutaks. Ei tahtnud kuidagi Heljut kaotada.
Sellepärast ütlesin nüüd ka meie 60. pulma-aastapäeva peol sooviks, et ta mind üksi ei jätaks. See ei sõltu muidugi temast.
Kas teile meenub mõni päev, mis tegelikult toimus juba ammu, aga samas on nagu eilne päev?
Helju: Eks pulmapäev olnud selline.
Volli: Peale pulmade meenub mulle päev, mil RAMist ära tulin. Selline õnnis tunne oli, tõesti!
Esimest korda üle hulga aja läksin kirikusse laulma... Raske oli laulda nii, et nutt peale ei tuleks. Laulu pealkiri oli “Nii kaua üksi eksisin maailma kõrbeteedel”.
Helju: Tal ei lubatud RAMis oleku ajal kirikus laulda.
Volli: Ainult Türi aastapäeval riskisin ja järgmisel päeval oli parteiorganisatsioonil see teada ja sain noomida. Kui ära tulin, oli tunne, nagu oleksin üle hulga aja taas saanud koju tulla.
Helju: Pärast pulmi pidi Volli kohe komandeeringusse minema, hingamispäevaks tuli koju. Mõnikord oli kaks nädalat jutti ära.
Volli: Ma olen abielu ajal ikka väga palju aega kodunt ära olnud. Alguses olin elektrikuna Lõuna-Eestis komandeeringus. Raha oli vähe ja iga nädal koju ei saanud sõita. Ja kui RAMi läksin, oli veel hullem olukord – kuude viisi kodust ära.
Helju: Oleks üksi olnud, aga siis meil oli juba laps ka.
Volli: Minul tuleb veel meelde see viimane aasta, kui olin otsustanud RAMist ära tulla. Tavaliselt olime komandeeringus käies hotellis kahe-kolmekesi toas. Jumal juba teadis mu koorist lahkumise plaane ning andis mulle eelise. Absoluutselt kõikides peatuspaikades sain olla üheses toas, nii oli mul aega mõelda ja palvetada selle plaani pärast ning mul polnud absoluutselt raske sealt ära tulla. Mõned mehed, kes pidid koorist lahkuma, nutsid. Gustav (Ernesaks – toim.) palus, et jääksin veel. Ta soosis mind, talle meeldis mu hääletämber.
Muide, kas lauldes lavahirmu ka on tekkinud?
Volli: Vahest ikka on küll, nii et püksid teevad püüli, nagu öeldakse. Nii närveerisin.
Näiteks meie vabariigi iseseisvudes käisid külalispastorid Moskvas seminare pidamas. Ja mind kutsuti sinna ka laulma. See toimus suures spordihallis, mis mahutas 16-17 tuhat inimest, oli puupüsti täis, ja ma pidin seal laulma. See oli küll natuke hirmutav tunne. Tegelikult ma närveerin alati.
Helju: Kõige hullem, et mina närveerin ka veel, kui tema närveerib (muigab).
Liikudes ajas kaugemale, siis milline teie lapsepõlv oli?
Helju: Olin nelja-viie aastane, kui üks koguduseliige käis emale Piiblit selgitamas ja ta laulis meile igasuguseid laule. Nii ma õppisin juba lapsena need laulud ära – “Võtkem Jumalale laulda”, “Vulisedes jookseb”, “Kes tahab tulla meiega”. Need olid laulud, mida tol ajal lauldi.
Kui ema kuulis hingamispäevast, oli ta kohe valmis seda tõde vastu võtma. Ei läinudki kaua, kui ema läks ristimisele. Isa oli alguses nii vihane, sest külarahvas rääkis, et näe, läks hulluks. Ema aga ei võtnud keelitusi kuulda. Näiteks võttis kätte ja kaotas sigade pidamise ära. Haned tõi asemele. Külas koos veel kahe perekonnaga saime kusagilt tellida suurtes topsides pähkliõli. Sellest sai väga hästi kooki küpsetada, nii et ega me seetõttu hätta ei jäänud.
Põltsamaal tollal pastorit ei olnud, käisime koos emaga Suttide juures. Meile, lastele, õpetati laulmist ja palvetamist. Ja hiljem hakkas rajaleidjate taoline kursus toimuma – õppisime piiblisalme pähe, Jumala tõotusi ja ka eksamid olid.
Mind ristiti 14-aastaselt, ema andis selleks loa. Isa oli küll pahane, aga kui teised tulid talle ütlema, et sul naine ja lapsed usklikud, siis isa kaitses oma peret.
Volli: Ega minu elu ei olnud ka kergem. Lapsepõlvest – usk oli sel ajal üldse tabu. Ema ja isa mõlemad olid juba adventistid ja tihtipeale läksime perega hingamispäeval metsa, mida kodu ümbruses oli palju. Seal siis laulsime, isa pani meid vendadega kvartetti laulma. Meid oli neli poissi ja üks tüdruk. Isa laulis ka. Pool päeva olime seal, söögid olid kaasas ja lugesime koos.
Aga ajapikku kõik läksid laiali ja koguduses olen ainult mina.
Mis sind ajendas kogudusega liituma ja kui vana sa olid?
Volli: 20-aastaselt Jõgeval, jões ristiti, sel ajal oli seal pastoriks Kleement ja tema abiliseks Viktor Nõmmiku isa. Nemad töötasid minuga ja rääkisid.
Paar kuud pärast kogudusse tulekut kutsuti mind sõjaväe komissariaati. Meid oli viiskümmend poissi seal. Kartsin, et kuna olen veel nii nõrk usus, kas ma ikka suudan sõjaväes Jumalale truu olla. Ja kas sa tead, Jumal kuulis mu palvet! Viiekümnest poisist mina olin ainukene, kes koju lasti. See on Jumala tahe. See oli ime!
Helju: Aga lapsena sind ju kasvatati usklikus perekonnas?
Volli: Seda küll, aga me läksime kõik maailma. Mina olin ka maailmast tulnud. Pärast isa surma see kõik läks... ema ei suutnud meid enam ohjes hoida. Vaene aeg ka ja kõik läksid varakult tööle. Vanem vend läks kuueteistaastaselt tööle. Eestisse tulles läks igaüks oma teed, põhiliselt läksime sulasteks. Unustasime, mis isa-ema olid rääkinud.
Volli, sind tuntakse kui suurepärast solisti. Ka sina, Helju, oled aastakümneid kooris laulnud ja teisteski koguduseametites olnud.
Volli: Minul on alati niisugune tunne, et mina vist peaaegu mitte midagi ei tee. Pole veel kedagi kogudusse toonud. Teised lohutavad: “Sina laulad, mine tea, kes sinu laulu pärast on vahest kirikussegi tulnud.”
Helju: Tartus elades olin kirjutaja abi ja diakoniss. Lapsena käisin naabertaludes lõikustänulehti jagamas ja kirjandust lugeda pakkumas. Ja eks nüüd hiljem olen kutsunud kiriku ka, mõned on tulnud. Vahepeal olin kirjaliku piiblikursuse juures abiline, kirjutasin tagasisidet. Aga endale tundub, et oleks võinud rohkem teha.
Kui ma vähi pärast haiglas olin, siis olid mul igasugu helisalvestised kaasas ja andsin ka teistele, nad hea meelega kuulasid. Mul oli näiteks Haapsalu kiriku avamise salvestis ja vaimulikke laule kaasas. Eks mitmed aimasid, et nende lõpp on ligidal. Pärast keegi kaebas juhatajale, et toimub usupropaganda.
Helju räägib pikalt ja detailselt oma haigusloost ja imelisest tervenemisest – alguses arst korrutas erinevate põletike ja komplikatsioonide tekkimise tõttu: “Te olete tohutult nõrk haige.” Omastele oli lubatud tema maksimaalseks elupikkuseks veel aasta. Helju sai keemiaravi, aga verele see ei mõjunud ja juuksed ära ei tulnud.
Hiljem asendus arsti ütlus tunnistusega: “Te olete tohutult tugev. Kas te mõistate, te olete terveks saanud!” Helju tunnistab, et täielikku paranemist ei osatud oodata, sest vähk oli juba kaugele arenenud.
Mis peaks lugejale meie vestlusest kõlama jääma?
Volli: Et abielud ikka püsiksid! Kannatlikkust, teineteisest arusaamist ja vähem lahkuminekuid. Mitte vähem, vaid üldse mitte.
Helju: Ma olen seda ka kuulnud, et kui abielus üks pool saab pahaseks, siis ei räägi päevade viisi teisega. Ikka tuleb rääkida. Rääkimisega saab palju asju selgeks.
Ja kui hakata mõtlema, mis Jumal meie eluaeg on teinud... Ta on kuulnud palveid igasugustes olukordades. Nii palju on selliseid juhtumeid, kus lihtsalt näed, et Jumal on juhtinud.
