Sügisel lendas kaks teadmistehimulist eestlannat Inglismaale Newboldi kolledžisse end täiendkoolitama. Mervi Kalmus valis teoloogia ja Hellevi Nõmmik muusika eriala. Nüüdseks on tegevuste- ja kogemusterohke õppeaasta läbi saanud ja nad on Eestimaal tagasi. Kasutasin võimalust ja uurisin, missugused olid nende kõige eredamad elamused.
Kirjeldage oma õppeaastat Inglismaal.
Mervi: Muljeid ja mälestusi on nii palju ja need on praegu veel nii värsked, et lühidalt on seda õppeaastat väga keeruline kokku võtta. Kõige olulisemate märksõnadena võib vist nimetada õppimist, uusi teadmisi, uusi kogemusi, isiklikku kasvu, eneseületust ja uut sõpruskonda.
Õppeaasta oli väga pingeline ja nõudis suurt pühendumist, kuid nüüd tagantjärele vaadates pean tunnistama, et olen kooli ja ka oma tulemustega väga rahul. Ma olen oma isikuomadustelt selline inimene, kellele meeldib lugeda ja raamatukogus istuda ja uusi teadmisi omandada, nii et tundsin end seal väga hästi. Aga raamatute ja loengute maailma lõplikult ärakadumise vastu aitas hästi sealne aktiivne sotsiaalne elu; noorteõhtud, kooriharjutused, lõputud jutuajamised õhtusöögilauas, ühised väljasõidud ja filmivaatamised hoidsid elu kenasti tasakaalus.
Kindlasti aitas see aasta ka vaimulikult kasvada, uued teadmised Piibli ja Piibli-taguse maailma, aga ka näiteks meie kiriku ajaloo kohta olid vägagi ülesehitavad, hirm, et tohutus koguses akadeemilisi teadmisi võiks mu usuelule kuidagi närtsitavalt mõjuda, oli täiesti ülearune. Nii et lühidalt öeldes jäin õppeaastaga väga rahule, õppisin selle aastaga rohkem, kui oleksin osanud unistadagi.
Hellevi: Võrreldes Merviga, kes enamiku õppeaastast suure õppekoormuse tõttu raamatukogus elas, oli minu õppekoormus piisavalt väike, võimaldades mul õppetöö kõrvalt ka tööl käia ning muude asjadega tegeleda. Võimalus Inglismaal elada ja õppida osutus suurepäraseks kogemuseks, mis õpetas mulle eelkõige iseseisvust ja seeläbi õppisin Jumalat ja ka ennast paremini tundma.
Õppeprogramm, selle raames toimuvad väljasõidud, erinevad üritused, motiveerivad ja inspireerivad loengud, koorielu, erinevad võimalused spordi tegemiseks ja mitmekülgne tudengimaastik lõid ideaalse keskkonna isiksuse kasvamiseks ja arenguks. Muusikateoreetilised ja praktilised individuaaltunnid aitasid mul täiendada oma teadmisi muusikavaldkonnas ja teoloogilised ained aitasid mul mõista muusika rolli kirikuelus ja sõna ‘worship’ (kummardamine, teenimine) sügavamat tähendust ja ellurakendamist.
Inglismaal olles sai loodud palju kestvaid sõprussidemeid. Erineva kultuuritausta ja minevikupagasiga inimesi tundma õppides suurenes minu silmaring tunduvalt ning õppisin teistmoodi mõtlejate aktsepteerimist ning tingimusteta armastamist. Inglismaalt saadud rikkalik kogemuste- ja teadmistepagas jääb mind saatma ka uutel elutee radadel.
Rääkides õppimisest, siis milliseid õppeaineid võtsite?
Mervi: Briti ülikoolisüsteem on Eesti omast päris erinev. Kui Tartus oli mul tavaliselt kümme väikest ainet semestris, millest suurem osa lõppes poolteisetunnise eksamiga, siis Newboldis oli mul vaid kolm-neli ainet korraga, aga selle eest tuli igas aines teha kas suurem eksam või hoopis essee kirjutada. Ja kui essee pikkuseks on 3000-4000 sõna, tähendab see põhimõtteliselt iseseisvat uurimust. Kusjuures akadeemilised nõudmised nii esseedele kui ka eksamitele on väga kõrged ja hinded võrreldes Tartus õppimise ajaga poole madalamad. Selle süsteemiga harjumine ja nõuetele vastavate tööde kirjutamine võttis mul ikka tükk aega, olin Tartus õppides võrdlemisi mugavaks läinud, nii et Newboldi nõudmised ehmatasid esimesel hetkel päris ära. Aga kui töö mahuga ära harjusin – iseseisva töö mahuks keskmiselt viis-kuus tundi õppimist raamatukogus, ja nii iga päev –, oli kogu õppimisprotsess vägagi nauditav.
Esimesel semestril oli mul niisiis kolm õppeainet: kreeka keel, apokalüptika kursus ja üldine piibelliku teoloogia kursus. Kevadsemestril jätkasime kreeka keelega, peale selle oli veel seitsmenda päeva adventkiriku ajaloo kursus, apostlite tegude ja epistlite kursus ning jutlustamiskursus ehk homileetika. Nii et kursusi oli seinast seina, mõni neist rohkem praktilise suunitlusega, mõni jällegi puhtalt teoloogiline.
Hellevi: Minu õppeained jagunesid kaheks: teoreetilised ja praktilised. Teoreetiliste ainete alla kuulusid maailma kunsti- ja muusikaajalugu, sõnad ja muusika teenistuses, praktilised põhimõtted muusikatöö läbiviimisel ja muusikateooria. Praktiliste õppeainete alla kuulusid klaver, laulutund, koorijuhtimine ja solfedžo. Seal oldud ajaga sai kirjutatud rohkem esseesid kui viimase kolme aasta peale kokku, mis aga õpetas järjekindlat iseseisvat tööd ning taaskord veendusin, et ei ole tark jätta asju viimasele minutile.
Mervi, sul oli võimalus ka jutlusi pidada. Rääkides kõne kontseptsioonist, siis kuidas õpetati – missuguseid komponente hea kõne sisaldab?
Mervi: Homileetikaga oli selline huvitav lugu, et alguses ei tahtnud ma üldse seda kursust võtta. Ma teatasin, et kuna ma pastoriks saada ei taha, siis ma pastoraalseid aineid üldse ei võta. Aga kevadsemestri alguses, kui käisin bakalaureuseõppe juhatajaga rääkimas, ütles ta, et kui ma tahan kas või teoreetiliselt võimalust magistrantuuri pääseda, pean midagi ka pastoraalsetest ainetest võtma. Nii ma homileetika kursusele sattusingi.
Mõte oma õppejõu ja kursusekaaslaste ees jutluse pidamisest oli esialgu tohutult hirmutav. Kursuse teoreetiline osa oli muidugi väga hea ja kasulik, keskendusime kahele jutluse tüübile, tekstipõhisele ja narratiivjutlusele, arutasime nende ülesehituse ja põhiideed üksipulgi läbi, vaatasime/kuulasime loengus kogenud pastorite jutlusi ja analüüsisime neid. Ega midagi revolutsioonilist me ei avastanud, aga vanad tuntud tõed said taas üle korratud – heal jutlusel on üks keskne mõte (SNDT - single narrow dominant thought) ja korralikult struktureeritud ülesehitus, sissejuhatus ja kokkuvõte/üleskutse, kõigepealt tuleb ise teksti kallal vaeva näha ja sellega tegeleda ja alles siis sekundaarsete allikate (kommentaarid, entsüklopeediad jms) juurde minna, kõne keel ja keskne idee peavad olema sellised, et need ütleksid midagi ka kõige võhiklikumale kuulajale.
Narratiivjutluse puhul on oluline see, et jutluse alguses saaks püstitatud mingi probleem, mis kuulajat häiriks ja teda kaasa mõtlema sunniks, seda probleemi tuleb süvendatult käsitleda ja lahendust ei tohi kohe alguses ära anda, see ahhaa-moment tuleb alles jutluse lõpus. Narratiivjutlus on pigem tunde- kui teadmistepõhine, inimene peab jutluse sõnumit ise kogema. Ma tean väga hästi, et reaalsus on pisut teistsugune ja oleks väga keeruline iga oma jutlust täpselt nende põhimõtete järgi üles ehitada, aga ometi annavad sellised teadmised jutluse ettevalmistusel palju juurde.
Meie õppejõud ajas hoolega näpuga järge, kui me oma jutlusi ette valmistasime ja siis ette kandsime, et kas me ikka teeme kõike nii, nagu ta oli meid õpetanud. Ja tõesti, lõpuks sai sellest kursusest üks mu lemmikuid, avastus, et isegi mina olen suuteline korralikult struktureeritud jutlust kirjutama ja seda pidama, oli minu jaoks suureks positiivseks üllatuseks.
Võtsid ka kreeka keele tunde. Võimalus lugeda Piiblit algkeeles on ilmselt rikastav kogemus. Seega, milliseid uusi nüansse piiblitekstides avastasid?
Mervi: Ma olen kreeka keelt ühe aasta õppinud, nii et ma ei ole veel päriselt sealmaal, kus ma saaksin tõsiselt teksti erinevatest nüanssidest rääkida. Aga see on küll tõsi, et oskus Piibli enese algteksti lugeda ja sellest aru saada on midagi uskumatult põnevat. Me tegelesime ju terve esimese semestri ja poole teisest semestrist ainult õpikuga ja ausalt öeldes läheb tohutu grammatikatabelite, reeglite ja erandite ja tagatipuks veel sõnade tuupimine võrdlemisi nüriks. Ja siis kui me kevadel lõpuks ometi Piibli kätte võtsime ja esimese Johannese epistlit algusest peale tõlkima hakkasime – ma sattusin sellest tohutusse vaimustusse.
Tekst hakkab kuidagi elama ja sind teistmoodi kõnetama. Mis aga kreeka keele nüanssidesse puutub, siis selles vallas tegi suure töö ära meie klassi abiõpetaja, kes oli igaks loenguks ette valmistanud ühe kreekakeelse sõna, millest ta meile pikemalt rääkis. Päeva sõna rubriigis rääkis ta meile, kuidas erinevad Uue Testamendi autorid neid sõnu on kasutanud ja millised tähenduserinevused neil on, milline on sõnade ajalugu ja kuidas see muudab teksti tähendust ja sellele midagi juurde annab. Tema sõnaseletuste paljundused on mul kõik kenasti kaante vahele pandud ja ma hoian neid kui kallist varandust. Ehk jõuan ma ühel päeval ise ka nii kaugele, et suudan niimoodi sõnade tähendustesse süveneda ja neid teadmisi teistega jagada.
Hellevi, mida sinu õpitud erialal esile toodi?
Hellevi: Läbivaks mõtteks kursuse tegemisel oli termini worship laiema tähenduse lahtimõtestamine. Sellele sõnale on eestikeelset vastet natuke raske leida, kuid et natuke aimu saada, mida see tähendab, siis võiks kirjeldada seda sõnadega ülistus, kummardamine, teenimine.
Tihti seostatakse seda sõna üksnes muusikaga – ülistusmuusika, kuid ülistus ei piirdu üksnes muusikaga, nagu tänapäeval ekslikult arvatakse, vaid tõeline ülistus algab elustiilist. Tõeline ülistus algab sellest, et sa alustad päeva koos Jumalaga ja koos Jumalaga saadad päeva ka õhtusse ja seda mitte vaid ühel päeval nädalas. Muusika ei ole eesmärk omaette, vaid on vahend, mis aitab meil väljendada oma austust ja kiitust Jumalale selle eest, mis Tema on meie jaoks teinud. Kui kaotame ülistuse tõelise põhjuse ning tähenduse silmist, siis on meie püüded Jumalale meelepärased olla asjatud.
Lisaks Newboldis õppimisele käisite ka kooriga reisimas. Rääkige sellest lähemalt!
Mervi: Koorireisi jätan Hellevile jutustada.
Hellevi: See on küll sinust väga armas, Mervi! Koorireis oli üks eriline kogemus. Minejateks olid seekord ainult naissoo esindajad, peale bussijuhi, millel oli üks suur pluss – 8-tunnise bussisõidu ajal filmivalik raskusi ei tekitanud. Pärast tundidepikkust sõitu tervitas meid ahhetama-panev Šotimaa mägine maastik. Tutvusime Šotimaale iseloomulike väikeste külakestega, mis on muinasjutuliselt kaunid. Peagi saabusime ka oma sihtkohta – Edinburghi. Juba samal õhtul olime oma rohkem kui tunniajase kavaga Edinburghi SPA kiriku laval. Inimesi ei olnud palju, kuid vastuvõtt oli see-eest soe.
Järgmisel hommikul jätkasime oma reisi, esinedes veel kahes kirikus, üks neist oli tagasihoidlikum ja traditsioonilisem, teine mitte nii tagasihoidlik. Saime kogeda tumedanahaliste ristimisteenistust, mis kestis umbes 3 tundi. See oli huvitav kogemus. Õhtuks olime hotelli jõudes ikka väga väsinud. Ühe päeva saime tervenisti Šotimaa uurimiseks ja seal seiklemiseks ning seejärel seadsime oma suuna Iirimaa poole. Iirimaa pealinnas, Dublinis, andsime oma viimase kontserdi. Saal oli rahvast täis ning noori oli palju. Nii mõnegi silmad läikisid kontserdi ajal märjaks ning me mõistsime, kui suur mõju on muusikal inimeste südameni jõudmisel.
Tsiteeriksin ka mõningaid mõtteid Mervi blogist, mis iseloomustab kogu seda kogemust väga hästi:
“Lõpuks tuli selline ehtsa superstaari tunne peale: hommikul bussi, lõunal väike turistitiir vanalinnas, õhtul proov ja konsert, ööseks järgmisesse hotelli, ja seda ainult selleks, et hommikul uuesti otsast alata. Superstaari elukutse pole nagu suurem asi, ausalt ka. Aga muidu oli tore...Samas, mida rohkem sa reisid, seda tavalisem kõik tundub. Inimesed on ikka igal pool ühesugused, elu on samasugune, lihtne. Vanalinnad on mingist hetkest kõik ühte nägu. Ja nõnda edasi. Maailm on küla...Ma olen elus küll päris mitmel kontserdil käinud, kus ilusad väljamaa kolledžikoorid esinevad. Kõik on ilusalt riides ja asjalike nägudega, kõik laulavad nii hästi, nii hästi. Ja nad on kõik pärit kusagilt kaugelt maalt, aga nad on oma elus nii palju saavutanud ja ennast kokku võtnud, et väljamaa kolledžisse õppima minna ja seal kooris laulda. Kõik, kes kuulama tulevad, vaatavad neile natuke alt üles ja imetlevad neid tublisid lauljahakatisi. Posh värk. Ja siis järsku laulan ma ise Edinburghi ja Dublini kirikus, ilusad mustad riided seljas ja meetrikõrgused kontsad jalas ja ilus noodimapp käes ja inimeste silmis on näha imetlust, ja järsku läheb mul pirn põlema ja ma saan aru, et ma olen oma rolli vahetanud ja ma ise olengi see, kes on pärit kaugelt maalt ja kellega tullakse pärast kätt suruma ja juttu ajama. Ja siis käib väike jõnks seest läbi – I get surprised by joy – ja ma tean ühtäkki, mis tunne on elada oma unistusi. Mitte neist mõelda, vaid neid ise kogeda ja elada. Olla see, kellele ma olen siiani alt üles vaadanud. Hin-da-ma-tu tunne.”
Selle aasta jooksul saite ilmselt mitmete kogemuste osaliseks. Kas te jagaksite mõnda neist?
Mervi: Minu jaoks oli terve see aasta üks suur kogemus. Mõtlesin just hiljaaegu sellele, milline oli elu aasta alguses ja milline aasta lõpus. Mäletan nii hästi, et istusin esimesel hingamispäeval augusti lõpus üksinda Newboldi kirikus, kõik oli võõras ja ma ei teadnud mitte kedagi ja keegi ei teadnud mind ja kuidagi väga nukker oli. Ja nüüd eelviimasel hingamispäeval Inglismaal olles käisin Londonis, väikeses Lavendel Hilli kirikus jutlust ütlemas. Newboldi magistrandid, kes selle väikese kiriku on rajanud ja seda vabatahtlikult (st ilma palgata) juhivad, suhtusid minusse kui võrdsed võrdsesse, patsutasid õlale ja kutsusid teinekordki tagasi. Nii et mu isiklik areng ja uute võimaluste tekkimine on olnud minu jaoks vist küll kõige suuremaks kogemuseks. Aga ka selliseid väiksemaid asju, milles olen näinud Jumala juhtivat kätt, on olnud oi kui palju. Näiteks märtsis ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas minna kooriga reisile või mitte.
Alguses olin kindlalt nõuks võtnud mitte minna, et saaksin kevadvaheajal korralikult puhata ja oma esseedega tegeleda, ja finantsseis oli ka selline, et kuidagi ei oleks tahtnud raha reisi peale kulutada. Ja siis tol nädalal, kui pidime lõplikult otsustama, sain just Eesti maksuametilt oma eelmise aasta maksud tagasi, mida oli just täpselt nii palju, et see kattis suurema osa reisikuludest. Nii ma siis mõtlesingi, et see pidi kindlasti Jumala juhtimine olema, ja otsustasin siiski minna. Ja tõesti, see reis oli väga õnnistusterikas, sain veidi puhata ja maailma näha, aga mis veelgi enam, sain laulmise ja viiulimänguga paljudele inimestele õnnistuseks olla, nii palju oli neid, kes pärast jumalateenistusi tulid kätt suruma ja häid soove ütlema. Nii et ma olen Jumalale väga tänulik, et Ta mind niimoodi juhatas ja mu eest nõnda hästi hoolitses.
Hellevi: Nõustun Merviga, terve see aasta oli üks suur kogemus. Kogesin Jumala juhtimist töökoha leidmisel, finantsiga toimetulemisel, suvaliste inimestega pikkade juttude mahapidamisel, õpingutel jne. Tagantjärele on huvitav näha, kuidas kõik loksus paika just õigel ajal. Oli hetki, kus ei paistnud mingit väljapääsuteed olevat, ometi õigel ajal kõik lahenes ja Jumal ulatas oma abistava käe. See kinnitas kergesti mõistetavat, kuid mitte nii kergesti rakendatavat tõde, mida Jumal meilt igaühelt ootab ja milleks on: “Usalda Teda, küll Tema toimetab kõik hästi!”
Mis saab edasi?
Mervi: Edasi saab see, mida ma ei oleks kunagi arvanud, et nii võib minna – septembri alguses lähen Newboldi tagasi, et seal magistriõpinguid alustada. Ma olin kõigil võimalikel ja võimatutel põhjustel selle variandi täiesti välistanud, aga asjad on just nii juhitud ja seatud, et need õpingud on mulle võimalikuks ja kättesaadavaks tehtud. Usun, et Jumal hoolitseb majandusliku poole eest, nagu Ta seda siiani on teinud. Ja siis püüan endast veel kaks aastat parima anda – olen valinud magistrantuuri suunaks Uue Testamendi, mis tähendab veel üht aastat intensiivseid kreeka keele õpinguid ja tööd teksti endaga ja seejärel magistritöö kirjutamist.
Ja pärast seda loodan kiriku heaks töötada, kus ja kuidas ja mil viisil, seda ma praegu veel täpselt ei tea. Olen oma kogemustest õppinud seda, et Jumala teed võivad olla vägagi ettearvamatud ja mingeid variante kategooriliselt välistada ei ole eriti mõistlik. Niikaua, kui Jumal mind oma käekõrval juhib, olen kõikide võimalustega rahul, omaenese tarkusest ei oska ma ise sammugi astuda. Püüan järgida seda kena ingliskeelset ütelust “Let go, let God”. Üks on kindel – elu koos Jumalaga on ütlemata põnev.
Hellevi: Küsi seda septembris uuesti. ;)
