Kogemuste kotike on seekord ühe suure kogemuse kotike, kuid selle eest on tegemist tõeliselt vägevast Jumala tööst jutustava looga. Üks meie palvegrupis osalevatest noortest – Miikael Volkonski – oli juba pikemat aega palunud palvetada oma vanglas viibiva venna pärast. Me tegime ikka palvet Immanueli ehk Immu pärast, nagu me teda kutsume. See, mis Immu elus toimuma hakkas, oli meile kõigile tohutuks usukinnituseks. Iga nädal kuulsime palvevastusena Miikaelilt nn „reportaaži“ vanglast ja meil oli alati küllaga põhjust Taevaisa tänada. Eriti suur oli rõõm ühel teisipäeva õhtul, kui me nägime esimest korda silmast silma Immut, keda olime pikalt palvekätel kandnud, Immut, kelle silmad särasid rõõmust, et ta võib nüüd alati kuuluda teda armastavale Jumalale. Nüüd jagab Immanuel Volkonski oma lugu ka Meie Aja lugejatega.
Olen 32-aastane noormees, kuid mu elu algas vaevalt poolteist aastat tagasi – sest siis sai alguse elu Jumalaga. Kui hakkaksin rääkima igast tehtud valikust ja selleni viinust, peaksin alustama lausa lapsepõlvest ning lugu läheks väga pikaks, seega alustan hoopis 2009. aastast, mil sattusin juba teist korda narkokuriteo eest vanglasse, kus lõpuks leidsin Jumala. Siiski paari sõnaga ka sellele eelnenust.
Esimest korda tõmbasin “triipu” ehk amfetamiini 1996.a ja viimast korda 2009. Kogu selle aja sees olin “puhas” kokku vaid umbes 3 aastat, nii et umbes 10 aastat oma elust olen ma narkootikume tarvitanud. Peaaegu kohe peale esimest “triipu” hakkasin seda ka ise müüma, et see enda tarbeks kogu aeg olemas oleks. Loomulikult mängis suurt rolli ka kuuluvustunne ja n-ö vajadus olla vajalik. Kellele ei meeldiks kuulda tänusõnu ja kiitust ning teada, et oled vajalik. Nüüd loomulikult mõistan, et kogu see tänulikkus ja vajalikkus oli võlts ega tähendanud midagi, kuid tollal kõditas see mu eneseuhkust ja oli ka väga kergesti saavutatav. 1999. aastal jõudis asi selleni, et otsustasin proovida amfetamiini süstida. Võin öelda päris siiralt, et mul polnud mingit plaani samamoodi jätkata, ent ometi nii läks ja kuna ma ei osanud ainet õigesti doseerida, olin juba paari kuu pärast esimest korda üledoosiga kiirabis. Surmahirmus värisedes lubasin, et enam ei süsti, kuid suutsin sõna pidada vaid nädala ning jätkasin sama julget ja rumalat tarvitamist kuni 2002. aastani, mil mind mõisteti narkootikumide müümise eest 2 aastaks ja 2 kuuks vangi. Sellest istusin reaalselt ära 1 aasta ja 3 kuud, kuna sain tingimisi ennetähtaegselt välja.
Narkootikumidest suutsin eemale hoida umbes 7 kuud, seejärel proovisin ecstacy’d, millele omakorda järgnes umbes poole aasta pärast süstimine. Peagi hakkasin jälle müüma ning kõik kulmineerus 2009. aastal järjekordselt minu vahistamisega, kuid seekord süüdistati mind juba suure koguse narkootikumi omamises. Raske on edasi anda seda lüüasaamise ja abituse tunnet, mis mind valdas. Kogu mu niigi habras ja tasakaalutu maailm langes hetkega kokku nagu kaardimajake. Kaine arutlus ütles, et tulemas on range karistus – seaduse järgi 3-15 aastat, tõenäoliselt aga 5-8. Loomulikult võeti mind kohe vahi alla ja kohaldati suhtlemiskeelud, ma ei saanud ei kirjutada, helistada ega kellegagi kohtuda. Olin täiesti üksi ja meeleheitel, teadmata, mis minust saab ja juba esimesel õhtul arestimajas hakkasin palvetama. Alguses muidugi niisama, igaks juhuks, et mine tea, äkki ongi Ta olemas ja ega mul ju mujale pöörduda polnudki. Kuna mu vend Miikael oli just hiljuti Jumala leidnud, siis saatis ta mulle arestimajja Piibli. Hiljem kuulsin, et ta olla emale öelnud, et siin polevat neil (perel) enam midagi teha ja mind saavat aidata vaid Jumal. Olen nii õnnelik, et saan nüüd öelda, kui väga tal õigus oli. Ma hakkasin Piiblit lugema ja palvetasin iga päev, et Jumal mind vanglast päästaks. Esimese kuu veetsin arestimajas, kus kohtusin ka kaplaniga, kellele tunnistasin, et mõtlen suitsiidile. Loomulikult trööstis ta mind ja ütles, et ei maksa lootust kaotada ja et kõik on Jumala kätes ning seega võimalik – ka lühem vanglakaristus. Tol hetkel mõtlesin, et kui see vaid nii oleks ja imestasin veel, et ta ise seda tõsimeeli uskus ka, sest vaadates minu juhtumit ja kõiki asjaolusid, oli igati loogiline järeldus, et pikast vanglakaristuses pääsu pole. Ja taas on mul hea meel tõdeda, et ka siin oli temal õigus, aga sellest juba mõne hetke pärast.
Paar päeva peale vahistamist võeti mulle advokaat. Mul oli võimalik suhelda ka oma elukaaslasega ja just tema kirjad hoidsidki mind alguses endale kätt külge panemast ja andsid jõudu vastu pidada, sest palusin Jumalat toona ju vaid igaks juhuks ega lootnud tegelikult Tema peale. Minu tüdruku kirjad olid täis armastust, lohutust ja lubadusi ning olin hoolimata vangistusest omamoodi isegi õnne tipus. Ma küll ei teadnud veel, kui kaua ma pean vangis istuma, kuid teadsin, et mul on olemas armastav tütarlaps, kes mind ära ootab ning kellega ma uude ühisesse ellu astun. Minu päevad möödusidki tema kirju oodates, sest need olid nii ilusad, siirad ja jõuduandvad. Kogu minu tulevik oli üles ehitatud temale ja ma olin äraütlemata õnnelik, et ta mul olemas oli. Kuu aja möödudes viidi mind edasi Tartu vanglasse, kus istusin järgmised 9 kuud eeluurimisosakonnas, mis tähendas, et 23 h ööpäevast olin kinnises kambris koos kambrikaaslasega ja vaid 1 tunni sai käia jalutamas, kus kaaslaseks samuti tema ehk siis puudus igasugune privaatsus. Hea uudis oli see, et sain prokurörilt loa vähemalt oma elukaaslasega suhelda, see aitas mind kõvasti.
Vahepeal möödusid aga kuud ja vahetusid kambrikaaslased ning minuga võttis ühendust ka mu vend Miikael, kellest saigi edaspidi minu tugiisik ja nõuandja kõiges, mis puudutas Jumalat. Aga Jumal puutub ju teadupärast kõigesse. Leidsime varsti ka viisi, kuidas otse suhelda. Lugesin sel ajal läbi Piibli ja palju muud kristlikku kirjandust ning palvetasin lakkamatult. Hakkasin üha enam ja enam nendele asjadele süvitsi mõtlema ja tundsin reaalselt, kuidas Püha Vaim minus tööd tegema hakkas. Ei käinud mingit pauku ega juhtunud muud säärast, ent ometi avastasin ühel päeval, et mul on ühtäkki ebameeldiv ropendada ja et tunnen justkui süüd, kui seda teen, aga tegin ma seda väga tihti ja väga palju. Sama lugu oli valetamisega. Ma ei oska öelda, millal ma seda täpselt tundma hakkasin, tundsin vaid, et see on ülimalt veider ja üldse mitte minulik. Võtsin seda kummalist sisetunnet kuulda ning hakkasin oma sõnavara teadlikult kontrollima ja üsna pea ei tahtnudki ma enam ropendada ega valetada. Need muutused minus veensid mind taaskord, et Jumal on tõepoolest olemas, kuid päris kohale kõik veel ei jõudnud. Pean silmas just teadmist, et Jumal on tõesti nii vahetu ja tegev ka tänapäeval ja et Ta tõepoolest kuuleb ja näeb KÕIKE ning et Ta ei jää kunagi hiljaks. See teadmine tuli mõne aja möödudes, kui olin veelgi rohkem raamatuid läbi lugenud ja veelgi suuremasse masendusse langenud ning seega vaimselt rohkem avatud.
Umbes poole aasta pärast märkasin, kuidas minu tüdruk minust aina kaugenes ja kaugenes. Kui senini oli ta mu kirjadele vastanud kohe, siis nüüd hakkasid ta vastused viibima ja kirjade sisu oli kuidagi sunnitud ja kohustusliku laadiga. Ma sain aru, et tema armastus hakkab otsa lõppema. See tuli ootamatult. Olin temas nii kindel ja uskusin teda 100 %. Usun siiani, et tol hetkel, kui ta mulle lubas, et ootab mind ära, oligi ta siiras ega valetanud sihilikult. Ta lihtsalt ei kujutanud ette, mis tegelikult tähendab olla üksi ja ilmselt oli ka tal endal häbi, et ei suuda oma sõna pidada. Ma saan temast aru, aga see ei võtnud ära seda valu ja meeleheidet, mida tema meeleolumuutus põhjustas.
Need olid mu elu kõige valusamad 3 kuud. Ma lakkasin naermast, söök ei läinud enam alla ja uinumisega oli raskusi. Nii ma siis muudkui käisin tualetis salaja nutmas ja palvetamas. Ei saanud ju ennast vangimajas teisele vangile sellisena näidata. Ka selles suhtes oli tohutu kontrast – varem nii kõva mees ja narkoärikas, kes mammonat ja mitte Jumalat kummardas, põlvitas nüüd päevad läbi, nuttes tualetipoti kohal nagu väike laps, ning palus Taevaisa, et Ta andestaks talle tema patud ja päästaks tema suhte, millest tal oli vabaduses ükskõik olnud. Nüüd, kaotanud kõik, sain aru tõelisest väärtusest – vabaduse väärtusest, väikeste asjade väärtusest – ning korraga mõistsin, kui valesti ma siiani elanud olin ja kui paigast ära olid minu väärtushinnangud. Mida kauem ma kaine olin, seda selgemini hakkasin nägema, milline alatu elukas ma olin olnud ja kui palju ma oma tüdrukule ja teistele olin haiget teinud, ning kahetsesin seda. Kahetsesin ka viisi, kuidas olin ta endale saanud. Nimelt oli ta ühe mu väga hea sõbra tüdruk ja mina alustasin flirti oma hea sõbra seljataga kindla mõttega tema tüdruk endale saada, teades, et lõhun sellega alatiseks meie sõpruse. Tundes nüüd ise seda valu, mida oma sõbrale olin põhjustanud, lubasin endale, et ei tee enam kunagi kellelegi nii. Ja et ma ikka täpselt teaksin, mida mu sõber tundma pidi, toimis mu tüdruk nüüd minu suhtes samamoodi, nagu me minu sõbrale tegime – ta jättis mind mu sõbra pärast.
Ometi ei suutnud ma seda meeletut valu taluda ja peale üht järjekordset “ebaõnnestunud” kõnet ootasin, kui kambrikaaslane duši alla läks ja panin nööri kaela. Plaan oli küpsenud juba tükk aega ja nöör juba varem linast valmis tehtud. Mäletan seda närveerimist ja lõputut mõtete vasardamist. Ühelt poolt justkui teadsin ja uskusin, et Jumal on olemas ega jäta mind, teisalt jälle tahtsin sellest valust pääseda ja miski lausa sundis mind seda tegema. Võitlesin iseenda ja ilmselt ka Saatanaga, kes ilmselgelt mängis mu hingevalu peale. Mõtlesin oma emale ning teistele lähedastele ja sellele, mida sunnin neid läbi elama, kui tõesti seda teen, ja olin veelgi suurema dilemma ees. Olin niigi emale südamevalu valmistanud ja teadsin, et see murraks ta täiesti, kuid ma ei suutnud selle valuga toime tulla või õigemini, kippusin ikka kergema vastupanu teed minema ja otsustasingi end üles puua. Seda otsustada oli palju lihtsam kui teostada, sest see on inimesele siiski loomuvastane käitumine. Kui paras aeg kätte jõudis ja ma nööri nari külge sidusin, hakkasid mu käed värisema ja süda puperdama ning mind valdas meeletu hirm. Mäletan, et mõtlesin, kas tõesti ongi kõik. Ongi läbi see elu? On õudne teada, et sured kohe-kohe. Nii ma seal heitlesin iseendaga, silmus kaelas, ja tundsin, et tegelikult tahan ma ju elada, kuid aeg ja valu pressisid takka. Panin silmuse kaela, võtsin Piibli ühte ja oma tüdruku foto teise kätte, palvetasin, et Jumal mulle mu teo andestaks, ja libistasin silmuse vaikselt kinni. Süda tagus nagu sepavasar ja silmus soonis neelu. Hakkasin instinktiivselt õhku ahmima ja neelatama, kuid kuna kõri oli kinni soonitud, tõin kuuldavale vaid mingeid korinaid. Veri kohises kõrvus ja tundsin, nagu tahaksid silmad pealuu seest välja hüpata. Tõmbasin nööri veel rohkem pingule ja tundsin, et silme eest läheb mustaks ja kõik muutub väikeseks. Ühtäkki käis mu kehast läbi nagu elektrilöök. See paiskas mu peaaegu püsti ja täiesti ärkvele. Ma ei tea, kas see oli mõni närv kaelas või hoopis Jumal, igal juhul olin sekundiga jälle alguses tagasi ja enam ma endas nii palju julgust ei leidnud, et kõike korrata, ja paningi nööri kokku. Varsti tuli kambrikaaslane ja märkas mu kaelal punast ranti. Ei pidanud selgeltnägija olema, et aru saada, millega ma vahepeal tegelenud olin. Lisaks sellele, et olin enda silmis käpard ja argpüks, lisandus nüüd veel häbi tema ees. Olin veelgi õnnetum ja mõtlesin, et nüüd on veel rohkem põhjust end ära tappa, kuid ta ei lase mind ju enam silmist… Ei lasknudki ning kõigele lisaks trööstis ja lohutas mind. Tõeliselt hea inimene.
Meie kamber asus teisel korrusel ja all esimesel korrusel oli avatud osakond, kus istus üks vene mees nimega Igor. Mu kambrikaaslane oli temaga varem koos istunud ja rääkis, et ta on väga usklik mees ja oskab anda head nõu ja seletada Piiblit. Viisime ta minu muredega kurssi ja kuulsime, et neil on all oma palvegrupp ja et nad hakkavad minu eest palvetama. See oli niivõrd liigutav, et täiesti võhivõõrad mehed tulevad kokku minu murede pärast ja paluvad Jumalat. Järgnevatel nädalatel andis Igor mulle nõu ja jõudu, et hakkama saada, ning kutsus Jumalat usaldama. Teiselt poolt toetas mind vend Miikael, kes samuti oma palvegrupiga minu eest lakkamatult palus. Teadmine, et minu eest paluvad nii paljud võõrad inimesed, et ma lähen nii paljudele korda, tegi südame soojaks.
9 kuud peale vahistamist hakkas lähenema kohtupäev. Selleks ajaks olin jõudnud kindla veendumuseni, et Jumal on tõepoolest olemas. See oli lihtsalt uskumatu! Suitsiidimõtted olid möödanik ja olin otsustanud, et tahan edaspidi elada Jumalaga. Alguses muretsesin, kuidas ma sellest oma tuttavatele/sõpradele räägin, sest oli selge, et seda tehes jään naeru alla. Isegi piinlik oli. Nüüd on piinlik, et siis piinlik oli. Igatahes kirjutasin ühel päeval tsooni e süüdimõistetute osakonda, kuhu ka minul õige pea minek oli, et minust on saanud kristlane. Nagu arvata võis, järgnes sellele mõnitamine, narrimine, naermine ja muidugi mitteuskumine, et seda tõsiselt mõtlen. Kuna teadsin juba siis, et Jumal mind ei jäta ja et seda kõike ära kannatades saan kuhjaga tagasi, pidasin vastu ja harjusin õige pea narrimistele vastama näiteks lõbusa ”Halleluujaga”. Ei läinudki palju aega, kui narrimisest sai leppimine, ja leppimisest aktsepteerimine. Rõõmuga võin tõdeda ka, et need 3–4 tõelist sõpra, kes mul olid, võtsid uudise vastu mõistmise ja respektiga ning on siiani mu parimad sõbrad.
Saabus kohtupäev ja mind viidi konvoi saatel kohtumajja. Pole vaja öeldagi, et ainult palvetasin ja pabistasin. Mind anti kohtu alla paragrahv 184 lõige 2 alusel, mis tähendab, et karistus pidi tulema 3-15 aastat. Prokurör nõudis mulle 4,5 aastat, millest süüdimõistmisel oleks kohe maha läinud 1/3 ehk 1,5 aastat, kuna tegemist oli lühimenetlusega. Palusin Jumalat, et kohtunik sellega nõus oleks ja nii mulle mõistakski, sest see oli ju peaaegu miinimumkaristus, kuid see, mis tegelikult juhtus, rabas kõiki. Kohtuotsust kuulates jahmusin, sest selgus, et kohtunik oli omal algatusel mu kuriteo ümber kvalifitseerinud kergemaks ehk lõige 1 peale, mis tähendas karistust 1-10 aastat ning mõistis mulle vaid 3 aastat, millest omakorda 1 aaasta kohe maha arvati, nii et lõplikuks karistuseks jäi kõigest 2 aastat, millest omakorda 9 kuud oli juba istutud! Juba 3 kuu pärast pidi avanema võimalus tingimisi enne tähtaega vabanemiseks. Tundsin, nagu hõljuksin pilvedes ja olek oli nii kerge, nagu oleks reaalselt mingi tohutu raskus mu seljast võetud. Vanglasse tagasi jõudes ei suutnud keegi uskuda mu “vedamist” ja pidin sellest aina uuesti ja uuesti rääkima. Nüüd hakkasin mõtlema sellele, kuhu osakonda lasta end karistust kandma viia – võimaluse piires arvestatakse ses suhtes kinnipeetava sooviga – ja mõtted liikusid alumise korruse ja Igori peale. Nii otsustasingi, kuid paraku ei jõudnud oma soovi avaldada ning mind viidi teise majja.
Teise majja jõudes olin pabinas, sest avastasin end ühtäkki 40 päti, enamjaolt venelase keskelt, kes kõik mind uurivalt vahtisid. Oli ka paar tuttavat, kuid kuna olin kindlalt otsustanud edaspidi Jumalaga käia ja olin juba ka seesmiselt muutunud, ei pakkunud nende seltskond eriti huvi. Nii jäingi alguses veidi üksikuks, kui mitte arvestada oma uut kambrikaaslast, kes oligi peale minu ainuke eestlane. Kohe tema kambrisse saabudes seisin valiku ees. Usun, et see oli esimene katse, mille Jumal mulle andis. Nimelt oli see mees üks neist, kellel vangla hieararhias polnud mitte mingisugust sõnaõigust. Väärastunud vanglareeglid nägid ette, et ta peab endaga juhtunust alati oma uuele kambrikaaslasele ette kandma, et see võiks siis otsustada, kas on nõus temaga istuma või mitte. Üldiselt need, kellel selliseid probleeme pole, temasugustega koos ei istu, kuna muidu hakatakse neissegi halvasti suhtuma. Nii juhtus ka nüüd. Esimese asjana rääkis ta mulle oma olukorrast ja küsis, kas olen nõus temaga kambrit jagama. Ei läinudki kaua, kui mõistsin, et siin polegi midagi mõelda, olen ju uus inimene, kellele vanad reeglid korda ei lähe ning seega ei tahagi ma enam sealses hierarhias kuhugi kuuluda. Minu otsus oli tehtud ja olin valmis seisma silmitsi tagajärgedega, mis end kaua oodata ei lasknudki. Ütlesin kambrikaaslasele, et minu jaoks ei tähenda tema halb staatus midagi ja et loomulikult olen nõus temaga istuma. Ütlesin talle, et palvetasin, et saaksin normaalse kambrikaaslase ja näen nüüd, et mu palvele on vastatud. Ta naeratas ja tundus, et sai mu komplimendist aru.
Umbes kahe päeva pärast tuli mu kambrisse üks väikest kasvu venelane ja küsis aktsendiga, kas ma tean, kes ta on. Nägu oli täiesti võõras ja vaatasin seega ta nimesilti ning mu üllatusel polnud piire, kui lugesin sellelt “Igor”! See oli seesama Igor, kes teises majas minu all istus ja mulle läbi toru nõu andis ning alatasa mu eest palvetas. Ma ei suutnud uskuda, et seesama Igor, kelle juurde ma ennast tahtsin lasta viia, tuli nüüd ise minu juurde. Mu rõõm oli piiritu. Tuli välja, et ta oli samal päeval oma kambrikaaslase Ljohhaga teisest majast ära toodud ja istus nüüd lausa mu kõrvalkambris. Kokkusattumus? Vaevalt küll!
Kuna ka Ljohha oli väga usklik mees, siis oli mul nüüd 2 venda kõrval, kellele alati loota võisin. Igor oli uskumatult vaimulik mees. Ta tundis imehästi Piiblit ja oskas igale küsimusele vastata. Kuid kõige rohkem hämmastas mind, kuidas ta suutis äratada inimestes huvi Jumala vastu ja neid Tema juurde tuua. Esimesel õhtul palvetasime kolmekesi, järgmisel õhtul neljakesi ja nii edasi, kuni õige pea oli meid juba seitse.
Möödus paar nädalat ja saabuski tagajärg, millest enne rääkisin. Dušš on vanglas vaid kindlatel päevadel 1 tund korraga. Selle ajaga peavad kõik 40 meest jõudma pesemas ära käia. Nii ma siis läksin ühel päeval esimese satsiga, aimamata, et astun kellelegi varbale. Duširuumi mahub korraga umbes viis inimest ja niipalju meid seal hetkega oligi. Korraga vaatab üks kuri venelane üle ukse sisse, kuid nähes, et rohkem sinna ei mahu, mõõdab kõiki oma autoritaarse pilguga, jääb pidama minul ning ütleb häält tõstes: ”Kas su kambrikaaslane sulle ei öelnud, et kõigepealt käivad duši all normaalsed inimesed, alles siis teie. Me kutsusime sind enda juurde, aga sa ütlesid, et sul on ükskõik, vot nüüd käidki siis, kui on teie aeg!” Tegelikkuses oli see kuri monoloog muidugi palju mahlasem, kuna ta pikkis iga sõna vahele oma venekeelseid roppusi ning ma suutsin selle vihase vurina vahele poetada vaid ühe kiire: ”Mul ongi ükskõik.” Seejärel tuiskas ta uksi paugutades minema ja lõugas veel midagi. Keegi ei öelnud midagi, kõik pesid vaikides edasi, aga mul oli tunne, et vaju või häbi pärast maa alla. See on tõesti alandav, kui sind teiste kuuldes sõimatakse ja alavääristatakse ja seda kõike ju tegelikult täiesti alusetult.
Otse duši alt läksin Igori ja Ljohha juurde ja jutustanud kogu loo, küsisin nende arvamust. Minu esmane reaktsioon oli, et ei ole siin midagi, järgmisel duškorral olen täpselt samamoodi esirinnas, sest tegelikult polnud ma isegi nende vanglaarusaamade kohaselt midagi valesti teinud, kuid mõistsin samas, et see on vaid minu ego, mis haiget sai ja tegelikult pole ju mingit vahet, kas käin duši all esimesena või viimasena, vesi on ju sama. Lihtsalt, see oli nii alandav ja ebameeldiv ja tundus, et lasen endale pähe istuda. Kuid Igor, Ljoha ja ka mu vend soovitasid samuti see lihtsalt alla neelata ja võtta seda situatsiooni komplimendina, sest see olevat järjekordne proovikivi, kas jään enda uutele väärtustele kindlaks või langen tagasi vanasse mustrisse. Ma ei tea, kas see oli proovikivi Jumalalt või hoopis püünis Saatanalt ja sel polegi tegelikult tähtsust, aga igal juhul neelasin ma selle alla ja hakkasin hiljem peale “normaalseid” inimesi duši all käima. Sündmustest ette rutates võin öelda, et see oli ainuõige otsus ning hiljem saime selle kurja ja ülbe venelasega väga hästi läbi.
Nagu juba mainisin, hakkas Igor sektoris kõva tööd tegema ja sain minagi sellest osa. Ma jätsin suitsetamise maha. Olin umbes 15 aaastat suitsetanud ega olnud kunagi varem isegi proovinud sellest loobuda, kuid nüüd tegin seda päevapealt. Tänu Jumalale!
Õige pea hakkasime me, usklikud mehed, edasi VIP-sektorisse saama. Kõigepeaelt Igor ja Ljohha, siis mina ja teised. Asjad liikusid ainult ülesmäge ja nägin iga päev Jumalat oma tööd tegemas. Uues sektoris pandi mind istuma ühe mehe juurde, keda tundsin juba eelmisest vangistusest. Esimesel õhtul rääkisime minu pöördumisest, kuid ta ei suutnud seda kuidagi uskuda, sest ma olevat ju möllumees ja ma ei oskavatki teisiti elada. Ta ütles: ”Tead, Immu, ma ütlen sulle ausalt, et mina käin siin vangla kirikus ainult selleks, et kellegagi kokku saada ja kui ma vaatan seal neid langetatud päi seisvaid mehi, mõtlen ma: ”Te värdjad! Te värdjad kahepalgelised silmakirjatsejad!” Kuulasin teda ja mõtlesin, kuidas küll saab nii jumalavaenulik olla.
Järgnevate päevade jooksul olin taktitundeline ega käinud talle millegagi peale. Õhtuti rääkisime igasugustest maailma asjadest ja mina jutustasin, mis mind mõtlema oli pannud ja mida avastanud olin. Rääkisin seda kõike justkui erapooletult ega mõelnudki tema pööramise peale. Lihtsalt puistasin vaikselt teri, kuni ühel õhtul hakkas ta veidi kokutades rääkima, et ta ei tea, mis temaga toimub ja et ta ju mäletab, mida mulle esimesel õhtul ütles, aga nüüd ta nagu tunneb, et kõik see, millest neil päevil rääkinud olin, ongi tõsi. Seda kuulda oli lihtsalt vapustav ja ma ei suutnud olla naeratamata. Tänasin Jumalat ja seletasin talle, et minuga toimus kõik samamoodi ja soovitasin tal palvetama hakata, mida ta ka tegi. Järgmise asjana lõpetas ta “Piibli suitsetamise”. Paraku kasutatakse vanglas Piiblit tihtilugu just suitsupaberina, kuna sel on head õhukesed lehed. Aga ühel päeval ta lihtsalt ei tahtnud seda enam teha. Täpselt nagu minulgi, andis otsekui mingi hääl tema sees talle märku, et see, mida ta teeb, on vale.
Möödusid kuud ja meie read täienesid ning kuna tegime ühiseid palvekoosolekuid, siis läks juba raskeks, et kõik koos ühte kambrisse ära mahtuda. Seda nägi ka Taevaisa, kes meile seepeale uskumatu võimaluse saatis. Kuna meid oli vahelduva eduga, olenevalt inimeste paigutamisest, juba 12–15 meest, siis lõi vangla pretsedendi ja andis meile kasutada eraldi ruumi, kus saime koos käia, et palvetada, vaadata vaimulikke filme ja jutlusi, ning suhelda neil teemadel.
Olin istunud juba peaaegu poolteist aastat, sest olin otsustanud, et taotlen ennetähtaegset vabastamist alles peale 2/3 karistuse ärakandmist. Aeg saabuski ja andsin taotluse sisse. Kogu asjaajamine võttis aega paar kuud ning seejärel jäin kohtuootele. Tõenäosus välja saada oli suur, sest olin enamuse karistusest ära kandnud ning selle aja sees end ilusti üleval pidanud. Vend Miikael oma naisega oli leidnud mulle korteri teise linna, ära vanast keskkonnast ning olin kindlalt otsustanud vana eluga lõpparve teha. Mida aga lähemale kohtule ja võimalikule vabanemisele, seda ärevamaks muutusin. Peas hakkasid tekkima kahtlused, et äkki pole ma ikkagi piisavalt tugev ja piisavalt siiras usklik, et väljas hakkama saada. Sest olgem ausad, vanglas on lihtne usklik olla, seal pole nii palju kiusatusi ega võimalusi teelt eksida. Veel kartsin, et vabaduses hakkab taas maailm mind lämmatama ja oma võimalustega kutsuma ning jumalariik ei ole enam piisavalt põnev jne. Maadeldes kõigi nende mõtete ja hirmudega, läksin lõpuks kohtusse ja saingi pool aastat varem välja. Nägin taaskord, et Jumala arm ja halastus on piiritud.
Nüüd, olles juba mitmed kuud väljas, elades teises linnas, käies regulaarselt kirikus ja lävides 100% uute tuttavatega, saan öelda, et see kõik on täpselt sama suurepärane ja uskumatu kui vanglamüüride vahel. Miski pole kahvatunud ja imedest on saanud kaaslased minu argipäevades. Mind ei tõmba enam maailm ja ma ei taha päevagi veeta Jumalata ning kui ma nüüd nutan, siis vaid rõõmust, et mul selline Isa on. Tunnen ja tean, et tahan seda teed käia, ja tänan Teda, et vahele jäin ja vangi läksin, sest olen nüüd võrreldamatult rikkam kui enne seda, kuna võitsin peavõidu – elu Jumalaga.
Immanuel Volkonski
