Maikuu on emadepäeva kuu ja seekordses kotikeses on jälle kord emade lood neist endist ja lastest. Alustuseks aga Sally Hohnbergeri südamlikud mõtted emadusest peagi eesti keeles ilmuvast eelkõige lapsevanematele (aga mitte ainult neile) mõeldud raamatust esialgse eestikeelse pealkirjaga „Lapsevanem Jumala juhtimisel“.
Emadus on võib-olla enda ülim andmine, mis saab alguse siis, kui loode saab sinult elu, ega lõpe kunagi ka aastate möödudes. See tähendab lapse eest hoolitsemist ja tema armastamist ka siis, kui oled liiga väsinud, et hoolida endast. See tähendab, et sa teed oma lapse jaoks seda, mida sa enda pärast kunagi ei teeks. Emadus on lõputu töö, lõputu muretsemine, lõputud probleemid ja väljakutsed, mis ületavad inimliku suutlikkuse ja võimeid. Raskeim emaduse juures on näha enda kõige halvemaid omadusi peegeldumas oma lastes. Emadus on raskeim töödest, mida keegi suudab sooritada – ja sealjuures kõige tähtsam töö.
Emadus – see on imiku esimene naeratus, tema esimesed sammud ja tema esimesed edusammud. See on rõõm väikestest kallistustest, määrdunud nägudest ja kalli kingina toodud muserdatud võililledest. See on avastamise põnevus ja seikluslikkus, rahuldus üha areneva mõistuse uute oskuste ja huvide kogemisest ning oma lapse vaimuliku ärkamise nägemise rõõmus erutus. Emadus on lapse meheks või naiseks sirgumise jälgimine ja elamus tema otsustusvõime küpsemise nägemisest. Emadus on see, et sa näed oma „last“ astumas altari ette ning näed uue põlvkonna algust. Emadus – see on nii palju raskeid ja ebameeldivaid asju ja siiski on emadus kõik hea, hell, armastav ja üllas, mis siin maailmas alles on. Ja viimaks tähendab emadus, et sa kuuled Jeesust ütlemas: „Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane“ ning näed, kuidas Jumal paneb sinu lastele pähe elukrooni.
Tõeline emadus nõuab aktiivset usku ja sõltumist Jumalast, kes igatseb teha imesid sinu ja su laste jaoks; Jumalast, kes igatseb enam kui midagi muud võtta sinu koormad ja aidata sind sinu pingutustes sinu väikeste heaks.
Ja vaid üks küsimus: Kas sa lubad Jumalal ajada laiali taeva pilved ka sinu jaoks ja elad selleks, et kasvatada on kalleid lapsi nii, et nad käiksid koos Temaga?
Sally Hohnberger
Raamatust „Parenting by the Spirit“
Nii nagu me kõik oleme üksteisest täiesti erinevad, nii on ka meie lapsed täiesti erinevad ning mis aitab ühele lapsele, ei aita teisele. Seepärast võib igasugune üksteisele nõuandmine (ka laste kasvatamise küsimustes) olla päris ohtlik tegevus. Peale selle oleme me kõik ka erinevates olukordades ega mõista seetõttu üksteist. Üks aga on kindel: kui me õpetame oma lapsi kõigi oma olukordadega Jumala ette tulema, siis pole me igal juhul valesti teinud. Ja et lapsed ei peaks meie elule vaadates arvama, et neil tuleb „teha meie sõnade, aga mitte meie tegude järgi“, siis olgem ka ise kõigis meie olukordades tahtlikud MEIE ISA poole pöörduma.
Minu tütrel Angeliinal on olnud esimesest klassist peale probleeme iseseisva õppimisega. Praegu õpib ta neljandas klassis ning nõudmised lähevad ikka suuremaks. Tavaliselt on vaja olla õhtuti tema kõrval, et koos koduseid ülesandeid lahendada või siis kontrollida, kas kõik koolitööd on korralikult tehtud. Nagu arvata võib, nõuab see kõvasti aega ja kannatlikkust.
Olen oma last ikka Jumala ette kandnud, tunnen, et ei saa üksinda tema kasvatamisega hakkama ning kindlasti olen tema suunamisel palju vigu teinud. Kõige eelneva tõttu olengi palunud, et Taevaisa ise oleks talle Isaks ja õpetaks teda.
Alates eelmise aasta lõpust kuni käesoleva aasta kevadeni olen olnud väga palju tööga seotud ning tihti venisid tööpäevad nii pikaks, et pole olnudki reaalselt võimalik lapse kõrval istuda ja tema kodust õppimist kontrollida. Seda enam olen nii ise kui ka palvegrupis tema õppimise pärast Taevaisa palunud. Veerandi algus ei olnud paljulubav, kuid mingist ajast hakkasin märkama, et Angeliina hinded ei olegi kehvad, ise veel mõtlesin, et kui nüüd tõesti ühtegi „kolme“ tunnistusele ei tule, siis on see kindlasti Jumala abi. Ja nii oligi, hinded tulid kõik „neljad“-“viied“ ja esimest korda sain öelda, et mina ei olnud selleks tõesti midagi teinud.
Samuti olen Angeliinale õpetanud, et ta võib oma mured alati palves tuua Jumala ette, kes saab teda igas olukorras aidata. Ükskord kui tulin jälle väga hilja koju, selgus, et Angeliina oli unustanud inglise keele sõnad selgeks õppida. Kuid kellaaeg oli niikaugel, et tuli magama minna. Nii ma siis ütlesingi talle, et mina teda kahjuks aidata ei saa ja tal tuleb magama minna, ning lubasin teda hommikul varem äratada, et ta saaks enne kooli õppida. Angeliina sai aru, et ma tõesti ei hakka temaga öösel sõnu õppima, lõpetas jonnimise ning läks oma tuppa. Mõne aja pärast, nii umbes 10-15 minutit hiljem, tuli ta toast välja ja ütles suure rõõmuga: “Tead, ma ei julgenud õppimata magama minna ning ma langesin põlvili ja kisendasin Jumala poole, et ta aitaks mul need sõnad pähe saada, siis istusin laua taha sõnu õppima ja sain väga kiiresti kõik selgeks.” See oli tõesti Jumala ime, kuidas ta mu last tookord aitas, ma tean kindlalt, et Angeliina ei ole ise võimeline unise peaga tervet lehekülge võõrkeelseid sõnu selgeks saama. Ja see ei ole ainus kord, kus Taevaisa on olnud lapse jaoks raskel hetkel Angeliina kõrval.
Suur tänu Jumalale, kes kasvatab nii meie lapsi kui ka meid ning on rasketel hetkedel meid aitamas!
Tiina Otsa
Mulle on eluaeg meeldinud tegeleda lastega, eriti väikeste lastega. Praegugi töötan päevahoius 2-3-aastaste lastega. Lapsena olid minu ja mu õe Heleni lemmikmänguasjadeks nukud, eriti beebinukud. Meil olid ka vankrid, millega nii toas kui õues ringi kärutasime. Eriti uhke tunne oli aga lükata päris magamisvankrit, kus me ka ise kord beebidena olime sõitnud. Mäletan, et tahtsin nii väga endale pisikest õde. Ühel päeval, kui oma nukku suures kärus sõidutasin ning naabrilapsed teisel pool aeda vahtisid, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja valetasin: “Ma sain endale väikese õe.” Samas keerasin vankri nii, et selle sisu näha polnud. Hiljem nad muidugi nägid, et see oli ainult nukk, ja olid mu peale pahased. Siis aga ilmus meie naaberkorterisse väike tita. Küll oli tore, kõrv vastu seina, tema kisa kuulata. Aga sellest jäi mulle väheks, ma tahtsin teda ka näha. Ja mul tuli mõte – uuristan seina augu. Muidugi otsisin sellise koha, kuhu ema-isa silm ei sattunud, ja hakkasin paneeli sisse auku urgitsema – kääridega. See oli vaevarikas töö. Kui auk oli mõne cm sügavune, kutsuti meid naabrilapse katsikule. Oma suureks õnnetuseks nägin, et selles seinas, kuhu ma auku uuristasin, seisis suur riidekapp... Aga mul ei tulnud kaua kurvastada, sest see laps anti varsti meile hoida. Saime Heleniga talle lapsehoidjateks olla kuni tema kolmanda eluaastani.
Juba tol ajal unistasime oma perest ja lastest – Helen soovis kahte poega, mina kahte tütart. Meil oli ka selline kokkulepe, et kui juhtub vastupidi, siis vahetame omavahel lapsed ära. Jumal nägi ja pidas neid väikeste tüdrukute unistusi meeles, mulle sündisidki kaks tüdrukut, Helen sai aga täiskomplekti, tüdruku ja poisi, kellele lisandus hiljem veel üks tüdruk. Suureks sirgudes mõistsime, et sündigu ükskõik kes, peaasi et laps oleks terve. Tänu Jumalale, et nii on ka läinud.
Oma esiklapse Marieli hälli juures seistes tajusin äkki, kui suur vastutus mul korraga lasus: kuidas ma suudan ja oskan tema eest hoolitseda, teda hoida, õigesti kasvatada? Tundsin, et olen nii abitu, kogenematu ja rumal. Rääkisin sellest ka oma abikaasale Alekseile. Teadsime, et ise me seda ei suudagi, ja palusime Taevaisalt tarkust ning abi ja usaldasime oma lapse Tema kätesse. Mariel oli väga rahulik beebi, ta peaaegu ei nutnudki, sõi ja magas hästi. Oli päevi, kus jõudsin kõik kodutööd valmis, jõudsin isegi raamatut lugeda, tema ikka magas. Mõnikord hakkas mul juba igav ja käisin teda varbast kõditamas, et ta ometi üles ärkaks. Ja õues kärutamist nautisin ma täiega. Kirikuski oli Marieliga lihtne – esimene koorilaul oli unelaul, jutluse alguseks ta juba magas mu süles ning “Õnnista ja hoia “ saatel virgus unest.
Teine tütar, Merilin on aga ärksam. Juba sünnitusmajas oli ta rahulolematu, nii et pidin öösel palatist välja minema, sest muretsesin, et teised emad ei saa magada. Valvearst, kes mind koridorist kussutamast leidis, saatis mu pikema jututa tuppa tagasi, öeldes, et see on sünnitusmaja, lapsed nutavadki ja see on normaalne. Kui Marieli imetamise ajal võisin kõva häälega teise tuppa hõigata ja ta ei pilgutanud silmagi, siis Merilini häiris juba seegi, kui uinaku ajal tema tekinurka sättisin. Aga ega ta püsimatu ja rahmeldaja olnud, lihtsalt elavam kui Mariel. Kuna meie laste vanusevahe on kaks aastat, siis on neil tore koos kasvada. Üksteist hoiavad nad väga.
Nii jõudis kätte lasteaia-iga. Kuna ma ise pole lasteaias käinud, ei soovinud ma ka oma lapsi sinna panna. Tuttavad hirmutasid, et neil lastel, kes pole lasteaias käinud, võivad hiljem koolis tekkida suhtlemisraskused ja muud sellised kohanemisprobleemid. Kaalusin seda otsust tükk aega, kuigi sisimas teadsin, mis on õige. Meenus ka Rein Käsu ütlus, et kui võimalik, peaks ema kodune olema lapse kooliea lõpuni. Endalgi on meeles, kui hea ja turvaline oli tulla koju siis, kui ema oli kodus ja söök valmis, ning kui kõle oli maja, kui keegi sind ees ei oodanud. Langetasin otsuse lasteaia kahjuks pärast seda, kui käisin ühel lasteaia lõpuaktusel, kus üks kasvataja ütles vanematele: “Me tunneme teie lapsi rohkem kui teie, sest me oleme nendega päevast päeva koos, palju enam kui teie seda teha saate.” See torkas nagu noaga südamesse. Miks peaks keegi võõras tundma minu last rohkem kui mina ise selle lapse emana? Ma ei taha hukka mõista kedagi, kel pole muud võimalust kui laps lasteaeda panna. See siin on lihtsalt minu kogemus. Mul oli võimalik oma lapsi kodus kasvatada, seda suuresti ka tänu mu emale, kes elab meie lähedal. Siinkohas tahaksingi teda tänada, et ta on endast väga palju andnud meile – oma lastele ja lastelastele ning teeb seda siiani. Aitäh, kallis ema!
Ja muuseas, koolis saavad Mariel ja Merilin hästi hakkama ja neil on palju häid sõpru.
Siia lõppu tahaksin veel lisada Riine Pajusaare luuleread, mis mulle on eriliselt südamesse läinud:
On valge, on pime,
on halb ja on hea.
Elu on ime,
seda hoidma sa pead.
Üks hetk, mille nimel
teele lä’ed taas.
Elu on imeline kingitus,
mille sündides saad.
Margit Peetson
Lapsed on siirad ja ütlevad välja, mida nad mõtlevad. Samas kuulavad nad iga vanema sõna ja jälgivad meid igal hetkel. Tihti saame laste sõnadest ja käitumisest teada, mida me neile oleme õpetanud ja kuidas see on neile „kohale jõudnud“. „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!“ (Õp 22:6) ütleb tark Saalomon. Nüüd aga mõned huvitavad ütlemised, mis näitavad, kuivõrd vanemate poolt usutu ka lapsi mõjutab.
Jõuluõhtul kogunes meie pere minu õe koju, et ühiselt koos viibida. Sinna oli tulemas ka Kaspari vanavanaema, keda me näeme harva. Olin varem Kasparile rääkinud tema teisest vanavanaemast, kes on praeguseks läinud ülestõusmise lootuses puhkama. Kui nüüd Kaspar kuulis, et vanavanaema tuleb ka jõuluõhtule, küsis ta põnevusega: “Kas täna ongi see päev, kui surnud üles tõusevad?“
******************
Kasparil olid käed mustad ja ta läks koos issiga käsi pesema.
Isa: „Kas pisikud on laste sõbrad?“
Kaspar: „Ei ole.“
Isa: „Kes siis on laste sõber?
Kaspar: „Jeesus, muidugi.“
******************
Kaspar: „Miks inimesed söövad sealiha?“
Ema: „Sest neile maitseb ja nad võib-olla ei tea, et see pole tervisele hea.“
Kaspar: „Kas paljud inimesed söövad sealiha?“
Ema: „Jah, paljud.“
Kaspar: „Aga emme, siis ostame neile Piiblid, ostame 100 tükki, ei, ostame kohe triljon Piiblit.“
3-aastase Kaspari huvitavad ütlemised kirjutas üles tema ema Kaie Siim
Olgu meie sõber Jeesus meid kõiki juhatamas läbi meie päevade. Temalt tuleb jõud ja armastus, sest Tema on kõikvõimas ja Tema on Armastus. Nii nagu meie lapsed peegeldavad meid, nii võime meie peegeldada oma taevast Lapsevanemat – kui me Temaga suhtleme, Teda vaatleme ja imetleme, täitub meie süda armastusega nii Tema kui ka meie kaasinimeste vastu. Tihti vaatleme mõnda last ja püüame ära arvata, kelle nägu ta on. Mõnikord on lapsest juba lähema silmitsemiseta näha, kes on tema vanemad, sest ta on oma vanemate nägu. Paistku siis meie Isa meelsus ja armastus samuti välja meist – Tema lastest. Ilusat emadepäeva!
