Ühel soojal ja päikselisel õhtupoolikul külastasin Põltsamaal perekond Kaske. Kaheksakordne ema ja neljakordne vanaema Eve Kask lasi külalisel tunda end nagu kuningal, pakkudes head-paremat. Jutuks tulid läbielud. Parafraseerides Ellen White’i: mõelge sellele, milliseid suuri tegusid on Jumal meie elus teinud. Nendest mõtlemine kannab meid edasi, annab jõudu ja kingib hästi ilusa kogemuse. Läbielude puhul jääbki kõrvu: Eve jaoks on oluline, et kogu aeg toimuks midagi.
Kuidas sa defineerid mõistet “vaimulik action”? Kuidas see reaalselt välja näeb?
Kui Jumal sekkub oma plaanidega minu plaanidesse. See võib olla pisike asi, aga ma tunnen ära, et Jumal korraldab minu elu. Mõnikord on need asjad vähemärgatavad, aga vahel Ta teeb suuri asju, nii et teised inimesed ütlevad ka: “Küll sa oled õnnistatud, Jumal on tõesti sinuga olnud ja aidanud.”
Mõnikord märkan ise ja Jumal annab südamesse tajumise, et Ta on mind aidanud ja siis on minu kohustus Teda tänada. Samas Ta teeb ka selliseid asju, kuhu on kaasatud teised inimesed, kes samuti saavad tunnistada, et see on Jumala ime.
Mõned inimesed otsivad ekstreemsusi. Inimtüübid jaotataksegi vähe otsivateks, keskmiselt otsivateks ja väga suuri ekstreemsusi otsivateks inimesteks. Ekstreemsuste otsijad on alati need, kes panevad enda elu ohtu. Kuna olen maailmast tulnud, olen ilmselt ka ekstreemsuste otsija. Kogu aeg peab midagi toimuma. Mina ei kannata, kui mu ümber on selline vaikne ja rahulik, surnud elu.
Kuidas sa kogudusse sattusid?
Kord lapsena juhtusin ema, naabrinaiste, onunaise ja vanaema jutuajamist pealt kuulma. Ühed ütlesid, et Jumalat ei ole olemas. Mõned arvasid, et kuskil Ta ikka on. Hakkasin mõtlema, miks nad vaidlevad. Ebatavaline juhtum, kuskilt ei saa järele ka vaadata ja öelda, kellel on õigus. Aga miks nad räägivad sellest, mida nad ei tea? Ja miks nad vaidlevad selle üle, mida ei ole? Ma ei saanudki sellest tükk aega aru.
Aga mu vanatädi oli adventist. Ta oli hästi lahke inimene ja aeg-ajalt mängisin koos tema lapselapsega. Kui tema poole sattusime, tegi ta lastele pannkooki.
Hiljem jäi ta voodihaigeks ega suutnud iseseisvalt süüagi. Olen kaastundlik ja aitaja ning ei võinud vaadata, kuidas ta seal niimoodi vaevles. Teistel lastel, kellega ringi jooksime, polnud temast sooja ega külma, kas tal on kõht tühi või ei. Jäin temaga rääkima. Toidud olid voodi kõrval tooli peal. Ta ütles, et ulata, anna mulle seda ja teist suhu. Nii tegingi.
Rääkida ta siiski sai. Usupildid olid seina peal, ma küsisin, kes pildil on. Ta jutustas, et inglid on olemas ja igaühel meist on kaitseingel. Ta rääkis ka palvetamisest ja ma pärisin, mismoodi see palvetamine käib. Mõtlesin, mis salaasi see küll on. Niikaua pärisin, kui ta lugeski näidispalve. Aga Meie Isa palve see ei olnud.
Aeg läks edasi ja kord olime koos teiste lastega mingisuguse pahandusega hakkama saanud. Meid ootas ees vitsasaamine ja kohtupidamine. Sinna oli politsei ka segatud. Siis esimest korda palvetasin, et kui Sa, Jumal, olemas oled, päästa mind sellest keretäiest! Ja tõesti, mina pääsesin.
Kätt minu külge ei pistetud. Muidu oli nii, et rohkem oli peksu- kui söömakordi. See oli minu jaoks selline esimene action, kui Jumal vastas mulle. Millalgi nägin inglit ka unes. Olin öelnud, et Jumal, kui Sa oled olemas, tahan näha Sinu inglit. Unes nägin inglit seal, kus tavaliselt mängisime tänavalastega. Ta oli üleval õhus, ei kõndinud ega rääkinud. Teised lapsed eemaldusid ja ma jäin ingliga kahekesi. Ta tahtis ära minna, hüüdsin, et ta ei läheks ja ta tuligi tagasi, mina aga ärkasin üles.
Aastad möödusid ja vanatädi suri. Tema tütar aga ei tahtnud usuga tegemist teha. Juhtus kuidagi nii, et tädi maja ostis adventist. Ei tea, miks ma sinna läksin, kui maja oli müüdud, aga sattusin uue omanikuga kokku. Võib-olla läksime lastega lihtsalt harjumusest. Naine rääkis ka usust ja püüdis olla hästi sõbralik. Vahetevahel ma külastasin teda. Ja siis kahekümneselt tulin kogudusse.
Ega ma enne Jumalasse ei uskunud, aga siis tegin Tema olemasolu kindlaks. Kuigi, Ta oli juba mitmel korral vastanud mu palvetele. Kirikus ma varem väga palju ei käinud. Kuid Annega, Käsu Reinu õega, sain hästi läbi. Ja kui neljateistkümneaastaselt Tallinna kooli läksin, tekkis seal ka usklikega sidemeid. Kaasik Raivo ajal oli suur suhtlemine inimestega, tema sõidutas mind igale poole. Head mälestused on ka Meose perest, paljude vaimulikust emast Heldi Meosest ja hingede päästjast Vilja Kaasikust, kes oli oma südameasjaks võtnud inimeste usuletuleku.
Millega seoses see otsus sündis?
Kui kool sai läbi ja ees oli tööleminek, tegin otsuse: hakkan usklikuks või lähen maailma. Seni oli Jumal vastanud mu palvetele, mul oli ikka hulga kogemusi olnud. Tundsin, et kaua ma Jumalat piinan. Pean midagi otsustama, niimoodi ei saa. Palvetasin vaikselt omas mõttes ja ütlesin: “Jumal, kui Sa korraldad asjad nii ja nii, ja ma saan aru, et Sa oled olemas ja ma saan hakata Sinuga suhtlema, siis ma otsustan. Kui Sa mulle vastad.” Keegi teine seda ei kuulnud, see oli minu sisemine mõte. Jumal vastaski!
Tulin kogudusse. Aasta pärast abiellusin ja veel aasta hiljem sündis esimene laps. Sealtmaalt on mu elus olnud palju huvitavaid kogemusi, vaimulikus plaanis ühest august teise. Olen püüdnud lapsi kogu aeg hoida. Mu hoiak on olnud selline, et minu tõusude-mõõnade pärast ei pea lapsed saama ebakvaliteetset kasvatust.
Nagu ütlesin, enne usuletulekut olin valiku ees: kas olla maailmas ja sellele täiesti pühendunud, sest tahtsin õppida, jõuda kuskile. Nägin, et ühiskond vajab, et igaüks meist annaks oma parima. Lugesin raamatuid ja neid läbiv mõte oli: elame ühe korra ja see elu peab olema täisväärtuslik. Peame endast jälje jätma. Tahtsin pühenduda õppimisele ja teadusele. Aga kui ma otsustasin Jumala kasuks, võtsin kursi täielikult sellele, et pühendan end täie hinge ja rauaga Temale. Muidugi, Ellen White ütleb ka, et kel ikka pead on, võiks õppida. Ja ma tundsin, et minus on seda potentsiaali ja tahtmist oli ka. Aga mu vanemad ei toetanud seda mõtet ja kui abiellusin, tuli teine suund.
Ja mida see endaga kaasa tõi?
Emaks saades võtsin käsile Ellen White’i raamatud, tudeerisin neid nagu õpikuid, niipalju kui tol ajal saada oli. Töötasin raamatud läbi, nagu valmistuksin eksamiks. Märkmed olid vihikus kirjas, kui midagi meelest läks, vaatasin järele. Olin vaimustuses, et olin sellise valiku teinud!
Hiljem avastasin, et kõik ei pühendugi niimoodi. Et olen imelik, kui ma usku nii tõsiselt võtan. Peaks võtma kuidagi arukamalt, leigemalt ja rahulikumalt (muigab). Ja see viis mind kriisidesse. Aga ma teadsin ja olin aru saanud, et Ellen White on usaldusväärne allikas. Huvitav, et ma polnud veel kõiki ta raamatuid lugenud, aga palvevastusena sain neid tõdesid, millest mul polnud veel aimugi. Jumal oli need minu sisse rääkinud! Tundsin, et olen õigel kursil. See kinnitas mind. Kui südamega pühenduda, võib ju äärmusesse langeda. Ja siis teised usklikud vaatavad imelikult...
Samas on tunne, et ei ole asi midagi nii hull, Jumal on mu kõrval ja korrigeerib ise, et ei läheks äärmusesse. Mõni ütles, et kui lapsi niiviisi kasvatada ja hoida, siis ükskord, kui nad kodunt lahkuvad, lähevad maailma ja teevad kümme korda hullemaid asju.
Aga mis oleks olnud nende arvates alternatiiv?
Olla teistega ühetaoline. Aga White’i raamatust lugesin, et see on tohutu vastutus, kui sul on lapsed ja Jumal on andnud nad sulle kasvatada. Lugesin ja palvetasin. Ütlesin: “Sina juhi, valgusta minu mõistust.” Miks ma peaksin kahtlema, et kasvatuses läheb midagi valesti? Edaspidine elu on näidanud, et selles osas pole vaja ei Jumalat ega ennast süüdistada, et asjad on valesti.
Kõik lapsevanemad on ilmselt sama meelt: aega ei saa tagasi pöörata ja last nii-öelda algusest peale kasvatada. Vanemaks olemine on andnud kogemused, lisaks veel teiste kogemused. Olen saanud terve põlvkonna jälgida, mis lastest saanud on. Kuidas ema käitus, mis vead olid ja milleni see viis. Samamoodi enda puhul: mis vigu tegin ja kuidas see on mõjutanud mu lapse elu.
Kuid Ellen White lohutab ja ütleb, et me kõik oleme puudulikud, kõik teeme vigu. Aga kui teeme seda oma parima arusaamise kohaselt, siis Jumal korrigeerib ja tasandab puudujäägid. Lapsekasvatus on nagu kunstnikuamet – joonistame pildi või voolime kuju. Oleme nagu kunstnikud, kes kujundavad lapse hinge, suhtumisi ja kõike muud.
Paljud vanemad viivad lapse lasteaeda, öeldes, et ei suuda kodus olla. Majanduslik olukord ei kannata või tahetakse lihtsalt puhata. Aga nad ei tea, mida Jumal tegelikult ootab. Ja kui ükskord selle avastavad, hakkavad kahetsema. Et oleks võinud teistmoodi... Kui nad on oma teadmatusest vigu teinud, tasandab Jumal puudujääke ja hoolitseb, et laps ei läheks raisku, vaid tuleb Jumala juurde. Muidugi, Ellen White ütleb, et mida paremini kasvatada, seda vähem vitsu laps saab.
Kõigest hoolimata peame lapsekasvatuses andma endast maksimumi! Mida me teame, mida meile on õpetatud, millest Jumal on meile märku andnud Püha Vaimu abil. Kogu aeg käib vaimne võitlus ja Saatan on protsessi juures. Me ei saa olla segamatult – ta tegutseb kogu aeg, et lapse hing endale tõmmata. Usklik vanem tahab last jälle Jumalale kasvatada.
Üks vanem inimene ütles omal ajal, et “mis nad abielluvad ja siis sünnitavad neid lapsi. Seda tulerooga juba küll, võiks juba aidata. Aeg on nii kuri, et nad lähevad niikuinii hukka.” Mõtlesin, et mina küll tulerooga sünnitada ei taha, nii õudne, kallis Taevaisa, ära lase mul ühtegi last sündida, kes tuleroaks läheb. Palvetasin, et saaksin kõik Jumalale kasvatada. Mina küll tühja tööd teha ei taha.
Soov suurest perekonnast... kas see oli juba väikese tüdrukuna olemas?
Ei olnud. Mul on olnud igasuguseid mõtteid. Alguses, kui kogudusse tulin, unistasin üksi elamisest. Väikesest korterist, toa ja köögiga, kus oleks mõnus olla. Mõtlesin, et käin koolis, hiljem tööl ja hakkan reisimas käima. Plaanisin terve aasta raha korjata, kõrvale panna, siis võtta puhkuse ja sõita soojale maale.
Vahepeal olin haiglas tööl, nägin sealset olukorda ja mõtlesin, et mina küll mitte mingil juhul lapsi ei taha.
Aga kord olin usklike juures ja nägin, kuidas suur pere kokku hoidis, kuidas nad üksteise eest väljas olid. Kui ühel oli raske, tulid kõik teised teda päästma, mitte ei jätnud teda sinnapaika, et meil ükskõik. Selline kokkuhoidmine avaldas muljet. Mõtlesin, et küll on ilus. Soovisin, et oleksin ise ka sellisest perest või oleks mul endal pere, kus omavahel ei sõdita.
Enamjaolt olin näinud, et on kaks õde või mõni vend, lapsi on paar tükki ja need kraaklevad omavahel. Juba eided-taadid, aga ikka riidlevad omavahel varanduse tõttu või on tülis kellegi ütlemise pärast.
Kui meie peres oli kaks last olemas, mõtlesin, et piisab. Pühendusin nende kasvatamisele ja püüdsin kõike südamest teha. Aga siis tundsin, et Jumal tahab mind rohkemaks kasutada ja siis tuli... palju lapsi (muigab). Otsustasin, et ei hakka Jumalale dikteerima, et tahan nii või naa, vaid lasen Temal oma elu juhtida.
Ma tunnen rahulolu, et Jumal on mind aidanud ja mu kõrval olnud. Ka seoses laste koduõppega. Sel teemal pole ma isegi kogudusest selget poolehoidu leidnud.
Miks sa koduõpet pooldad?
Küsimus on selles, miks ma pean tegelema probleemidega, mis tekivad last varakult farmi pannes? Tema eest hoolitsevad igapäevaselt võõrad ja ilmalikud inimesed. Põhimõtteliselt on võimalik laps juba mähkmetes lasteaeda viia. Mina nimetan seda farmitoodanguks või massikasvatuseks.
Kurjust on niigi. Lastele tuleb õpetada, et Taevaisa lapsed nii ei tee või nõnda ei räägi. Tuleb headust kasvatada. Otsustasin, et ei taha oma koju seda halba uksest ja aknast sisse lasta. Et hoian selle ära. Palvetasin. Koduõppe mõte tekkis Ellen White’i raamatuid lugedes. Seal on juhiseid, mida peaks tegema, et lapsed oleksid Temale kasvatatud. Jumala Vaim hakkas rääkima, et vaata, kuidas Moosest ja Ristija Johannest kasvatati. Me ei pea oma lapsi kasvatama keskkonnas, kus on halvad mõjud. Isegi Ristija Johannes viidi väikesest kohast täiesti eraldatud paika, ja kui ta oli küllalt tugev, läks inimeste sekka.
Küsisin Jumalalt, kui vana laps peaks olema, et ta oleks piisavalt tugev. Eeskuju tuli Moosesest – 12aastane. Seni oli ta ema juures. Näe, Jumal räägib nii ilusti. Kui sa palvetad ja kuulad Tema häält, vastab Ta kõigile küsimustele.
Kui lastel hakkas kooliiga lähenema, polnud aega end uudistega kursis hoida. Aga juhtusin raadionuppu keerama ja parasjagu kõlas teade, et seadusega võeti vastu koduõpet lubav seadus. Ma ei osanud muud teha, kui kiita Jumalat. Ja hakkasin asja ajama. Loomulikult on olnud ka takistusi, olen seetõttu vestelnud õpetajate, direktorite, õppealajuhatajatega, maakonna haridusosakonnas käinud... üksi nende kõigi vastu.
Nüüd on veel viimane laps, kes koolis ei käi. Mõtlesin, kuidas saaks ta hiljem kooli panna, et ta ei satuks päris igapäevaselt sinna keskkonda. Sain mõtte võtta ta koolist üks aasta tagasi. Siis ongi nii, et kolm aastat on koduõppel, ja kui kaksteist täis saab, läheb kooli. Siis on mõistus juba piisavalt küps, suudab ise realistlikke valikuid teha. Ei allu manipulatsioonile: lähme, teeme, proovime...
Lapsed õpivad hämmastavalt kiiresti. Ükskord Noarootsis käies võtsime ühe juhusliku hääletaja peale. Ta oli bussidest maha jäänud ja tagasiteel koju. Kuna tal polnud kellegi juures ööbida, tuli oma kahe lapsega meile. Andsime öömaja. Aga lapsed olid tal jonnakad ja kapriissed. Tujutsesid ja lihtsalt karjusid. Meie lapsed vaatasid imestunult pealt. Öömajalised läksid ära, aga mõni aeg hiljem hakkas meil sama “kontsert” pihta. Siis ma sain aru, kuidas lapsed üksteist kasvatavad. Praktiliselt midagi polnud vaja teha, et vaata ja õpi nüüd. Aga halbadest harjumustest vabaneda on väga raske. Koduõppe eesmärk ei ole teha pühakute klubi, aga endal on kergem, kui ei pea hakkama lapsest halbu kombeid välja harjutama. Kui vanem laps puutub kokku jonnijaga, võtavad nooremad käitumise üle...
Seega, tegelikult koduõppe abil ma kergendan laste kasvatamist, et ei pea neid karistama, enda ja nende suhteid keeruliseks tegema. Ja loomulikult – oluline on kodu mõju. Ellen White ütleb, et meie kodu peaks olema nagu väike taevas maa peal.
Mõni on väitnud, et kui laps ei ole saanud end kehtestada, siis jääb ta hiljem jänni. Aga tegelikult ei ole see nii. Kui ma usaldan juhtimise Jumala kätte, siis selliseid probleeme ei ole. Mina olen väga rahul, kuidas Jumal mu palvele seoses lastekasvatusega vastas.
Me tunnetame maailma erinevalt ja peame ära tundma, mis see kõige õigem on. Igaüks vastutab ju ise oma valikute eest.
Mida sinu jaoks tähendab emaks olemine?
Kui Ellen White’i raamatud avasin, tajusin tohutut vastutust. Tundsin vastutuskoormat. Aga kui teed tööd ja annad endast parima, saad ka rõõmu kogeda. Jumal ei jäta meid rõõmu või eriliste läbielude ja palvevastusteta. Elus on kõike läbisegi – vastutust, tööd, rõõmu, action’it, vaheldust.
Koduperenaise päev ei ole igav! Koos Jumalaga elades ei saa öelda, et kodus olemine tüütab ära ja muutub halliks, rutiinseks. Sa tajud võitlust, mida Saatan võitleb iga sinu lapse hinge pärast, päev-päevalt neid oma kätte rebides, ja see ei ole sugugi igav. Kogu aeg peab olema valvel, mis sinu ja su lapse elus toimub.
Mis siis kõige rohkem rõõmu pakub?
Paljud asjad. Muidugi on suur rõõm, kui lapsed leiavad isiklikult Jumala, kui nad jäävad usu juurde, isiklike kogemuste juurde. Hakkavad kasvama, nii et Saatan ei saa neid vintsutada ja tuuseldada, nii nagu tahab. Kui lapsed võitlevad aktiivselt oma parimat andes, et kord igavene elu saada.
Sul on ka lapselapsed – kas see on kuidagi erilisem tunne kui lihtsalt emaks olemine?
Eks ta muidugi ole, aga see tunne on siis, kui sa oled nendega koos. Kui nad on kaugel ära ja sa ei saa nendega suhelda, siis need soojad tunded jahtuvad.
Tegelikult suhtlemine soojendab tundeid ja igasugused pere- ja abielunõustajad ütlevad, et just suhtlemine on see, mis hoiab armastuse elus. Teadmine ei anna soojust. Aga suhtlemine – see loob elektrivälja ja soojendab.
Kuidas siis on, kas vanemad kasvatavad lapsi või lapsed kasvatavad samaaegselt ka vanemaid?
Lapsed hoolitsevad selle eest, et vanemad ei saaks nüristuda (naerab). Kui nemad leiutavad krutskeid või mingisuguseid plaane, peab lapsevanem olema veel kavalam, et neid üle kavaldada. Niimoodi, et see oleks heatahtlik ja Jumala juhitud.
Kasvatamine on peen kunst: situatsioon võib olla sama, aga võte, mida lapsega kasutasid, järgmisel korral ei toimi. Iga kord peab olema ikkagi Jumala juhtimine. Mõistus peab kogu aeg erk olema – kõrvad ja silmad peaksid olema ees ja taga, ja pealael ka soovitavalt (muigab).
Su lapsed on erinevas vanuses. Milliseid soovitusi oled kaasa andnud, kui nad on ära läinud?
Ütlen iga asja peale, mida nad üritavad, et tehku kindla teadmisega, et Jumal on selle heaks kiitnud. Mitte et mina tahan, see näib hiilgav ja tore. See ei saa olla mingi emotsiooni või tuhina ajel tekkinud idee. Esmalt tahab Jumal ja siis tahan mina ka. Saatan püüab ju eriliselt oma trikke läbi suruda. Maailma olukord läheneb lõpule, Jumala järgijate hulk jääb aina väiksemaks ja Saatan on eriti vihane Jumala laste peale.
Ja loomulikult eestpalved, nende mõju on nähtav. Mõnikord otsime koos õpetajaga meetodit, kuidas laps õppeainet paremini omandaks. Samamoodi on Jumalaga. Kui näen probleemi ja lähen seda lapsele ütlema, võib meil sõda tulla. Mõistlik on sondeerida pinda ja kui näen, et rääkimine pole praegu kõige parem mõte, lähen ja palvetan selle asja pärast. Palvevastused tulevad. Laps võib küll öelda, et kõik pole talle meeltmööda, aga ta ei saa kellelegi midagi ette heita.
Vaadates tulevikku, kui lapsed kõik koolis käivad, mida siis ise tahaksid teha?
Palju asju tahaksin teha – õppima minna, sest hirmus himu on. Reisida – ka hirmsasti tahaks. Neid inimlikke soove on nii palju, et ei tea, mida ära teeks. Olen selline inimene, kes kõigest kergesti kinni haarab ja teeks. Aga siis peab säilitama rahu ja paluma Jumala juhtimist.
Tema teab meie võimeid ja oskusi, millega me hakkama saame. Vahepeal näitasin oma tahet, käies kuus aastat laste kõrvalt tööl. Vaimulikus mõttes oli see eneseleid, mis on hea. Aga laste aspektist oli see neile suurim karistus, et tööl käisin. Pärast seda otsustasin, et kui vähegi võimalik, olen nendega kodus. Teised võivad mõelda või öelda, mida tahavad. Vastutan ikkagi Jumala ees. Viimsel päeval ma ei saa Jumalale öelda, et tegin midagi sellepärast, et teised arvasid selle õige olevat.
Praegu ei ole veel hingamispäeva pärast tugevat survet, aga eks see aeg seisa veel ees, mil meid hakatakse survestama meie arusaamade pärast. Aga Jumala lapsed ei kaldu ei vasakule ega paremale, vaid lähevad Tema abiga edasi. Kui suudame selliselt elada, oleme ka lastele eeskujuks.
