Keegi minu tuttav ütles kord, et kevad ei jää kunagi tulemata, tõesti – talv võib „ära jääda“ ning suvi ka nii vihmane ja külm olla, et tundub, et seda polegi, aga kevad tuleb alati, kas varem või hiljem, aga tuleb ikkagi. Selle ajakirja ilmumise ajaks peaks kevad käes olema: imeilus oma värskuses ja päikesepaistes koos looduse ärkamisega. Samuti teame Piiblit uurides, et on sündmusi, mis jäid olemata, sest inimesed otsustasid Jumala tahet mitte järgida, kuid osa asju selles pühas raamatus on kaljukindlad. Üks neist kaljukindlaist sündmustest on Jumala Talle surm, mis kuni tänase päevani tunnistab meile kogu universumi Jumala muutmatust armastusest, mis ei saa meie südant puudutamata ja muutmata jätta – kui vaid lubame Jumalal meile seda armastust avaldada. Kui võtame oma kiires elutempos aega mõttes seisatada sel üksikul künkal ja mõelda sellele kohutavale sündmusele, mis leidis aset imeilusal kevadel, kogeme kindlasti uut ja selgemat soovi kuuluda Temale, kes meid ennast säästmata armastab – armastab rohkem kui oma elu. Ja kui veel pisut aega jagub seismaks mõttes tühja hauakoopa juures, mis kuulutab meile elu võidust surma üle just niisama veenvalt, kui tali kevade eest põgeneb, võime meiegi hõisata: „Surm on neelatud võidusse!“
Esialgu saame seda küll teha igaüks oma keeles, kuid üsna pea, suurel ülestõusmise hommikul, kõlab see hüüd kogu maailma lunastatute suust taevase Kaanani keeles. Ja seegi sündmus leiab kaljukindlalt aset – nagu kevad, ei jää seegi tulemata. Nüüd aga Uno kaanani keele lood:
Kaananimaa keel
Armas lugeja! Võib-olla imestad sa sellise pealkirja üle, kuid selles loos peitub eluliselt oluline kogemus. 1957. aastal olin ma lõpetanud oma sõjaväeteenistuse nõukogude armees, sooritasin selle Tškalovski nimelises Kaliningradi eeslinnas. Selle linna ajalooline nimi oli Köningsberg ning see linn asub endisel Ida-Preisimaal. Sellel ajal oli linn poolenisti varemetes ja linna kohta liikus selle elanike keskel kõnekäänd, et võtku Nõukogude Liit pealegi endale linna maapealne osa, andku aga maa-alune osa sakslastele tagasi.
Pääsesin sõjaväeteenistusest ja istusin rõõmsa meelega rongi ning sõit kodu poole võis alata. Mõtlesin tänuliku meelega Jumalale, kes oli mind varjanud ja kaitsnud ohtude eest 1956. aastal, kui Ungaris toimusid suured rahutused ja kogu Kaliningradi garnison oli häireolukorras tõstetud piirile kaitsepositsioonidele.
Kui rong ületas Narva piiri, kuulsin esimest korda mitme aasta jooksul eesti keelt. See oli erutav kogemus, mida on sõnadega võimatu väljendada. Kui ma siis üht eestlast eesti keeles kõnetasin, tundus see keel minu suus magus! Uskuge või mitte! Silmisse valgusid pisarad ja minu mõtted tõsteti maa pealt kõrgemale. Mõtlesin, milline küll võiks olla UUE MAA, taevase Kaanani keel, milles räägivad omavahel teiste planeetide elanikud ja inglid. Ma olen tihti sellele kogemusele mõelnud ja leidnud, et tasub küll siin patusel maal „võidelda head usuvõitlust“ ning Jumala abiga võita igasugune patt ja õppida juba siin maal tundma seda taevast keelt.
Sarnane erutav kogemus oli mul Pärnus toimunud Kevadpidustuste ajal 2007. aastal. Suuri takistusi ületades õnnestus meil Valliga üle mere lõpuks kohale jõuda. Põksuva südame ja rõõmsa meelega sisenesin koori harjutussaali. Küsisin, kas ka mina võin harjutusest osa võtta. Sain vastuseks, et kes harjutusel pole käinud, ei saa osa võtta. See oli mulle suur hoop, sest olen kogu elu koorides laulnud ja minu unelmaks oli just sellises suures ühendkooris laulda!
Olen elanud Pärnus 12 aastat ja Pärnu kogudus on minu ja minu naise kodukogudus. 1954. aastal ristiti mind Pärnus, seal olen ma teinud oma esimesed arglikud sammud usuteel …
Istusin siiski nõutult maha oma toolile ja jätkasin kooriharjutust. Õnneks olid enamus laulud mulle Tallinna koguduse koori aegadest tuttavad, oli ka paar uut laulu, mis polnud tehniliselt eriti keerulised. Õppisin vaheajal bassi hääle selgeks, suureks toeks oli mulle sealjuures Raul Kõrgend, kes varustas mind ka kõigi laulude nootidega.
Kontserdi lõpuks esitas ühendkoor oreli ja orkestriga väga armsa ja tuttava koorilaulu, mille nime olen unustanud, kuid millega on tavaliselt selliseid pidulikke kontserte lõpetatud. Koori juhatas oskuslikult Marjam Kalmus ja orelil mängis üks tugevamaid Eesti adventrahva muusikuid Rein Kalmus. Suurim tänu selle kogemuse eest ka kõigile meie lauljatele ja muusikutele!
Kõik see mõjus mulle nii liigutavalt, et ei jaksanud enam kooris laulda, jooksin taharuumi ja nutsin seal oma südame tühjaks. Millest selline tundeelamus? Olen muusikaharrastaja, mulle meeldib hea muusika ja see liigutab mind alati. Lisaks kõigele on tekkinud olukord, kus ma ligemale 20 aasta jooksul olen sellest kõigest ilma jäänud.
Kolmas kogemus järgnes nüüd selle aasta jaanuaris, kui pastor Toivo Kaasik külastas oma rühmaga Helsingis Kallio adventkirikus käivaid „väliseestlasi“. See oli uskumatult tore kohtumine oma Eesti sõpradega. Laulsime koos tuttavaid armsaid laule, mida me Valliga oleme laulnud Tallinna koguduses 21–22 aastat tagasi. Pastor Toivo Kaasik pidas hea ja õpetliku kõne hingamispäeva õigest pühitsemisest. Sellise teemaga kõnesid pole ma siin pikka aega kuulnud. See kõne avaldas kõigile head ja õpetlikku mõju. Kaks õde esitasid kõrgetasemelise dueti, mida oli hea kuulata. Ka trompetisolist esitas oma hea kõlaga ja pehme tooniga pillil kaks pala. Koosoleku lõpus laulsime vana tuttavat laulu „Õnnista ja hoia …“, klaveril saatis kõiki palasid ja laule trompetist ise, tema esinemises tundus head oskust nendel pillidel musitseerida. Lõpuks tahan tänada kogu südamest Eesti kristlikke sõpru toreda ettevõtmise eest, mis meid kõiki rõõmustas, sest saali oli kogunenud 30–35 eestlast, so terve siinne eesti kogudus! Kogu see sündmus tuletas mulle veelkord meelde, et me võime ühiselt tundma õppida seda ühendavat Kaananimaa keelt juba siin maa peal, et kord ühiselt rääkida seda keelt taevases patuta ühiskonnas!
Kallio adventkiriku muusikatoimkonna ja muusikarühma juht
Uno Kanarbik
Rõõmsad mälestused ühisest osadusest kannavad meid ka meie argielust helge kergusega läbi ja seda siiski, kui ollakse autoga lumes kinni. Ja kes poleks möödunud talvel selles olukorras olnud? Vahetevahel oleme ka oma usueluga justkui hanges kinni – ei edasi ega tagasi. Aga nii auto puhul kui ka usueluga hanges kinni olles aitab ikka alandlik palve üles Isa trooni ette. Ja kuigi sealt saabuv abi võib oluliselt erineda meie ootustest, ei jää abi ülevalt kunagi tulemata. Sellest jutustavad järgnevadki lood.
Lumehanges
Igaüks meist on kogenud ja näinud möödunud talve lumerohkust ja kauneid päikesepaistelisi pakaselisi ilmu. Loodus on lumerüüs kaunis olnud, lumerohkus tõi palju rõõmu nii lastele kui ka suusatamise harrastajatele, kuid ka suurt vaeva, hoolt ja kulu neile, kelle ülesandeks on linnade ja asulate teed puhtad hoida.
Mina elan Helsingi Jakomäe linnaosa kaljusel kõrgustikul, piirkonnas, mis on kuulutatud looduskaitsealaks. Kõige kõrgem siinne punkt asub 63 meetri kõrgusel merepinnast ja sealt avaneb kaunis vaade üle maastiku ja metsade, taamal paistavad Helsingi kirikute tornid. See kõrge koht on minu päikese „vaatluspunkt“, kust jälgin päikese loojumist. Minu elukohast umbes 400 meetri kaugusel kaljusel kõrgustikul on olnud kunagi mererand, kus veeuputuseaegne vesi ja tohutu paks jäämass on lahti murdunud ja siledaks lihvinud suure hulga väiksemaid ja suuremaid graniiditükke, mis on lihvitud ümmargusteks inimpea suurusteks tükkideks. Umbes 100 meetri kaugusel minu korteriaknast on kunagine jää sulamise ja liikumise võimas katastroof lahti murdnud ligi kolme meetri kõrguse graniitrahnu, mis võib kaaluda kümneid tonne. Olen ikka imetlenud seda tohutut jõudu, mis on asetanud selle kaljurahnu ilusasti peenematele kividele otsekui oma looduslikule vundamendile. Selles rajoonis asub ka minu auto parkimise koht, kõigepealt tuleb sõita natuke maad mäkke, siis teeb tee järsu käänaku ümber suure graniitrahnu üles paremale, kus see rahn varjab mäest alla tulevaid autosid.
Kord olin ma oma autoga parkimiskohale sõitmas, andsin natuke gaasi, et mäenõlvast üles saada, kui märkasin enda parkimiskohal võõrast autot, millelt anti selle kõrval seisvale autole voolu. Ma ei saanud hooga oma parkimiskohale sõita ja pidin auto peatama. Seda aga poleks ma pidanud tegema – iga autojuht teab, et libedal mäkketõusul autot peatada ei tohi. Üritasin autot vaikselt tagasi lasta, et mäkketõusuks uut hoogu sisse saada, aga tee oli rataste all libedaks lihvitud ning auto pöördus libedal teega risti ning sõitis esiotsaga suurde hange. Auto oli ligi meeter maad hanges. Kuna oli õhtul kell 11, polnud kedagi ka appi tulemas. Palusin abi parkimiskohal toimetanud autojuhtidelt, aga nad sõitsid minema. Tuli hakata üksi tegutsema, see, et nad niiviisi hoolimatult lahkusid, oli mulle usuinimesena raske proovikivi. Lehvitasin neile küll sõbralikult järele, samas mõtlesin häbiga südames, kas minu käsi ehk ei tõmbunud pisut rusikasse.
Asusin autot lumest välja kaevama, esirataste alla leidsin peenestatud graniitkillustikku. Proovisin mitu korda autot liigutada, aga ei midagi. Olukord tundus lootusetu. Mõtlesin nüüd palves: „Jeesus, aita mind siit välja!“, sest ei saanud ju autot öösel teele jätta, see oleks ohustanud teisi liiklejaid. Tulin autost välja, kohendasin veel killustikku rataste all ja mõtlesin, et proovin veel viimast korda. Ja siis auto otsekui hüppas hangest välja!
See juhtum pani mind mõtlema selle üle, kas jääme kristlasteks ka katsumustes ja ebaõnnestumistes.
Uno Kanarbik
Mul on olnud elus palju kogemusi Jumala juhtimisest ja hoidmisest ohtlikes olukordades, mille eest Talle tänu tuua. Raamatus „Imed hommikusöögiks“ kirjutasin ühest juhtumist oma lapsepõlves, kuidas ma suure looma jalgade all ellu jäin, aga ma tahan sellest veelkord rääkida, kuna see on nii uskumatu lugu.
Et olime talulapsed, olid meil ka loomad, keda tuli karjatada. Olin 8-aastane, kui seisin ühel päeval põllul, vits peos. Koer ajas parajasti viljast üht lehma ära ja see tormas minu poole, minust üle. Ehmatus oli suur, eriti emal, kes nägi juhtunut pealt ja jooksis kohale. Mina aga hüppasin üles ja mu õlgadel ja reitel olid ainult kriimustused seal, kust jooksev lehm oli mind oma sõrgadega riivanud. Mis oleks juhtunud, kui raske looma jalg oleks mu näole, kõhule või ükskõik kuhu peale sattunud?
*****
Töötasin ligi 20 aastat kohtupsühhiaatria osakonnas, kus patsientideks olid vangid. Julgeoleku kaalutlustel tehti vanglapersonali poolt sageli läbiotsimisi ja pea iga kord leiti mõni lahtikangutatud põrandaliist, mingi osa raudvoodilt või teravakslihvitud lusikas. Õdedel polnud kohustust üksi palatisse minna, aga me käisime ikkagi, kui sanitaridel parajasti muud tööd käsil olid. Kunagi oli üks mees mul rohukandiku käest maha löönud, kuna ei tahtnud rohtu võtta, aga seni polnud midagi hullemat juhtunud.
Ühel päeval läksin palatisse siduma mehe kätt, kes oli selle ise vastu seina puruks löönud. Vist tegin talle sidumisega pisut haiget, sest järsku tõmbas ta käe ära, haaras paksu raudliistu ja järgmisel hetkel oli tema käsi mu pea kohal lööki andmas. Samal momendil peatas kaasvangi käsi löögi. Harilikult pole loota, et sellest seltskonnast keegi personalile appi tuleks, aga seekord oli Jumal mind jälle hoidnud.
*****
Mõni aasta tagasi sõitsin trolliga Mustamäelt linna, et minna hambaarstile. Kaarli kiriku juures peatuses hakkasin maha tulema. Olin juba trepi viimasel astmel, teine jalg teele astumas, kui troll järsku lahtiste ustega sõitma hakkas. Isegi noorel inimesel on liikuvalt sõidukilt maandudes tegemist, et jalgele püsima jääda, aga mina, vana inimene, haigete jalgadega, oleksin kindlasti raskelt kukkunud. Kuigi ma varem ei näinud peatuses inimesi, möödus sel hetkel sealt kiirel sammul mees, kes mind sõna otseses mõttes kinni püüdis ja püsti jääda aitas. Olin nii ehmunud, et ei märganud meest kohe tänadagi ja kui seda teha tahtsin, polnud ta enam kuuldekaugusel. Taevaisa oli saatnud selle mehe parajal hetkel mind hoidma. Tänu Talle selle eest!
*****
Ühel hilisel õhtul sõitsime abikaasaga autos Põltsamaalt Tallinna. Istusin tema kõrval esiistmel. Oli juba videvik, kui ühel metsadevahelisel teelõigul nägime otse minu akna kõrval suurt põtra ülestõstetud esijalgadega. Ilmselt oli ta juba hüppevalmis või juba hüppel, aga mis teda takistas? Igatahes jäi meie auto puutumata. Mõne hetke pärast ütles abikaasa: „Nägid, surm läks meist mööda?“ Oleme alati enne pikemat sõitu Taevaisa palunud, et Ta meid teel hoiaks ja tänu Temale jõudsime õnnelikult koju.
Helju Rosin
„Nägid, surm läks meist mööda?“ ütles Volli selles loos Heljule ja need on täpselt need sõnad, mida võis mõni Iisraeli lastest ütelda tol Egiptusest lahkumise ööl, kui surmaingel möödus kõikidest neist majadest, mille ukse piitjalgadel oli Talle veri. Jumalal on õigus meie ellu sekkuda, meid kaitsta ja hoida, kui me kuulume Talle. Ja just samuti nagu noil iidsetel aegadel Egiptusest lahkudes asetas uskuv rahvas end Jumala kaitse alla oma koduuksi Talle verega määrides, võime meiegi usus panna kogu lootuse Talle verele – määrides oma südameukse piitjalad Talle kalli Kolgatal valatud verega kokku ja andes end Tema kätte. Surm ei saa meid, sest Jeesus on oma surma läbi meid elule võitnud, ja ehkki mõni meist võib puhkama minna veel enne suurt ülestõusmise kevadet, äratab Päästja hääl omad sellel hommikul üles – ja seda sama kaljukindlalt kui kevad astub üle maa ja talv peab taganema.
