Tom Wright
Mõni sõna tuleks lisada eelmise ajakirja numbri käesolevas rubriigis ilmunud artikli autori kohta. Artikli „Ülestõusmise ülestõusmine“ autor Nicholas Thomas Wright on kahtlemata tänase päeva üks kõige olulisemaid kristlikke mõtlejaid. Evangelikaalne ajakiri Christianity Today nimetab teda üheks kõige mõjukamaks elus olevaks teoloogiks esiviie hulgast. Ajaloolasena on ta seadnud endale eesmärgi uurida algkristlust sellisena, nagu see oli. See tähendab Uue Testamendi ja selle sotsioloogilis-poliitilise tausta ausat ja eelarvamustevaba uurimist püüdega leida tõde. Wright on pühendanud sellele tegevusele kogu oma elu ning seda võimaldab talle ka tööandjana anglikaani kirik.
Tom Wright pärineb evangelikaalsest kristlikust traditsioonist (sündinud Suurbritannias 1948). Saanud varakult (17) kutse vaimulikuametisse, asus ta õppima teoloogiat. Alguses arvas ta, et õigete vastuste saamiseks on vaja lugeda õigeid raamatuid, kuid tegeledes piiblitekstiga ja olles haaratud eksegeetikast, märkas ta peagi, et tema tulemused erinesid nii mõnigi kord nn kõlavatest evangelikaalsetest vastustest. Ta mõistis, et evangelikalismi iseloomustab lääge mõtlemine vaatamata oma väidetele olla piibellik. Wright on siiski jäänud evangelikaalse enesekriitika põhimõtte juurde, mis väidab, et Pühakiri seisab üle kõikide traditsioonide, tema enese oma kaasa arvatud.
Wright on kirjutanud mitmeid laialt tunnustatud teoseid ajaloolisest Jeesusest ja apostel Paulusest ning viimase epistlitest. Kõikides oma kirjutistes ja loengutes on ta puudutanud teemasid, mis silmatorkavalt resoneerivad selliste adventistlike arusaamadega nagu näiteks Piibli autoriteet ja selle mõtteinspiratsioon, et varajased kristlased järgisid Toorat, samuti seoses Jeesuse ülestõusmise ja kiriku missiooniga tänapäeval. Adventistide jaoks ongi ta teatud mõttes oluline persoon just seoses selgitusega inimese „taevasse saamise“ kohta. Wright väidab, et Jumal toob taeva ikkagi lõpuks siia maa peale ja seetõttu ei lähe inimesed koheselt peale surma ei taevasse ega põrgusse, vaid ootavad ihu ülestõusmist.
Tom Wright on kirjutanud ainult ülestõusmise teemal ligi 700 lk teose.1 Oma tohutu uurimuse ja huvitava teadusliku teemakäsitluse tõttu on ta äratanud teoloogiliste õppeasutuste tähelepanu üle terve maailma. Ta on argumenteerinud nimetatud teemadel pidevalt ja teda on kutsutud Euroopast pidama loenguid Ameerika mõjukaimates ülikoolides. Nii liberaalid kui konservatiivid, kõrgkiriklikud ja madalkiriklikud, vaskpoosed ja parempoolsed on leidnud tema teostes endale olulist ainest.
Tom ja Dom
N. T. Wright ise on oma arusaamise kasvamisega seoses pidanud oluliseks võimet omandada kasulikku ka nende töödest, kelle vaadetest tema enese omad radikaalselt erinevad. Heaks näiteks on siinkohal tema sõbrad nn Jeesus-seminarist nagu Marcus Borg ja John Dominic Crossan. Viimasega on nad kahekesi mitmeid kordi läbi viinud polemiseerivaid dispuute pealkirja all „Tom ja Dom“. Kahtlemata on nad mõlemad tänapäeva kaks olulisemat ja populaarsemat Uue Testamendi teadlast, samas radikaalselt erinevate arusaamadega. See on omamoodi gigantide võitlus, mis on siiski pigem akadeemiline väitlus kogu sinna juurde kuuluva väärikuse ja lugupidamisega. Nende dispuutide tulemusena on välja antud ka raamat pealkirjaga „Jeesuse ülestõusmine“ (Resurrection of Jesus). Dom Crossan, endine rooma-katoliku kiriku preester, esindab selle teema modernistlikku käsitlust, mis evangelikaalse kristalse jaoks on suhteliselt radikaalne ning tema teoste adventistist lugejal tasub järgida juhtnööri ning kinnitada turvarihmad. Kui väitlustes mitte ei selgu tõde, siis saab selgeks see, milles ollakse ühel nõul ja milles mitte.
Mõlemad mehed on ühel nõul näiteks selles, et Jeesuse ülestõusmine on poliitiliselt revolutsiooniline doktriin ja oli seda ka algkristlaste jaoks. Oma väitluse avasõnas toob Tom Wright näitena tsitaadi Oscar Wilde’i näidendist „Salome“, kus Heroodes Antipas kuuleb sõnumit Jeesusest, kes käib mööda maad ja tervendab inimesi. Heroodes on üpris rõõmus, et keegi rahvast aitab, kuid kui talle seejärel öeldakse, et „Ta äratab surnuid!“, siis Heroodes ärritub, öeldes: „Ma ei taha, et ta seda teeb. Ma keelan tal seda teha. Ma ei luba ühelgi inimesel surnuid äratada!“ Seega, türann teab, et surm on viimane relv, mis tal on. See tähendab, et surnute äratajal on tugevam relv ja seetõttu ka tugevam poliitiline võim. Kuna Jeesus oli surnuist üles äratatud, siis oli ta Messias ja Issand, tõeline juutide Kuningas ning selle maailma valitseja.2
Erinevalt Crossanist väidab aga Wright, et Jeesuse ihuliku ülestõusmise mõistmisel on suurem poliitiline mõju ja seda isegi tänapäeval, kuid ainult siis, kui seda võetakse sõnasõnaliselt ja mitte kujundlikult.3 Ta väidab, et ortodoksne ülestõusmis-teoloogia on heaks kasvupinnaseks radikaalsele poliitikale seoses sotsiaalsete ja poliitiliste väljakutsetega maailmas. Selleks et Wright’i esitatud Jeesuse ülestõusmis-sõnumi mõju põhjust mõista, tehkem lühiülevaade tema mahukast uurimusest.
Kuus mutatsiooni
Eelmises ajakirjanumbris ilmunud artiklis nimetas Tom Wright, et kristlik ülestõusmiskäsitlus oli judaismi mutatsioon. Mutatsioon on eesti keeles suhteliselt negatiivne väljend. Judaismi siseselt positsioonilt lähtudes oli see aga kahtlema Mutatsioon, mis tuli elimineerida.4 Wright on toonud välja tegelikult mitte ühe, vaid koguni kuus mutatsiooni.
Esiteks, kristluses on ülestõusmisuskumus liikunud perifeeriauskumusest, nagu see oli judaismis, keskseks uskumuseks. Teiseks, ülestõusmise tähendus on muutunud palju selgemaks ja teravamaks. Judaistlikud allikad jäävad küllaltki ähmaseks seoses küsimusega, missugused omadused võtab ülestõusnud ihu. Varakiristlikud allikad viitavad aga ikka ja jälle sellele, et ihu muudetakse füsioloogiliselt uueks ja surematuks.
Kolmandaks, kristlaste seas, erinevalt judaismist ja paganlusest5, ei ole kahtlust ega arvamuste skaalat selles, mis juhtub peale surma. Paulusest Tertullianuseni esineb küll arenguid ja refleksioone ülestõusmise täpse tähenduse ning selle kaitsmisega seoses skeptikute eest, kuid ülestõusmist pole kunagi kahtluse alla seatud (väljaarvatud gnostilised ringkonnad). Wright selgitab, et meile teadaolevalt ei ole sel perioodil märke kristlastest, kes oleksid alal hoidnud teisi põhiuskumusi.
Neljandaks väidab Wright, et ülestõusmise doktriin on jagunenud kaheks. Esimese sajandi juudid käsitlesid ülestõusmist kui ühte sündmust, st kõikide usklike tõusmist uueks ihulikuks eluks ajastu lõpul. Kuid Paulus ja peale teda teised varakristlikud autorid viitavad, et ülestõusmine on nüüd kahe-etapiline või selgemini öelduna üks sündmus, mis leiab aset kahel erineval ajal: Kristus kui uudsevili ja siis Tema tulekul need, kes Talle kuuluvad.6
Viiendaks, ülestõusmine funktsioneerib nüüd uuel kujundlikul viisil. Ülestõusmine kui sõna või kontseptsiooni võis judaismis kasutada nii, nagu seda on kasutatud Hs 37 kui metafoori Iisraeli rahva eksiilist tagasipöördumise tähenduses. See käsitlus on varajasest kristlusest kadunud. Selle asemel leiame termini ülestõusmine koos sõna-sõnalise tähendusega ka kujundlikult viitega ristimisele ja uues elus kui pühaduses käimisele (vt näiteks Rm 6 ja 13 või Kl 2 ja 3).
Kuuendaks toob Wright välja fakti, et keegi judaismis ei oodanud, et Messias peaks surnust üles tõusma, sest keegi ei arvestanud, et Messias peaks üldse surema ning seda eriti veel nii häbistaval ja vägivaldsel moel. Kuid varakristlased mitte ainult et uskusid Messia ülestõusmisse, vaid nad lisaks tegid veel Tema ülestõusmisest Messiaks olemise peamise tõestuse. Näitamaks, et Messias pidigi surema ja üles tõusma, töötasid nad oma seisukohtade tõestuseks välja mitmeid uusi ja enneolematuid eksegeetilisi argumente. Nad viitasid eriliselt vanatestamentlikele tekstidele Lauludes ja Jesaja raamatus (vt nt Rm 1 ja 15 ning Ap 2 jms).
Ainulaadne lugu
Olles kõiki neid „mutatsioone“ põhjalikult ja üksikasjalikult käsitlenud, jõuab Tom Wright oma paksu köite viimases seitsmendikus küsimuseni: „Mis põhjustas nende mutatsioonide tekke judaismis, miks ja kuidas?“
Wright viitab siin peamise ja tegelikult ainsa põhjusena ühele varajasele ja ainulaadsele ülestõusmiskogemusele. Ta väidab, et kõik varakristlased, kelle kohta meil on tõendeid (isegi Q rahvas, oletades, et selline rühm kunagi eksisteeris), olid saanud selge vastuse ja nad uskusid kindlalt, et Jeesus Naatsaretist oli tõesti ihulikult surmavallast tõusnud. Oma väite toetuseks viitab ta nelja evangeeliumi ülestõusmisjutustustele, mis on tema arvates varajasemad ja vahetumad kui tavapäraselt arvatakse. Jeesust esitatakse siin erilisena. Ta ei ole kui elustatud laip (Hs 37) ega mõni särav täht (nagu Tn 12); Ta pole ka nagu kehast väljunud vaim või samasuguse ihuga kui enne. Viis, kuidas kõik neli erinevat jutustust Jeesust esitavad, vaatamata detailide erinevustele, on omanäoline ja sellele pole Wright’i hinnangul võimalik leida mingit seletust juhul, kui tegemist oleks hilisemate dateeringutega nagu näiteks 50 pKr, rääkimata 70–90 pKr, nagu väidetakse.
Jutustustes ei mainita ka tulevast kristlikku lootust, samas kui seda tehakse kõikides teistes varakristlikes Jeesuse ülestõusmise tekstides. Seepärast Wright rõhutab, et ülestõusmisjutustused evangeeliumides ei ütle: kuna Jeesus on surnuist üles äratatud, siis me lähme taevasse. „Esimesed Jeesus-liikumises osalejad ütlesid: kuna Jeesus on üles äratatud, siis on alanud Jumala uus looming ning meil on töö teha.“7
Tulles lõpuks Kristuse ülestõusmis-sõnumi (sotsiaal)poliitilise laetuse juurde tänapäeval, tuleks ka koguduse missiooniga seoses arvestada, et jumalariigi invasioon on juba alanud ja Isa tahe ning meelevald ei pea sündima mitte ainult taevas, vaid ka „maa peal“ (Mt 6:10). Wright ütleb, et see algas Jeesuse ülestõusmisega ning kestab ka praegu. Siiski ta rõhutab, et me käime usus, mitte nägemises: „Iga katse saavutada puhtamat kogudust või puhtamat kristlikku elu, kui seda on meile tõotatud „siinses taevas“, tähendab riski asetada turvalisus, päästekindlus millelegi muule kui Jumala armastusele ja armule, mis on vaba ning ärateenimatu and.“8
Seoses koguduse missiooniga tänases maailmas esitab Tom Wright midagi sarnast adventistliku käsitlusega inimese olemuse taastamisest selle algsesse või õigemini tulevasse konditsiooni. Taeva „maa peale“ toomist alustas Jeesus oma avaliku teenistuse ajal ning peale ülestõusmist teeb Ta seda koguduse kaudu. Kristlik lootus tulevasele „taevale maa peal“ annab Tom Wright’le tema sõnul jõudu töötada jumalariigi nimel siin ja praegu: „Ma usun tõesti, et sõnum jumalariigist on selliste paikade jaoks, kus eksisteerib kõikvõimalikku vaesust, häda ja lootusetust.“9
Seega, jumalariigi levik on olemuselt progressiivne ning seepärast mitte konservatiivne. Konservis toimuvad protsessid on enesekesksed. Seal toimub vana säilitamine ja stagnatsioon ning tähtaja ületamisel lagunemine ja kõlbmatuks muutumine. Ülestõusmine on aga haua avanemine. See tähendab uue loodu ja uue maailma tulemise „kiirendamist“ (2Pt 3:12).
1 The Resurrection of the Son of God, 2004.
2 J. D. Crossan, N. T. Wright, The Resurrection of Jesus. Minneapolis: Fortress Press, 2006, 22.
3 J. D. Crossan, väidab, et ülestõusmisjutustused evangeeliumides on hilisema kristliku koguduse usu projektsioon ja seetõttu on ka Jeesuse ülestõusmine kujundlik, mitte tegelik sündmus.
4 Kristlikust vaatevinklist lähtuvalt on sel puhul kasutatud mõnikord väljendit „tõelise juudi usu kõrgpunkt“.
5 Sõna paganlus kasutus on siin tinglik ja esindab peale juutluse kõiki Rooma impeeriumis viljeletud nii kohalikke kui importreligioone. Religiooniloos on „paganlus“ halvustava kõrvaltähendusega termin.
6 Wright käsitleb siin ainult õigete ülestõusmisega seonduvat. Nn ülekohtuste ülestõusmine jääb antud teemavaldkonnast välja.
7 J. D. Crossan, N. T. Wright, 2006,21.
8 N. T. Wright, Small Faith—Great God, 1978, 104.
9 M. Bashir, Bishop’s Heaven, ABC News, (http://abcnews.go.com/Nightline/FaithMatters/story?id=4330823&page=1, 31.03.11).
