Seekord teeme tutvust kahe tegusa koguduseliikmega Jõhvist, kes on aktiivselt kaasa löönud ka uue kogudusehoone ehitusel. Mis neid Jõhvi adventkogudusega seob ja millisena näevad nad oma kogudust lähitulevikus, räägivad Nafanail Smirnov ja Olga Marenkova.
Kui kaua olete olnud seotud Jõhvi adventkogudusega?
Nafanail: Esimest korda sattusin ma adventkirikusse 1993. aastal, meie esimese poja Stefani sünniaastal. Kuigi minu elus on olnud väga keerulisi olukordi, kahtlusi ja palju raskeid läbielusid, jäime me siiski siia.
Olen Jumalale väga tänulik, et just selles koguduses leidsin selle vaikse sadama, mida ma nii väga vajasin. Vend Viktor Nõmmik ristis minu ja mu naise ning praegu teenin kogudust palveteenistuse koordinaatorina. Palvetamine – see on minu lemmiktegevus.
Olga: Minu mehel oli tuttav, kes külastas adventkirikut. Ta käis ka meie juures kodus ja rääkis meile Jumalast ning kutsus laupäeval koosolekule. Seal saime tuttavaks Viktori ja veel paljude inimestega. Mind panid imestama soojad suhted. Varsti hakkasime kogu perega kirikus käima.
Viktor valmistas meid ristimiseks ja 24. veebruaril 2007. aastal ristiti mind ja minu mees. Paar aastat hiljem ristis Viktor ka meie vanema tütre Liidia. Oleme Jumalale väga tänulikud, et Ta leidis meid sellest patusest maailmast ja aitas leida suure armastava perekonna. Olen teeninud kogudust lasteosakonnas, praegu olen lasteosakonna juht.
Jõhvi on üks nendest linnadest, kus arvestatav hulk elanikkonnast on mitte-eestlased. Milline teie kogemus on, kas rahvuse põhjal võib öelda, et üks või teine rahvus on usule vastuvõtlikum kui teine? Või oleneb see muudest teguritest?
Nafanail: Olen kõrvalt jälginud ja ka osalenud mitmetes usuliikumistes, kuid seal kirikutes, kus ma olin, ei ole ma kohanud eestlaste ja venelaste ühist Jumala teenimist. Alguses, kui ma nägin, et meie kirikus on ühised jumalateenistused, olin lihtsalt hämmastunud, et nii arutelud kui vestlused ja suhtlemine toimub lihtsalt armastuses, sõltumata suhtlemise keelest.
See on tõeliselt kristlik lähenemisviis ja nii on õige. ARMASTUS täidab kõike. Sellepärast on mul raske vastata, milline rahvus Jumalale rohkem avatud on. Küsimus „Mina ja Jumal“ – see ei ole rahvuse küsimus, vaid individuaalne küsimus.
Kui tihedalt suhtled teiste vene kogudustega?
Suhtlen rohkem vene keelt kõnelevate kogudustega, kuid armastan kõiki Jumala armastusega, sest Jumala jaoks rahvusi ei eksisteeri.
Olga: Ma ei tea, millised suhted on eestlaste ja venelaste vahel maailmas, kuid arvan, et kristlased on ühest rahvusest – oleme ühe taevase kuningriigi lapsed. Oleme oma suures peres rõõmsad kõikide, nii eestlaste, venelaste kui ka teistest rahvustest üle.
Kust saate infot eestikeelsetes kogudustes toimuvatest sündmustest? Kas teie peate vajalikuks olla kursis Eestis toimuvaga?
Nafanail: Uudistest ja sündmustest saame teada erinevatest allikatest: näiteks pastorilt või siis, kui keegi vanematest vendadest külla tuleb või kui näiteks keegi meie koguduse vendadest või õdedest külastab erinevaid sündmusi ja pärast meiega muljeid jagab. Samuti on perioodilised väljaanded (ajakirjad ja ajalehed), külastame ka koguduse kodulehekülge, kus on palju huvitavat informatsiooni.
Olga: Informatsiooni eesti koguduste kohta saan ka pastorilt ja meie koguduse vanemalt, sest ise ma eesti keelt kahjuks piisavalt ei valda. Tahaks väga, et teie ajakiri ilmuks ka vene keeles. Arvan, et paljud tahaksid seda lugeda ja infot saada.
Kas on mõni asi, mida võiks teie arvates parandada eesti- ja venekeelse liikmeskonna omavahelise läbikäimise/ kommunikatsiooni vallas?
Nafanail: Mis puutub ühtsesse eesti-venekeelsesse teenistuse varianti, siis arvan, et võiks praktiseerida tõlkega jutlusi: nii eesti keelest vene keelde kui vastupidi. Samuti täiendada Jõhvis jumalateenistusi eestikeelsete lauludega.
Olga: Meie kirikut külastavad tihti vennad ja õed eesti keelt kõnelevatest kogudustest ja me oleme selle üle alati rõõmsad. Neile tõlgitakse meie jutlusi ja meile nende jutlusi. Jõulude ajal toimus ehitatavas kirikus esimene muusikafestival, kus kõlasid laulud nii eesti kui vene keeles. Sellel õhtul oli saalis väga soe atmosfäär.
Mida rohkem me eestlastest vendade ja õdedega suhtleme, seda rohkem õpime teineteist tundma.
Olete olnud tegevad ka Jõhvi kiriku ehitamises. Millist tööd teie olete teinud? Kuidas teil see on välja tulnud, olete tulemusega rahul?
Nafanail: Ehitusel osalen päris algusest peale – alates vana hoone lammutamisest ja uue hoone vundamendiaugu kaevamisest. Mõte sellest, et võin kas või pisutki Jumala heaks ära teha, rõõmustab mind väga. 2009. aasta sügisel paigaldasime koos vundamendiplokke ja kaableid, laadisime maha paneele ja muid erinevaid ehitusmaterjale. Soojustasin seinu nii hoone sees kui ka väljas. Samuti jäid minu osaks paljud koristustööd nii territooriumil kui hoones sees, talvel lume koristamine ja ahjude kütmine.
Sügisel, kui ehitusel ei olnud veel aknaid ja uksi, valvasime perega objekti mitmel ööl. Samuti olen seisnud pliidi ees, soojendanud lõunaks oma abikaasa valmistatud toitu ja lauda katnud. Kuna mul ei ole ehitaja haridust, siis on juhtunud, et alati ei tule välja nii hästi, nagu vaja. Tegelikult on mul kaks eriala – meeste juuksur ja bussijuht. Töötasin palju aastaid linnaliinibussidel, sellepärast tuli mul ehitusel palju uut õppida.
Kui algas torni ehitus ja katusetööd, oli hirm kõrguse ees. Hakkasin palves Jumala poole hüüdma, et Ta võtaks ära hirmu, mis mind nii väga segas. Ja juhtus ime, isiklik ime minu elus, ilma milleta oleks edasine töö olnud mõeldamatu! Tänan kogu südamest Jumalat abi eest, mida Ta mulle kogu selle ehitamise aja jooksul on osutanud, kõikide kannatlikkuse ja alandlikkuse õppetundide eest. Olen väga tänulik selle ehituse juhataja professionaalsuse ja töökuse eest, kes ka meid oma eeskujuga väsimatult tööle õhutab.
Mis on sind motiveerinud ehitustööl osalema?
Nafanail: Üldiselt tahaks öelda, et osalemine selle suurepärase templi ehitamises on olnud minu jaoks suur õnn ja katsumus. Tänan Jumalat kõikide mulle antud õppetundide eest ja kõige suurema vaimuliku õppetunni eest – saada, olla ja jääda teiste teenijaks.
Olga: Ehitusel olen osalenud hoone nulltsükli ehitamisest kuni tänase päevani. Minu peamiseks ülesandeks on kiriku ehitajatele toidu valmistamine, ülejäänud ajal töötan koos teistega. Olen teinud betoonitöid, krohvinud, paigaldanud põrandakütet, pannud plaate, plaadivahesid vuukinud, värvinud, saaginud, lihtsalt koristanud ja teinud muid vajalikke töid.
Mäletan suurt rõõmu, mida tundsime siis, kui esimene korrus sai paneelidega kaetud ja me kolisime soojakust keldriruumi. Siis sain hakata kohapeal lõunasööki valmistama. Praeguseni seisab keldriruumis pikk laud, mille ääres me iga päev lõunat sööme ja suhtleme. Samuti mäletan, kuidas me ohtlike katusetööde tegemise ajal muretsesime. Kuid tänu Jumala kaitsele ja meie pastor Viktori oskustele läks kõik hästi korda.
Millisena kujutad ette oma kogudust/ kogudusehoonet kolme aasta pärast?
Nafanail: Kolme aasta pärast näen kirikut täidetuna äsjapöördunud kristlastega. Tahaks näha palju noori, lapsi ning noortele ja lastele suunatud jumalateenistusi. Sooviks, et see oleks Armastuse maja, rahu ja tervenemise paik piinatud südametega inimestele. Kõik see, mida saab kokku võtta kahe sõnaga: ÕNNISTATUD PAIK.
Olga: Tulevikus kujutan ette ilusat kirikuhoonet, kus on palju lilli ja rohelust, palju valgusküllaseid ruume, kus käib koos palju noori ja vanu inimesi, kus kõlavad kaunid laulud Jumala ülistuseks ja kus kõikide nägudelt särab vastu Jumala armastus.
