Tänase kotikese üheks motosalmiks sobiks taaskord tekst Taaveti 91. psalmist, tekst, mis selle rubriigi veergudel on vist küll kõige sagedamini kirjas olnud. Taavet kiidab Jumalat ja ütleb muu hulgas: „Sest Ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel!“ (Ps 91:11) Kuigi järgnevas Merje loos polnud keegi ühtki teed käimas ja kõik toimus kodus, on selleski loos Taevaisa inglite kaitse väga selgelt tajutav.
Tahaksin tunnistada ühest imelisest kogemusest meie peres, mis juhtus umbes kaks kuud tagasi. Meie peres kasvavad 1,3-aastased kaksikud poisid. Meie poisid olid just sellises eas, kus üritatakse end igale poole püsti ajada (kuigi iseseisvalt nad siis veel ei kõndinud). Olime selleks ajaks oma kodus kõik vähegi teadaolevalt ohtlikud asjad ära korjanud, et poisid ei saaks endale viga teha. Siiski, väikestel lastel on uudishimu kõige suhtes väga suur ja nad on väga varmad uusi trikke välja nuputama.
Meie elutoas seisab suur ja raske sahtlitega kummut. Arvasime, et see kummut ei saa lastele kuidagi ohtlik olla, kuna seda nad niikuinii liigutada või ümber lükata ei jaksaks. Kuid siiski ... Olime ise köögis, kui kuulsime kohutavat mürtsatust. Mäletan, et mu süda pidi seisma jääma, kuid enne sündmuskohale tormamist jõudsin veel mõttes palvetada, et Jumal hoiaks kõige halvema eest. Sündmuskohale tormates nägin, et kummut oli poistele otse peale kukkunud ja nad mõlemad lamasid põrandal raske kummuti all. Kummuti sahtlid, koos kõikide seal seesolevate asjadega, olid lennanud sealt välja ja otse üle poiste peade. Kui ma seda vaatepilti nägin, siis sain aru, et ilma Jumala kaitseta oleksid asjad võinud minna väga halvasti. Ma ei suutnud veel tükk aega peale seda juhtumit mõista, kuidas selline asi üldse juhtuda sai ja et lapsed pääsesid sellest õnnetusest vaid väikeste kriimustustega. Tänu Jumalale Tema kaitse eest.
Merje Tenno
Kui mina seda lugu Merje suust esmakordselt kuulsin, ei mõelnud ma ühelegi detailile selles loos, olin vaid südamest rõõmus Jumala imelise kaitse ja sekkumise üle. Nüüd seda lugu lugedes ja selle üle mõeldes tekib küsimus, kuidas Jumal seda teeb. Ehkki me Jumala teid ja tegutsemist sageli ei mõista ega suudagi ette kujutada, käib minu peas üks mõte ringi: mida oleks Merje näinud, kui ta kummuti kukkumise hetkel oleks seal toas olnud? Kuidas sattusid kummuti sahtlid, mis gravitatsioonijõu mõjul oleksid pidanud otse alla (ja see tähendab poistele peale) kukkuma, sinna kaugemale üle poiste peade. Poisid ju tõmbasid kummuti koos sisuga ümber? Ja mil viisil jäid poisid raske kummuti all terveks? Kas Jumal saab muuta raske kummuti kergeks? Või panna kummuti ja laste vahele ühe jumaliku „polstri“? Kas Jumal saab muuta sahtlite lendamise trajektoori? See lugu tunnistab, et Ta saab seda kõike teha! Ja üks on igatahes kindel – inimliku loogikaga pole neid asju küll kerge ära seletada.
Aga vaimulik moraal on sellel lool küll. Hingevaenlane tahab meidki hävitada ja meie pattude tõttu on tal võimalik seda ka teha („patu palk on surm“ - Rm 3:23), kui me peaksime temaga silmitsi seisma. Aga meie ja tema vahel on ka jumalik „polster“, koguni jumalik Isik – Jeesus Kristus, kes on kogu löögi enda peale võtnud. Kui me lubame Tal seista meie eest, sest Ta on seda kord teinud Kolgatal meie pattude eest kannatades ja surres, siis pääseme meiegi vaid kergete kriimustustega. Ja nii nagu Merje andis oma poisid Jumala hoolde, nii võime meie kõik teha nii iseenda kui oma lähedastega. Ja loota Jumala tõotuste peale, mis muuhulgas lubavad meile järgmist: „Jehoova ingel on leerina nende ümber, kes Teda kardavad, ja Ta vabastab nad!“ (Ps 34:8). Kujuta ette – terve laager on sinu ümber, kui sa abi vajad! Või nende ümber, kellele sa kaitset palud.
Üks minu sõber rääkis mulle kunagi sellest, kuidas tema väike poeg oli toas oma vankris, mis seisis parasjagu laevalgusti all, ning mängis armatuuri küljes rippuva mänguasjaga. Äkki kukkus valgusti ülevalt laest alla ja oleks loogiliselt pidanud kukkuma lapsele peale. Kuid kukkuv valgusti muutis enne vankrini jõudmist suunda ja purunes siis vankri kõrval maas kildudeks.
Nüüd aga veel üks väga mõtlemapanev kogemus.
Tallinna koguduses oli tulemas misjonihingamispäev ja seekordse hommikuse teenistuse pidi korraldama hingamispäevakooli osakond. Otsustasime, et seekord annavad oma tunnistuse noored hingamispäevakooli õpetajad. Kuna koosoleku teemaks oli „Rõõm Jumala Sõnast“ ja eesmärgiks innustada rahvast Jumala Sõna uurima, leidma sellest rõõmu ja jagama seda siis teistega nii hingamispäevakoolis kui ka väljapool kogudust, said noored õpetajad valida rõõmust rääkivate piiblitekstide hulgast endale teksti ja sellele tekstile oma tunnistus üles ehitada. Kõik said selle ülesandega suurepäraselt toime ja kogudus võttis nende tunnistuse vastu. Ja võttis ka noorte üleskutsed vastu. Üks üleskutse puudutas Jumala Sõna kasutamist hingamispäevakoolis ja jumalateenistustel osalejate poolt, ehk siis: võta Piibel kaasa ja loe seda koos jutluse pidajaga või piiblitunnis kaasa. Eile, kui selle üleskutse tegemisest oli möödas kuu aega, algas kohe, kui kogudusevanem Rain oli nimetanud oma jutluse esimese piibliteksti, kogu saalis suur krabin – suurel hulgal inimestel olid Piiblid käes ja kõik otsisid oma Piiblitest loetavat teksti. Siia kotikesse palusin noore hingamispäevakooli õpetaja, Ly Kaasiku, tunnistuse.
1Aj 16:26, 27: „Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, aga Issand on teinud taeva. Aulikkus ja auhiilgus on tema palge ees, võimsus ja rõõm on tema asupaigas.“
Ma armastan väga lugeda. Ühed mu lemmikraamatud on eeposed, eriti värsseeposed. Mulle meeldib, millise ülevuse ja pidulikkusega on neis räägitud erinevate rahvaste mütoloogiast. Hoolimata sellest, et tegu on väljamõeldud müütidega, on nad ilusad ning ma armastan nende suursugust stiili. Neid lugedes on lausa tunda tegelastest õhkuv kuninglik väärikus, mis paneb lugeja paratamatult aukartust tundma.
Jumalat olen ma tundnud väikesest peale. Ta on alati olnud minu jaoks armastav isa ja hea sõber. Enamasti tuleb Jumalast mõeldes mulle silme ette pilt heast karjasest, kes hoiab tallekest süles. Kui ma aga pisut suuremaks kasvades Vana Testamenti põhjalikumalt uurima hakkasin, leidsin ma sealt palju selliseid salme, mis kirjeldasid, kuidas inimesed Jumalaga kohtudes silmili maha langesid või arvasid koguni, et nad surevad. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik nii hea ja armastava isiku ees sellist hirmu tunda. Pigem võiks karta neid jumalaid, kes esinevad vana aja rahvaste mütoloogias. Vaikselt hakkasin mõistma, et minu kujutluspilt tõelisest Jumalast oli liiga ühekülgne. Ma küll teadsin, et Jumal on suur ja võimas, aga ma ei olnud seda isiklikult tundnud ega tunnetanud. See tegi mulle muret ja ma hakkasin palvetama, et Jumal mulle asjad selgeks teeks.
Mõned aastad tagasi laenutasin ma raamatukogust C. S. Lewise raamatu „Lihtsalt kristlus“. Alguses seisis ta mitu päeva lauanurgal, aga kui ma lugema hakkasin, ei suutnud ma raamatut käest ära panna. Selliseid raamatuid tuleks tegelikult lugeda aeglaselt, rahulikult ja loetut analüüsides, aga see oli nii huvitav, et ma lihtsalt ahmisin selle kõik endale sisse. Põhiliselt keskendub raamat lunastusloole, aga sealt leiab nii mõndagi huvitavat Jumala olemuse kohta. Pärast selle raamatu lugemist mõtlesin kaua, kas Jumal on tõesti nii võimas ja suursugune ning kus olid ometi Piiblit lugedes mu silmad. See oli midagi täiesti uut, midagi kordades vägevamat, mille ees kahvatusid kõigi eeposte jumalad ja kangelased. Tänu sellele hakkasin ma hoolikamalt Piiblit uurima ja leidsin enda üllatuseks päris palju kirjakohti, mis räägivad Jumala suurusest ja vägevusest. Neid lugedes olen aru saanud, et enne olin ma teinud Jumalast enda jaoks mingisuguse pehme nunnu olevuse ja sulgenud silmad salmide ees, mis kujutavad Teda hoopis teistsugusena – võimsa valitseja ning hirmuäratava kohtumõistjana. Minu meelest arvavad paljud, et kuna Jumal on armastus, ei ole Teda vaja karta. Nagu ütleb C. S. Lewis: „Mõned inimesed väidavad, et suurim rõõm on elada absoluutse headuse pilgu all. Mõeldagu korra tõsiselt järele. Need inimesed mängivad religiooniga. Headus on kas suur turvalisus või suur oht vastavalt sellele, milline on meie suhe temaga.“ („Lihtsalt kristlus“ lk 47)
Võib-olla ei andnud ma Jumala tegelikust suurusest endale aru sellepärast, et sarnaselt Piibli tegelastega kartsin ka mina seista silmitsi kogu universumi Kuningaga. Aga kõige imetlusväärsem kogu loo juures on, et see Kuningas, see kauneim, võimsaim ja kõige täiuslikum isik on tulnud siia, maa peale, ning saanud tasaseks ja südamelt alandlikuks. Ja seda kõike sellepärast, et Ta armastab mind ja sind ning soovib, et me oleksime alati Tema palge ees, kus saame imetleda Tema aulikkust ja auhiilgust. Ma usun, et selle mõistmine on suurim rõõm, mis võib inimesele selles maailmas osaks saada. Ja kui juba selles maailmas on võimalik tunda sellist rõõmu, siis võib ainult ette kujutada, milline rõõm valitseb taevas, kus me saame olla koos Jumalaga igavesti.
Ly Kaasik
Suur ja vägev Looja ripub veriseks pekstuna ja alasti häbistaval ristil ning vaatamata inimeste rumalatele üleskutsetele astuda ristilt alla tõestuseks, et tegu on Jumala Pojaga, ei tee seda mitte. Seal sai Jumala suurus tõeliselt nähtavaks – olla nii suur ja nii armastav, et jääda ka sellises olukorras paluma Isa andestada inimestele, kes Teda pilkasid, teades, et nad tõesti ei tea, mida nad teevad. Mitte selle maailma suurte sarnaselt vähemaid lömastada, vaid neile iseendi arvates suurtele pääste muretseda. Seda tõelist kuninglikkuse ilmutust tahaks mina alati meeles hoida ja endas kanda. Ja teada, et Ta käib meie kõrval ja tahad olla meie elus osaline. Ja seda igas mõttes. Sellest järgmine lugu pajatabki.
Eelmise aasta lõpus oli mul kohustusi üle pea – kool, kodu, töö – ja mulle tundus, et ma ei saa millegagi õigeks ajaks hakkama. Olin täitsa ahastuses oma koorma all. Kui ma siis ise, oma tarkusega, hakkasin tegutsema ja asju korraldama, sain lõpuks aru, et ma olin teinud mõndagi nii, nagu ei oleks pidanud. See äratundmine suurendas veelgi enam mu meeleheidet. Vaikselt tuli mõte, et ega sellise inimesega ei tahagi Jumal mingit tegemist teha. Tundsin end päris läbikukkununa. Ja kuigi palvetasin ja palusin oma möödalaskmised andeks, käis ikka peas mõte, kas Jumal andis mulle andeks. Selline tunne oli, nagu oleks sein ees olnud ja ei oska, ei saagi edasi minna. Ühelt poolt olid Jumala tõotused julgustuseks, teiselt poolt jälle kahtlused, et kas ka minu jaoks on need kehtivad.
Siis juhtis Jumal mind kuulama ühte jutlust, kus räägiti sellest, et kui sa näed, et enam kuidagi ei oska edasi minna, siis rõõmusta ja tea, et nüüd lõpuks on Jumala kord tegutseda. See oli täpselt mulle. Järgmisel hommikul kirjutasin üles kõik tegemata tööd ja lahendamata probleemid ning kandsin need Jumala ette. Ma olin seda loomulikult enne ka teinud, ainult selle vahega, et palvetasin ja hakkasin seejärel oma tarkusest asju lahendama. Nüüd, kus ma ei osanud enam edasi minna ja kõik jõud oli otsas, andsin Jumalale võimaluse.
Jumal kinnitas mind ka ühte blogi lugedes, kus oli mõte, et Jumal ei vali meid mitte meie oskusi, vanust ja kogemusi arvestades, vaid Tema näeb südant. Kui meie ei suuda, siis Jumal suudab. See oli jälle nagu naelapea pihta. See oli julgustus ja kinnitus Jumalalt, et tõusta ja edasi minna. Ja mitte enam oma jõuga, vaid Jumala tarkust usaldades.
Ka lahendused erinevatele probleemidele ei lasknud ennast kaua oodata. Lausa uskumatu kui kiiresti tulid sellised lahendused, mida ma ei oleks osanud oodatagi. Tänu Jumalale!
Annely Kaasik
Keegi on kusagil toonud sellise näite, et me usaldame vahel oma prügiveofirmat ka rohkem kui Jumalat, sest kui me oleme oma prügikoti prügikasti heitnud, me enam sellega ei tegele – me teame, et prügivedaja tegeleb sellega. Kõike oma muret Jumalale „heites“ (1Pt 5:7) aga tunneme vajadust see mure palvest tõustes jälle kartulikotina selga võtta ja küürakil edasi komberdada. Kuni kott muutub liiga raskeks ja me enam ei jaksa. Oleme ummikus. Mina vahel tänan Jumalat meie ummikute eest, sest siis me anname end raske murede kotiga koos abituina Jumala hoolde ja oleme valmis Tema abi ja juhtimist tõesti vastu võtma. Ning teeme kõige selle tulemusena väärtuslikke kogemusi Jumalaga ja saame sellise ühise tegutsemise tulemusena ikka lähedasemateks. Kuidas Ta küll meid armastab ja kuidas Ta oskab saata vajaliku kinnituse meile kohale just õigel ajal ja õigel viisil!
Mul on kolmandat hooaega meeldiv kohustus (või õigemini eesõigus) Pereraadios saateid teha. Sageli paneb Taevaisa mulle teemad ja ka saates osalejad tükk aega varem südamele, mõnikord tuleb ka teistsuguseid olukordi ette. Hiljuti olin olukorra ees, kus mõned päevad enne saate salvestamise aega langes saate teema päevakorrast ära ja ees oli tühi maa. Mis nüüd? Teadsin, et Taevane Tööandja ei jäta mind juhisteta ja küllap on Tal mingi teine teema selleks korraks kusagil olemas. Mina ju ei tea, kes kuulab ja mida kuulaja just seekord vajab. Aga Tema teab! Kui ma hommikul oma arvutist postkastist lugesin selle päeva ingliskeelset hommikvalvet pealkirjaga „Take a Minute!“ (Võta minut aega), siis oli seal kirjas lugu sellest, kuidas Taavet tahtis Jumalale templi ehitada, aga Jumal ütles, et tema seda ei tee, seda teeb Taaveti poeg Saalomon. See aga tähendas, et Jumalal oli Taaveti jaoks teine ülesanne, parem plaan just Taaveti jaoks. Edasi oli toodud paralleel meie ellu täna: kui Jumal on ka sinu elus mõnele plaanile „ei“ ütelnud, on Tal veel parem plaan, usalda Tema juhtimist. Jumalal pidi ka selle saatega teine plaan olema, kõige parem plaan. Ja nii see tõesti oligi, samaks õhtuks oli Jumal mulle südamele pannud saate teema ja plaani. Ja sellest tuli saade pealkirjaga „Kisendavad kivid“ ja selle saate külaliseks oli Rein Käsk, kes rääkis tõeliselt südamlikult paljudest kisendavatest kividest. Tänu Jumalale juhtimise ja sellele eelnenud Tema õigeaegse kirjaliku kinnituse eest, mille oli kirja pannud keegi teiselt poolt maakera; keegi, kes oli lubanud ka Jumalal endale Tema plaani pähe panna, ise teadmata, kellele see seekord kinnituseks oli!
Soovin sullegi, hea lugeja, et leiaksid aega avada Tema Sõna ja vastu võtta just sulle mõeldud tervitused sinu Isalt koos julgustusega eesolevateks päevadeks ja kinnitusega, et „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest“ on Sinu päevades – mis ka ei juhtuks, Ta on kohal olukordi kontrollimas!
