Probleemiasetus
Igaüks vist nõustub sellega, et andestus on piibellik kontseptsioon, isegi vaatamata sellele, et see on üks vähem selgitatud müsteeriume heebrea pühakirjas. Aastal 1964 avastas üks doktorant [artikli autor, tõlk], et üllatavalt vähe on kirjutatud andestuse teemal Vana Testamendiga seoses ja ühtegi vastavat publitseeritud tööd inglise keeles pole ilmunud.
Hiljuti kirjutas üks briti lord oma teose Forgiveness of Man by Man1 kokkuvõttes, et tema raamat sai palju lühem kui algselt plaanitud. Sissejuhatust kirjutades pidas ta tõenäoliseks, et tema poolt käsitletavas teemas võib esineda mõningaid lünkasid, kuid ta ei osanud oodata end seismas nõnda suure kuristiku serval. Ta lootis leida seoses andestusega mõndagi huvitavat Agustinuse, Aquinase, Lutheri ja mõningate modernistlike teoloogide juures, kuid pidi pettuma. Ta leidis, et andestuse-teemalist arutlust esineb kristlikus kirjanduses ja eetikas silmatorkavalt vähe.
Minu 20 aasta tagune kogemus kinnitas tema järeldusi. Oma väitekirja kirjutamisel otsisin inglise-, skandinaavia-, saksa-, prantsuse- ja itaaliakeelseid allikaid, mis käsitleksid andestuse kontseptsiooni Piiblis. Ma leidsin nii mõndagi, kuid praktiliselt kõik need materjalid toetusid kõigepealt oletustele, mida andestus endast kujutab, ja alles seejärel kinnitati argumente otsitud näidetega Pühakirjast. Ainult üks leitud artikkel alustas andestuse piibelliku tähenduse uurimisega. Minu avastus tuli suure üllatusena, sest ma eeldasin, et andestus on üks peamisi kontseptsioone kristlikus lunastus-ajaloolises käsitluses.
Tänaseks pole nimetatud teemakäsitlusega seoses palju muutunud. Probleem tundub olevat juurdunud mitemetes faktides.
• Tundub, et piibliteadlaste seas pole üksmeelt selles, missugust heebreakeelset terminit tuleks tõlkida kui “andestus” ja millal. Erinevate ingliskeelsete “täielike” konkordantside versioonidest ilmneb, et sõna “andestus” (ing k: “pardon” ja “forgiveness”) kasutamise sagedus heebrea piiblis tundub sõltuvat pigem tõlkijate arusaamadest kui põhitekstist enesest. Sagedus varieerub 35 korrast (Moffatt) kuni 131 korrani (Living Bible); standardsemates piiblitõlgetes 70 ja 80 juhtumi vahel.
• Enamus Vana Testamendi teoloogilisi sõnaraamatuid ei käsitle “andestust” kui keskset ideed Vanas Testamendis ning viitavad sellele ainult möödaminnes. Üks tüüpiline autor pühendab sellele ainult lõigu oma Vana Testamendi teoloogias. Isegi kui seda esineb, pole see “kindlasti mitte keskne teema lunastuse skeemis”.2
• Piibliteadlased on erinevatel seisukohtadel oma arusaamises seoses küsimusega, mis siis tõeliselt konstitueerib andestuse heebrea pühakirjas.
Andmed
Eksisteerib peamiselt kolm heebreakeelset sõna, mis on tõlgitud kui “andestama”: salach, kipper ja nasa. Esimest kasutatakse eksklusiivselt Jumala kui subjekti puhul ning peaasjalikult pühamu kontekstis. See on osa “lepitus-vormelist” (3Ms 4:20, 26, 31, 35) ja markeerib lepitusprotsessi kulminatsiooni (3Ms 19:22). Teine keelend kipper on tavaliselt tõlgitud “lepitus” või “lepitamine” (ing k: “atone” või “atonement”) ja on samuti osa “lepitus-vormelist” ning viitab kogu pühamuteenistuslikule protsessile, mis tegeleb patu probleemiga. See on tõlgitud “andestama” ainult siis, kui Jumal on subjekt (nt 5Ms 21:8, 9).
Kolmas keelend nasa on kõige tavapärasem termin, kuid samal ajal ka kõige mitmetähenduslikum. Sellel on väga lai tähendusväli, alustades peamistest tähendustest nagu “kandma”, “taluma”, “toetama” ja “tõstma” ning lõpetades tuletatud tähendustega nagu “ära võtma” ja “eemaldama”. Enamus sõnaraamatuid seostab kontseptsiooni andestusest viimati mainitud tuletatud tähendustega.
Kandmise kujundit on ka kasutatud pahateo kontekstis. Pahategu on nähtud kui koormat, mida on vaja kanda (nasa) kuni valusa lõpuni – surmani. Kuid keegi võib pakkuda abi võtta koorem ja kanda (nasa) seda pahategijate eest. Sel juhul on viimased “vabastatud” oma koormatest. Nad on vabad – neile on andestatud. Asendus-koormakandja võtab ka tagajärjed enese kanda.
Heebrea keeles ei eristata neid kahte eelpool nimetatud tegevust. Esimene neist põhjustab valu ja kannatust pahategude kandjale ning teine toob pahategijale vabastuse. Erinevus oleneb ainult kirjakoha kontekstist. See mitmetähenduslikkus on aga piiblitõlgetes kaduma läinud.
Kui Mooses palus näha Jumalat (2Ms 33:18–23), siis Jumal ilmutas, et Temale on olemuslik/iseloomulik olla inimese pattude andestaja (= kandja) (2Ms 34:5–7). Pühamus, mis esindas Jumala asupaika rahva seas (3Ms 26:11–13), tegeleti samuti patu probleemiga. Sellega seoses ütles Jumal inimesele: “Tooge oma patud minule ja mina kannan (nasa) need teie eest.” Millal iganes patune tõi oma ohvriannid, pidi preester olema assistent lepitusprotsessis, tuues (nasa) “patud” Jumala palge ette (3Ms 10:17). Selle tulemusena võis patune pöörduda tagasi kinnitatuna, et Jumal on tema vastu võtnud (salach) (2Ms 28:38).
Kuna andestamine on Jumalale olemuslikult omane, siis pole see mitte niivõrd midagi, mida Ta teeb, vaid pigem on see midagi, mida Ta on. Sellest tulenevalt eelneb andestus pahategudele ning Jumalat pole vaja veenda kellelegi andestama. Ta andestas juba enne maailma loomist (Ilm 13:8; Ef 1:4). Seega –
• Andestus ei sõltu meeleparandusest. Kui Aabraham palub Jumalat Soodoma ja Gomorra inimeste pärast ja Jumal väljendab oma tahtlikkust säästa (nasa), siis toimub see ilma, et pahategijad oleksid Aabrahami vahendusteenistusest teadlikud (1Ms 18). Meeleparandus ei ole andestamise rakendumiseks vajalik. See on pigem meie vastus, et me oleme valmis võtma vastu Jumala andestuse, mis meid ootab (heebrea keeles kasutatakse sama terminit nii sõna meeleparandus kui tagasi pöörduma kohta. Erinevus on ainult tõlgendamise küsimus).
• Andestus on ka lepingu aluseks. Jumal astus Iisraeli rahvaga lepingulisse suhtesse sellepärast, et Ta on andestaja (2Ms 34:5–10), mitte vastupidi. Mooses palus Issandat andestada (salach) oma rahvale, nii nagu Ta oli andestanud/kandnud (nasa) neile/neid minevikus (2Ms 19:4). See tähendab (a) kandes ja õpetades neid, nagu kotkas hoolitseb oma poegade eest (5Ms 32:11), (b) kaitstes neid ja rahuldades nende vajadused nagu isa (5Ms 1:31; 8:3–5) ja (c) koheldes neid nagu sõber vaatamata nende kangekaelsusele (2Ms 23:23–30). See on Vana Testamendi võtmeõpetus nii prohvetikirjanduses (Js 46:3, 4; 63:8, 9), Psalmides (Ps 85:1–3) kui ka kirjutistes (Ne 9:16–25).
• Andestus ei tähenda süütuks kuulutamist (2Ms 34:7), isegi kui patust on sellisena koheldud (Ps 32:1).
• Andestamine ei nõua unustamist või vältimatult karistuse ja selle tagajärgede kõrvaldamist (4Ms 14:20 jj), vaid andestaja on valmis jagama toetavat hoolitsust.
• Andestamist võib käsitleda Jumala eelisõiguse või ainuõigusena, milles Ta kutsub inimesi osalema. Kui Joosepi vennad palusid tal andestada (nasa) nende üleastumine (1Ms 50:15 jj), siis ta vastas: “Kas mina olen Jumala asemik?” (1Ms 50:19), kuid seejärel tõotas kanda hoolt nende väetite ja laste eest (s 21). Jumal palus ka Moosest kanda rahvast, nagu “hoidja kannab imikut” (4Ms 11:12).
Kokkuvõtteks
Andestamine ei ole mitte lihtsalt õiguslik deklaratsioon süütusest, mööda vaatamine või võla ehk süü annulleerimine, paturegistri eemaldamine või ärapühkimine, või teenimatu vastus meeleparandusele ja patutunnistusele. Andestamine on hoiak, mis sisaldab nende koormate jagamist või kandmist, kes on kas füüsilistes või vaimulikes vajadustes ning seda vaatamata oma pahategudele.
Andestus on Jumala armastava suhtumise väljendus inimolevuste suhtes. See on tõendus läbi kogu lunastuse ajaloo eesmärgiga taastada inimesed Jumalale vastuvõetavasse positsiooni nende selgete üleastumiste kiuste. Tõeliselt on see lunastusprotsess tegudes.
Gudmundur Olafsson
Autori nõusolekul tõlkinud Ergo Naab
1 Lord Longford, Forgiveness of Man by Man. Northampton, England: The Buchebroc Press, 1989.
2 Ludwig Köhler, Old Testament Theology, trans. A. A. Todd. Philadelphia: Westminster, 1957.
