Ma tean, Jehoova, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!“ (Jr 10:23) ütleb prohvet Jeremija. Ja tänased lood kotikeses räägivad just teekondadest – nii lühematest kui ka pikematest teekondadest. Kuid ühine on kõigis lugudes see, et me tõesti võime usaldada kõik oma teed Issanda kätte ja teada, et Tema juhib meie samme ja hoiab meid valesid samme tegemast, kui me Teda vähegi usaldame. Paralleelselt meie maiste lühikeste ja pikemate teekondadega võime aga alati teada, et astume Taevakodu poole. Nüüd üks lugu Inna teedest, mis ongi ühtviisi nii argiteekonnad kui ka osake taevateest.
Kolm teed
Mul on juba mitukümmend aastat õnn elada sellises kohas, kust saan jala tööle käia. Sinna viib kolm rada. Üks on tavaline, mööda asfaltteed. Teine, minu jaoks kõige meeldivam, läheb läbi metsatuka. Kolmanda kohta meeldib mulle mõelda, et see läheb üle luha, kuigi pigem on tegemist tühermaaga, aga ilusa suvise ilmaga varjab kõrge rohi kõik ebameeldiva. Sealt käin siiski kõige harvem, sest see on kõige pikem tee.
Ühel hommikul tööle minnes keerasid jalad nagu enne sageli metsa poole, aga siis tuli sisse „stopp“. Ei saanud teisiti kui keerasin tavalise tee peale ning kui olin kohale jõudnud, saabus üsna pea kolleeg, kes küsis, kas ma ka nägin. Minu imestuse peale jutustas ta, et metsa ääres olnud kiirabi ning võtnud poodut maha. Ma ei oleks seda inimest muidugi enam aidata saanud ning pääsesin koledast vaatepildist. Mina oleksin ilmselt enne kiirabi kohale jõudnud ning pooduga silmitsi seisnud.
Teisel korral sammusin luhale ning natukese aja pärast mõtlesin, miks küll olin väsinuna pikema tee valinud. Jõudnud aga maanteele, märkasin salgakest inimesi, kelle keskel lamas pikk suure kondiga vanem mees. Üritasime teda üles upitada, aga ei jaksanud. Eluvaim oli tal sees ning ta ütles, et tunneb end halvasti. Selgus, et kaks inimest sellest salgast elasid temaga ühes trepikojas ja teadsid, et mehel pidi süda haige olema. Siis saingi selgeks, miks olin just selle tee jalge alla võtnud: minul oli ainukesena mobiil kaasas. Kutsusin kohe kiirabi ja kuna naabrid ütlesid, et jäävad sinna valvama, oli minu ülesanne täidetud. Nii väike ülesanne, aga võib-olla tollel hetkel selle mehe jaoks väga tähtis.
Me ei tea, mis on suur ja mis väike, ainult ustavus loeb.
Soovin teile kõigile Jumala õnnistust Tema teedel käimiseks.
Inna Kangur
Ei ole tõesti ränduri käes juhtida oma sammu. Kui me vähegi lubame, juhatab meie Issand meie samme nii, et saame üksteisele abiks ja toeks olla. Samuti võime koos Temaga astudes ja sõites kogeda Tema kaitset. Alles enne jõule juhtus meie perega lugu, kus tundsime Jumala hoolitsust. Olime just asunud koduteele sõprade-tuttavate juurest Virumaalt, kui minu tütar Siiri, kes autot juhtis, peatas auto ning ütles, et teeme palve. Olime hommikul kodunt lahkudes juba oma teekonna Jumala kätte usaldanud, kuid palvetada pole kunagi paha ja nii palvetasime uuesti endid Jumala kätte ja kaitse alla. Mõne aja pärast nägime tee ääres maas suurt metslooma ning sellest eemal lömmis esiosaga autot, millest inimesed olid just väljunud ning astusid nüüd maas oleva looma suunas. Saime aru, et see õnnetus oli toimunud just mõned minutid tagasi ja et meie olime sellele liiklusõnnetusele „hilinenud“ just selle palvehetke pikkuse aja võrra, ehk, kui me poleks peatunud palveks, oleksime meie võinud olla need, kes teele astunud metsloomaga oleks kokku põrganud. Ja see ei tähenda mitte seda, et keegi teine meie asemel pidi kokkupõrkes „osalema“, vaid kokkupõrge oleks võinud üldse olemata olla. Olime kõik tänulikud hoidmise eest ning kuna me avariis osalenuid kuidagi aidata ei saanud, jätkasime koduteed.
Ja samas võid, hea lugeja, püüda oma elus analüüsida neid hetki, kui oled jätnud Jumala vaikse märguande tähele panemata ning pidanud silmitsi seisma olukordadega, millest Jumal oleks soovinud sind hoida. Just nii nagu Jumal sai Innat säästa ja küllap oleme seda kogenud väga paljudes olukordades.
Olen kogenud, et hingevaenlane püüab meie aja ära võtta ja panna meid siis kiiruga ja Jumalaga nõu pidamata otsuseid langetama. Ükskord noore kristlasena lõppes üks selline kiiruga ja rahutult alanud teekond praami peale sellega, et leidsin end koos kaasreisijatega mülkast, auto ühe külje peal püsti. Auto oli kaotanud kurvis juhitavuse ja teinud tee peal parajaid sõõre, siis pühiti meid teelt välja ning ma ei tea, mitu ringi ja mis suunas me tegime, aga tänu Jumalale maandusime nagu padjale täiesti pehme maa peale, kus ei olnud ühtegi kivi ega puud. Minuga koos olid autos minu alla aasta vanune poeg ja minu mehe õde Virve, kes – nagu hiljem selgus – ainsana selles õnnetuses kannatada sai, kuna tema istus just sellel poolel, mis vastu maad lendas. Just tänu Virvele pääses sellest õnnetusest elu ja tervisega minu poeg, sest just enne õnnetust ütles Virve, et tema hoiab last alati autos paigal nii, et lapse pea on tema käsivarre vastas. Kui poisil oleks seal autos natukenegi rohkem liikumisvabadust olnud, oleks see õnnetus meie jaoks väga kurvalt lõppenud. Nagu „maa alt“ ilmusid auto juurde mehed, kes aitasid auto sellest mülkast välja teele tagasi ja kuna keegi polnud viga saanud, sõitsime koju tagasi. Esmapilgul ei märganud keegi auto juures muud ebatavalist peale mõnede rohutuustide, mis olid siin-seal auto külge kinni jäänud. Kogu see lugu oli üks imeline Jumala hoidmise lugu algusest lõpuni. Hiljem rääkis minu ämm mulle, et temal oli ka selle sõidu suhtes selline rahutus südames, et ma ei peakski üldse sõitma.
Mulle meenub veel teinegi metsloomaga seotud olukord isiklikust kogemuste kotikesest. Oli hästi seenerikas sügis ja me olime teel metsa seenele. Kuna just tol aastal 5. novembril sündis minu poeg Indrek, olin mina sel seenelkäigul viimaseid kuid lapseootel. Sõitsime käänulisel teel ja mitte väga aeglaselt ,kui äkki hüppas teeäärsest metsast välja põder. Põdra tagumised jalad olid otse minu ees (ma istusin juhi kõrval esiistmel) ja põdra esimesed jalad pidid iga hetk lömastama meie auto esiklaasi ja meid seal esiistmel. Ootasin lööki, aga seda ei tulnud. Võimsa nähtamatu käe poolt keerati põdra esijalad, mis oleksid pidanud meid tabama, metsa poole tagasi. Kuna kõik see toimus sekundite jooksul, saime alles edasi sõites aru, mis tegelikult oli toimunud. Ja tänasime muidugi Taevast Isa, kelle kohta on kirjutatud: „Sest Ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel!“ (Ps 91:11)
Nüüd aga sellest, kuidas Taevaisa saab hoida ja aidata isegi neid, kes kalduvad alailma viperustesse sattuma.
Igal mu reisil oli ikka mõni viperus juhtunud. Kord oli pagas teises Euroopa otsas, siis jälle lennud/sõidud hilinesid, mõni asi sai koju unustatud (halvemal juhul dokumendid või piletid) jne. Nii saigi sellest sõpraderingis omaette nali, et mis siis seekord juhtub. Tegelikult oli see ka hea, et sellised asjad juhtusid. Seetõttu sai kindlasti enne reise rohkem palvetatud.
Olin olnud paar nädalat Tšehhis ja oli aeg koju tagasi sõita. Selleks oli mul vaja sõita kahe rongi ja kahe bussiga. Alustasingi teekonda kella viie ajal hommikul. Kokku pidin bussijaama jõudmiseks sõitma umbes 300 km. Tolle aasta alguses oli ilm väga külm ja öösel oli lund päris palju juurde sadanud. Ma ei tea siiani, miks esimene rong vaid mõnekümne kilomeetri pärast seisma jäi ja lihtsalt üle poole tunni näiliselt ilma põhjuseta keset tühermaad seisis. Ma vaatasin oma piletit ja aega, mil mu järgmine rong pidi väljuma. Asi läks üha kriitilisemaks. Ma olin Kesk-Euroopas keset talve ja mul polnud sentigi raha, aga koju oli vaja saada.
Kohe kui jõudsin jaama, kus pidin ümber istuma, läksin kassa juurde. Sealt leidsin inimese, kes rääkis vabalt inglise keelt ja oli nõus välja selgitama, kas sinnakanti läheb veel mõni rong. Tšehhis ei olnud see üldse nii tavaline, et keegi inglise keelest aru saab. Tuligi välja, et sain selle sama piletiga edasi sõita. Jooksin siis perrooni otsima, sest väljumiseni olid vaid mõned minutid jäänud. Jõudsin rongi peale. Algselt oleksin ümber istunud kiirrongile, mis vahepeatusi poleks teinud, kuid nüüd oli mul tunne, et peatuti iga põõsa juures. Jõudsin kohani, kus pidin rongilt bussile ümber istuma. Õnneks olid bussi- ja rongijaam kõrvuti ja nii polnud bussijaamast mööda marssida võimalik.
Seal oli aga paras peavalu infoletist teada saada, kust mu buss väljub. Sõnad „bus“, „Riga“, „Latvija“ ei öelnud daamile mitte midagi. Olin taaskord tänulik, et olin rongijaamas leidnud inimese, kes inglise keelt rääkis ja ka bussijaamas leidsin lõpuks õige koha üles.
Teoreetiliselt oleks rongi ja bussi väljumise vahel pidanud olema peaaegu tund aega. Astusin bussi ja tundsin, kuidas hiiglaslik koorem õlgadelt langes ja kohe minu selja taga pandigi uks kinni ning sõit algas. Ma ei jõudnud bussile ei minutit liiga vara ega liiga hilja. Küll on hea, et ma kohe hommikul ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Siis poleks küll olnud isu voodist välja ronida. Tagantjärele on hea naerda, mis juhtus ja ega halvasti ei läinud ju lõpp-kokkuvõttes midagi.
Taaskord tänu Talle, et Ta meil nii valvsalt silma peal hoiab.
Laura Kangur
Laura lugu lugedes tuleb mulle paratamatult meelde üks päris naljakas lugu sellest, kuidas me Inna ja Lauraga Viljandisse sõitsime. Pidime Innaga Viljandi koguduses rääkima stressist ja muretsemisest ja meie poolt selles valdkonnas kogetust. Otsustasime Viljandisse sõita Rapla kaudu ja see tähendas seda, et juba Tallinnast asusime teele Viljandi maanteed mööda. Mina oma loogikaga arvasin, et kui tegu on Viljandi maanteega, siis viib see meid otse sõites Viljandisse välja ning ma ei vaevunud kaardilt midagi kontrollima. Kui olime sõitnud Raplast otse läbi ja sealt veel 5-6 kilomeetrit edasi, sain aru, et midagi on autoga korrast ära. Asja uurinud, sain aru, et summutaja toru lohiseb meil otsapidi maas järgi. Ja tundus, et Viljandi-sõit lõpebki enne, kui see õieti alata jõudis. Helistasin koju oma abikaasale ja ta otsustas meile järele tulla ja vaadata, mida annab ära teha. Ja küsis, kus me oleme. Seletasin talle, kuidas me Raplast läbi sõitsime ja siis selgus, et minu valitud teed mööda edasi sõites oleksime mõne aja pärast Viljandi asemel Pärnu-Jaagupisse jõudnud. Ja sealt siis edasi Pärnusse. Kuigi see oli selline naljakas kogemus, oleme seda ikka Laura ja Innaga aeg-ajalt meenutanud kui lugu sellest, kuidas Taevaisa ei lasknud meil valesse kohta sõita. Pealegi oodati meid Viljandisse, kuhu me tänu Taevaisale meie ürituse alguseks ka jõudsime.
„Veereta Jehoova peale oma tee ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!“ (Ps 37:5) öeldakse meile Pühakirjas ja ütlejaks on mees, kellel on tõesti õigus seda öelda. Kuningas Taavet pidi tihti olema olukordades, kus ta nägi, mida Jumal tema teedel teeb. Ja kuigi ta ei saanud alati aru, miks asjad olid nii, nagu nad olid, nägi ta viimaks ikkagi, et Jumal toimetas kõik hästi.
Nüüd aga pisut ka Taevateest. Piiblis räägitakse 2 teest – laiast ja kitsast ja igaüks meist teeb oma valiku nende kahe tee vahel. Peale selle, et need teed erinevad märgatavalt oma laiuse poolest, kulgevad need ka erinevates suundades. See aga välistab võimaluse neil kahel teel korraga käia. Igaüks meist on kas ühel või teisel teel. Ja tundub, et on võimalik käia laial teel ja arvata, et ollakse kitsal teel. Miks muidu räägib Jeesus nendest, kes teevad Tema nimel imetegusid, aga ei tee Tema tahet, sest nad ei tunne Teda. Miks muidu palub kuningas Taavet Issandal teda läbi katsuda, kas ta on valuteel, ja juhatada teda siis tagasi õigele teele.
Ellen White kirjutab oma „Varajastes kirjutistes“ ühest Jumala ilmutusest, kus ta otsis maailmas Jumala lapsi ega leidnud. Siis palus ingel tal kõrgemale vaadata ja seal nägi ta ühte teed maailmast kõrgemal ja sellel kõndivaid Jumala lapsi. See on valge tee, sest Jeesus, kes ütles, et Tema on maailma valgus ja et Tema on ka tee, valgustas seda teed. Sellel käijatel tuli vaadata Temale ja kes seda ei teinud, vajusid teelt pimedusse. Ma usun, et selline pilt Jumala lastest ei tähenda, et me peaksime end muust maailmast paremaks pidama, pigem oleme hoopis paremas olukorras neist, kes ei „näe“ Issandat nii nagu meie. See omakorda paneb meile meeldiva kohustuse kutsuda inimesi elu teele.
Astu siis sinagi, hea lugeja, päev päeva järel ikka sel risti armastusest valgustatud, Issanda poolt näidatud ja juhatatud ja valgustatud teel Tema armastava kaitse all ja olgu Sul mõttes taevased teekonnad, sest nõnda muudad sa nutu orust läbi käies selle allikate maaks (Ps 84:6, 7).
