„Abi tuleb õigeks ajaks,“ on paljudel kristlastel tavaks öelda. Minagi olen nende paljude hulgas, sest olen seda kogenud oma elus ja kuulnud väga paljude kaaskristlaste tunnistusi Taevase Isa imepärastest sekkumistest sündmuste käiku. Tihti on siin kotikese veergudelgi neid lugusid jagatud. Ja kui Jumala Sõna ütleb, et Jumal ei tee vahet isikute vahel (Rm 2:11), siis võime seda teada, et Jumal laseb oma abi ilmsiks saada ka nende elus, kes Teda hetkel veel ei tunne. Kui meie, kes Teda tunneme, vaid tõstaksime oma palvekäed lähedaste pärast taeva poole ja paluksime abi. Järgnev Heleni tunnistus just sellisest olukorrast jutustab.
Tere, armas lugeja!
Tahan sinuga jagada ühte oma kogemustest.
Sellel ilusal suvel vapustas meie perekonda teade, et mu äial on raske haigus. See pani meid kõiki sügavalt elu ja surma peale mõtlema. Õigemini just selle maise elu kaduvuse üle. Paljud, kes olukorrast teadlikud olid, hakkasid palvetama. Kui aga tema tervis sügisel järsult halvenes, hakkas mu usk kahanema ning ma tundsin, et ei suuda kalli inimese kaotusega leppida. Eriti kahju oli lastest. Kui nende vanaisa lõpuks kriitilisel hetkel haiglasse sattus ja ootamatult üks operatsiooniaeg vabanes, teadsin, et see ongi koht, kus Jumal aitas. Nagu ka kirurg hiljem ütles, oli viimane aeg opereerida. Kuna ees seisab veel üks lõikus, tuleb tal nüüd sellest esimesest lõikusest korralikult toibuda. Andku Jumal talle selleks jõudu.
Ühest meeldivast üllatusest veel. Minu ämm ei ole kunagi adventkiriku peale hea pilguga vaadanud, kuid nüüd, kui ta oli lootust kaotamas, palus ta mind, et kui tema mees peaks surema, et ma siis räägiksin meie pastoriga, kas ta saaks tulla matjaks, kuna talle ei meeldi ilmalikud matused. Me ei saa tihti aru, kuidas Jumala Vaim inimestes töötab, aga Ta teeb seda aegamisi ja kindlalt. Tänu selle eest! Ja aitäh kõigile, kes mu peret ikka palvekätel kannavad!
Õde Helen Eino
Jumala Sõnas ütleb tark Saalomon Jumala töö kohta: „Nõnda nagu sa ei tunne tuule teed või luude-kontide tekkimist raseda ihus, nõnda sa ei tunne Jumala tööd, kes seda kõike teeb! Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!“ (Kg 11:5, 6) Kuni päris viimase ajani ei saa inimene näha, kuidas väike inimene oma ema kõhus kasvab, kuni laps ilmale tuleb – alles siis oli võimalik Jumala imelist tööd näha. See on nii ilus võrdkuju Jumala tööst inimese sees, mis ühel päeval ülevalt sündimise läbi ilmsiks saab. Meie kõigi ümber on palju inimesi, kes võib-olla kannavad Jumala Sõna seemet endas, aga meie ei näe veel seda Jumala tööd. Samasuguseid näiteid võime tuua ka igasugusest põllumajanduslikust tegevusest. Herned viskad mulda ja mõne päeva pärast on roheline leht väljas; viskad aga porgandiseemne mulda ja tükk aega pole mingit elumärki näha, nii et tekibki juba soov seemneid mullas sorkima minna. Aga nad annavad endast elumärki omal ajal. Nii on ka inimesega. Kui me ikka Sõna seemet külvame ja külvi palvepisaratega kastame, siis ühel päeval saame ka tulemusi näha. Mis ei tähenda seda, et kõik seemned kasvama läheksid. Jumal on andnud seemne, mille idanevus on 100%, sest Jeesus maksis meie võla 100%, kandes kõik meie patud oma ihus ristipuule (1Pt 2:24). Aga Ta on andnud inimesele, kelle südamesse see seeme külvatakse, vaba voli toimida sellega oma äranägemise järgi ning kuigi herned ei saa otsustada, et nad ei idane, saab inimene ometi otsustada, et ta ei „idane“, et ta ei lase seemnel kasvada. Kui ta aga Jumalale vastu ei pane, toimub tema elus nii nagu Mk 4:26–28 on kirjutatud: „Ja Ta ütles: “Nõnda on Jumala riik, otsekui inimene viskab seemet maa peale, ja heidab magama ja tõuseb üles öösel ja päeval, ja seeme tärkab ja sirgub, nõnda et ta isegi ei tea kuidas. Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees.““ Siinkohal võikski soovida lugejale nii head külvamist kui ka head viljakandmist.
Järgnevadki lood on otseselt valdkonnast „abi õigeks ajaks“ ja need on Kogemuste kotikesse pannud Tallinna koguduse õde Eha Saar.
Oli ilus lumerohke talv 1949. või 1950. aasta detsembrikuus. Olin siis 18- või 19-aastane. Minu sõbrannal oli 26. detsembril sünnipäev, ta tuli sel päeval mulle külla, kuid kuna päev oli sel aastaajal lühike ja pime aeg oli kätte jõudnud, ei julgenud ta enam koju minna. Mina ei kartnud midagi ja otsustasin ta koju saata. Mina elasin tol ajal Kalamajas Köie tänaval, tema Lasnamäel lauluväljaku taga. Läksime siis koos ja kui me jõudsime Hundikuristiku juurde, ütles ta, et nüüd julgeb ta juba ise edasi minna. Mina jätsin temaga hüvasti ja hakkasin trammipeatuse poole tagasi tulema. Kõik oli vaikne ja ühtki inimest ei olnud väljas. Kui olin niiviisi mõnda aega kõndinud, kuulsin enda taga lähenevaid samme, kuna oli külm, siis oli selgesti kuulda lume kriuksumist. Tulijaid oli kaks. Varsti kuulsin ka venekeelset juttu ning üks mulle järele tulijaist ütles teisele: „Ei tea, kas tal raha ka on?“ Siis tekkis mul suur hirm, appi polnud kedagi tulemas. Krudiseva lume tõttu kuulsin neid üha lähenevat, püüdsin sammu lisada ja sama tegid ka mind jälitavad mehed. Kuna seal, kus ma parasjagu olin, oli ümbrus selgesti nähtav, ei oleks mulle ühegi inimese lähenemine märkamatuks jäänud. Ometi ilmus Russalkani viiva tee otsa juures äkki nagu maa alt välja vene mereväe major. Nähes mulle järgnevaid mehi, kes osutusid sõduriteks, küsis ta neilt: „Mida teie siin teete?“ Sõduritel ei olnud võimalik enam mind jälitada ja ma julgesin nüüd heita pilgu selja taha ning jooksin trammipeatusesse. Seal tänasin Jumalat hoidmise eest.
******
Oli 1951. aasta oktoober ja lähenemas minu 20. sünnipäev. Mind kutsuti sünnipäeva tähistama minu lapsepõlvekoju Kassarisse Hiiumaal. Kuna sel ajal oli toiduainete saamine päris raske, sõitsin hobusega Kassarist umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Kärdlasse toitu otsima. Tagasiteele asusin juba pimedas. Kärdlat Käinaga (ja ühtlasi Kassariga) ühendaval maanteel on Tedrikopli juures hästi pikk sirge teelõik, tol ajal oli tee ka küllaltki kitsas ja kõrge. Seal nägin kaugelt palju tulesid ja kuulsin kohutavalt suurt mürinat – mööda teed olid meie poole liikumas tankid. Hobune hakkas väga kartma ja minulgi tekkis kõhe tunne. Siis nägin ühte teeotsa ja juhtisin hobuse Tedrikopli teelt kõrvale. Tankid möödusid ja ma sõitsin turvaliselt koju. Hiljem kodustega sellest sündmusest rääkides selgus, et sealt ei keera metsa sisse mitte ainsamatki teed. Ometi olin hobusega sellel teel sõitnud. Sain aru, et Taevaisa oli mulle sel viisil abi valmistanud. Tänu Talle!
*****
Kord sügisel pesin kodus aknaid ja olin teinud akna mõlemad haagid lahti. Siis olid veel sellised aknad, kus aknal on all kaks aknaruutu ja üleval on põiki veel üks ruut. Akent pestes olin püsti aknalaual ja hoidsin aknast kinni, kui aken kukkus kolmandalt korruselt alla. Ma ei suuda mõista, kuidas mina aknale järele ei kukkunud, kuna ma kardan pealegi veel kõrgust ka. Üks Imeline Käsi hoidis mind seal kinni. Tänu Jeesusele!
*****
Kord suvekodust tulles oli mul raske kott kaasas, Taevaisa oli andnud rohkeid ande, kuid nüüd pidin need koju tassima. Koju sõidan ma tavaliselt marsruuttaksoga. Kõik astusid sõidukisse ja minagi proovisin sinna siseneda, kuid millegipärast ei saanud ma käepidemest kinni võtta. Võib-olla oli see nii sellepärast, et mul oli käe otsas 10 kilogrammi raskune kott aiaviljadega. Igatahes kaotasin ma selle raske kotiga sõidukisse astudes tasakaalu ning pidin koos oma kotiga selili kukkuma. Olin juba „poolel teel“ maapinna poole, kui keegi lükkas mind selja tagant püsti tagasi ja ma astusin marsruuttaksosse. Aga selja taga ei olnud kedagi. Ma ei oska mind vallanud tunnet kirjeldada, see oli nii imeline. Aamen!
Eha Saar
Eha oleks need lood nagu piiblitõotuste järgi kirja pannud nii et, kui ma neid esmakordselt lugesin, meenus iga loo juures mõni Jumala tõotus, mis just selle looga seostus. Meenutan neid tõotusi nüüd sullegi, hea lugeja, lootes, et need sinu eluolukordades ka õigel ajal abiks on ja tuletavad meelde, kellele me võime loota.
Hundikuristiku looga seostub Jumala tõotus: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale! See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu!“ (Ps 139:5, 6). Just nii nagu Taavet Issandale laulab, juhtub sageli ka meie elus. See, kuidas Jumal meid hoiab, on nii kõrge ja nii imeline ja nii ilus, et me ei saa sellest aru. Me võime Tema abi tänulikena vastu võtta ja Teda kiita. Ps 57:2 on muuhulgas öeldud: „Ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!“
Hobuse ja tankide loo juurde meenus Issanda tõotus Js 43:19: „Ma teen kõrbegi tee, tühjale maale jõed!“ Ja kui Ta saab tee kõrbe teha, miks siis mitte ka metsa sisse, kui seda vaja peaks olema. Ja miks ei võiks selleks teeks, mis Jumal teeb, olla ka väljapääsutee mõnest täbarast või lahenduseta olukorrast?
Aknapesu loo juurde leidsin tõotuse Ps 91:7: „Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu!“ Ja ehkki see salm puudutab eelkõige lahingus langemist, ei ole ju midagi valesti, kui me kasutame seda ka kolmandalt korruselt allakukkumisest hoidmise kohta. Jumal saab meid ühtviisi nii selles kui ka teises hoida.
Jumala abist ja toest kukkumisel räägib Js 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“
Ja viimane tõotus selles kotikeses, mida võikski seekord nimetada „tõotuste kotikeseks“. 5Ms 32:9, 10: „Sest Jehoova omand on tema rahvas, Tema mõõdetud pärisosa on Jaakob! Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; Ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, Ta hoidis teda nagu oma silmatera!“ Ja silmatera on tõesti hästi hoitud. Just selleks on inimesel kulmud, mis esimese kaitsva tarana juhivad kõik silmatera ohustava kõrvale; mida kulmud kinni ei pea, see peaks järgmise „kaitserajatise“ – ripsmete vastu põrkuma; kui needki ei suuda rünnakut silmaterale kõrvale suunata, asub järgmine kaitse tööle ja „luugid“ – silmalaud sulguvad automaatselt ning silma omaniku otsust ootamata. Kõik see on silmatera kaitseoperatsioon. Ja kui me inimestena ja Jumala rahvana oleme Jumala silmatera, siis see oli vaid väike jõuetu inimlik püüe Jumala kaitseplaani ära seletada.
Ja nii nagu eespool mainisin – Jumal ei tee vahet isikute vahel, nii et kes sa iganes oled, Sa võid Tema tõotustele loota. Sa võid loota Temale sel uuel aastal, mis on sinu ees nagu tühi paber või jälgedeta lumeväli, ja astuda Temaga koos käsikäes läbi aasta – minnes sinna, kuhu Tema viib, ja tehes seda, mida Tema sind tegema juhatab. Ja seda kuni selle aasta tühi paber saab täis kirjutatud ja lumeväli jälgedega kaetud ning Issand on saanud sulle senisest palju lähedasemaks kaaslaseks.
Ilusat Issanda aastat!
