Suurem osa meist käib tööl, seega on meil olemas tööandja, kes annab meile tööd, annab ka tööriistad ja materjalid ja veel palju muud, mida me vajame tööandja poolt antud tööülesannete täitmiseks. Meie Taevase Isa ja Tema tööga on samuti – kui Tema meile mingi ülesande annab, siis teame, et Tema varustab meid kõige selleks tööks vajalikuga. Olen seda ikka uskunud iga Tema antud ülesande puhul ja pole kunagi pidanud pettuma. Nii juhtus selgi korral, kui ma teadsin, et „kotikese“ ärasaatmise aeg on käes, aga „kotike“ oli kummalisel kombel peaaegu tühi. Teadsin, et kusagil on need lood, mis peavad sellel korral lugejaid kinnitama. Istusime reede õhtul hingamispäevakooli õpetajate tunnis, mida oleme nüüd hakanud lisaks laupäevahommikusele tavapärasele õpetajate tunnile korraldama seoses mitmete uute õpetajate lisandumisega ja paljude sooviga õppida koos Piiblit süvenenumalt, kui seda võimaldas senine õpe, kui Miikael ulatas mulle ümbriku, millel saatjaks oli märgitud Uno Kanarbik, kes elab juba pikemat aega Soomes. Aimasin juba enne ümbriku avamist, et seal on see lugu „kotikesse“ ja täpselt nii see oligi. Seejärel laekusid teisedki lood õigeaegselt. Nüüd siis kõigepealt Uno lugu.
Minu märgitud Piibel
Selle artikli lugeja võib küsida, kust tuli mulle selline mõte kirjutada oma märgitud Piiblist. Võib-olla on keegi lugenud väikest raamatut pealkirjaga „Ema märgitud Piibel“. See lugu jutustab ühest emast ja tema pojast, kes ei hoolinud ema usust, tõekspidamistest ega ka ema „märgitud“ Piiblist. Ma ei mäleta enam täpselt selle jutustuse sisu, kuid tean, et pärast ema surma leidis poeg ema „märgitud“ Piibli, mille kaudu sai temastki usklik mees.
Olen oma 75-aastase elu jooksul kasutanud mitmeid Piibleid. Minu esimene Piibel minu nooruses oli eestikeelne vana tõlkega Piibel. See oli peenikeste kirjatähtedega trükitud, kuid see mind ei seganud, kuna olin siis noor ja silmanägemine oli korras. Aastatel 1965–1970 hakkasid Eestit külastama Soome pastorid, kellel vahel õnnestus kaasa tuua Piibli uuem tõlge. Kuna vaimuliku kirjanduse Eestisse toomine oli keelatud, tehti seda eriti salaja. Olen näinud Piiblit, mille lehed on koltunud ja märjad, sest kilekott Piiblitega oli visatud merre ning koti leidnud mehed olid neid Piibleid siis müünud. Selliselt levis Jumala Sõna ateistlikul ajastul. Sel ajal sain ka mina endale uue Piibli, mis oli trükitud Soome Piibliseltsi poolt, selle Piibli tekst oli palju selgem ja arusaadavam, õpetus aga polnud muutunud, sest Jumal on lubanud eriti hoida oma ELAVAT SÕNA kõigest väärast puhtana (Ilm 22:18, 19).
Hakkasin oma uut Piiblit hoolega lugema, märkides mõned tähtsamad tekstid kord punase, kord musta pliiatsiga. See Piibel sai mulle eriti armsaks, kuid just selle Piibliga juhtus üks omapärane lugu. Olime just laevaga Tallinnast Soome jõudnud ja ma tõstsin oma ratastel veetava koti koos ostetud kaubaga autosse. Selles kotis oli ka minu märgitud Piibel, mida ma ikka reisidel kaasas kandsin ja lugesin. Minu auto jäi Helsingi Annankatu adventkiriku hoovile ja me läksime selle kiriku viiendale korrusele, kus elas ajutiselt minu tütar. Kui ma hiljem auto juurde tagasi tulin, avastasin, et juhipoolne uks oli lahti ja kott kadunud. Keegi oli varastanud minu koti koos selles oleva märgitud Piibliga. Algul oli ehmatus suur, sest see Piibel oli minu jaoks kallis aare.
Nõutuses ei osanud me muud teha, kui käisime mööda kiriku hoovi ja palvetasime, et Taevane Isa aitaks meil leida minu kalli Piibli. Minu Vallil tuli mõte, et läheks õige lähedal asuvasse politseijaoskonda. Kui me seal on muret rääkisime, muheles politseinik ja küsis, mis meil seal kotis oli. Seletuse peale vedas ta tagumisest toast meie koti välja. Selgus, et varas oli selle vedanud lähedaloleva maja trepikotta ja siis „millegipärast“ selle sinna jätnud. Ja keegi selle maja elanikest oli koti politseijaoskonda toonud.
Kes küll peatas varga plaani? Kes oli see hea ja aus inimene, kes toimetas koti politseisse? See kõik oli Jumala vastus meie palvele. Nüüd seisab see minu märgitud Piibel raamaturiiulil aukohal, sest Looja Jumal andis selle mulle tagasi ja kaitses oma ELAVAT SÕNA. Tänu Jumalale! Peale selle Piibli on seal veel venekeelne, inglisekeelne ja isegi heebreakeelne Piibel ning veel üks suurema formaadiga Piibel, mille sisekaanele on kirjutatud sõnad: Kallile sõbrale Unole heaks mälestuseks! Arne Kriisk, Tallinn, Mere pst. 3 1988“.
Uno Kanarbik
Eliifas, üks Iiobi sõpradest, ütles Jumala kohta, et Tema on see, „kes tühjaks teeb kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda, kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu tõttaks ülepeakaela, et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel!“ (Ii 5:12–14). Küllap midagi niisugust juhtus ka Uno loos pikanäpumehega, et ta oma saagi sinnapaika jättis.
Mullegi meenub minu päris oma esimene Piibel, mille mulle kinkis Maria Liivlaid ja mis oli ilmselt ühes tema kasukavoodri külge õmmeldud taskutest salakaubana üle Nõukogude Liidu riigipiiri toodud. Küll oli mul siis hea meel seda oma käes hoida ja lugeda.
Nüüd aga üks võidusaamise lugu Janalt.
Minu lugu räägib sellest, mida Jumal saab meis korda saata, kui me end Temale üle anname.
Kunagi juhtus nii, et keegi inimene süüdistas mind milleski, mida ma teinud ei olnud. Kui esimene ehmatus mööda läks, sain aru, et tema süüdistus oli lausvale – ma polnud tõesti teinud seda, mida ta mulle süüks pani. Mõtlesin asja üle järele, palusin Taevaisa juhtimist ja ütlesin talle, et need asjad, millest ta räägib, ei ole sündinud ei minu kaasabil ega õhutusel.
Ma ei ütleks, et olin väga haiget saanud, pigem olin ehmunud, et keegi võib minust midagi sellist uskuda. Samas olin mina tollest inimesest olnud alati heal arvamusel. Minu sees möllas terve hulk tundeid, eelkõige aga vastumeelsus. Mõtlesin hoolega, kuidas peaksin edaspidi temaga kohtudes käituma. Inimlikult eelistanuksin teda vältida, temast mööduda mittemidagi nägeval pilgul ehk teisisõnu distantseeruda. Samas teadsin, et see pole õige.
Läks mööda aeg ja minuni jõudis kuuldus, et see inimene tahab oma sõnade pärast vabandada. Kui esimene rõõm vaibus, ründasid mind kahtlused – kas ta on ikka päriselt meelt parandanud või tahab vabandada ainult oma sobimatu käitumise pärast (piinlik sellest kirjutada, aga nii see tõesti oli)?
Teisalt seisin ma nüüd veelgi raskema olukorra ees – mul tuli andestada. Kui keegi arvab, et see on lihtne, siis ei tunne ta oma südant. Kui Jumal andestab meile meie eksimuse, siis tähendab see, et asi on lõplikult unustatud, maha maetud kõige sügavama mere põhja ja me saame minna edasi kaetuna Jeesuse õiguse rüüga. Jumala mõistes tähendab andestus eksimusele eelnenud olukorra taastamist. Kas inimese andestus teisele inimesele tohib olla kuidagi vähem põhjalik? Kui ma ütlen, et annan sulle andeks, aga ei suuda sinusse suhtuda nii nagu enne konflikti, siis kas ma ikka olen sulle andestanud selle sõna tõelises tähenduses?
Mulle on väga hinge läinud lugu Iisakist 1. Moosese 26. peatükis. Soovitan kõigil, kel andestamisega probleeme, mõelda näiteks tema kogemusest. Vilistide kuningas Abimelek, kelle meel muutus kadedaks Iisaki kasvava varanduse pärast, palus Iisakil vilistide juurest lahkuda: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!“ (16. s). Ja Iisak läks. Teel olles sai ta tunda vilistite kiuslikku meelt ja pidevat tüli kaevude pärast, kuni lõpuks leidis ta Beer-Sebas rahuliku elukoha.
Mõne aja möödudes tuleb Abimelek koos kahe oma sõbraga Iisaki juurde kui rahusaadik, et matta maha vahepealsed tülid ja elada edasi rahus. Abimelek pidi poliitikuna mõistma, et hea läbisaamine sedavõrd heal järjel oleva mehega nagu Iisak on tema enese huvides. Mida teeb Iisak? Kas ta hakkab analüüsima Abimeleki motiive? Ei. Iisak käitub nii, nagu ilma Jumalata käituda ei ole võimalik – „Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid“ (30. s). Järgmine salm ütleb, et mehed lahkusid alles järgmisel hommikul. Võime julgesti öelda, et Iisaki poolest olid kõik pahandused maha maetud ja endine olukord taastatud.
Mina tundsin, et ma ei ole selleks suuteline. Palusin Issandalt ahastades ajapikendust, sest kohtumine oli käega katsuda. Eha oli mulle meelde tuletanud vaadata asja suure võitluse valguses, aga ma ei suutnud. Nüüd äkki tajusin, kui kinni olin oma tühises solvumises. Usun, et igaüks teab, mis tunne on teada, kuidas on õige, ja samas tunda, et vaim ei soovi sellele teadmisele alistuda.
Ööl enne kohtumist nägin sedasorti ebameeldivat und, kus tead, et see on uni ja tahad ärgata, aga ei saa – oled selles unenäos sõna otseses mõttes kinni. Viimases hädas hakkasin paluma Meie Isa palvet (ikka unes olles). Palve lõppu jõudes mõistsin, et mul ei tule viimased read meelde.
Hommikul ärgates, tahtsin kontrollida, kas ma tõesti ei mäleta. Kui ma Issanda ees olles seda palvet kordasin, jõudsin loomulikult ka selle reani: „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.“ Kui te arvate, et nüüd olid mu mured lahendatud, siis eksite.
Ma sain aru, aga ei suutnud. Hommikusööki valmistades oli mu ahastus väga suur ja ma palusin Issandat, et Ta teeks minuga kõik mis vaja, et ma vaid suudaksin sellest oma tobedast õigusest lahti lasta. Teate mis juhtus? Issand näitas mulle äkki olukorra teist külge, selle inimese poolt vaadatuna. Ja kui ma seda nägin, hakkas mul temast ääretult kahju. Ma nägin, et minu käitumine võis temas tekitada minu suhtes eelarvamust ja vastumeelsust. Mõnikord olin ma arvatavasti surunud talle peale oma sõprust, mis tekitas temas ebamugavust (teate ju küll, „ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab“ Ül 2:7).
Pärast seda olin vaba. Vaba andestama, unustama, armastama. Mitte sellepärast, et mina olin midagi suurt korda saatnud või ennast kuidagimoodi distsiplineerinud või kasvatanud. Sellepärast ja ainult sellepärast, et Issand sai teha minu sees seda, milleks ükski inimene omaenese väes suuteline ei ole. Minu osaks on öelda – Issand, palun tee, ma luban. Või nagu ütles ühe poja isa: „Ma usun, aita mu uskmatust!“ (Mk 9:24). Ja kui Ta meie puuriukse avab, siis astugem vabadusse ja tundkem sellest rõõmu.
Jana Rosin
Mt 6:15 on kirjutatud: „Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ Päris tõsine tekst ja ma usun, et Jumal mõtleb, mida Ta ütleb. Andestamatus teeb meiega midagi – see hoiab meid püstipäi solvunuina oma õiguse eest seismas ja korrutamas: „Aga ta ju tegi seda!“ Selle sama solvunud uhkuse ja õigusenõudmise soovi tõttu ei jõua meieni ristil meile muretsetud Jumala andestus. Ja me seisame lepitamatutena Jumala ees, kes on olnud ja on ka praegu hulga ebaõiglasemalt koheldud, kui meid iialgi keegi kohelda saab, ja seda mitte ainult mõne pagana poolt kusagil džunglis – meie oleme seda teinud ja teeme, kui me ei luba Tal teha meie sees teoks seda, mida Ta siia tegema tuli. Kuna me õiguse mõõtu välja ei anna, siis pakutakse meile armu – oleme siis ka meie armulised nende suhtes, kes meie õiguse mõõtu välja ei anna. Lubame Issandal oma armuga tulla meisse ja tagauksest põgenevad jooksujalu kõik meie õigused ja andestamatu meel.
Ning nüüd lugu ühest armastavast ja truust kaaslasest, kes meid iial ei jäta ja keda märgates ning kelle nõu kuulda võttes muutuvad meie päevad „uskumatult“ ilusateks.
Selle aasta kevadel mõistsin, et ma ei oska väga hästi märgata pisiasju oma elus ja ootan aina millegi suure ja erilise saabumist. Sellest ajast alates olen olnud tihti palves Taevase Isa ees, et Ta avaks mu südame silmad märkama Tema tohutu suurt loomistöö imet ka pisikestes igapäevastes kingitustes mu elus. Ja nüüd võin tõesti öelda, et nii nagu Jeesus tervendas siin maa peal käies pimedaid inimesi, on Ta saanud avada minu silmad nii paljudes asjades, mida ma varem poleks märganud. Ka järgnev kogemus ja selle õppetunnid oleksid mul ilmselt jäänud varem märkamata.
Ühel pimedal sügisõhtul istusin kiriku ees autorooli ja olin tõeliselt õnnelik ja rahulolev eelnenud tundide pärast, mil oli olnud tõeliselt tore osadus kaaskristlastega ja sai uuritud Sõna, et olla paremini varustatud eelseisvaks hingamispäevakooliks. Armastan väga autoga sõitmist, kuid autosõiduga kipub minu jaoks kaasnema üks mu nõrkustest – kiiruseületamine. Seda küll üldse mitte palju, kuid siiski avastan end tihtipeale 5–10 kilomeetrit tunnis lubatust kiiremini sõitmas. Ja kuigi olin just olnud tõeliselt õnnelik rahu üle, mida Jumal oli saanud mulle selle hingamispäeva alguseks kinkida, oli ka sel korral spidomeeter peagi näitamas rohkem kui lubatud. Algas tõeline võitlus mu mõtetes.
„Ma ei sõida ju üldse nii palju kiiremini, et see kellelegi kahju teeks!“ oli kohe vabandus varnast võtta.
Teisalt sosistas vaikne hääl, et ka see vähene pole ju vajalik – liikluseeskirjad on seatud põhjuse pärast ja neid tuleks jälgida.
“Ma sõidan ju Tallinnas, kus kõik sõidavad veel kiiremini kui mina! Ma olen reeglite täitmises isegi korralikum kui enamik liiklejaid!“
Jällegi oli kohal vaikne hääl: „Sa ei pea ennast võrdlema teiste inimestega. Kas Jeesus ületaks kiirust?“
„Ma jään ju kõigile ette! Ma ajaks teised autojuhid närvi, kui ma sõidaks 100% vastavalt reeglitele. Äkki kellelgi on kiire ja ma takistan teda? Ja pealegi tahaks ma ka ise juba kodus olla.“
Ja taaskord polnud see vaikne hääl mind maha jätnud: „Jumala sulane peabki teistele eeskujuks elama. Kiirustamisega ei võida sa rohkem kui paar minutit ja seda jälle selleks, et järgmise valgusfoori taga rohelist tuld oodata. Pealegi on sinu suunas kaks rada ja need, kes soovivad, saavad probleemideta kasutada teist rada.“
Alandasin mõne kilomeetri võrra tunnikiirust, kuid siiski mitte täielikult lubatu piirini. „Täielik alistumine on see, mis su Isa õnnelikuks teeb,“ oli jälle vaikne hääl mu mõtteis töötamas.
Kõhklesin veel mõned hetked, kuid siis lasin kiirusel langeda lubatud määrani. Selsamal hetkel valdas mind tõeline rõõm, et Jumal oli tulnud selles võitluses mulle abimeheks.
Järgmisel hetkel väljus buss peatusest ja kuigi asulas peab ühistranspordile peatusest väljumiseks teed andma, ei pidanud ma pidurdama, sest minu ja bussi vahemaa oli päris suur. Seda imekspandavam oli minu jaoks see, kui bussijuht tänas mind ohutuledega vilgutades – polnud ma ju midagi teinud ja pealegi oleks see niikuinii mu kohus olnud teda vahele lasta! Siis ma mõistsin, et Jumal oli saanud kasutada bussijuhti näitamaks, et ka Tema oli selle võidetud lahingu üle õnnelik.
Tänud Taevaisale, kes aitab meid isegi sellistes väikestes asjades ja kes ei jäta meid ka kinnitamata oma heast meelest meie üle. Milline suurepärane Jumal meil on!
Õnne Jallai
Lähenemas on aasta kiireimad päevad. Ja kes küll selle kõik nii välja mõtles, et siis, kui inimene võiks mõelda Jumala kalleima kingituse peale ja taevast saadetud Jumala Poega tõeliselt oma südames pühitseda, kui võiks süveneda Jumala armastuse sügavusse ja lubada Tal endal seda meile tutvustada, just siis on inimene enim tegevuses kaubanduskeskustest kärude kaupa toidu ja muu kauba äravedamise ja üüratult suurte söömingute (ja vahel ka joomingute) korraldamise ning eelnevaga paralleelselt 24 tundi päevas 7 päeva nädalas kestva lõppematu „Tühisuste tühisuse“- nimelise üldpealkirjaga teleseriaali vaatamisega. Kauge ja nõrga kajana kostub kusagilt tuntud kirikulaulu jupikene: „On sul ruumi Jeesusele, kes su eest on surma läin’d…“.
Aga tõesti: on sul Tema jaoks ruumi? Või vastad sinagi ühe minu vanast elust pärit laulu sõnadega: „Ei, kõik on täis!“ ja lööd sünnipäevalapse (sest Jeesuse sünnipäeva ju jõulude ajal tähistatakse) nina eest ukse kinni.
Selle ruumitegemise mõttega oleme juba mitmeid aastaid käinud jõuluööl karjaste sarnaselt väljal meenutamas seda sündmust, mis toimus tollel kaugel lõunamaal ööl, kus need mehed, kes igatsedes ootasid oma Lunastaja tulekut, nägidki Tema tulemist. Tõsi küll, see tulek toimus teistmoodi, kui nemad olid arvanud, aga neil oli au esimeste inimlastena tervitada oma Kuningat. Õlilaternad kaasas, sumpasime eelmisel lumerohkel talvel läbi hangede juba mitmendat aastat samale kohale, tegime lume sisse lõkke, laulsime inglitest välja peal ja teisi jõululaule, meenutasime Piiblist Jeesuse sünni kohta loetut ja igatsesime Tema tulekut – nüüd juba Aukuningana. Lõkke praksumine lumises öös, meie lumme laialiasetatud õlilaternad oma helki andmas, mere kohin eemal, tähed pea kohal – see kõik jättis küllap kõigile hinge sooja mälestuse. Keegi on selliste puhkude kohta öelnud, et siis kuuldakse inglite tiibade kahinat. Ja ega selleks alati ei pea metsa või väljale minema, „ruumi“ võib igal pool teha, sest eks see ole rohkem südamega kuulamise ja vaatamise ja tundmise ja vastuvõtmise küsimus. Olgu siis selle aasta Jeesuse sündimise pühad ühed „ruumitegemise“ pühad – jagugu seda ruumi esiti Isandate Issandale ja Kuningate Kuningale ja siis ka kõigile neile, keda Ta endaga ühes toob!
