Kirjas galaatlastele 3:28 kirjutab apostel Paulus: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“
Kristliku koguduse tekkimisega ei kadunud ära ei rahvused ega rassid, ei sotsiaalsed seisundid ega sood. Jumal soovib, et evangeelium leviks kõikjale ja kõigile – „kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele“. Selle suure missiooni alguses andis Issand selle ülesande teostamiseks nelipühal ka keelteanni, et inimesed võiksid kuulda evangeeliumi oma emakeeles. Luukas kirjutab sellest nii: „Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?““ (Ap 2:7, 8) Pauluse enda sulest leiame Piiblis juhiseid nii orjadele kui ka isandaile. „Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad kõiges, mitte silmapetteks nagu inimeste ees lipitsemiseks, vaid siira südamega, kartes Issandat.“ (Kl 3:22) „Isandad, andke orjadele, mis on õiglane ja kohane, teades, et ka teil on isand taevas!“ (Kl 4:1) Ta räägib ka kuidas suhtuda valitsejatesse. Samuti on nõuandeid (ja nõudmisi) meestele ja naistele.
Gl 3:28 räägib Paulus eelkõige Jumala laste võrdsusest. See, mida ta seal silmas peab, on Jumala lapseks olemine, kogudusse kuulumine, kuna pääste omandamise seisukohast ei oma tähtsust ei rass ega rahvus, sotsiaalne seisund ega sugu. Nii nagu ühe pere lapsed on (ideaalis) võrdsed, nii on ka Jumala lapsed Jumala peres. Ka see, kui vanemad annavad lastele eri ülesandeid, mida nad täidavad, ei muuda nende võrdsust. Kogudust võrreldakse ka Kristuse ihuga, kus igal liikmel on küll oma funktsioon, aga nad kõik on võrdsed. Paulus kirjutab koloslastele Kristusest (Kl 1:17, 18): „Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos Temas ja Ta on oma ihu, koguduse pea.“ Roomlastele kirjutas ta (Rm 12:4, 5): „Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.“
See, et mõni amet või ülesanne koguduses tundub olevat tähtsam kui teine, ei muuda võrdsuse printsiipi ega või tekitada ühes üleoleku- ja teises alaväärsustunnet. Nii nagu erinevad ihuliikmed või organid ei mõtle ega otsusta (kui neil oleks võime iseseisvalt mõelda või otsustada), et mina olen mõnest teisest liikmest või organist tähtsam või vähemtähtsam, nii ei peaks mõtlema ka koguduse kui Kristuse ihu liikmed. „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed. Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse“, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse“, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu Tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu. Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!“ või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!“, vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud...“ (1Kr 12:12–22)
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse korras öeldakse koguduse kohta: „Kogudus on üks ihu paljude liikmetega, kes on kutsutud igast rahvusest, suguvõsast, keelest ja rahvast. Kristuses oleme me uus loodu; rassi, kultuuri, õpetatust ja rahvust puudutavad erinevused, samuti erinevused kõrgete ja madalate, rikaste ja vaeste, meeste ja naiste vahel ei tohi meid üksteisest lahutada. Me oleme kõik võrdsed Kristuses, kes on meid ühes Vaimus liitnud ühte osadusse Temaga ja üksteisega; me peame teenima ning saama teenitud erapooletult ja tingimusi esitamata. Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu Pühakirjas jagame me sama usku ja lootust ning tunnistame ühtemoodi kõigile. Selle ühtsuse allikaks on ühtsus kolmainu Jumalas, kes on võtnud meid oma lasteks.“
Selle kohta võib öelda, et see on ilus teooria, aga milline on koguduse ja selle liikmete olukord praktikas? Kas me kogeme alati tugevat üheperetunnet või on mõnikord asi üheperetundest kaugel? Kas ei tule mõnikord ette, et kellelgi on üleoleku-, teisel aga alaväärsustunne? Kas ei juhtu mõnikord solvamist (tahaks loota, et tahtmatut) ja solvumist, seahulgas nii põhjendatud kui ka põhjendamatut? Kui see nii ei oleks, siis poleks apostlitel olnud mingit vajadust neil teemadel kirjutada. Aga nad kirjutasid! Tsiteerin jälle Paulust: „Ärge valetage üksteisele, sest te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt. Kui see sünnib, siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus. Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“ (Kl 3:9–15) Ühtsus ei rajane eksimatusel, vaid kaastundel ja alandlikkusel, kannatlikkusel ja andestusel, armastusel ja tänulikkusel. Me ei tohi unustada, kuidas Issand on meile andestanud. „Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ Millal „sünnib“ see, et „ei ole enam kreeklast ega juuti... ei orja ega vaba?“ Kui oleme „seljast võtnud vana inimese tema tegudega“ ja oleme „rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama...“
Kindel on see, et meie ise ei ole võimelised seda tagama. See on Püha Vaimu töö, aga hea tulemuse eelduseks on ka meiepoolne hool. Tsiteerin veel Paulust: „Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. (Ef 4:1–3) Kindlasti on oma osa selles ka koguduse kooskäimistel. Ega apostel asjata manitse: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10:25) Kui keegi meie hulgast peaks olema jätnud kirikuskäimise unarusse, olgu selle põhjus milline tahes, siis võtkem apostli manitsust kuulda ja kogegem sellest uusi õnnistusi!
