Mis on kaasaegne vaimsus? Ning mis on piibellik vaimsus? Kas need nn vaimsused sarnanevad teineteisele või esindavad midagi kardinaalselt erinevat?
Enne kui hakata sellel teemal arutlema, tuleb defineerida mõiste „vaimsus“. Inglise keeles kasutatakse selleks terminit „spirituality“, mille on selle valdkonna asjatundja, M. Schneiders, defineerinud järgmiselt: vaimsus on “kogemus, kus teadlikult osaletakse elu-integratsiooni projektis eneseületamise kaudu, mis suundub ülima väärtuse poole, mida üksikisik on võimeline tajuma“. Teised defineerivad vaimsust kui „soovi“ või „igatsust“, mis tuleb seestpoolt. See on inimlik igatsus millegi parema, täiuslikuma poole, mida ta ise ei oska tihti seletada. See on sisemine soov leida elus teatud tasakaal, leida vastused eksistentsiaalsetele küsimustele ja leida „väärtus“ kõiges selles, mida tehakse. Seda vaimsuse „igatsust“ on kirjeldatud ka kui igatsust rahu ning õnne järele, mille võib kokku võtta järgmiselt: vaimsus on kogemus, millega otsitakse „mõtet“. Seega küsib vaimseid väärtusi hindav inimene eelkõige selliseid küsimusi nagu „Miks?“.
Kaasaegne ning sekulaarne inimene otsib samuti „mõtet“. 2005. aastal Euroopa Liidu poolt läbi viidud uuringud näitavad, et 74% EL25 elanikkonnast mõtleb elu eesmärgi ning mõtte üle. 52% Euroopa Liidu elanikkonnast usub, et Jumal on olemas ning 27% usub, et eksisteerib mingisugune vägi või neile tundmatu elujõud. Isegi Eestis, kus usku Jumalasse tunnistab vaid 16% eestlastest (2005. a andmed), usub lisaks eelpoolmainitule veel 54% eestlastest mingusuguse kõrgema väe olemasolusse, mis viitab sellele, et kuigi eestlased ei pea ennast religioosseteks, on vaimsed väärtused või vaimsus kõrgelt esindatud. Sellest tuleneb, et suur osa meile tuntud Euroopast, ning eriti noorem generatsioon, tunnistab, et nad ei ole religioossed (ei usu Jumalat), kuid on vaimsed (või vaimulikud). Seega otsib kaasaegne sekulaarne vaimsus või ka vaimulikkus endiselt vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele isikliku kogemuse kaudu, kuid teeb seda lahus religioonist. Kuid eelnev väljendab eelkõige seda, et olenemata sellest, kas inimene on religioosne või mitte, on huvi vaimsete „kogemuste“ järele inimkonnas tervikuna väga suur. Sellest tulenevalt on ka tänapäeval moodi läinud kõiksugu vaimsusega tegelevad huvigrupid, meedia ning kirjandus.
Siinjuures võib kindlasti küsida, mis on juhtunud, et inimesed otsivad „elu mõtet“ enam mitte Jumala juurest, vaid seda püütakse defineerida kõikvõimalikke teisi meetodeid kasutades? Kuigi me sellele küsimusele siin vastama ei hakka, võimaldab see edasi liikuda järgmise teema juurde: milline on piibellik vaimsus ning mille poolest erineb see kaasaegsest sekulaarsest vaimsusest? Selle võrdlusmomendi väljatoomiseks kasutame metafoori, mis on endiselt populaarne ka tänapäeval: „tee“ motiivi. Teadaolevalt kasutame me igapäevaselt oma mõtete ja ka tunnete edastamiseks sõnu, millele me omistame uuel tasandil tähenduse. Kui sõna „tee“ tähistab meie keeles üldiselt kiiremaks ja mugavamaks edasiliikumiseks loodud kindla eesmärgiga rada (jalgtee, maantee jne) – jättes hetkel kõrvale eesti keelest tulenevad teised tähendused –, kasutatakse sedasama mõistet ka metafooriliselt, stiilis: tema elutee oli pikk ja väärikas. Sarnaselt kasutame „tee“ motiivi oma vaimsete väärtushinnangute defineerimiseks ja mõtestamiseks.
Kui minna tagasi kaasaegse sekulaarse vaimsuse juurde, siis selline inimene ütleb tihti: „Pole oluline, millist rada ma elus käin või millise suuna ma valin. Oluline on see, et olen selle juures õnnelik. Elan ja naudin elu kui teekonda.“ Siit lähtuvalt järeldub, et antud metafoori kasutus esindab teatud eluhoiakut. See esindab teatud suhtumist, vaimseid väärtusi. Kuid Piiblis on samuti esindatud teatud vaimsed hoiakud, mis on oma olemuselt teistsugused.
Kui rääkida konkreetselt „tee“ motiivist Vanas Testamendis, siis selle leksikaalne heebreakeelne vorm „derek“ (hääldus) esineb vanas testamendis kokku 706 korda ning seda peaaegu igas Vana Testamendi raamatus. Heebrea keeles tähendab „derek“ eelkõige rada või teed, mida kasutatakse reisimiseks, käimiseks, punktist A punkti B liikumiseks. Kuid huvitaval kombel kasutatakse seda sõna heebrea keeles suuremalt jaolt mitte füüsilise, vaid vaimse (metafoorilise) tee kirjeldamiseks. Näiteks võib tuua Ps 119:32: „Ma jooksen su käskude teed, sest sina teed mu südame avaraks.“ Või näiteks Ps 1:6: „Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.“ Mõlemal juhul on „tee“ motiiv kasutust leidnud selle vaimses ehk metafoorilises tähenduses. Sõnale „tee“ on seega omistatud sügavamõttelisem tähendus. Sellest on saanud sümbol, mille kaudu me väljendame oma otsust valida elus teatud suund.
Nüüd jõuamegi peamise mõtte juurde: kui otsida üles kõik Vana Testamendi „tee“ motiivid nende metafoorilises tähenduses, siis on selgelt märgatav Tana Testamendi vägagi selgesuunaline mõtlemine, mida nimetan siin bipolaarsuseks. See tähendab seda, et Vanas Testamendis on selgelt välja kujunenud nn „kahe tee“ traditsioon: elus on vaid kaks teed, millest üks viib ellu ja teine viib hukatusse.; ühel on mõte ja eesmärk, teisel puudub eesmärk; üks on hea ja teine on halb, jne. Selline bipolaarsus on nii selgesti märgatav, et see torkab silma pea igal pool. Eriti värvikalt on see välja toodud Õpetussõnades (vaata 4:10–19), kus ühelt poolt räägitakse „tarkuse teest“, „õiguse rööbastest“, millel kõndija on „vaba“ ning kus ta „ei komista“, kus õigete rada on võrreldud „valgusepaistega“, ning teiselt poolt viidatakse õelate teele kui „pilkasele pimedusele“, millel käija „ei tea“, mille peale ta komistab. Sarnaseid nõuandeid on Vanas Testamendis rohkesti. Nende siinne loetlemine osutub aga võimatuks. Kuid siiski tooksin välja vähemalt kolm kirjakohta Jeremija raamatust, mille põhjal võib järeldada järgmist: eluteel on olemas ainult kaks võimalikku valikut, millest üks on õige ning teine on vale. Ning kui rääkida sellest „õigest“ eluteest, siis Piibel ei kahtle hetkekski selles, et õigeid teid on vaid ÜKS.
Jr 6:16: „Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: “Seda me ei tee!”
Jr 18:15: „Kuid mu rahvas on minu unustanud, nad suitsutavad ebajumalaile. Aga need panid nad komistama nende teedel, põlistel teedel, kõndima jalgradadel, sillutamata teel.“
Jr 32:39: „Ja ma annan neile ühesuguse südame ja ühesuguse tee, nõnda et nad alati kardavad mind, kasuks neile ja nende lastele pärast neid.“
Need kolm kirjakohta on vaid murdosa kõikidest „tee“ motiividest Vanas Testamendis, ometi räägivad need oma metafoorilist stiili kasutades väga sügaval teemal. Muistsete radade all peetakse siin tõenäoliselt silmas Jumala poolt antud juhtnööre (seadusi). Selline tee on hea, mis toob „hingele hingamispaiga“, mis on üks nendest eesmärkidest, mida iga vaimseid väärtusi otsiv inimene kindlasti ihkab. Samas hoiatatakse nendes salmides kõikvõimalike suvaliste kõnniteede eest, mis viivad kuhugi, kuid ei jõua kunagi kohale. Kuid siin on selge viide sellele, et Jeremija kohaselt on Jumala pakutud tee sillutatud, seega hästi ette valmistatud, selgesti nähtav ja konkreetse ning kindla eesmärgiga. Samas on see tee mõeldud käimiseks üheskoos, nagu väljendab seda mõte: „ühesugune süda ja ühesugune tee“.
Kahju, et siin pole võimalik seda teemat laiemalt käsitleda ning näidata, kuivõrd suurt tähelepanu pühendab Piibel eesmärgistatud elu defineerimisele ning õiges suunas liikumisele. Kui tagasi tulla meie algse teema juurde – kaasaegne sekulaarne vaimsus –, siis selle viimase ning piibelliku vaimsuse vahe on igati märgatav: kaasaegne individualistlik vaimsus on suhteliselt sihitu, kus on küll palju teid, millest valida, kuid eesmärgid on ebamäärased, mis tunduvad pakkuvat teatud rahuldust vaid praeguseks hetkeks. Mulle jääb mulje, et maailm on täis otsivaid inimesi, kes kõik kõnnivad oma valitud eluteel ning püüavad sellele mingisugust „tähendust“ omistada. Samas pakub Piibel inimestele vägagi konkreetset eesmärki: igavest elu, taevases kodus. Kui palju on aga neid, kes seda tänapäeval enam üldse usuvad? Selles seisnebki kaasaegne dilemma: vaimsus pole tänapäeval kuskile kadunud. Inimesed otsivad endiselt „kogemust“, mis aitaks kuidagi defineerida nende elu mõtte, eesmärgi ja sihi. Kuid maailm on täis „teid“, mis viivad ebamääraselt „eikuhugi“, või lubavad viia kuhugi. Kuid reaalsus on see, et kaasaegne sekulaarne vaimsus on justkui teeradade rägastik, kus üks „elus eksinu“ sammub teise „eksinu“ jälgedes. Ometi pakub Piibel vägagi konkreetselt välja teed, millel on mõte ja eesmärk ning kindel siht selle kõige positiivsemas mõttes.
Küllap ongi kaasaegse kristluse kõige suuremaks väljakutseks taastada see usaldus religiooni ja vaimsuse vahel: et vaimsus lahus religioonist on nagu reisimine sihtmärgi poole ilma kaardita. Kas 21. sajandi Euroopa kristlikud kirikud suudavad selle lõhe kuidagi ületada, on kahtlemata suur väljakutse, kuid väita, et inimesed „pole huvitatud“ kõrgematest väärtustest ega eesmärkidest, ei vasta kindlasti tõele. Võib-olla peame hoopis meie kui kristlased oma meetodid ümber vaatama, nii et see positiivne konkreetsus ja sihikindlus, mis on selgelt Piiblis väljendatud, võiks jõuda rohkemate otsivate südameteni ja tuua kaasa selle igatsetud rahu ja õnnetunde, mida me ju kõik tegelikult otsime.
