Meil on Imeline Jumal ja Ta on loonud meie jaoks imelise maailma. Tema kingitused on meie ümber, kui me hommikul silmad lahti teeme, ja neid võime näha kogu päeva jooksul – kui vaid näha tahame. Nii on meid soojendamas ja valgustamas Tema päikese paiste, lilled oma värvikirevuses räägivad Temast ja linnud laulavad meile ning see on nagu muusikaline tervitus Temalt. Tuul, pilved, udu, tuisk, härmatis, vihm, lumi ja kõik neli aastaaega oma iluga meie laiuskraadil – kõik on Tema antud. Ja siis räägib Piibel meile Jumala suurimast kingitusest Tema armastatud maailmale – oma Pojast, kelle Ta on meile andnud oma armastuse märgiks ja mõõduks – „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud …“ Jumal on teinud meile hindamatu kingituse, ometi kui sageli ei oska me seda Kingitust kalliks pidada ega isegi märgata. Eriti siis, kui me oma eluga justkui hakkama saame, kui käed-jalad on terved, töö ja kodu olemas. Kui aga ise hakkama ei saa, kui kõige kergemgi pingutus käib üle jõu ja abi vajatakse ka kõige lihtsamate tegevuste juures, siis on ka Suur Aitaja tuttavam kui mõnele teisele ja tänu Tema abi ja hoidmise eest tõuseb hoopis sagedamini tänulikust südamest üles Isa trooni juurde. Just selline on ka Evi elu ja kogemus, kõik see aga ei ole võtnud Tema südamest kallist Jeesust, kes on täitnud tema südame tänuga, millest suur hulk meist on võinud lugeda tema paljudest luuletustest ning millest nüüd võime lugeda ka selles ajakirja rubriigis.
Elan juba 5 aastat hooldekodus. Algul oli küll raske, kuid Taevaisa abi on mind aidanud siitsaadik ja tohin loota, et ka tulevikus ei ole Ta abi meist kaugemal. Olen mitmel korral kogenud, kui kiirelt võib Jumal vastata meie abipalvetele – see toimub vahel momentselt. Olin suvel õues, kärutasin oma ratastoolil iseseisvalt ringi nagu tavaliselt. Äkki tuli king jalast. Püüdsin seda siis tagasi toppida, aga asjatult. Koperdasin siis kuidagi ühe pingi juurde, et ehk seal saan paremini hakkama. Kuid ei. Kõnehäire tõttu ei saa teised üsna tihti mu jutust aru ja sellepärast ei pöördu teiste poole ka abi saamiseks. Äkki tuli meelde, et Jumal võib ka aidata ja mõttes palusin Teda aidata – ja kohe oli king jalas. Me unustame tihti oma hea Isa, kuid Tema ei unusta meid kunagi. Tänu Talle selle eest!
Järgmine väike lugu juhtus mõned aastad tagasi siinsamas hooldekodus, kuid teises majas. Kord läksin söögitoas olevast külmkapist midagi lisa otsima. Kasutasin selleks momenti, kui hooldajad olid läinud teise majja toidu järele. Käisin vahel ikka ise külmkapi kallal, kuid seekord juhtus mul äpardus – võikarbil tuli kaas pealt ära ja karp kukkus kummuli põrandale. Mu käed ei tee ka kõike nii, nagu ma tahaksin, ja pealegi oli kohe-kohe oodata hooldajaid toidukäruga ning ma kartsin neile jalgu jääda. Kuid võikarpi kätte ei saanud. See lohises põrandal edasi-tagasi, määrides võid sellele. Mõttest käis läbi palve “Jumal aita!” ja hetk hiljem kuulsin häält selja tagant “Evi, ma aitan sind.” Jumal saatis mulle külalise just siis, kui vajasin väga abi ja selleks ajaks kui hooldajad toidukäruga tulid, oli põrand puhas ja kõik korras. Selle peale meenub mulle laul “Ta ikka kuuleb palveid...” Tänu Talle selle eest!
Evi Lõhmus
Suur tänu Evile nende südamlike lugude eest, mis küllap igat inimest puudutavad. Soovin Evile omalt poolt ikka sellise optimismi ja rõõmsameelsuse säilimist ja usun, et tema luuletused võivad meile kõigile meie usuteel julgustuseks ja rõõmustajateks olla.
Küllap enamus meist teab Piiblist lugu, kus Peetrus küsib Jeesuselt, kas makse tuleks maksta. Ja Jeesus vastab sellele küsimusele üsna tavatult, saates Peetruse kalale ja lubades, et esimese püütud kala suust leiab Peetrus hõberaha, mis tulebki maksuks anda. Kui Jumal pani mingil viisil esimese ettejuhtuva kala suhu hõberaha, kas Ta kusagilt mõne raha ära võtta ka võib? Näiteks kala kõhust või lapse kõhust? Järgnev lugu räägib selle võimalikkusest. Minu jaoks algas see lugu ühel hingamispäeva hommikul kell 10. Olin kiriku keldrisaalis, oli algamas noorte hingamispäevakooli tund, kui helistas Kristel ja palus meil kõigil palvetada tema tütre Tassu (Talistra) pärast, kes oli 1-kroonise mündi alla neelanud. Ja nüüd kirjutabki Kristel juhtunust edasi.
Piiblit lugedes näeme, kuidas Jumal on läbi aegade teinud suuri ja vägevaid imetegusid, millest kuulsid kõik ümberkaudsed rahvad. Need sündmused toimusid küll ammu, kuid Jumal pole sellest ajast muutunud. Ja muutunud pole ka inimloomus. Me kõik vajame endiselt imesid ja Jumal teeb neid endiselt. Me kõik kogeme neid oma elus: mõned neist on väiksemad, mõned suuremad, mõne kohta öeldakse juhus, teise kohta hea õnn. Aga meiega juhtus Ime suure algustähega. Ime, mida ei seleta ükski hea õnn ega pime juhus.
Kõik sai alguse ühe laupäeva varahommikul, kui meie kolmeaastane tütar tõmbas metallist 1-kroonise kurku. Laps köhis, kõõksus ja oksendas. Helistasime kohe kiirabisse ja auto saadeti kiirendatud kutse korras välja. Kartsin, et mu pisike tütar lämbub mu oma käte vahel ära! Ma ei ole kunagi elus tundnud sellist ahastust ja jäist, halvavat hirmu. Laps karjus, et tal on kurgus valus ja oksendas ja mina ei saanud mitte midagi teha (telefoni teel öeldi mulle, et me ei teeks midagi, sest nad ei teadnud, kas münt on hingamisteedes või söögitorus)! Ainuke asi, mida ma teha sain, oli palvetada. Ja, oh, ma palvetasin, palvetasin, palvetasin!
Selleks ajaks, kui me kiirabiga haiglasse jõudsime, oli kroonine juba õnneks makku jõudnud. Arst ütles, et münt läks söögitorusse, kui see oleks läinud hingamisteedesse, oleks kiirabi saabumise ajaks juba liiga hilja olnud. Kolmeaastane laps on väike ja 1-kroonine suur, nii et juba see, et münt kurgust ise alla läks, oli Jumala ime, rääkimata sellest, mis oleks juhtunud, kui münt oleks läinud hingamisteedesse. Arst ütles, et nüüd peab ainult ootama, et kroonine kehast läbi käiks ja loomulikul teel väljuks. See pidi paari päeva jooksul juhtuma. Tänasin Jumalat, et asi nii hästi läks ja läksime koju.
Aga aeg läks edasi ning mis välja ei ilmunud, oli kroonine. Iga päev ootasin ma pikisilmi lapse potileminekut ja iga kord tundsin pärast pettumust, et krooni välja ei ilmunud. Valvasin teda nagu haugas. Nädala pärast tegime uue röntgenpildi, millel oli näha, et kroonine on endiselt maos ja pole kuhugi liikunud. Õnneks andis Jumal mulle just siis lugemiseks 91. laulu: „Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks!“ Tänu sellele elasin üle esimese pettumuse sellest, et asi ei lahenenud nii kiiresti, kui oleksin lootnud.
Anti siis meile veel nädal – ka see ei aidanud. Minu jaoks oli see aeg väga pingeline, iga päevaga muutusin ma aina närvilisemaks. Usun, et kõik emad, kes seda lugu loevad, saavad aru, mida ma silmas pean. Oma lastega juhtunud õnnetuste puhul on meil kõige raskem rahulikuks ja Jumalat usaldavaks jääda, ometi on just meie lapsed need, kelle puhul me seda kõige rohkem tegema peaksime. Meil on palju olnud juttu Jumala peale lootmisest ja oma probleemide usaldamisest Tema kätesse, aga selles asjas kukkusin mina tol momendil küll täiesti läbi. Ma kujutasin endale ette igasuguseid hirmsaid olukordi ja lõpplahendusi ning muutusin aina meeleheitlikumaks. Kuni olin lõpuks jõudnud piirini, kus olles tundsin, et ma enam lihtsalt ei suuda. Istusin maha, nutsin ja küsisin Jumalalt, miks Ta siis ometi midagi ette ei võta? Miks ei võiks see asi juba ometi korda saada? Ma ju küsin ja palun, aga kus on siis vastused? Kus??? Miks??? Seejärel võtsin kätte Piibli ja avasin selle lihtsalt ühest suvalisest kohast. Ja seal oli mu vastus: „Mispärast sa nüüd halad nii valjusti? Kas sul pole kuningat? Või on kadunud su nõuandja, et valu valdab sind otsekui sünnitajat?“ (Mi 4:9). See vastus võttis mind sõna otseses mõttes sõnatuks. Mulle näidati n-ö koht kätte. Ma halasin nii palju ja nii valjusti, et Jumal pidi mulle meelde tuletama, et Ta on endiselt olemas. Ja kuigi olukord oli veel lahenduseta, sai Jumal lõpuks ometi mulle märku anda, et Tema ei ole kuhugi kadunud ja asjad on endiselt Tema kontrolli all.
Kuid minu lugu läheb veel edasi. Lõpuks oli intsidendist möödas kuu ja kuna järjestikused röntgenpildid näitasid, et kroon püsib järjekindlalt maos, tuli ette võtta operatsioon. Kui alguses olin palvetanud (ja kui ma ütlen olin palvetanud, siis tavaliselt tähendab see lisaks ka kogu meie palvegrupi palveid, kus see teema kogu aeg aktuaalne oli), et kroonine ise loomulikul teel välja tuleks, siis peale seda kui arstid ütlesid, et seda enam kindlasti ei juhtu, hakkasin paluma, et saaksime endale operatsiooniks hea arsti. Minu suure nurumise peale andis Jumal meile lastehaigla parima kirurgi. Edasi hakkasin paluma, et operatsioon läheks kergelt ja ilma tüsistusteta.
Määratud päeval läksime hommikul haiglasse. Laps valmistati operatsiooniks ette, tehti röntgen ja viidi operatsioonisaali. Mulle öeldi, et läheb umbes tund, minge alla korrusele, jooge kohvi ja tehke aega parajaks, me kutsume teid, kui asi möödas on. Läksin siis alumisele korrusele ja panin just joogiaparaati värisevate kätega raha sisse, kui kuulsin, et mind hüütakse. Tuli operatsiooniõde. Sekundi murdosa jooksul käis mul peast läbi, mis kõik võis juhtuda, et mulle nii vara järele tullakse ja ma tundsin, kuidas jalad lähevad nõrgaks. Õde ruttas minu juurde ja rahustas mind maha, öeldes „Ei-ei, ärge muretsege, kõik on korras, narkoosi veel ei tehtud, operatsioon jääb lihtsalt ära, objekti ei leitud.“ Ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Mind viidi tagasi lasteosakonda, sinna toodi ka laps ja siis tuli arst. Ta kutsus mind kaasa ja näitas mulle röntgenülesvõtet, mis oli tehtud vahetult enne operatsiooni. Münt oli kadunud! Ta võrdles erinevaid pilte, millest varasematel oli kroon selgesti näha, ja viimast, millel seda enam ei olnud. „Aga mis siis juhtus?“ küsisin ma kirurgilt. „Kas mina olen hull? Ma ju tean kindlalt, et laps pole seda kroonist välja kakanud, aga enam seda lihtsalt pole!“
„Ma ei arvagi, et te hull olete,“ ütles kirurg. „Aga mis siis juhtus?“ küsisin. „Kõikidest asjadest siin elus me ei saagi aru, minge koju ja unustage ära, et see asi üldse juhtus,“ vastas kirurg.
„Aga mis siis juhtus?“Seda küsides ma tegelikult juba teadsin. Ma ei suutnud seda uskuda, aga teadsin. Tõendid olid sealsamas minu ees. Ja pealegi, kas siis see Jumal, kes lõi taeva ja maa, ei saa ühte 1-kroonist münti lihtsalt ära kaotada? Loomulikult saab! Lihtsalt tundub uskumatu, et see juhtus minuga. Kui ma kuuleksin seda lugu kellegi teise käest, otsiksin sellest mõra (on ju lihtsam otsida selgitusi kui aktsepteerida seda, et juhtus midagi suuremat): ehk laps ikka kakas krooni välja ja ema ei pannud tähele, äkki ta ei neelanudki seda alla jne jne jne. Aga kuna see juhtus minu endaga, siis tean, et need argumendid ei pea vett. Tean lihtsalt, et see kroon oli ja enam seda ei olnud.
Ma palusin, et Jumal aitaks ja olukord laheneks võimalikult hästi. Et laps kakaks krooni ilma probleemideta välja, et me saaksime hea arsti. Et operatsioon läheks kergelt. Aga kordagi ei tulnud mulle pähe paluda imet. Ometi oli just ime see, mille Jumal mulle andis.
Me kõik kogeme oma elus Jumala imesid, mõned neist on väiksemad, mõned suuremad – mõne kohta öeldakse juhus, teise kohta hea õnn. Aga meiega juhtus Ime suure algustähega ning see andis mulle täiesti uue arusaamise sellest, kuidas Jumal annab meile rohkem, kui me paluda oskame. Aamen!
Kristel Stamm
Tänu Jumalale, et Tema teeb imesid. Ja meie ei saa Talle nõu anda, kuidas Ta meie olukordi peab lahendama. Tema ise teab, kuidas on kõige parem. Meie nõtrade inimlastena saame vaid Teda uskuda ja paluda, mida me ka selle kuu aja jooksul tegime. Nii koguduses Väetundides kui hingamispäevastel jumalateenistusel, kodustes palvegruppides ja igaüks oma palvekambris ning juhtus see, millest me tihti oma palvetes räägime, öeldes oma Jumalale: „Palun tee rohkem, kui ma paluda oskan!“
See lugu pani mind mõtlema veel millelegi: me palume võõrkeha pärast meis ja selles konkreetses olukorras Jumal lihtsalt võttis selle ära, aga kui väga tahaks armastav Isa võtta meist ära teistsuguseid „võõrkehi“, mis meile nii füüsiliselt kui ka vaimulikult haiget teevad – aga meie ei lase! Me ei lase ära võtta Jumala lapse jaoks „võõrkehi“ – viha, trotsi, jonni, kadedust, keelekandmist jms, mis teevad meile endile ja meie kaaslastele palju rohkem haiget kui münt maos. Ja ometi andis Isa Jeesuse meie eest surma, et „päästa meid meie pattudest“. Laskem Tal siis seda teha! Ja ärgem olgem uskmatud, vaid usklikud – ja seda nii siis, kui Jumal meile arusaamatul moel kellegi tervist parandab, kui ka siis, kui küsimuse all on Tema võime ja tahe vabastada meid kõigist meie „võõrkehadest“ ja seda igas mõttes.
