Arne Kristian Andersen on pastor, kes suudab jutlust köitvalt esitada. Kui vaja, viskub sõnumi paremaks edastamiseks pikali või hüppab, kehastades linadesse mähitud Latsarust. Aga mitte ainult. Publikut lummab ta ka lihtsalt sellega, kui istub klaveri äärde ja hakkab laulma. Ja veel kuidas...
Hommikusel jumalateenistusel sinu muusikaline etteaste... see oli imeline. Nii pillimäng kui ka laulmine. Kus sa seda õppinud oled?
Ma ei ole seda kusagil õppinud. Aga muusika on mind alati huvitanud ja minu jaoks on kerge ära õppida uue instrumendi mängimise. Ma tean, et kõigi jaoks see nii kergesti ei tule ja olen õnnelik, et mina suudan seda. Esmalt alustasin klaverimänguga, aga mul ei olnud õpetajat, kes mind juhendanud oleks.
Mitut erinevat pilli sa mängid?
Ma mängin kitarri ja kitarriga sarnaseid instrumente, samuti klaverit, saksofoni, flööte... Need on instrumendid, millega ma esinenud olen.
Mitmed, kes kuulsid sind siin noortepäevadel laulmas, tunnistasid, et neil tulid pisarad silma. Esitasid laulu väga hingestatult.
Aitäh selle eest!
Vahepeal oli minu elus hetk, mil mõtlesin, et ma ei laula enam kunagi. Koguduses oli üks inimene, kes ütles, et ma ei laulnud hästi. Ja nii mõtlesingi, et võib-olla laulmine pole ikka minu jaoks.
Mainisid, et teie koguduses on palju muusikatalendiga inimesi. Kuidas te oma muusikaannet kasutate?
Meil on näiteks kontserdid. Ja kui meil on kontsert, siis saal on alati täis. Reklaam levib peamiselt Facebooki, sms-ide ja isiklike kutsete kaudu. Mul on hea tunne, et me ehitame seal praegu midagi stabiilset. Aga loomulikult, koguduse kasv ei ole minu võimuses, Jumala käes on kontroll. Ma ei saa midagi lubada, lihtsalt et me oleme praeguste arengute üle õnnelikud.
Hommikuses jutluses rääkisid Laatsarusest, kes oli surnud ja tõusis üles. Teda võib tinglikult võtta ka sümbolina inimesest, kes oli vaimselt surnud. Ja siis “ärkas”. Kuidas saame meie seda inimest toetada?
On inimesi, kes varem on uskunud ja siis kogudusest lahkunud ja on ka neid, kes varem polegi uskunud. Kumba inimgruppi sa silmas pead?
Võtame esimese variandi.
Hästi. Inglise keeles kutsutakse neid ususalgajateks (backsliders). Et kuidas me nende eest hoolt saame kanda?
Minu ema oli ususalgaja. Kui ma olin seitsmeaastane, lõpetas mu ema kirikuskäimise. Mu isa elas meist lahus. Mina olin siis seitsmene ja õde üheksane ning me hakkasime koos palvetama oma ema pärast. Me tahtsime, et ta tuleks kirikusse, aga tema ei tahtnud tulla. Ta teadis, et õige oleks minna, aga pettumus teistes inimestes takistas teda. Me kutsusime teda kogu aeg tagasi, aga ta ei tulnud. Kuni 1997. aastani. See oli seitseteist aastat hiljem! Siis ta tuli kirikusse tagasi.
Mul oli üsna pea kontsert tema kodukohas pärast seda, kui ta oli hakanud jälle kirikus käima. Kontserdile tuli sada inimest ja mu ema oli isiklikult kutsunud üle üheksakümne inimese! See näitab, milline potentsiaal peitub selles, kui inimesed tulevad kogudusse tagasi. Minu meelest on oluline, et me ei unustaks neid ja et me palvetaksime nende eest.
Ma ei usu, et me saaksime neid kuidagi tagant tõugata, sest paljud hakkaksid vastu. Mitmed lülitaksid meid enda jaoks lihtsalt välja, kui me üritame nendega rääkima hakata sel teemal. Nad ju teavad, mida me teha püüame – neid kogudusse tagasi tuua.
Lõppude lõpuks on üksnes Püha Vaim see, kes saab inimese südant äratada. Meie ei saa manipuleerida ega kuidagi psühholoogiliselt mõjutada. Nad peavad ise tundma, et Jumal kutsub neid. Meie lihtsalt saame olla olemas nende jaoks, oodata ja palvetada nende pärast.
Mis sa arvad, kuidas norralased kristlusesse suhtuvad? Või kuidas nad reageerivad, kui keegi ütleb, et ta on kristlane?
Ma usun, et inimestel on respekt, kui ütled, et oled kristlane. Norras on enamus inimesi kristlased. Aga kui nad on tõelised kristlased, siis öeldakse, et nad on isiklikult kristlased (personal christian). Norrakate jaoks on need inimesed aktiivselt tegevad mingis koguduses.
Me näeme praegu Norras, kuidas kristlus on tagasiteel. Muutumas üha sekulaarsemaks. Ja see on tohutu väljakutse. Inimesed ei tea enam, millest Piibel räägib.
Tunnen, et täna on halvim asi evangeeliumi jagamise juures asjaolu, et kui ütleme, et me oleme usklikud, siis nad vastavad lihtsalt, et: “Jah, ma olen ka”. Öeldakse, et sul on oma usk ja mul oma. Mingit kokkupõrget ei toimu. Võetakse killuke rekarnatsioonist, tükike inglite teenistusest või millest iganes ja siis mingi element kristlusest. Ja need kõik segatakse kokku. See on tänapäeval tõeline väljakutse kogudusele.
Noortepäevadel rääkisid sa töötoas muuhulgas ka palve tähtsusest. Ütlesid, et palvetad nimeliselt iga koguduseliikme pärast – et see on oluline komponent sinu töös. Kas see kuulub iga pastori kohustuste hulka?
Ei. Ma ei saa öelda, et iga pastor peaks seda tegema. Näiteks, kui on nelisada liiget või nii, on see keerulisem... Siis tuleb seda kuidagi teisiti korraldada. Minu koguduses on ainult 37 liiget.
Aga mulle meeldib nende eest palvetada ja ma tean, et inimesed on tänulikud selle eest. Usun, et koguduse tervisele on hea, kui pastor nende pärast palvetab.
Kas sul on koguduses mingeid eesmärke?
Jah, mul on selge defineeritud eesmärk. See on: kasvatada kogudusega seotud inimeste hulka. Soovin, et kogudus oleks ühiskonnale avatud kogukond. Soovin, et inimesed tuleksid ja saaksid osaleda meie tegemistes. Näiteks anda võimalus jumalateenistusel muusikat teha, Piibli kirjakoht lugeda ja muud sellist. Oht on see, et maailm blokeerib koguduse ära ja me oleme nende jaoks kadunud ja märkamatud.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis paljud meie koguduseliikmed liitusid kogudusega seetõttu, et nad olid seotud kogudusetööga. Isegi mitmed Norra pastorid on tulnud kogudusse näiteks seetõttu, et alustasid kooriliikmena. Sealt said alguse nende sidemed kogudusega. Võib-olla saame alustada samast punktist – kooridest, bändidest... Viia neid kokku inimestega, kes lähevad heategevuslikul eesmärgil Aafrikasse või mujale ADRA kaudu. Oluline märksõna on “osalema”.
Kujutle, kui siin Eestis oleks näiteks Maranatha koor ja te läheksite Indiasse kirikut ehitama. Ja võtad oma naabri kaasa, ehitate seal koos kirikut, iga päev on seal ka palvus... Mis siis juhtuks sinu naabriga pärast seda reisi? Ma usun, et ta liiguks mitu sammu Jumalale lähemale. Sellepärast usungi, et üks olulisi strateegiaid on inimeste kaasamine.
Kõnelesid täna ka kaheksast olulisest koguduse arengu märksõnast. Ja tõid välja isikliku suhtluse olulisuse koguduses. Et igal inimesel peaks koguduses olema vähemalt üks inimene, kellega ta saab oma mõtteid vahetada ja vestelda ka isiklikematel teemadel. Aga sellise kaaslase leidmine võib mõnikord päris keeruliseks osutuda. Näiteks kui väiksemas koguduses noor ei leia endale eakaaslasest sõpra.
Nii võib juhtuda. Aga mina usun, et üldiselt me ei saa rohkem kala kui suudame haarata. Teisisõnu, kui me ei suuda natukenegi nende vajadusi täita, siis kogudusse rahvast juurde ei tule.
Minu meelest on see oluline põhimõte, et peame olema võimelised inimeste eest hoolt kandma. Seetõttu paljud kogudused, sealhulgas minu kogudus, on alustanud selle põhimõtte ellurakendamisega.
Lõpetuseks, mida soovid öelda Meie Aja lugejale?
Suur aitäh, kes aitasid Lofotenil kirikut ehitada! Eesti on tõestanud, et teil on kvalifitseeritud töölised. Mina ja mu kogudus saime väga hea mulje eestlastest nende inimeste põhjal.
Hoolitsege üksteise eest ja kasvage! Palvetage üksteise eest ja toetage teineteist. Kui teil on unistused, siis arutage isekeskis ja tehke need teoks!
