Tahaksin kirjutada ühest oma hiljutist kogemusest, mis näitab, kuidas Jumala abi tuleb tõesti õigel ajal ja meile kõige paremini mõistetaval viisil. Meie koguduse Kristel (Stamm) oli juba mõnda aega tõlkinud inglise keelest väga mõnusat raamatut Sally Hohnbergerilt, inglisekeelse pealkirjaga „Parenting by the Spirit“. Lubasin Kristelil aidata tõlget lõpetada ja võtsin kaks viimast peatükki endale tõlkimiseks. Raamat seisis mul mitu nädalat puutumatult arvutilaual ja siis ühel hetkel asusin seda tõlkima. Selleks hetkeks olin ma mõned päevad ringi käinud paha tundega, kuna üks minu tuttavatest oli minu suhtes käitunud domineerivalt, oma tahet pealesuruvalt ja minust n-ö üle sõitnud. Võtsin tõlketöö ette ja vaatasin ammuli sui, et seal olid kirjas sõna-sõnaliselt samad probleemid (vaata loo lõpupoole) ja loomulikult oli seal sellele olukorrale ka lahendus toodud. Milline Jumala tarkus ja hool ja ajastus! Otsustasin üht katkendit sellest raamatust kasutada meie koguduse reedeses Väetunnis ja kogesin, kuidas see päris mitmele osalejale seal oli nagu naelapea pihta. Jumal oli neilegi õigel ajal lahendust pakkumas nende sees toimuvale. Samas usus panen selle katkendi nüüd ka siia Kogemuste kotikesse.
Vihased hallid pilved laiusid kurjakuulutavalt taevalaotuses ning peegeldasid oma pahatahtlikkust Flatheadi jõe vahutavates voogudes. Metsik loodus tundus veel hirmuäratavam, kui me sõitsime mööda North Forki teed, 50-miilist pori- ja kruusasegust teelõiku, mis viib meie metsikus looduses asuvasse kodusse. Vana veoauto rappus, kui me pürgisime edasi mööda lõputut aukude ja vagude merd. Ka kõige paremates tingimustes on see tee vilets, ja praegu polnud tingimused sugugi parimad! Tee oli üle elanud lugematuid külmumise ja sulamise tsükleid, mis olid tekitanud sügavad vaod, mis vedasid masinat siia- ja sinnapoole, kui me nendel edasi-tagasi põrkusime. Me oleme metsikusse loodusesse armunud. Kuid nagu kõik, mis on midagi väärt, tuleb ka elu metsikus looduses kätte kõrge hinna eest ja me elasime ikka veel oma Wisconsini aastate kapitali eest. Meie eelarve luksusesemete jaoks, nagu näiteks uued rehvid, oli olematu. Jim sõidutas meid linnast koju siledaks kulunud rehvidel. Teed katva jääkirme ning meie kehvade kummide tõttu libisesime iga kord kurvis tee välise serva poole. Minu poolt autost paistis ilus North Forki jõgi – mis asus järsu kuristiku põhjas ja nagu juhuslikult polnud teel piirdeid! Me olime kõrgel jõe kohal ja kui veok paiskus minu teeserva poole – see tähendas jõe ja järsaku poole –, välgatas mu elu mul silme eest läbi. Peagi haarasid mind mis-siis-saab-kui-mõtted. “Jumal, kas ma peaksin Jimile ütlema, et ta sõidab liiga kiiresti?” tõstis paanika mu südames kiiresti pead. “Ei, Sally, ta saab enda kohta väga hästi hakkama. See pole võib-olla kiirus, millega sina siin sõita suudaksid, kuid tema jaoks on see sobiv. Juhid on erinevad.”
Ma võtsin Jumala vastuse vastumeelselt teatavaks ja püüdsin mõelda millelegi muule. Selleks ajaks kui olime poolel teel koju, olid mu tunded muutunud eriti erksaks. Neid kordi, kui mind sõidutati tee servale ja ma võisin vaadelda jõge, mis oli palju lähemal, kui mulle oleks meeldinud, oli rohkem, kui suutsin kokku lugeda. „Issand, mis saab siis, kui see veoauto läheb üle järsaku alla? Ilmselt tekitaks see mulle luumurrud. Ja see oleks kohutavalt valus, kas pole? Ta sõidab minu jaoks liiga kiiresti! Mul on paha olla; ma pean midagi ütlema!“
„Kas seepärast, et sina tunned end halvasti, teeb Jim valesti?“
„Muidugi mitte. Ta suudab masinaga toime tulla; me pole kunagi liiklusõnnetusse sattunud. Ta on hea autujuht. Parem kui mina. Ma võin tema peale loota.“
Just siis võttis Jim jälle kurvi, võimaldades mul taaskord jõge näha. Ma ütlesin impulsiivselt: „Jim, kas sul on kõik korras?“ Tegelikult aga mõtlesin ma sellega: „Kas sa ikka valitsed olukorra üle?“
„Jah, kallis, minuga on kõik korras,“ vastas ta rahulikult ja tundus, et ta pole minus tekkivast paanikast teadlik.
„Issand, kas ma võiksin talle öelda, et ta võtaks kiiruse maha?“ pärisin ma murelikult. „Ma tean, et ma pean oma mõtteid enne nende väljaütlemist läbi Sinu filtreerima. Kuid ma tunnen äärmist vajadust seda talle öelda. Ma ju ometi ei tunneks seda nii tugevalt, kui see poleks õige.“
„Ei Sally, tal pole vajadust kiirust vähendada.“
„Aga mis ma siis kogu selle oma närvilisusega peale hakkan? See ajab mind hulluks. Ma kardan nii väga. Ja kui palju ma ka ei pinguta, tundub, et ma ei suuda seda kontrollida.“
See oli minu liha hääl, mis mind ärevusele tõukas ja sundis, mis pani mind minu tunnete pärast Jimi süüdistama ja muutis mind omakorda tema suhtes ärritunuks. Vaimu hääl püüdis mind julgustada, öeldes, et kõik on hästi, kuna aga minu oma valed mõtted ja tunded tõukasid mind tagant ja sundisid mind kuuletuma neile, aga mitte Jumalale. Isandate vahetus tähendanuks seda, et luban Jumala troonile oma mõtetest ja tunnetest koosnevas südames.
Kas põhiküsimus oli üldse Jimi autojuhtimises? Või hoopis vajasin, et Kristus vabastaks mind mu valedest mõtetest ja tunnetest? Ei probleem ega selle lahendus polnud selles, et Jim aeglustaks sõidukiirust sellise määrani, kus ma tunneksin ennast kindlat ja hästi. Küsimus oli selles, mida Jumal tahtis, et ma praegu teeksin. Probleem polnud selles „Kui mu mees lihtsalt teeks seda või teist?“ või „Kui vaid mu lapsed teeksid üht või teist?“ või „Kui vaid mu töökoht ….?“ või „Kui vaid mu kodu…?“. Nii selles kui ka igas teises olukorras on küsimus selles, „Millised on minu probleemid, mida Jumal sooviks parandada selleks, et Ta saaks anda mulle rahu Temas?“ Me ei saa rahu asjaolude ja kõigi meid ümbritsevate inimeste kontrollimise tulemusena selle piirini, kus me tunneme end hästi ja turvaliselt.
Jumal hakkas minu samme juhatama ning arutles minuga edasi. „Kas tead, et üheksakümmend protsenti sellest, mille pärast sa muretsed, ei leia kunagi aset.“
„Jah, see on tõsi! Kuid see ei muuda minu tundeid. Mis ma nendega teen?“
„Sa pead alustama sellest, et lõdvestud ja annad need valed tunded mulle üle.“
„Lõdvestuma! Ma võiksin seda tõesti, kui ei peaks sõitma seda surmasõitu! Lõdvestuma? Hea küll, mu õlad on pisut pingul.“ Ma raputasin õlgu. Just siis tuli järgmine kurv ja ma tõmbusin jälle pingesse, rabasin ukse käepidemest ja valmistusin lendama üle järsaku ääre!
„Kas kõik sinu mured ja hirmud aitavad sind?“ küsis Jumal. „Kas sa tahad neis jätkata? Just samuti nagu sa oled alistunud neile lihalikele hirmudele ja mõtetele, täpselt samuti võid sa alistuda - kui sa valid nii teha – ka õiguse mõtetele ja tunnetele.“ (Vaata Rm 6:19).
„Niisiis Sa tahad, et lõpetaksin ärevil olemise ja muretsemise sellepärast, mis võib juhtuda? Ma tean, et Sina suudad kõike teha, kuid praegu tundub see nii ebareaalne. Need valed tunded ja mõtted on nii palju valjemad kui Sinu hääl! Ma tean, et õnnetuse hetkel on parem olla lõdvestunud – siis saad vähem viga. Peale selle ei meeldi mulle kõik need närvilised tunded. Ma oletan, et muretsemise ja närvitsemise lõpetamine on loogilised. Issand, minu valed mõtted ja tunded on Sinu päralt. Võta need ära. Loo minus puhas süda, Issand ja uuenda mu sees õige vaim. Mida ma selle asemel peaksin mõtlema?
„Mõtle usaldavaid mõtteid,“ julgustas mind Issand.
Ma hakkasin mõttes laulma: „Kuuletu ja usalda, sest muud teed pole olemas!“ Ma pidasin väikese pausi ja püüdsin siis kogu seda protsessi kui mõistatust kokku panna. „Piibel ütleb, et Sina oled kõige liha Jumal ükski asi ei ole võimatu Sinul. See ütleb ka, et täiuslik armastus ajab kartuse välja.“ Ja nende tuntud piiblitekstide kordamine paistis omavat minu üle rahustavat mõju. Mu käed hoidsid kramplikult auto uksest kinni, kuid Issandal olid ka selle jaoks oma plaanid.
„Miks sa niiviisi uksest kinni hoiad?“ küsis Jumal õrnalt.
„Oh, kas sa tahaksid, et ma sellest ka lahti laseksin?“ Ma ei tahtnud seda teha. „Ukse käepidemest kinnihoidmine ei päästa mind, eriti veel liiklusõnnetuses, kuid Jeesuse külge jäämine päästaks küll,“ arutlesin ma. „Nii raske on nende tunnete ja mõtete vastu võidelda.“ Lõpuks lasin ma ukse käepidemest lahti ja lõdvestusin vaikselt oma istmel, käed süles koos, ja püüdsin mõtetes Jeesuse külge klammerduda. Just sel hetkel vallutasime järgmise kurvi ja ma rabasin instinktiivselt jälle ukse käepidemest kinni.
„Kõik on hästi, Sally,“ ergutas mind Issand. Ja jälle tegin ma otsuse ukse käepidemest lahti lasta ja jätkasin oma uuel positsioonil.
Ja kui ma niiviisi igas kurvis end Issandale allutasin, hakkasid emotsioonid järk-järgult taanduma. Enne kui me koju jõudsime, olid need täiesti kadunud. See polnud ühekordne võit. Jumal andis mulle võimaluse seda praktiseerida iga kord, kui me linnas käisime! Kui ma neid valikuid ikka uuesti kordasin, muutus hirm iga korraga vaiksemaks ja mu usaldus Jeesusesse kasvas. Kõik algas alati mõtetest. Kui ma lubasin endale mis-siis-kui-mõtteid, oli see raskem. Kui ma otsustasin otsekohe usaldada ja mitte muretseda, oli kergem. See valikute langetamise ja Jumalaga koostöö tegemise protsess andis mulle vabaduse. Varsti ei olnud mu südames enam muresid ega hirme! Ja nende vanade kummidega ei juhtunud meil ühtegi õnnetust! Kiidetud olgu Jumal!
Kas sa nägid, kuidas Jumal juhtis minu arutelu selleks, et mind vabaks teha? Sel ajal ei suutnud ma näha oma vastuoluliste emotsioonide kriisist kaugemale ega seletada, mida Jumal tegi. Mõne aja pärast seda olukorda meenutades hakkasin ometigi mõistma, et Jumal ei saanud mind vabastada, kuni ma oma mõtetes hakkasin Temaga koostööd tegema. Ja ometi ei sundinud Ta kunagi mind tegema asju Tema viisil. Alles siis, kui ma lubasin Tal minus töötada, sai Ta muuta minu tundeid nii, et need olid kooskõlas Tema mõtete ja tahtega. Sellest räägibki Piibel, kui on kirjutatud iga mõtte vangi võtmisest Kristuse sõnakuulelikkuse alla (2Kr 10:5).
Jumal tahab meie südant, mis tegelikult tähendabki meie mõtteid ja tundeid. Jumal on enim huvitatud enda iseloomu arendamisest meis. Meie iseloom ongi kombinatsioon meie mõtetest ja tunnetest. Need juhivad meie emotsioone, kalduvusi, reaktsioone, harjumusi, igatsusi ja kirgi. Nii et kui Jumala käes on meie mõtted ja tunded, siis omab Ta meid tervenisti. Seepärast on patulahing lahing meie mõtte- ja tundemaailma pärast. Just sellepärast on tekst „olgu teie sees samasugune meel…“ (Fl 2:5 KVJ) nii oluline alus sellele, milline kristlane tegelikult on. Võitlus hea ja kurja vahel on võitlus otsuse pärast, milliseil tundeil ja mõtteil me laseme end juhtida. Ainult Kristuses leiduva väe läbi võib meie sisemine inimene õigesti Kristust teenida.
Mis siis, kui ma pole Jumalaga koostööd teinud ega otsustanud õigeid mõtteid mõtelda? Siis olen orjuse köidikutega üha tugevamini seotud oma hirmude külge. Kui mind tõukab tagant rahutus ja see valitseb minu üle, siis ma võin väita, et kuulun Jumalale, kuid kas see tegelikult nii on? Ma võin ju teeselda, et see on nii, kuid see ei muuda minu tegelikku olukorda. Ma olen ikkagi oma hirmude ori ja Saatana ori. Sama kehtib ka teiste kahjustavate emotsioonide – ärrituse, kadeduse, armukadeduse, vihkamise või ootamatult esiletulevate nähvamiste – puhul. Sest vaadake, me võime teisi mõnda aega ära petta, kuid pikemas perspektiivis oleme meie ise ainsad, keda on ninapidi veetud. Me võime arvata, et oleme armastavad kristlased, ent kui me käitume vastikult nende suhtes, kes meist üle sõidavad, kes on pealetükkivad või kipuvad domineerima, siis pole me üldse kristlased. See, mida me teeme, räägib rohkem sellest, keda me teenime, kui see, mis me räägime.“
Sally Hohnberger
(katkend raamatust „Parenting by the Spirit“)
Ja nii nagu sageli juhtub, kogesin vahetult peale selle raamatu kaudu saadud Jumala õppetundi veel päris mitut olukorda, kus mulle tehti sulaselget ülekohut. Kogesin, et loetu ellurakendamine oli neis olukordades tõeliseks abiks ja lahenduseks. Tarvitsesin vaid usus öelda: “Ma annan oma mõtted ja tunded Sulle üle.“ Ja enam polnudki neid mind piinamas ja masendamas.
Järgnev lugu aga räägib sellest, mis toimub siis, kui me ei teagi, mis meid tabab ja kuidas hea Taevaisa meid sellistes olukordades palvetes juhib ja hädas aitab.
On hetki, mil arvame, kas me ikka palvetame õigesti ja õigete asjade pärast. Järgnevalt üks väike lugu sellest, kuidas Jumala Vaim meie palvetamist juhib.
Olin puhkusel maakodus. Korraga tuli vajadus minna poodi, et natuke toitu osta. Poodi jõudes märkasin riiulil igasuguseid patareisid, mida ma siiani pole kunagi just selles poes märganud. Seisin riiuli ääres ja vaatasin, et väga lai valik erinevaid patareisid. Astusin edasi, et osta igasugu muud kraami. Poes käidud, toimetasin edasi, kuni päike hakkas loojuma. Kuna õhtud ei ole enam eriti soojad, siis otsustasin ahju tule teha. Õhtu möödus vaikselt raamatut lugedes ja ahjus põlevat tuld vaadates.
Maakodu, kus ööbisin, pole eriti soojustatud ja seetõttu ladusin ahju puid täis ja lõpetasin päeva enne magamaheitmist palvega. Korraga tuli üle huulte palve, et Taevaisa hoiaks mind just nüüd selle eest, et ma sel ööl vingugaasi kätte ei sureks. Rahu südames, heitsin voodisse ja uinusin. Sellist palvet pole ma maal olles kunagi teinud, mis sest et olen mitmeid aastaid seal niiviisi ööbinud.
Kell kaks öösel äratati mind järsku üles. Ja tuba oli vingu täis, ma tundsin imelikku põlemislõhna. Avasin kohe uksed ja aknad, et tuba tuulutada. Ja huultel on ainult tänu, et Jumal on mind jälle säästnud ja kandnud läbi surmavarju orust.
Kogesin seda, mis on kirjas Rm 8:26: „Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega.“
Siis meenus mulle, et enne poodiminemist olin vaadanud köögi laual suitsuandurit, millele oleks vaja olnud uus patarei osta, aga poodi jõudes ei tulnud enam meelde, milleks mind tegelikult poodi saadeti.
Tööle minnes jagasin seda imelist kogemust töökaaslastega, üks neist astus ligi ja selgitas, et vingugaas on värvusetu ja lõhnatu gaas, mida ta muidugi on, aga alati on olemas ka jääkained, millel lõhn ehk ikka olemas. Ja veel uuris, et kas pea ikka valutas ja mida kõike veel, et mulle selgeks teha, et mingiks paanikaks ei olnud põhjust ja mis ma ikka siin nõnda rõõmustun. Aga üks on kindel, et ei hakka üksi inimlaps kiitma Taevaisa enne, kui ta ei ole aru saanud, mida Jumal on tema heaks teinud. Mina aga teadsin, et mind päästeti surmast. Tema tõesti ei ole meist kunagi kaugel. Tänan Isa, et olen veel elavate maal.
Viljar Saar
Ja veel üks tõsiselt tormine lugu hiljuti meie kodumaad raputanud tormist ja sellest, milliseid mõtteid see esile kutsus.
Oli lämbe pühapäeva õhtupoolik. Olin alles töölt koju jõudnud ja valmistusin tööks arvutis, kui abikaasa tuppa tuli, öeldes, et õues hakkab sadama ja ta ei jõua oma asju kokku korjata. Läksin talle appi, kuigi ei uskunud, et sadama hakkab. Tema oli terve päeva õues olnud ja tundis õhus muutust ning mõistis, et see tähendab lähenevat vihma, kuid mina, kes olin terve päeva ruumis sees olnud, ei saanud midagi aru. (Hiljem tagantjärgi mõtlesin, kui tihti on meil Jumalaga samuti. Kui oleme terve päeva Temaga koos, paneme tähele vaiksematki Jumala häält, kui aga eemal, ei märka me ka kõige suurema „tormi“ lähenemist, mille eest Ta meid hoiatada tahab.) Jõudsime viimased asjad ära panna just enne, kui tõusis tuul. Jooksin trepi kõrval olevaid lilleampleid päästma. Jõudsin ühe seinalt võtta, kui tuli nii suur tuulehoog, et viis mu koos ampliga trepilt alla. Sain õnnelikult siiski amplid esikusse. Uuesti ust avades nägin, et õues valitses juba torm. Hakkas sadama vihma, suure vahtra oksad murdusid justkui vitsad ja lendasid üle kuuseheki. See tekitas soovi neist kinni haarata ja puu küljes hoida, et kuhu te lähete; mesitarudel lendasid katused pealt eemale viljapõllule, koer oli keset õue hirmul (ta, vaeseke, oli ketis). Väljas oli okste ragin, tuule ulgumine ja tugev vihm, samas oli ka toas elekter läinud. Tahtsin joosta koera tuppa tooma, kuid juba tuli abikaasa kuuri juurest ja tõi koera tuppa. Siis meenus mulle mu auto, mis oli pargitud maja juurde suurte vahtrate alla. Abikaasa läks autot ära ajama, mina aga mesitarude katuseid korjama. See oli täielik õudus, jooksin koperdades ja vahepeal neljakäpukil tarude katuseid tooma; sain ühe tarule peale tagasi, aga teist tuues avastasin, et juba oli esimese taru katus jälle läinud. Olin läbimärg ja hirmu tekitas veel seegi, et tuul keerutas lõkkeplatsilt üles ja tõi minu poole eelmise tormi tulemusena murdunud ja sinna viidud oksi. Mul jõudis sada üks hirmumõtet peast läbi joosta. Samas mõtlesin, kas Jeesuse tulek saab ka nii hirmus olema või veel hullemgi, kas olen valmis, kui Jeesus peaks praegu tulema. Tavalisel päeval, kui kõik läheb hästi, selle peale nagu ei mõtlegi. Otsustasin ainult selle mesitaru katuse peale panna, kus sees olid mesilased, leidsin ka kivi, mille sain katusele raskuseks panna, kui juba tuli abikaasa trelli ja kruvidega ning kinnitas katuse kruvidega mesitaru külge. Tagasi toa juurde minnes leidsime, et just seal, kus oli seisnud minu auto, oli oks maha langenud. Tänasin mõttes Jumalat, et see oks ei kukkunud minu auto peale ja mis veel hullem – see oleks võinud kukkuda ka siis, kui abikaasa läks autot puu alt ära tooma. Torm ei kestnud kaua, selle möödudes ringi vaadates mõistsin, et pääsesime õnnelikult. Tormiga võideldes tundsin, kui väike ja tühine on inimene, ja mõistsin ka seda, kui väärtusetud on kõik need asjad, mille nimel me rabeleme. Järsku said Koguja sõnad mulle nii elavaks. Olen vahel suur unistaja ja palju asju, mida ma endale lubada ei saa (nt palkmaja, mis mulle väga-väga meeldib), elan ma läbi oma unistustes. Järsku ei omanud see enam mingit tähtsust, et ma ikka sooviks, et kodus saaks remondi tehtud jne. Kõik need asjad ei ole enam sellise väärtusega ega sellise tähtsusega nagu enne. Mõistsin, et kõik need meeletud töised pingutused ei ole seda väärt, on palju tähtsamaid asju – eelkõige Jumal ja aja maha võtmine oma laste jaoks, kõik muu tuleb ja läheb. Piisab isegi mingist väiksemast tormist. Järgmisel päeval, kui kuulsin, et meie koguduse liikmetel oli maja põlenud, mõistsin veelgi enam nende tunnete tähtsust, mis mul olid tormi ajal tekkinud. Segadust mu hinges tekitas aga kuuldus sellest, kuidas torm oli räsinud Põltsamaal kontserdi telki. Tekkis küsimus MIKS?, see ei olnud ju mingi tavaline kontsert, vaid seal kiideti Jumalat. Miks Jumal ei hoidnud? See küsimus näris mõni päev mu hinge. Ei, see ei olnud süüdistamine, vaid soov teada. Kuid eks see jääb saladuseks aegade lõpuni. Need olid siis mõtted ja tunded, mis valdasid mind tormi ajal ja mõnel järgneval päeval.
Silvia Kirsch
Nagu kõik seekordsed lood selles tavalisest suuremas kotikeses tunnistavad, ei ole me siin maailmas üksi. Ei ühtki sellist hetke, kus meie üle ei valvaks armastava ja kõikvõimsa Jumala silm. Tema silm, kes üle kõige igatseb meid päästa ja õnnelikuks teha – õnnelikuks Tema kohaloleku läbi. Ja saata siis meid jagama seda, mida oleme saanud. Sullegi, hea lugeja, õnne ja rahu ja teenimisvalmidust soovides,
