Jutustus Noast ja veeuputusest oli siinkohal valitud Vana Testamendi kristoloogilise tõlgenduse näitena. Sama mõtteskeemi järgi võiks ju käsitleda teisigi „hävituse“ tekste, alustades näiteks Soodoma hävitamise jutustusest, mille pealkiri, arvestades Aabrahami eestpalveid ja tema mõju Loti kaudu, võiks pigem olla: „Jõupingutused tasandike linnade elanike päästmise nimel“ (1Ms 18:19). Jeesus on võrrelnud mõlemas loos esitatud sündmusi Inimese Poja päevade sündmustega lõpu ajal (Lk 17:26–29).
Pühakirjast leitav õigustus agressiooni detonaatorina
Vanatestamentlikest jumaliku kohtumõistmise kirjeldustest ja muistse Iisraeli teokraatlikust tsiviilkorraldusest on endale saanud õigustuse vägivaldsete vahenditega ülekohtu menetlemise taotlused. Legaliseeritud vägivalda surmanuhtluse näol, üldinimlikku vihkamist kuni militaarse genotsiidini on õigustatud pühade tekstidega. Tõele näkku vaadates peab tunnistama, et tänasegi päeva suurim ja ohtlikem nähtus on religioosne kurjus: ühelt poolt islami religiooni poolt pakutava õigustusega fundamentalism; teisest küljest kristlik äärmuslus seotud pealtnäha viisaka maailmapoliitikaga.
Mõned eestimaised mõtlejad on, silmas pidades ka kristlikku religioosset agressiooni, kirjutanud: „Selles, et religioosne kurjus on olemas, ei kahtle tänapäeval ilmselt keegi. Ajalugu on seda täis. Ristisõdijad olid hullemad kui Rooma leegionärid, tule ja mõõgaga misjonärid maailma eri paigus hullemad kui regulaarväed, välja arvatud juhul kui needki tulid religioossuse sildi all. Enamus sigadusi, mis maailmas on sündinud ja sünnib siiani, on ikka mingi religioosse taustaga.“1
Ajalugu näitab, et religioosne kurjus võtab sama erinevaid vorme, kui palju eksisteerib usundeid ja konfessioone. Inimene on otsinud oma eesmärkide teostamiseks ikka pühaks peetavaid õigustusi.
Reformatsioonijärgsed reformatsioonieelse sallimatuse ilmingud
Religioosne kurjus on omamoodi legaliseeritud kurjus, sest seda saab Jumala silmis rehabiliteerida ja pühakirjaliselt kaitsta. Adventistidena ollakse liigagi kursis keskaegse rooma-katoliku kiriku poolt teostatud ja õigustatud vägivallaga, nii et tihti jäävad sarnased fenomenid protestantismis tähelepanuta. Tõsiselt tuleks küsimuse alla seada näiteks reformatsioonijärgse Calvini valitsus Genfis, kus ühiskondlikuks valitsemismudeliks sai ideoloogiliselt pigem reformatsioonieelsest ajast pärinev teokraatia.
Ellen G. White jutustab Calvinist kui suurest usumehest2. Küllap ta seda omal moel oligi ja alguses sai tõesti Genfist varjupaik nendele, kes põgenesid rooma-katoliku kiriku tagakiusamiste eest. Kuid E. White ütles ka seoses Calviniga, et ta polnud ilma vigade ja oluliste puudusteta. Viidates kalvinismile, on ta kirjutanud: „Nad ei mõistnud siiski usuvabaduse suurt põhimõtet. Nad ei olnud valmis teistele andma vabadust, mille kindlustamiseks nad ise olid nii palju ohvriks toonud. Ka väga vähesed seitsmeteistkümnenda sajandi edumeelsemad mõtlejad ja moraaliõpetajad omasid õige arusaamise sellest suurest põhimõttest, mille esitab Uus Testament, kui ta tunnistab Jumala ainsaks kohtunikuks inimeste usu üle“.3 Kalvinismist mõjutatud puritaanlus ei olnud vaba reformatsioonieelsest sallimatuse vaimust: „Õpetus, et Jumal on andnud kogudusele õiguse valitseda südametunnistuse üle ja määrata ära piirid, kust edasi on tegemist ketserlusega, ning karistada selle pärast, oli üks sügavamalt juurdunud paavstlik eksiõpetus.“4
Reformatsioonijärgse kalvinistliku biblitsismi sallimatuse ilmingud pole tänapäeval veel kusagile kadunud. Tänased USAs õpetatavad religiooniõpetuse nähud sarnanevad mõningate andmete kohaselt samuti osalt Euroopa reformatsioonieelse ajaga ja teisalt islami tänapäeva mõttemudelitega.5 Ainult dekaloogile rajatud kogudusemudel teeb Vanast Testamendist taas teokraatliku valitsemisvahendi ning kristlikust kogudusest saab pigem riik-riigis tüüpi kättemaksukontor. Religioossele kurjusele on omane lugeda Pühakirja n-ö pöördumata Pauluse vaatenurgast. Kristuse õpetust varjav kate palge ees tähendab aga teokraatia ja totalitarismi pimedust, milles vohavad parasiitidena variserism ja religioosne fundamentalism. Seetõttu igal usundil ja konfessioonil on siinkohal põhjust enesekriitikaks ning vastutus võtta seisukoht eeskätt nendes endis peituvate ohtlike äärmusvormide suhtes.
Adventismi usuvabadusprintsiip ja Pühakirjal põhinev Kristuse-kesksus
Kohane on küsida georgeknightilikult: mis on adventismis adventistlikku? Nõnda otsegu kiht kihilt kapsalt lehti koorides, püüdes eraldada adventismi erinevaid tunnusjooni, võib avastada, et puritaanliku või teokraatliku religiooni viljelemine jääb pigem selle välimistesse kihistustesse. Ajalooliselt on adventistid kalvinistlikust traditsioonist suuresti mõjutatud, kuid ideoloogiliselt pole see kunagi olnud adventismi peamine kandev jõud. Vastupidi, adventismi puhul on tegemist liikumisega suurema valguse suunas ning siin on hoitud majakana silme ees jätkuva reformatsiooni printsiipi. Mõnikord arvatakse valesti, et reformatsioon on kohalike koguduste puhastamine patustest. Selline puritaanlik usupuhastus ei jätagi kogudusse kedagi. Reformatoorse usu-uute puhul on siiski tegemist millegi enamaga ja siin on oluline endale selgeks teha, mille nimel võidelda.
Reformatsiooniprintsiip oli südametunnistuse vabadus versus sallimatuse vägivald. Hüüdlausetega „ainult Pühakiri“ (sola scriptura) ja „ainult usk“ (sola fide) seisti usuvabaduse poolt ja religioosse rõhumise vastu. Lähtuvalt sellest põhimõttest peaks reformatsioonitõrvik põlema jätkuvalt. Südametunnistuse vabaduse kaitsmine ja selle kui vooruse kõrgelt väärtustamine on adventismi üks kesksem idee ja identiteet ning seda ka prohvetlikku sõnumit ja tulevikusündmusi arvestades. On ju adventkoguduse pilk suunatud tulevikku.
Olen kuulnud mõningaid adventliikumise juhte ütlemas, et õpetus kogudusest (ekklesioloogia) on nimetatud koguduse nõrk koht. Võib oletada, et ühest küljest on selle väite taga fakt, et dünaamilise religioosse liikumise puhul pole tavaliselt piisavalt mahti juurelda rohkem staatiliste kiriklike vormide toimimise üle. Sõnum on ikka olnud oluline ning selle levik ja levitamine on hallanud meeli. Kuid teisest küljest võib väite taga olla ka üks kahetsusväärsem tegur. Teoloogiliselt on kohane mõelda, et ekklesioloogia tuleneb kristoloogiast (õpetus Kristusest) ega pole mingi sõltumatu doktriinide kogum. Jeesuse sõnad Peetrusele annavad siinkohal sobiva valemi: „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu“ (Mt 16:18). Kristus on kalju, millel rajaneb kogudus ning on paratamatu, et ka õpetus kogudusest kas seisab või langeb koos õpetusega Kristusest; samamoodi nagu ka Pühakirja mõistmine kas seisab või langeb koos mõistmisega Jeesusest ja Tema missioonist.
Ajalooliselt on eristatud erinevaid piiblitõlgendamise traditsioone nagu teksti allegooriline mõistmine, tüpoloogilise ja sõna-sõnalise mõtte edastamine. Modernismiajal sai alguse väga levinud ja vastakaid arvamusi tekitanud ajaloolis-kriitline piibliteksti käsitlemine. Tänapäeva katoliikluses on hakatud rohkem rääkima kanoonilisest eksegeesist6 ning mõningates luterlikes ringkondades rõhutatakse eriti, et piibliseletamine peaks jääma dogmaatilisse raamistusse. Adventkristlastena tasub samuti jälgida, et ühe piibliteksti hoolikal võrdlemisel teiste kirjakohtadega ei saaks välja sõelutud Uue Testamendi ja kristliku kiriku peamine dogma – „Jeesus on Issand“ (Rm 10:9; Fl 2:11). Kuna Piibel on väga kirju nii žanri kui stiili poolest, siis ei saa alati piirduda ainult ühe tõlgendusmeetodiga, vaid peab vastavalt teksti iseloomule valima sobiva. Suuremas plaanis aga tuleks arvestada tõesti seda, kas ollakse kristlased, juudid või moslemid, sest teatud reservatsioonidega võib öelda, et Vanas Testamendis on kõigi kolme religiooni jaoks olulist pühakirjalist materjali.
Jeesus seisis vastu igale katsele rajada uut maist teokraatlikku süsteemi. Väljendiga „Minu riik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18:36) pole niivõrd silmas peetud taevast ja maad kui erinevat kosmilis-geograafilist ruumi, vaid pigem seda, et maise inimolemuse vägivaldsusele ja religioossuse äärmuslikele ilmingutele vastandab Jeesus taevariigi püha ja vägivallatu olemuse. Kontrast kahe „riigi“ väärtushinnangute vahel saab E. G. White’i prohvetlike sõnade kohaselt selgemaks tulevikus: „Tõusku vaid vastupanu, võimutsegu jällegi kitsarinnalisus ja sallimatus, süttigu tagakiusamine, ja ükskõiksed ning silmakirjalikud löövad kõikuma ning loobuvad usust. Tõeline kristlane seisab kindlalt kui kalju; tema usk muutub isegi tugevamaks ja lootus helgemaks kui heaolu päevil.“7
1Raivo Raave, „Religioossest kurjusest“, www.DELFI.ee, 03.05.2010.
2E.G. White, Suur võitlus, 12. ptk.
3E.G. White, Suur võitlus, orig 295.
4E.G. White, Suur võitlus, orig 296.
5Randar Tasmuth, Renessansita islami äng reformeeritud Euroopas, Postimees 29.11.2005.
6Kanoonilise eksegeesi aluspõhimõtteks on Pühakirja kui terviku mõistmine ja vaimulik seletamine.
7E.G. White, Suur võitlus, orig 602.
