Olen Tartu adventkirikus. Ruumi valgustavad ja meeleolu tekitavad kümned küünlad. Selle hooaja esimene noorte kohvikkirikuõhtu pealkirjaga „Mis teema on?“ on juba lõppenud. Spoti meeskond askeldab ringi. Otsustan tegijailt endilt uurida, mislaadi igakuise noorteüritusega siis täpsemalt tegu on.
Kuidas SPOT alguse sai?
Toomas Lukk: Tartus on omajagu noori, kellel ei olnud laupäeva õhtuti midagi peale hakata. Siis küsiti, et mis teeme. Aga keegi täpselt ei teadnud ka, mida siis teha. Mõnikord ei toimunudki midagi, teinekord mindi kuhugi välja sööma või mingit kolmandat asja. Ühesõnaga...vajadus oli olemas, et võiks laupäeva õhtul üheskoos midagi asjalikku teha.
Ja siis Arturil ikka aeg-ajalt see mõte kääris ja me arutasime, et peaks ikka midagi tegema. Aga midagi ei juhtunud. Ühel hetkel mõtlesime, et peaks ikka päris tõsiselt tegutsema, ja siis me kaasasime Kärdi. Meil oli selline esimene õhtu, läksime välja kohvikusse. Mõtlesime, mida me tegema hakkame. Ja siis läks asi käest ära (naerab).
Mina ei plaaninud seda suurelt – lihtsalt et oleks koht, kuhu tuleme kokku, kena kui laulame, vaikselt aretasime bändi ka, ja ma tahtsin nii kangesti lühikest Tähesõdade teemalist jutlust rääkida, tükk aega see kääris mul peas. Ja siis tuli välja, et me teeme hoopis kohviku. Et meil on vaja sisustust ja kujundust ja siis meil on vaja korralikult hakata proovi tegema.
Kärt Vahtramäe: Ma seda eellugu kuulen kusjuures esimest korda. Aga minu meelest on algusest saadik olnud niimoodi, et neil on olnud mind hädasti tarvis. Ühelt poolt on Toomas, kes tahtis alguses lihtsalt rahulikult asja teha: et oleks mingi viis, kuidas koos sisukalt aega veeta. Ja teist otsapidi on meil Artur, kes on pähe võtnud, et ta tahab Tartusse noortekirikut ehitama hakata. Ja siis need kaks ideed said kokku kuskil keskel (lööb käed kõva plaksatusega kokku). Ma ei kujuta ette, kuidas nad enne üldse koos unistasid.
Aga SPOTi idee on kahe haruga: üks eesmärk on pakkuda oma noortele võimalust koos aega veeta, niimoodi, et see tähendaks ka midagi hingelist. Ja teisalt on SPOT puhvertsoon, kuhu koguduse noor saab kaasa võtta oma sõbrad, kes muidu võib-olla niisama kiriku uksest sisse ei astuks. SPOT on selline neutraalne pind, kus saab kergelt meiega ja ka Jumalaga tuttavaks saada.
Juurde astub Sander Kalmus, kes vajalikke juhtmeid parasjagu kokku kerib ning lisab: Tomil oli idee, et peaks noortele kõne Star Wars’ist. Sealt tuli esimene SPOTi teema. Kuidas asi lõpuks välja kukkus, see oli oluliselt suurem, kui alguses plaanitud. Et mingi küpsis ja tee ja istume niisama, räägime natuke juttu ja kogu lugu... Kuidas esimene välja kukkus ja sealt edasi, see oli küll väike hämmastus.
Tutvustage noorte kohvikõhtu kontseptsiooni. Millised osad selles õhtus on?
Toomas: See on selles mõttes paha küsimus, et me ise pidevalt mõtleme, et millel oleks see kõige parem mõju. Ilmselt tulevad meil mingisugused muudatused, aga peamine kontseptsioon on selline, et meil on algus, kus inimesed saavad sõbralikult koos istuda ja juttu vesta ja on midagi juua ja suhu pista. Selline mõnus koosviibimise aeg. Seejärel on võimalik ühiselt laulda. Ja mõned laulud ei laulda ühiselt – mõnikord tahaks teha sellist muusikat, mis meile endale väga meeldib, aga mis kõigile ei ole tuttav. Need on meil siis n-ö esinemise laulud.
Siis on meil sõnaline osa, peamiselt olen mina olnud, aga meil on olnud ka külalised nagu Ivo, Aldar, Kärt. Sellele järgneb pühendumise hetk, mõnikord on see lühem, teinekord pikem, kus me siis püüame selle teema isiklikult Jumala ette tuua, et see käiks meist isiklikult läbi.
Ja siis on meil mingi ühistegevus, et tunneksime ennast koos lihtsalt hästi. Mõnikord läheb see väga tihedalt teemaga kokku, teinekord vähem. Mõnikord on see enne, teinekord pärast sõna, vahet ei ole. Oluline on, et inimestel oleks tore ja et nad tunneksid, et nad tahavad uuesti tagasi tulla, et jälle midagi koos teha.
Mida me väga tahame, et saaks regulaarseks, on tunnistus-kogemuse jagamine. Kui mina räägin ja kui ma leian teemakohalise kogemuse enda elus, siis ma üritan seda jagada. Aga hea on, kui on eraldi selline praktiline osa. Mõnikord jääb kuulamine teoreetiliseks. Kogemus kui praktiline osa näitab, kuidas asjad tegelikult käivad.
Kohvikõhtu jaoks te valmistate ette, ka muusikalises mõttes. Kui palju te üheks õhtuks harjutate?
Sander: Peab võimalikult palju, keskmiselt kolm proovi enne esinemist.
Kärt: Jah, meile meeldib koos olla ja asju teha. Ja tõsiselt kihvt on leiutada igasuguseid asju erinevate SPOTide jaoks. Ja kui meil on mingisugused erilised teemalood, siis nendega on alati hästi huvitav ja lõbus.
Jama on selles, et meil on vaja ennast kokku ajada ikkagi suhteliselt erinevatest kohtadest. Ja kõik on tööinimesed. Kui meil Allanit ei ole, siis on ikka väga suur osa bändist puudu. Ja Sander käib ka Tallinnast. Nii et praegu on miinimum kolm korralikku proovi enne SPOTi.
Ütlesid, et teemavalikul on huvitavad lood olnud, tooge mõni näide!
Kärt: Kui ma ise vaatan ringi ja mõtlen adventperekonnas kasvanud noortele, siis tundub, nagu kuskilt on tekkinud selline arusaam, et saab olla kas lõbus või vaimulik. Et need on kaks eri kaussi ja siis tuleb ümber lülituda. SPOTi õhtud on üks neist kohtadest, kus tahaks, et oleks tore ja lõbus olla, aga samal ajal asi ei jääks pinnapealseks. Üks ei välista tegelikult teist. Hoopis võib kaasa aidata... kui sul on lõbus ja sa naerad millegi üle, siis see võib aidata kaasa, et sõnum jõuab sügavamale südamesse kohale.
Näiteks kui teemaks oli „Ära ole kurk“, siis Toomas kirjutas isegi eraldi teemalaulu, mis on eriliselt hoogne orelisaatega lugu. Nende asjadega on alati hästi lõbus.
Kuidas tänase õhtu teema tuli?
Toomas: See teema tuli sellepärast, et meil ei olnud mingisugust muud teemat.
Tavaliselt on niimoodi, et mingi teema on alati varuks järgmiseks korraks. Et järgmise korra teema on ette teada. Üritame alati sammu võrra ees olla. Aga lihtsalt mõnikord läheb nii, et juhe jookseb kokku ja...
Kärt: ...Seal oli üks nõks veel. Pooleteise aasta jooksul on meil olnud SPOTis teemalaul. Ja nii palju oli selliseid kihvte laule, mida olime harjutanud, millega olime tõsiselt vaeva näinud. Need olid meile endile rõõmu pakkunud ja nüüd ei olnud neid enam kusagil esitada. Sest ka seda „Kurgi laulu“ ei esita regulaarselt kirikusaalis. Kuigi mõte on väga sügav. Ja siis oli vaja väljundit.
Toomas: Aga näed, ikka jäi see laul ära.
Kärt: See „Kurgi laul“ jäi ära, jah. Aga osasid teemalaule saaks esitada näiteks siis, kui räägime, et mis teema on. Et siin tuli kaks asja kokku.
Räägime nüüd kohvikõhtu nimest – SPOT. Mida see tähendab? Kas sel on mingit tähendust?
Toomas: Tagurpidi tops.
Kärt: Vot see oli kõige raskem punkt. Me olime peaaegu ühel nõul – õhtu formaat, sisustus, laulud ja kõik muud asjad läksid päris kenasti. Aga nime ei olnud! Paar-kolm korda käisime koos, istusime poolteist tundi ja mõtlesime suvalisi sõnu, lugesime ÕSi, mõtlesime inglise keele peale ja ...tulemus oli null.
Toomas: Jah, kõik head nimed olid juba ära võetud. Me kadestasime baptsiste.
Kärt: „Lift“ oli ära võetud ja „Link“ on geniaalne. Aga SPOT... ma enam ei mäletagi, kes selle lõpuks välja käis.
Toomas: Minu meelest sina ise käisid. (Kärt teeb positiivselt üllatunud näo.)
Kärt: Mina ausalt ei mäletanud. See juhtus ka niimoodi, et tuli mingisuguse ideerünnaku käigus ja me kirjutasime kõik asjad üles. Ja see sõna kätkeb endas erinevaid tähendusi.
Kõigepealt võib „spot“ tähendada mingisugust toimumise kohta või paika. Siis ta võib tähendada märkamist, inglise keeles on vastav tegusõna olemas. Näiteks märkad kedagi rahva hulgast. Ja põhimõtteliselt võib see tähendada ka plekki või laiku.
Meie jaoks tähendab Spot just seda esimest varianti – et see on koht, kus saame nii üksteise kui ka Jumalaga kohtuda.
Toomas: Tagantjärele mõeldes oli SPOT suhteliselt geniaalne valik. Sest et sõnaline osa on spotlight.
Kärt: Nagu prožektorivihk.
Toomas: Ja samal ajal on see ka mitmeti mõistetav.
Kärt: Me olime paljude asjadega hädas. Selles mõttes, et eesti keeles olid väga sageli sõnadel juba igasugused kõrvaltähendused juba olemas. Või olid nad kasutamiseks liiga pikad. Või erines ingliskeelsete sõnade kirjapilt hääldusest tunduvalt. Aga SPOT kõlab hästi ka eesti keeles. Eestlane saab selle väljaütlemisega une pealt hakkama. Ja seda on käepärane kasutada. Näiteks: „Kuhu lähed?“ – „Ma lähen SPOTi.“
Spotil on ka internetiavarustes Facebookis oma lehekülg. Millist infot sealt saab?
Kärt: Paneme sinna üles pildid üritustest. Ja ühtlasi need, kes Facebookis SPOTi sõbrad on, peaksid saama meeldetuletust järgmise SPOTi kohta. Regulaarselt.
Kes Spoti õhtutel käivad?
Toomas: Peamiselt inimesed (muigab).
Kärt: Ma arvan, et selline keskmine kord on kuskil 30 inimest. Aga rekord on olnud midagi 53 inimest ja siis me tundsime, et meil on liiga väike ruum ja rõõm ja ahdistus (ahastus, toim) olid korraga.
Aga meil on selles mõttes hästi läinud, et meil on iga kord õnnestunud saada oma koguduse noori ja siis on neid noori, kes ei ole veel või enam kogudusega seotud. Kuigi seda teist poolt võiks olla rohkem.
Toomas: See on ka põhjus, miks me neid õhtuid korraldame. Eesmärk on, et see ei jääks ainult meie koguduse noorte jaoks.
Kärt: Ei ole eriti palju võimalusi ajaliselt ja ruumiliselt, kus teha niiviisi aktiivselt misjonitööd. See on Tartu noorte võimalus, ja selles me saame veel areneda.
Toomas: Sellest tulenevalt on meie peamine eesmärk, et saame tutvustada oma Jumalat ja seda me ka teeme.
On teil ka tulevikuplaane? Spotil algas nüüd uus hooaeg – kas jätkata samas vaimus või on uued tuuled puhumas.
Toomas: Me tahame, et seeria muutuks järjest paremaks. Me ise tunneme, et meil on arenemisruumi. Aga hetkel on väike segadus, et mis see parem on. Selle pärast me ka palvetame.
Kärt: Tahaks muidugi, et meil oleks veel rohkem inimesi. Aga kui on rohkem, süda hõiskab rõõmust, aga neid ei ole kuhugi panna. Siin on käärid. See ei ole nüüd lubadus, aga vaikne lootus on, et kui tõesti tuleb rohkem rahvast, leiame ka suurema ruumi.
Kas on veel mõni aspekt, mida tahaksite välja tuua seoses SPOTiga?
Toomas: Kui teiste linnade noored loevad seda artiklit, siis: tehke kindlasti ka ise midagi. See on enda jaoks hästi tore. Ja tegelikult on tore, kui sa saad tunnistada.
Kärt: Ma tahaksin öelda aitäh kõigile, kes on tulnud meie õhtutele lähemalt või kaugemalt, ka teistest Eesti linnadest.
Toomas: Oleme tänulikud, et nad tulevad ja annavad oma panuse.
Kärt: Isegi, kui sa konkreetselt ei korralda antud üritust, on kohaletulemise panus üks suurimatest panustest. Sest üksinda laulda või muljeid vahetada või Jumalat teenida ei ole sama kui teha seda koos kellegagi, kes su kõrval on. See annab tohutult... kui inimesed tulevad ja neil endil ning teistel on koos hea olla.
