Ma olen tihti mõtelnud, kas nendel inimestel, kes tihti kolivad, on ka kodutunne ja koduigatsus. Mina olen oma elus üks kord kolinud, mis tähendab, et mul on olnud üks lapsepõlvekodu ja ma arvan teadvat, mis on kodutunne. Sel korral jutustavad mitmed siin selle rubriigi veergudel ühest teistsugusest kodutundest – kodukirikutundest ja teadmisest, et ka see kodu on paljudel meist olemas. Ja Temast – meie Päästjast ja lähedasest kaaslasest, kes on selle kodu keskpunkt, sest teevad ju kodust kodu ikka meile armsad inimesed ja seda isegi siis, kui sageli kolitakse. Sellega seoses meenus mulle Piiblist Luuka evangeeliumist kodus olev poeg meile kõigile tuttavast kadunud poja loost. See poeg oli kogu aeg kodus selle sõna otseses tähenduses, kuid ometi ei tundnud ta oma isa, kellega ta ühe katuse all elas. Kas ka meiega võib samuti juhtuda? Et oleme küll õiges kohas ja Taevaisa on ka tõotanud olla „seal, kus kaks ehk kolm on Tema nimel koos“ (Mt 18:20), aga ometi ei tunta Teda? Ja ometi ei osata rõõmus olla ühes sõpradega? Ja ometi ei osata Isa armuküllusest tibagi vastu võtta? Ja ometi nurisetakse?
Nüüd aga üks kadunud tütre tagasitulemise lugu.
Ma hakkasin Tallinna adventkoguduse pühapäevakoolis ja jumalateenistustel käima alates 1942. aastast. Sattusin sinna oma tädi ja tädimehe ärgitusel, kes tol ajal käisid Mere puiestee kirikus kuulamas Eduard Mägi jutluste seeriat Taanieli ja Ilmutuseraamatust. 1945. aastal, kui ma olin 14-aastane, ristiti mind samasse kogudusse. Uskusin, et kõik, mida Piibel õpetab, on tõsi ja mul oli siiras soov oma elu selle järgi kujundada, kuid ma ei olnud usklik selle sõna uustestamentlikus tähenduses. Minus ei olnud tekkinud mingit patutunnetust ega meeleparandust ja ma ei tundnud Jeesust Kristust oma isikliku Päästjana. G. Vandeman on sellist olukorda, mis pidas paika ka minu puhul, väga loogiliselt selgitanud: „Ärgu keegi lootku, et ta saab kasvada enne, kui ta on sündinud.“
Minu piibliuurimine piirdus hommikuse salmi ja õppetükitekstidega ja sedagi vaid seetõttu, et ei soovinud hingamispäevakooli klassis rumalana näida. Ma palvetasin, kuid rutiinselt ja mu palve oli elutu. Kuna kirikuskäimise aastate jooksul ei tekkinud isiklikku sõprust Kristusega, on arusaadav, et päästva usu puudumine tõi esile aeglase taandarengu minu niigi vaevu hingitsevas vaimulikus elus. Olin tüüpiline laodikealane – ilma igapäevase janu ja näljata Jumala Sõna järele; ilma elumuutva armastuseta Kristuse vastu. Väide „loodus ei tunne tühja kohta“ tõdenes ka minu elus. Ja kuigi ma ei pidanud valeks midagi, mida kogudus õpetas või uskus, jäin ma 1963. aastal kogudusest eemale.
Issand teadis, et ma tulen kord tagasi – tean seda nüüd kindlalt ja kuna ma tulin tagasi, pidin olema kunagi Talle kuulunud. See oli olnud mu pühapäevakooli aastatel. Siis oli mul suur soov koolis teistele rääkida, kutsusin mõnda koolikaaslast ka pühapäevakooli ja mu tolleaegne sõber Ilme tuligi mõneks ajaks. Õpetasin koolis ühele väiksemale tüdrukule mitu laulu selgeks ja tahtsin seda tüdrukut kutsuda ka pühapäevakooli. Kuna olin sel ajal tagasihoidlik suhtleja, pidi see olema ülalt saadud julgus, mis pani mind minema selle tüdruku koju tema ema käest küsima, kas tema tütar võiks tulla ka pühapäevakooli. Seda last sinna ei lubatud.
Hüppan nüüd paljudest aastatest üle ja jõuan aastasse 1979. Minu suhe Jumalaga tol ajal oli selline, et kirikus ma ei käinud, aga kodust lahkudes palusin ikka oma armsate kaitsmise ja hoidmise pärast. Kui ma tänaval mõnda usklikku kohtasin, kes mind tagasi kirikusse kutsus, siis ütlesin päris rumalasti, et küll ma siis tulen, kui tahan.
Ühel veebruarikuu päeval kohtasin Pärnu maanteel oma endist õpetajat ja koorijuhti, kes oli üle elanud kaks onkoloogilist operatsiooni, nägi aga kõike seda arvesse võttes hea ja rõõmus välja. Ta kutsus mind endale külla ja soovis mulle rääkida, millise ime on Jumal tema elus teinud. Möödus mitu kuud ja lõpuks, 1. mail, minu õpetaja sünnipäeval, otsustasin talle külla minna. Ukse avas tema õde, kes ütles, et ma ei ehmataks, sest eakas õpetaja oli voodis ja väga haige ning nõrk. Armsa õpetaja juures oli haigus kohutavat laastamistööd teinud, kuid ta polnud õnnetu ega masendunud. Nüüd jutustas ta mulle, et oli koorist loobunud, sest ta elus oli toimunud tõeline pööre. Ta oli 1975. aastal lasknud ennast ristida Oleviste kogudusse. Sellega täitus tema ema soov ja igatsus – kuigi nüüd oli ema juba puhkama läinud. Kuna ta rinnal olev mädanev haav vajas hoolt ja mulle meenus Seppo vaigusalv, siis hakkasingi tema eest hoolitsema. Tavaliselt tulin, puhastasin haava, panin uue sideme, siis tegin talle midagi kerget süüa. Siis palus ta tavaliselt mul endale Piiblit ette lugeda, kuna ta ise ei jaksanud enam Piiblit käes hoida ega pikalt lugeda. Ta ütles, kust lugeda ja nii ma istusin seal, käes raamat, mida ma polnud aastaid kätte võtnud. Mina teadsin, et minu koguduses õpetati piiblitõde, kuid mina olin selle kõik sinna maha jätnud. 16 aasta järel oli mul taas käes Piibel. Ja ma lugesin seda oma õpetajale.
Seal käies tutvusin ka tema usukaaslastega, kes olid rõõmsad ja sõbralikud. Minu armas õpetaja aga nimetas mind talle saadetud “ingliks“ ja ma mõistsin, kui väga vajas ta hoolitsust. Ent tema usk oli tugev Jumala kindlasse juhtimisse, ta ei nurisenud ega kaevanud. Kuna ta läks iga päevaga nõrgemaks, olin sunnitud ka öösiti tema juures olema. Lugesin talle endiselt Pühakirjast ette. Ja äkki – ühel päeval kui olin võtnud Piibli, et talle soovitud kohast lugeda, oli korraga kõik teisiti kui tavaliselt. Hakkasin lugema ja kõik, mis lugesin, oli MINULE, ma ei suutnud edasi lugeda, hakkasin nutma, võitlesin pisaratega, kuid ei saanud sinna midagi parata. Teadsin korraga, et sellest hetkest on kõik muutnud, et möödunu on seljataga ja et nüüd algab mul uus elu koos Issandaga. Armas õpetaja, kes mõistis, mis minuga toimus, palvetas ja tänas Jumalat ning palus mulle õnnistust ja armu!
Läksin koju, põlvitasin diivanilaua äärde ja palvetasin. Rääkisin Jeesusele kõik meeldetulevad vead ja halva ning palusin andeks, nutsin ja tänasin ning teadsin, et olen andeks saanud. Hommikul ärgates nägin oma raamaturiiulit ja mu huulilt pääses selle kohta üks ainus sõna: „Pahn!“ Tuli meelde eelmine õhtu ja eelmine päev ja ma teadsin, et olen „uus“, rõõmus ja õnnelik. Pikameelne ja andestav Jumal oli mind kannatlikult oodanud ja nüüd täitis minu südant suur tänutunne.
Veel ootas mind ees koguduse valimise otsus. Minu sõbrad Oleviste kogudusest ootasid mind enda juurde – olin ju saanud usklikuks oma armsat õpetajat põetades ja tema oli baptist. Samas olin peaaegu kõik need eemaloldud aastad olnud adventkoguduse nimekirjas ja jäänud kogudusest eemale just seetõttu, et ma Kristust isiklikult ei tundnud. Olin kogenud, et ainult õpetus, ka kõige õigem õpetus, ei hoia kedagi kuskil kinni! Ainult isik! Jumala Sõna lugedes selgines mulle Jumala tahe ka selles küsimuses. Kohtusin ka vend Tärgiga ja andsin talle teada oma otsusest ühineda adventkogudusega, tema aga soovis mulle palju õnnistusi ja hoiatas dogmaatikuks muutumise eest. Vastasin, et see pole Jeesust Kristust tundes võimalik.
Siis läksin Mere pst kiriku kantseleisse ja Maimu (Väli) kutsus mind hingamispäeval piiblitundi ja oma klassi. 29. juuli hommikul läksin rõõmsalt „oma“ kiriku uksest sisse – möödunud oli 16 ja pool aastat! Milline imeline Issanda arm ja juhtimine oli mulle osaks saanud! Minu ümber oli nii palju mu endisi kaaslasi – Heldi (Meos), Mirje (Solovjov), Ester (Arismaa), Ester (Tamm), Roland (Kasvand), Kaalep (Roosilaid) ja veel palju teisi. Kõik olid rõõmsad, sest mõistsid, et see pole mõni juhuslik külastus, vaid tagasitulek.
Minu mälestustes on ere pilt 1979. aasta 10. augusti õhtust. Istun adventkiriku rõdul, päike paistab avatud ristimisbasseini serval olevale suurele vaasile, milles on valged karikakrad. Kuulan jutlust ja vaatan basseini, hinges ootus ja rõõmus ärevus teadmisest, et kohe-kohe astun sinna mina, et lasta enda matta veehauda, jätta maha oma endine elu ja tõusta uude ellu ühes oma armsa Issanda Jeesuse Kristusega! Selles uues elus kõnnin nüüd juba 31 aastat ega ole iial oma valikut kahetsenud. Jumalalt tuleb rõõmus ja tänulik kindlus, et olen päästetud ja kuulun Temale ning et Tema juurest ei saa mind keegi ära kiskuda. Iga samm igaviku poole on sillutatud Issanda imeliste ja ustavate tõotustega. Jäägu minu tunnistust lõpetama kord igaviku igatsusest ajendatuna kirjapandud lauluread:
Igavikumaale viib neid rännutee,
kelle hinges põleb kutse kõrgustest!
Ühel päeval avat’ koduväravad –
oma lapsi ootab Kristus Kuningas!
Aino Ormus
Lk 15:32 võime lugeda kadunud poja tagasituleku puhul: „Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!” Eelneva loo kontekstis tuleks ainult „venna“ asemele „õde“ kirjutada. Ka ainus pilt jooksvast Jumalast on pärit kadunud poja loost, kus Jumal jookseb oma kojutuleva lapse poole. Üht raadiosaadet ette valmistades leidsin kusagilt loo sellest, et auväärsed inimesed idamaades EI jookse. Kord jäetud ühes Jeruusalemma kristlikus koguduses üks mees koguni pastoriks valimata, kuna koguduseliikmed nägid teda tänaval liiga kiiresti kõndimas. Mõelda siis, et auväärne Jumal jookseb meie poole, käed laiali sirutatud ja valmis meid oma embusse võtma. Ja see Tema embusse jõudmine on tõeline kojutulek!
Paljud emad ja vanaemad (ja muidugi isad ja vanaisad ka) lähevad ülestõusmise lootuses puhkama, nägemata oma laste ja lastelaste pöördumist. Lakkamatuid palveid on taeva poole saadetud ja tundub, et ei midagi. Aga nii see ainult tundub. Tegelikult ei tule Jumala läkitatud Sõna tühjalt tagasi, vaid teeb seda, milleks see on läkitatud. Ja igatahes kuuleb Jumal palveid. Järgnevgi on tunnistus sellest.
Väike laps paneb õhtul käekesed kokku ja palub andeks Taevaisalt, kui ta on olnud sõnakuulmatu ja meie kallis Issand kuuleb ja andestab.
See väike laps olin mina. Seda kõike õpetas mulle vanaema, kes oli adventist. Sirgusin suuremaks, olin viisteist aastat vana, kui vanaema ütles mulle ühel kevadpäeval: „Evi, ära täna kooli mine.“ Kuidas siis nii? Läksin ikka ja kui ma pärast koju jõudsin, ei olnud vanaema enam elus. Ta oli oma elu viimastel hetkedel üksi ja ma ei tea, mida ta soovis mulle öelda. Mul oli väga kahju, et ma vanaema viimast soovi ei arvestanud. Jäin justkui üksi, sest polnud enam armastavat, õpetavat vanaema. Kaaslasteks jäid mulle lähedased, kes olid kõik ilmalikud inimesed. Minagi eemaldusin usust ja läksin vooluga kaasa, seda paljudeks aastateks. Kuid vanaema ja temalt saadud õpetused ei ununenud.
Oli aasta 1992, kui lugesin, et korraldatakse mingi vaimulik seminar ja teadsin, et see oli minu vanaema usu – seitsmenda päeva adventistide poolt. Taevane Isa oma Püha Vaimu läbi aitas mul otsust teha ja nii olingi seminarist osavõtjate seas, kus õppisin Teda rohkem tundma. Peale seminari tulin ristimisele ja kuulun nüüd Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudusse.
Kuid Saatanale see ei meeldinud. Kamp noorukeid sõitis minu kodu juures suure kiirusega vastu seina – minust vaid 10 sentimeetri kaugusel, just nii vähe puudus, et oleksin olnud seina ja auto vahel. Vaid Jumala arm ja Tema juhtimine päästis mind. Teisel korral pidin südalinnas jällegi sattuma liiklusõnnetusse, kuid hea ja ustav Taevaisa hoidis mind! Tänu Temale igapäevase hoidmise ja kaitse eest!
Evi Tomingas
Kujutan ette seda hetke Taevalinnas (või juba teel sinna), kus Evi vanaema märkab äkki lunastatute seas naist, kes õige pisut meenutab seda 15-aastast tüdrukut, kellele tal ei õnnestunudki tol korral igavikuväraval peatudes viimaseid soovitusi anda. Kas tõesti on see tema Evikene? Jah, tõesti, just nii suur on Issanda arm. Ja, kes teab, võib-olla astuvad nad koos Jeesuse ette elukrooni vastu võtma.
Ja nüüd veel üks tagasitulemise lugu.
Sündisin kristlikus peres, isa poolt tädid olid kõik adventistid. Ema suri varakult ja jäin tädi Ida kasvatada. Isa oli sõjas ja kaugel Siberis. Tädi luges mulle palju piiblilugusid. Need lapsepõlve ja noorusaja sündmused on mul eredalt meeles. Põltsamaa noored koos vend Saarnikuga käisid hingamispäeval sageli meil. Pärast kolisime Jõgevale, kus töötas vend Laimets. Tema abikaasa õpetas meid, lapsi, laulma ja deklameerima. Huvitav oli see, kui vend Laimets ristis öösel Pedja jões uusi liikmeid. Reede oli alati tegus ettevalmistuspäev hingamispäevale, siis küpsetati leiba, koristati ja käidi saunas.
Siis oli tulekahju. Mind viidi Tartusse. Algas uus lehekülg minu elus. Sattusin Jumalat mitteuskuvasse perre, kus elunormiks olid ka viin, suits ja riid. Nii möödusid neli aastat – siis tuli isa Siberist tagasi. Tänu Jumalale! Algas taas uus elu, tutvusin Tallinna noortega ja käisin igal hingamispäeval kirikus.
Edasi algas „töömehe periood“. Tulid uued tutvused, abielu, laste sünd. Ja ma jäin kirikust eemale 45 aastaks.
Kui uuesti kirikusse tulin, tulid mind tervitama kõik endised noorepõlve tuttavad: Volli (Rosin), Mirje (Solovjov), Raul ja Virve (Kõrgendid), Helje (Roosilaid) jt, mind kutsuti nende juurde lõunale. See kõik oli nii soe ja sõbralik, nagu poleks vahepealset aega olnudki! Kui armas oli tagasi tulla! Suur tänu Loojale, et Ta mind tagasi kutsus! Unustamatult armsad ja õpetlikud olid piiblitunnid Aino (Ormus) juhendamisel kiriku teisel korrusel. Võtsin osa kahest kursusest. Samuti tore on käia kodugrupis palveringis, kus saab oma rõõme ja muresid jagada ja tunda, et teisedki su olukorrale palves kaasa elavad.
Tänu Jumalale kõige hea ja õnnistuste eest!
Klara Pulk
Tihti olen paljude suust kuulnud, et selleks, et uskuda, pole vaja iga nädal kirikus käia. Eelnevad lood lükkavad sedasorti väited ümber. Me oleme Pühakirja kohaselt Kristuse ihu ja ihus on erinevad kehaosad üksteisega seotud. Jumala juurde tulek või tagasitulek on enamikel juhtudest seotud ka kristliku osaduse leidmisega.
Soovin sullegi, hea lugeja, jätkuvat osadust oma Issandaga ja Tema lastega! Sulle aga, kes sa praegu „kadunud“ oled, kiiret leidmist. Sind oodatakse väga!
