Kui Peetrus ja Johannes seisid Suurkohtu ees ühe invaliidi tervistamisest aru andmas, ütles Peetrus Suurkohtule muu hulgas: „Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks“. Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ (Ap 4:11, 12) Meid huvitab täna eriliselt just tsitaadi viimane lause: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet...“
Käesolev elu, mida me siin elame, pole kogu elu, mida Looja inimesele määranud on. Inimestel, kes arvavad, et käesolev elu ongi kogu elu ja et pärast surma pole enam midagi, oleks kasulik teada, et see pole nii. Jumala soov on, et inimene elaks igavesti, ja seda mitte praeguses probleemiderohkes olukorras ja praegustes tingimustes, vaid ideaalsetes. Ta on selleks vajaliku omalt poolt teinud ja teeb selleks vajalikku jätkuvalt. Igavese elu saamine aga oleneb ka inimesest endast. Aadam ja Eeva võinuks elada igavesti, ilma et nad oleks surnud, kui nad poleks Jumala korraldusest üle astunud. Ometi on Jumalal plaan, kuidas päästa inimesed, kes on Tema korraldustest üle astunud. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) On kaks võimalust – kas saada igavene elu või hukkuda. Just hukkumisest pääsemist ja igavese elu saamist pidaski Peetrus silmas, öeldes, et kellegi muu läbi ei ole päästet. Maailmas on inimeste seas, kes usuvad, et ka pärast surma on midagi, mitmeid eri mõtteid sellest, mis saab ja kuidas. Räägitakse erinevatest pääseteedest, aga Peetrus ütles täiesti üheselt mõistetavalt, et „kellegi muu (kui Jeesuse) läbi ei ole päästet“. Jeesus ise ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ (Jh 14:6)
Jumala korraldustest üle astumise (ehk patu) tulemus (ehk palk) on surm. „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 6:23) Kuna „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23), siis on kõigi osa surra. Selleks, et patustanud inimene võiks patud andeks saada ja elada igavesti, sai Jumala Poeg Kristus Jeesus inimeseks, elas Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas olevat patuta elu ja lasi end kurjade inimeste poolt hukata. Nii sai Jumala patutu Poja surm inimeste eest asenduslikuks surmaks. Paulus kirjutas: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi“ (1Kr 15:3, 4) ning „ja Ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.“ (2Kr 5:14) Ja veel: „...ning teid, kes olite surnud üleastumistes... teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades meile kõik üleastumised...“ (Kl 2:13)
Kuigi Kristus suri kõikide eest, jääb Tema surm siiski maksvaks ainult nende eest, kes oma patte kahetsevad ja Kristuse asendava surma usus enda eest maksvana vastu võtavad. See on reegel, mis ei võta Jumalalt õigust andestada ka neile, kel pole olnud võimalust Kristusest ja Tema lunastavast surmast teadlik olla, aga kes oma eksimusi kahetsevad. Kordan veel eespool tsiteeritut: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) ja „Ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.“ (2Kr 5:14) Jumala arm, mis andestab patud ja tõotab igavest elu, ei tähenda, et me ei suregi, vaid et meid äratatakse surnuist üles. Kristuse ülestõusmine surnuist tagab selle, aga samuti Tema eestkoste meie eest, „et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal aja.“ (Hb 4:16) „Jeesus ütles...: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?““ (Jh 11:25, 26) Kirjast heebrealastele (Hb 7:24, 25) loeme veel: „Jeesusel on aga selle tõttu, et Ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet. Just seepärast Ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette Tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ Roomlastele kirjutas Paulus:
„..me usume Temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.“ (Rm 4:25)
Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas oleva Kristuse elu, Tema kannatuste, surma ja ülestõusmise näol on Jumal andnud ainsa vahendi inimese patu lunastamiseks, nii et neil, kes selle lunastuse usus vastu võtavad, oleks igavene elu ning et kogu loodu võiks paremini mõista Looja lõputut ja püha armastust. See täiuslik lunastus vabastab süüdistustest nii Jumala käsu õigluse kui ka Tema iseloomu armulikkuse, mõistes hukka meie patu ja valmistades samal ajal meile andestuse. Kristuse surm on asenduslik ja heastav, lepitav ja ümbermuutev. See kuulutab Jeesuse Kristuse Issandaks, kelle ees kummardavad kõik põlved taevas ja maa peal. Päästmise kogemus on omaette teema, millest edaspidi.
