Lugu veeuputusest ja Noa laevast on arvatavasti üks tuntumatest piiblilugudest. See on ühest küljest ilus ja kujundlik lastelugu, teisest küljest aga võib olla ka just seeläbi mõnikord valesti mõistetud ja esitatud. Lool on sügav tähendus seoses Jumala ja inimkonnaga ning üks võimalus selle mõistmiseks on järgida Kristuse-keskset lähenemist.
Kui võtta teksti sõna-sõnalt, siis kõigepealt tuleks märkida, et tegemist pole mitte veeuputuse looga, vaid jutustusega Noa soost (1Ms 6:8). Õige asjakohane pealkiri annab hiljem olulisi konnotatsioone, sest Noa sugu on mainitud ka Jeesuse sünniloos (Lk 3:36). Jutustuse tekstisisene pealkirjastamine on sooritatud alles peale sissejuhatava problemaatika esitust seoses inimkonna kurjusega. Seega, kuna inimesed olid kurjad, siis leidis Jumal lahenduse Noas, kes „leidis armu Issanda silmis“ ja oli „üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; kõndis koos Jumalaga“ (s7 ja 8). Jutustusega Noa soost esitatakse jumalik päästeplaan maailma vallanud kurjusest.
Inimlike omadustega probleemne Jumal
Esimene probleem tekib, kui keskenduda Jumalat kirjeldavatele salmidele. Jääb mulje, et Jumal kasutab kurjusega võideldes nn katse-eksituse meetodit. Kõigepealt kahetseb, et Ta inimese on teinud maa peale, enne veeuputust (s 6), siis peale veeuputust kahetseb Ta uuesti: „Issand mõtles oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.““ (1Ms 8:20j) Jumalat esitatakse siin antropomorfsena ja see osutub kohati koomiliseks. Jumal on kui inimene, kes ei näe algusest lõppu ega tea, et inimese südame mõtlemised olid kurjad juba lapsepõlvest ka enne Tema saadetud veeuputust.
Teine probleem on seoses sõna-sõnalise tõlgendusega Jumala kavatsustest. Jumalat esitatakse inimlikes terminites kui seda, kes tahab hävitada. Vastusena nähtustele nagu „inimese kurjus“, „maad täitev vägivald“ ja „eluviisides raiskunud liha“ (s 5, 11, 13) otsustab Jumal samades inimlikes kategooriates „kaotada“, „teha lõpu“ ja „hävitada“ (s 7, 13).
Lähtuvalt kaasaja inimkonna veendumusest, et vägivald sünnitab vägivalda, võiks küsida, kuidas Jumal inimese kurjusega tegeledes on ise vägivaldne? Kuidas saab õigluse nimel ülekohtuga võideldes kasutada vägivaldseid meetodeid?
Tähelepanu juhtides jutustuse natuke koomilistele ja teisalt traagilistele külgedele, ei taha ma mitte alavääristada jumalust ega küsimuse alla asetada Piiblit. Lähtudes põhimõttest, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada (2Pt 1:20), kutsun pigem üles mõtisklema selle loo mõtte üle. Tegemist pole küll puhtakujulise prohvetiennustusega, vaid Piibli alglooga. Siiski, küsimus peaks olema: „Mida lugejaile siin tahetakse edasi anda?“ ning „Mida meie kui kristlik kogudus tänapäeval selle looga tõestame või õpetame?“
Veeuputuse ulatus on vaidlusalune teema ja siin tuuakse kõikvõimalikke loodusteaduslikke ning geoloogilisi põhjendusi. Vaatamata põhjenduste adekvaatsusele jääb sündmus ise lõpuks ikkagi usuküsimuseks. Globaalsele uputuseusule viitavad aga algkristlikud tunnistused, mis valdavalt seostuvad hoiatusega jumaliku kohtu eest (1Pt 3:20; 2Pt 3:5, 6). Kuulutus jumalikust kohtust on kindlasti üks kaalukas osa, mis läbib Pühakirja metanarratiivi. Kohtumotiivi tähtsus väljendub ka Jeesuse enda sõnades (Mt 24:39; Lk 17:27). Jutustuse peateema aga pole kindlasti mitte kohtukuulutus, vaid päästmine – ja seda mitte veeuputusest, vaid maad valitsevast vägivallast. See erinevus rõhuasetuses on pöördelise tähtsusega.1
Emmause tee perspektiiv
Kõnealuses jutustuses on Jumal see, kes on otsustanud hävitada. Siinkohal ei tohiks aga kanda Jumalale üle inimlikke omadusi isegi siis, kui inimese poolt kirja pandud tekstis seda tehakse.2 Kui Jumalat esitatakse antropomorfsena, siis on põhjust häälestada end kriitiliselt. Jutustuses Noa soost esitatakse Jumalat inimlike omadustega: Ta tunneb lõhna ja kahetseb. Jumal kindlasti ei kahetsenud inimese kombel enne ega peale veeuputust, sest „ta ei ole inimene, et ta kahetseb“ (1Sm 15:28).
Samuti ei saa Jumala puhul eeldada ei inimlikku ega jumalikku kurjust (eriti groteskne väljend): „Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?“ (Hs 18:23). Jeesuse sõnade mõte rikkale: „Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal“ (Lk 18:19) on korratud Johannese evangeeliumis: „Jumal on valgus ja temas ei ole mingit pimedust“ (1Jh 1:5). Hea ei kasuta kurja vahendeid; vägivaldsed meetodid on Temale vastuvõetamatud.
Jutustuses Noa soost saab siiski usaldada Jumalat, kes teab, mida teeb. Selleks tuleks valida õige vaatenurk – ma nimetaksin seda „Emmause tee perspektiiviks“. On oluline, et mõistetaks, mida kõikides kirjades on kirjutatud Kristusest (Lk 24:27). See on pöördunud jüngrite vaade Pühakirjale. Pöördumata kombel lugedes on meiegi silmad „peetud“, nii et me ei tunne Jeesust ära (s 16). Paulus, kirjutades oma „tänapäevast“ korintlastele, räägib mõnedest, kelle mõtteviis oli paadunud: „Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses.“ (2Kr 3:14) Pauluse aeg ei erine sel puhul meie tänapäevast. Piibli hermeneutika3 algab Sõna õigest lugemisest ja mõistmisest ning lõpeb samuti selle ellurakendamisega õigel viisil. Sageli tähendab see piiratud usulise mõtteviisi ja stereotüüpsete kontseptsioonide hülgamist.
Mida Jumal õigupoolest „tahtis“?
On oht, et veeuputusest lugedes pöördub tähelepanu uputuse hävitusele rohkem ja tähelepanuta jääb olulisem mõte. Jeesuse apostel Peetrus on toonud selle mõtte välja: „Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti.“ (1Pt 3:19; vt ka: „Issanda pikka meelt pidage päästeks“ - 2Pt 3:15).
Seega, jutustus Noa soost on jutustus päästmisest. Inimesed olid vägivaldsed, kuid Jumal otsustas nad kurjusest päästa. Miks päästeti vähesed? Igal juhul mitte sellepärast, et Jumal inimesi oleks tahtnud „kaotada ja hävitada“, nagu tekst ütleb. Sõnum on, et Jumal tahtis kõiki päästa, mitte hävitada, kuna Ta oli valmis pikameelselt ootama (mõningate andmete järgi 120 aastat), lastes valmistada laeva. Jumal ei ole ennast muutnud, öeldakse Piiblis (Ml 3:6).
Kaks tuhat aastat tagasi, Jeesuse ajaks, polnud Jumal ennast veel muutnud. Rääkides lugu heast karjasest, kes jätab oma 99 lammast ja läheb kadunut otsima, ütles Jeesus: „Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks“ (Mt 18:14). Jeesuse õpilase kirjas öeldakse, et Jumal „on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele“ (2Pt 3:9). Piibli kuldsalmiks nimetatud tekst, mille kohta ma julgen väita, et selle tähendus on sagedase kontekstivälise kasutamise tõttu tuhmiks kulunud, väidab: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) Oluline on ka kohe järgmine salm: „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ (s 17) Pääste saab alguse uuestisündimisest (vt Jh 3,3–7), mis on õige Jumala tahte mõistmise algus (vt Rm 12:1j).
Võiks öelda, et laevaga maailmamerel seilav Noa sugu – kas püsib pinnal või vajub põhja – vastavalt püha teksti interpretatsioonile. Vastutus on väga suur ja hinnaks kindlasti palju arvukam rahvahulk kui need kaheksa eelajaloolist hinge. Tarvitseb vaid eemaldada Kristus Noa sugupuust ning häving on paratamatu.
1 Õigesti mõistetuna on jumalik kohus ise eelkõige pääste- või vabastamisaktsioon Jumala rahvale. (vt Ilm 19:1-10).
2 Näiteks, seoses Piibli autorite maailmavaatelistest iseärasustest tulenevate omadustega, ütleb E.G. White, et Piibel „ei ole Jumala mõtte- ja väljendusviis“. (Ellen G. White, Selected Messages, book 1, Washington, D. C.: Review and Herald, 1958, 21).
3 Zeusi poeg ja sõnumiviija Hermes, kes väikse lapsena oma venna Apolloni karja varastas, pani sandaalid valetpidi jalga, nii et maha jäävad jäljed eksitaksid võimalikku jäljekütti. See kaval teguviis on sümboolne meelevaldse Piibli tõlgendamise korral.
