Ilm oli päikseline tol aprillikuisel päeval, mil Kopli poolsaarel Tallinnas korterelamu välisukse kella helistasin. Selgus, et olengi õiges kohas. Neljandal korrusel ootasid mind 100-aastane Tallinna I adventkoguduse liige Sinaida Kõiv ja 78-aastane sama koguduse liige Maimu Leibur, kes justkui ema ja tütar ühe katuse all juba rohkem kui 15 aastat elanud. Hea kombinatsioon ühisest leibkonnast, teineteise abistamisest, sõprusest, ootustest-lootustest. Aga ka elukogemusest, kannatustest, valust ja rõõmust. Soe kodu tervitas ja sõbralikud daamid olid üks jutukam kui teine.
Kuidas te nõndaviisi ühe katuse alla elama asusite?
Maimu: See on Jumala juhtimine olnud algusest peale. Mina elasin väljaspool Tallinna Mäekülas ja Siina (Sinaida hüüdnimi) Tallinnas. 1994. aastal käisin aga tihti Tallinnas Sinaidal külas. Kui sõitsin Krimmi või mujale, tuli ta mind saatma või lennukile vastu. Sinaida sai teada, et maja, kus elanud olin, tuli pärijatele tagasi anda ning pidin majast lahkuma. Selle peale ütles ta: „Tule ära linna, mis sa seal maal müttad!“ Mina ei võtnud seda tõsiselt ja sõitsin ikka maale. Järgmine kord kui kohtusime, ütles Sinaida taas, et ta mõtleb seda ikka tõsiselt. Ja siis hakkasime vaikselt plaane tegema ja asju Tallinnasse kolima. 1994. aasta novembris kolisingi ära Tallinnasse. Ta on minule kui teine ema ja sobib selleks väga hästi! Meie vanusevahe on 22 aastat ja ta on tõesti väga hea emme!
Teil oli vaja kaks majapidamist Tallinna kahetoalisse korterisse mahutada, kas tuli palju valikuid teha, mida võtta, mida ära anda?
Maimu: Jah, mõlemad pidime ikka paljudest asjadest loobuma. Sinaida andis aastate jooksul armsaks saanud mööbli tasuta ära. Minagi olin sunnitud väga paljudest asjadest loobuma. Ühe katuse all elamine sujub meil aga väga hästi, sest Sinaida on väga hea iseloomuga. Oleme justkui üks pere. Ema ja tütar...
Sinaida: Kui sai kortereid erastada, erastasin selle ja tegin kinkelepingu. Nii et nüüd on korter justkui Maimu oma. Kahe pensioniga saab aga palju paremini ühe katuse all hakkama, kui ühega oleks saanud.
Maimu: Koos on ikka palju parem kui üksinda. Abi on alati võtta, kui on ikkagi teine armas inimene kõrval.
Sinaida: Maimul läheb suurem aeg minu peale, sest ta kogu aeg abistab. Mõni aeg tagasi läksime neljandalt korruselt trepist alla õue, seal sain viis sammu kõndida ja siis tulime üles tagasi. Rohkem ei jaksanud. Korteris ma käin ikka vannituppa ja kööki ise, aga sagedasti Maimu aitab. Maimu on väga abivalmis.
Kokku on saanud hea komplekt. Kõik on olemas ja niigi veel liiga palju, nagu daamid väitsid. Kaasa ei võta me ka mitte midagi, kui siit ilmast lahkume. Nii et mida vähem meil on, seda parem.
Et ühe katuse all õdedena ja justkui ema-tütrena elada, läheb kaht head iseloomu vaja – kas teil mõni tüli ka on olnud?
Sinaida: Tülisid ei ole olnud. Kõik on selgeks saanud heaga. Jumal juhib, kui me laseme ennast juhtida, ja meie laseme.
Maimu: Mingit okast ei ole meist kummalgi teineteise vastu südames. Kui anname ennast Jumala juhtida, juhib Ta nii väikestes kui suurtes asjdes. Minul on üks oluline Taevaisa juhtimine meeles seoses 1949. aasta küüditamisega. Kuna meie elasime oma perega umbes kolm aastat välismaal, oli see piisav, et küüditatute nimekirja sattuda. Taevaisa juhtis mind aga kodust ära selleks ajaks ja ema sai heade naabrite kaudu teada, et on küüditamine, ning sai varjuda kambri tagumisse nurka. Majas oli meil kõigiga hea läbisaamine, seepärast kõigest teada saimegi, ja meid ei küüditatud. Küllap Jumal nägi ette, kas me oleksime selle üle elanud ja tagasi tulnud või mitte.
Ka Sinaida on oma pika ea jooksul palju läbi elanud. Sündinud Venemaal, kuid juba lapsena kolis perekond tagasi Eestisse. Kodulinnaks peab ta Tallinna, kus möödusid lapsepõlv ja noorus ning kus Sinaida omandas hariduse Tallinna Linna Tütarlaste Kaubanduskoolis. Seejärel kolis perekond tagasi Venemaale, kus Sinaida hakkas leiba teenima arveametnikuna Torosovo mõisas. Seal sai ta ka olulise kogemuse. Nimelt teadis Sinaida, et kõrvaltoas kedagi tol hetkel ei olnud. Siiski tõusis ta toolilt püsti ja avas ukse kõrvaltuppa, et kaeda... Samal hetkel kukkus toolile, millel ta istunud oli, aken. Jumal oli hoidnud teda õnnetusest.
Sinaida töö viis teda paljudele reisidele, kuid peagi asus ta kätt proovima Leningradi meditsiiniinstituudi ettevalmistuskursustel. 1941. aasta kevadel, sõja kolmandal aastal, lõpetas Sinaida Leningradi Pediaatrilise Meditsiiniinstituudi. Temast sai arst. See on amet, mille läbi Sinaida on saanud aidata paljusid inimesi, ka neil aegadel, mil ta enda väitel Jumala juures ei olnud. Need pikad, Jumala otsese järgimiseta elatud aastad ongi olnud need, mida Sinaida enim oma elus kahetseb. Need elaks ta kohe teisiti, kui saaks! Meditsiiniinstituudi lõpetamise järel mobiliseeriti ta venelasest abikaasa ning ka teda ennast. Küllap oli see Jumala juhtimine, sest Leningradi tabas hiljem raske aeg, arvab Sinaida. Sinaidat on Jumal kandnud läbi haigustest ning haiguse kaudu tuli adventkoguduse liikmeks ka tema õde. Igal kannatusel on olnud oma osa täita.
Mis on sinu elu kõige õnnelikum aeg?
Sinaida: Lapsepõlv! Lapsepõlves oli mul ka väga rikas fantaasia ja see on tänini säilinud. Kujutasin ette, et kui suureks saan, olen hästi pikk, sale ja süsimustade juustega. Välimuse osas mu unistused täide ei läinud. Edaspidises elus olen pigem tegudeinimene olnud kui unistaja. Ei ole ennast kunagi ülehinnanud ka mitte. Ja kui mina laps olin, ei olnud maailmas nii palju kurjust kui täna. Inimesed olid lahked ja sõbralikud.
Kui vaadata tagasi maises mõistes pikale elule, mis on siiani sinu suurimad pettumused olnud?
Sinaida: Kuna ma suurelennulisi plaane teinud ei ole, siis pole ka suuri pettumusi olnud. Kahetsen muidugi, et ma maailmas olles nii palju aega kaotasin. Aga siiski, sel ajal tegin oma tööd ja aitasin inimesi, seda tööd tegin ausalt ja südamtunnistuse järgi, nii et päris mahavisatud aeg see ka ei olnud. Maailm ja kõik, mida see pakub, on aga tühised. Kõige selle tühjuse peale olen omal ajal lootnud ja selle nimel elanud, muidugi on rõõmu ka olnud, aga see kõik on pettus ja midagi ei jää järele. Mida silm ei ole seletanud, mida kõrv ei ole kuunud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud. Ka kõige andekamad filosoofid ei oska ette kujutada, missugune saab elu Jumala riigis olema! Seda pakutakse meile kõigile.
Mis on see, mis jääb, mis on oluline?
Sinaida: Oluline on see, mis on elatud õigel teel. Jumalaga käies. Vahetevahel ja eriti viimasel ajal, kui käisin seltskonnas, teatris, kinos, tulin koju ja mõtlesin, et mis see kõik oli, milleks see kõik vajalik oli. Hing jäi tühjaks. Miks otsida sealt, kui on teada õige allikas, kust otsida. Aga see on kõik tagantjärele tarkus!
Mis on su pika ea võti?
Sinaida: Liha olen vähe söönud. Nelja-aastasena ütlesin, et liha on koeratoit, kala on kassitoit... Nii et olen püüdnud tervislikult elada. Kindlasti on see kõik mind mõjutanud. Aga ma ei ole kunagi soovinud pikka iga. See on olnud Taevaisa tahtmine, sest ütlen ikka: sündigu Sinu tahtmine. Kuigi, ega see ei ole kerge, nii kaua elada. Aga Jumal on niimoodi mulle andnud.
Hommikul, kui sa üles ärkad, mida sa esimesena teed?
Sinaida: Palve on esimene. Rooma 12:12 on kirjutatud „Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses ja püsivad palves.“ Olgu me tervislikult missuguses seisundis tahes, aga palvetada me ikka saame, igal ajal, igal pool. Peaksime neid aegu ja võimalusi tõesti ära kasutama. Rõõmsameelsust on raske kogu aeg säilitada, aga Taevaisa aitab selles ka. Nuriseda ei tohi aga mitte üheski olukorras ega seisundis. Üksinda ei saa aga seista vastu hingevaenlasele, kes on juba nagu möirgaja lõukoer. Ta ei taha ju kedagi rahule jätta. Ei jäta ta usklikke ka rahule. Püüab, et kui saaks kedagi hukata, oleks tal taas üks linnuke kirjas. Aga me teame, et päästab ainult Jumal. Jumalale toetudes, täielikult end Talle ära andes, nii võib olla rõõmus Issandas!
Sinaida ja Maimu hoiavad end kursis ka maailmas aktuaalsete teemadega. Kohtumise ajal on aktuaalne Islandi vulkaanipurske tagajärjel Euroopa vallutanud tuhapilv. Daamid ise on ka lennanud, mitmetesse endise NSVL linnadesse, Krimmi, Kaukaasiasse, Taga-Karpaatiasse. Turistina. Lääne poole neil aegadel ei lastud. Sellest ei olnud mõtet unistadagi. 1967. aastal käis Sinaida aga Soomes, siis kui maailm eestlaste jaoks tegelikult veel luku taga oli. Tuberkuloosidispanseri peaarst organiseeris arstide grupi, mis kolme päeva jooksul Soomes raviasutustega tutvust tegi. Vahetult enne oli Sinaida käinud soome keelt õppimas ning sai väikestviisi teistele keelt seletada. 1971. aastal lõpetas Sinaida kolmeaastased soome keele kursused. Aasta hiljem tegi ta otsuse kogudusega liituda. Heaks eeskujuks usuteel oli talle ema Helene Klement, kes tee Jumala juure leidis juba varases nooruses ning lõpuni ka ustavaks jäi. Maimu jaoks tuli kogudusega liitumise otsus 1973. aastal. Sellest ajast said neist Sinaidaga ka aktiivsed kogudusetöös kaasalööjad.
Tegin koguduseõdedest paar fotot, just need, mis ajakirjas näha. Maimu krapsab püsti ja hakkab arvutit otsima. Teeb ettepaneku, et ma fotod ka tema arvutisse võtaksin. Midagi kuskil tuksatab. Ma ei ole ju külas noortel, vaid ikka päris eakatel daamidel. Neil on arvuti, ID-kaardi lugeja, e-posti aadress, ka Skype. Hea, et paari päeva eest enda skype-aadressi uuendasin, muidu oleksin plindris olnud. Nõnda kaasaegsed on need daamid seal Kopli poolsaarel. Vahva kogeda! Noorus peitub tõepoolest südames, mitte sünniaastas või välimuse sileduses. Noorus on suhtumine, eluhoiak, usk, lootus, armastus, abistamine ja sisemine värskus, rõõm ja rahu Issandas. See on noorus. Ajaga sammu pidamine, möödunu mäletamine, olevikus olemine ning tulevast mõtisklemine. See teeb vist nooreks, sest kokku pea 180-aastase pagasiga daamid ei jää mitmeski mõttes alla tänapäeva noortele.
Maimu, sina oled peagi saamas 79, aga oled krapsakam, kui mõnigi noor, jooksed sinna ja tänna. Kuidas sina oma füüsilist tervist oled hoidnud?
Maimu: Olen aias palju füüsilist tööd teinud, meeldib looduses liikuda. Olen isegi Goverlo mäetipu vallutanud, nagu Sinaidagi. Asub see Kaukaasias. Taevaisa ongi meile andnud võimaluse ja tahte, et meie võiksime looduse abil Jumalale lähemale jõuda
Sinaida: Goverlo on 2018m üle merepinna, aga ka meie kodumaa Eesti on ju nii ilus ja huvitav. Kas või Lõuna-Eesti või siinsamas Tallinnaski on palju ilusaid kohti. Kui hakati välisviisasid omal ajal andma, tahtis üks noor ka välispassi, et välismaale minna. Seal aga küsiti esmalt „Kas sa Nuustakul oled käinud?“
Maimu, kuidas sa arvutiga sõbraks said ja milleks sa seda kasutad?
Maimu: Arvuti on minu jaoks suhteliselt uus asi. 2002. aastal käisin lühikursustel, aga arvutit ei ostnud. Möödunud sügisel ostsin sülearvuti ehk läptopi. Minu käest küsiti algul, kas mul on läpakas, aga ma ei osanud vastata, sest ma ei teadnud, mis asi see on! Siis sain alles teada, kuidas seda riistapuud kutsutakse. Eks kui targemaks selles vallas saan, hakkan seda kasutama oma kirjanduse laoraamatuna. Keelebarjäär on suur praegu, internet on ingliskeelne. Loomulikult kasutame üldiselt ikka seda, mida meile eesti keeles pakutakse. Enamus arvutifunktsioone on mul juba eestikeelsed.
Sinaida: Mulle on see kõik hiina keel!
Hiina keel on minu jaoks ka see, et keegi 100 aasta vanusena nõnda rõõmsameelne on. Vaatamata valudele, vaevadele, raskustele. Pale särab rõõmust, süda rõkatab õndsusest... Mul on tunne, et kui peaksin 100-aastaseks elama, siis tahaksin olla just selline, rõõmsameelne ja tänulik, sõltumata sellest, mida elu endaga selleks ajaks toonud on. Rõõm on ka teada, et kogudus on palju laiem, kui need päänupud, kes rahupäeval kogudusekojas koha sisse võtavad. Paljudes korterites on kogudusekaaslasi, vanemaid, ka nooremaid. Ja neil on kindlasti hea meel, kui neid külastatakse! Lillekimp näppu ja külla, mis muud! Ikka selleks, et teisi rõõmustada ja ise rõõmsaks saada. Elu siin maa pääl ei ole teab mis pikk, isegi kui aastaid antakse 100 ja üle selle. Tarkust seda mõtestatult kasutada, et võimalikult vähe sellest raisku läe’ks!
Mida Sinaida, ütleksid neile, kel aastaid alla saja?
Sinaida: Elage Jumala tahtmise järgi ja elage tervislikult! Aga ega ma ise ikka ei ole otseselt selle heaks midagi teinud, ikka kõik on Jumala and. Ja igaüks olgu rahul sellega, mis talle Jumal on andnud, ärgu kunagi nurisegu, isegi kui on raskusi, isegi siis tänagu Taevaisa, Tema teab, miks ja milleks ning annab jõudu kõike kanda. Ise ei suudaks ju. Jumal viib elust läbi. Olgu kõik tänulikud ja rahul, nii kuis Jumal juhib, ja tehku selle järele. Valigu elutee, mitte surmatee!
Tuletan Sinaidale meelde lähenevat 101. sünnipäeva 28. mail. Seepeale kostab tema, et eks näis, kas Jumal nõnda palju päevi kingib. Elada tuleb ikka päev korraga. Olen päri ja imetlen Sinaida usaldust ning nakatavat tarmukust. Lahkudes tean, et mind jääb ootama hubane kodu ning kaks säravat kogudusekaaslast seal ühe katuse all rõõme, muresid, usku ja lootust jagamas!
