Aprillikuus külastas Eestit grupp sakslasi, kes olid Baltikumi ja Venemaa kontsertreisil. Muusikaklassikute teoste esitajateks olid Carl-Maria von Weberi kitarriorkester ja Ostholsteini muusikakooli kitarriorkester. Huvi nende kontserdi vastu oli suur, sest näiteks Virumaal Vihula mõisas pidi toole lausa juurde tooma, et kõik muusikahuvilised ära mahutada. Musitseerimisest ja muusika rollist oma elus räägib nüüd Ostholsteini kitarriorkestri asutaja ja dirigent, Lübecki adventkoguduse liige Andreas van Zoest.
Eestis võime sagedasti käia kuulamas kammerorkestreid ja sümfooniaorkestreid. Aga kitarriorkestreid – mitte just eriti sageli. Kuidas on Saksamaal lood?
Selle orkestriga alustasime umbes kümme aastat tagasi. See orkester on muusikakooliorkester ja me tuleme Hamburgi ja Lübecki lähedalt ühest muusikakoolist.
Saksamaal tekib järjest rohkem kitarriorkestreid, aga enamus neist jääb õppetasemele. Aga meie orkestris on mängijad üsna heal tasemel. Orkestriga käime igal aastal kontsertreisil, oleme käinud Ameerikas ja paljudes Euroopa riikides. See on pedagoogiline võte – valmistame kava ette ja siis esitame seda auditooriumile. Ka rahvusvahelisele publikule. Sellel on oma mõju, see on väga hea praktika noortele mängjatele, nõnda nad saavad areneda. Nende õpilaste seas on ka võistluste võitjaid. Ja mulle see meeldib – aidata neil areneda.
Kas sinu jaoks on see rohkem töö või hobi?
See on minu elu. Ainult sellega ma tegelengi. Õpetan ja valmistan kontserti ette. Mulle see meeldib ja ma pean seda tegema.
Esinemiskavas oli teoseid Mozarti, Bachi, Griegi ja teiste teostest. Ja näiteks Griegi “Mäekuninga koopas” imiteerisite ka trumme. Kui kerge või raske on kitarriorkestriga esitada teoseid, mis algselt on mõeldud hoopis teistsugusele orkestrile?
See on hea küsimus. On olemas ka kitarrimuusika heliloojaid, aga heliloomingut suurtele koosseisudele väga palju ei ole ja mulle isiklikult need teosed väga ei meeldi. Ma tahan anda oma õpilastele parimat muusikat, mis leida õnnestub. Seega ma ise arranžeerin kuulsate ja maailma parimate heliloojate muusikat erinevatest ajastutest ja ma loodan, et kui inimesed kuulevad meid, nad kuulevad ja näevad, mida me oleme võimelised mängima.
Kas sa teadsid juba väikese poisina, et tulevikus ühel kenal päeval saab sinust muusik?
Ma alustasin väga varakult. Alguses mängisin neli aastat plokkflööti. Pärast seda võtsin pool aastat viiulitunde ning seejärel jätkasin sama õpetaja juures kitarriõpinguid.
Mis võlub sind kitarri juures? Miks just selle instrumendi valisid?
Mulle meeldib, et ma saan instrumenti oma kätega puudutada, tekitada sellist... loomulikku heli oma sõrmede abil. Minu meelest võib kitarri võrrelda väikese orkestriga, selle abil saab tekitada erinevaid helisid ja väljendada erinevaid tundeid ja emotsioone.
Rääkides sinu perest, siis kas nemad on ka muusikainimesed?
Jah, mu abikaasa on kunstnik ja poeg on lõpetamas oma magistrikraadi muusika erialal.
Sul on magistrikraad sooloesinejana kitarri erialal. Kui tihti sul soolokontserte on?
Ma alustasin solistina, mängides ka koos teiste instrumentide, lauljate ja orkestriga. Praegu mängin kahes kitarriduos, kitarrikvartetis ja koos Carl-Maria von Weberi kitarriorkestriga. Samuti olen Ostholsteini muusikakooli kitarriorkestri dirigent. See on üks minu lemmiktegevusi – teha muusikat koos teiste inimestega ja seda siis nii pillimängija kui ka dirigendina.
Milles peitub sinu jaoks elu mõte?
Seitsmenda päeva adventistina ma usun, et mina ja kõik mu talendid on antud Jumalalt ja ma tahan kasutada oma võimeid Looja auks. Muusika on ilmeline kingitus meie Jumalalt ja ma püüan õpetada ja mängida head muusikat.
Nagu sa ütlesid, siis sinu jaoks muusika – see võrdub eluga. Aga millised on olnud seni kõige eredamad hetked ja sündmused?
Minu orkestri liikmed ei ole adventistid ega sõna sügavamas tähenduses ka religioossed inimesed. Lihtsalt – tavalised inimesed. Enamus neist on õpilased, kes on üles kasvanud Darwini õpetusega. Minu teada nad ei tee isegi söögipalvet. Enne Eestisse tulekut peatusime meie kontsertreisil kolm päeva Cēsises Lätimaal. Ja seal laulis kohaliku pastori väike tütar alati enne einet söögipalvelaulu. Kui ta laulis oma palvet enne viimast hommikusööki, siis järsku... terve orkester hakkas temaga kaasa laulma. See oli minu jaoks kõige puudutavam hetk meie kontsertreisil.
Räägi oma kodukogudusest!
See on Lübecki adventkogudus. Seal on umbes kakssada liiget ja suure osa neist moodustavad immigrandid idast. Meie teenistustel saadetakse üldlaule väga erinevate instrumentidega.
Olla adventist ja muusik... mis sa arvad, kas muusikuna mõnikord on raske olla nii ühte kui ka teist?
Kõikides oma elu valdkondades, kus peab mingi seisukoha võtma, olen lähtunud reeglitest ja peamistest veendumustest, mis on kirjas ka Piiblis. Igas ametis või tegevuses on võimalik kohandada oma tegevust vastavalt juhtnööridele ja nii püüan ka mina teha.
